Tõstamaa naine

Naise põhikomplekti kuulusid särk, seelik, vöö, sukad, villane õlarätt, jalanõud, abielunaistel ka põll ja peakate. Lisanditeks ehted, rätid, vardakott ja kindad. Särgi peal kanti ka kampsunit, sel juhul pandi õlgadele siidrätt. Ülerõivasteks olid pikk-kuub ja kasukas. Ülevisetest on teada suurräti kandmist.

Särk

Lääne-Eestis ja saartel oli levinud pikk varrukatega särk, mis oli nii alus- kui ka pealisrõivaks. Veel 19. sajandi keskpaiku peeti igati kombekohaseks, et naistel oli suviti seljas ainult särk, millele oli peale mähitud vöö, abielunaistel oli ka põll ees ja rätik peas. Tütarlapsed käisid neiuikka jõudmiseni särgiväel. Laste särgid olid õmmeldud jätkuta, ühest tükist. Alasega särki hakati kandma samal ajal seelikuga. Särk tehti peenemast linasest kangast pihaga ja jämedamast takusest kangast alaosaga. Kaelaava lõigati T-kujuline, õlgadele õmmeldi õlalapid.

Pidulikud särgid tehti kortskäistega – varrukasuu koguti tihedatesse nõelkurdudesse ja õmmeldi otsa värvel. Tõstamaal kroogiti kaelus vaid seljaosal kitsa püstkrae külge, esiosale tehti tunnelid ja  tõmmati kokku krookpaelaga. Esilõhik oli äärestatud pilupalistusega, alumises otsas olid nööpaugupistes topeltsillad. Õlalapid  kaunistati punase niidiga (maagelõng) püvisilmtikandiga ja valge põimpiluga. Tikkpisteridadega ja valge põimpiluga on kaunistatud ka varrukavärvlid, millel on ääres veel sõlmtagid. Tikkpisteread ja sõlmtagid tehti selleks, et ese kulumisele paremini vastu peaks. Särgi alaosas on külgedel lõhikud. Tõstamaalt on Eesti Rahva Muuseumis vaid üks särk.

Seelik

Seelikuid on Eesti Rahva Muuseumis Tõstamaalt palju. 19. sajandi alguseks oli siingi vaipseeliku välja vahetanud kahar, pikitriibuline seelik – kiutkört. Seelikuriie kooti linase lõime ja villase koega koeripstehnikas . Voldemar Haas kirjutab, et vanade seelikute triibud olid umbes vaksalaiused, puupunased, potisinised või kivisinised. 1870-ndatel aastatel  hakati kitsamaid triipe tegema; põhi oli ühevärviline punane, aga vahel ka sinine või roheline.  Sellistel seelikutel võis all olla rohelist, sinist või punast kalevit. Pikkus ulatus alla poolt säärt, peaaegu jalakondini. Ühtegi rohelise või sinise kaleviga seelikut muuseumites ei ole, kirjeldus on koostatud välitöödel jutustuste ja erakogude põhjal.

Valdav osa säilinud seelikuid on uuemad, erepunase põhjaga ja äratuntavalt sarnaste kitsaste triipudega. Neid iseloomustab see, et kõigil (va üks uuem erand) vahelduvad ergemad sinise ja rohelise värviga triibud heledamates toonides triipudega ning alati on ergud triibud voldi põhjas.

Seelikud õmmeldi põikiriidest. Kanga laius oli seeliku pikkuseks. Kui moes olid pikemad seelikud, siis õmmeldi seelikule pikenduseks alla äärde toot. Toot kaeti poest ostetud värvilise villase paelaga, mis Tõstamaal oli vana traditsiooni kohaselt enamasti punane. Teinekord kaeti toot terve kördirassiga ehk laia punase kaleviribaga, millele kinnitati kard- ja muid paelu. Tööseelikutel kardu ei olnud. Kui toot määrdus, harutati see lahti, pesti puhtaks ja õmmeldi tagasi. Kördirassidel on kasutatud ka kolmnurkseid puuvillasest kangast tippusid, nn hundihambaid. V. Haas ütleb, et Tõstamaal kanti kardadega seelikuid veel 20. sajandi alguskümnendilgi.

Üldiselt pressiti Tõstamaal seelikuvoldid sisse. Paljudel Tõstamaa seelikutel on säilinud ka vana põline allääre kaunistus – värvilistest villastest lõngadest palmitsetud äärepael – ai. Mõnel seelikul on alumine äär kanditud puuvillase kangaga.

Kirivöö

Vööd olid kitsad, 4-5 cm laiused. Vöödes domineeris 19. sajandi keskpaigani madarapunane värv, sajandi teisel poolel aga erkpunane toon. Vanematel vöödel olid äärekirjad. 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi algul levisid Tõstamaal, nagu ka Vigalas ja Audrus, erkpunased, inimfiguuride ja taimeaineliste motiividega vööd, millel äärekirju ei olnud.

V. Haas kirjeldab, et vööd olid kitsad, kahe-kolme sõrme laiused, algul puupunased, aga hiljem juba aniliinpunased. Vöö mähkimist alustatakse seeliku värvli pealt vasakult küljelt, vöö keeratakse 3-4 korda ümber keha, jättes iga ülemise vöökorra alt eelmise korra alumise ääre 1-2 cm võrra paistma. Ots peidetakse vöökordade alla. Vöö kandmist põhjendati vanasti tervise hoidmise vajadusega ja mitmete maagiliste uskumustega. Vööd hakkasid tütarlapsed kandma juba lapsena, et nad kasvaksid keskelt peenikeseks. Naised kandsid vööd särgi all, vahel seoti teine vöö veel seelikuvärvli peale. On teada, et vööd ei võetud isegi ööseks ära.

Küsimuse peale, miks ööd alati kanti, vastas üks vanainimene, et vanasti oli üks suur orjus ja tõstmine, öö seoti kõvasti ümber, et keha kindlam oleks. Öö külges kördi augu kohal task. (V. Haas)

Mustrite meeldejätmiseks ja näitamiseks on vöökudujad endale paljude kirjadega vöid kudunud. Tõstamaal on 1913. aastal tehtud Eesti Rahva Muuseumi jaoks üks 54 erineva kirjakorraga kirivöö.

Peakatted

Tanu

Vanem peakate oli tanu. Tanu pandi esimest korda pähe pulmas laulatuselt tulles. Naistel olid tanud peas kirikus, pulmas ja kõrtsis tantsimas käies.

Tanu moodustati kahekorra kokkumurtud ristkülikukujulisest riidetükist ja seda toestati pealaele seotud juuksekrunniga. Tõstamaa kihelkonnas eristati tanusid piirkondade lõikes ja sellest sõltus ka juuste kinnitamise viis.

Tõstamaa ja Seliste tanud olid üsna kõrged, neid kutsuti torutanuks. Tanu valmistati valgest kodukootud linasest või poeriidest ning tärgeldati tugevasti. Tanu sopp oli plisseeritud umbes poole kõrguseni. Pähe pannes tõmmati tanu tagant paelaga kokku ja seetõttu langes ta poolkaares tahapoole. Sopi teravale otsale anti seda laiali vajutades pardinoka kuju. Tanu pitsid olid linnast toodud nn vene ja soome pitsid. Tanu ääres olev niplispits oli sirge servaga ja geomeetrilise kirjaga, selle alumise serva sisse aeti niit, et pits hästi siledalt vastu pead liibuks. Kurrupael ulatus pitsini.

Et tanu peas püsiks, tuli pea ümber panna lint, mida kutsuti rikenpaelaks. Peapael seoti enne tanu pähepanemist ümber pea nii, et otsad jäid taha rippuma. See oli harilikult punane villane lint. Selle külge kinnitati eest nõelaga tanu. Kuklast kuni kõrgema harjani keerati tanule ümber laiem punane või kirju siidpael. Selle otsad seoti üles rosetiks, mis koosnes kahest aasast ja kahest lahtisest otsast, mis jäid allapoole rippuma. Need pisteti nõelaga tanu külge kinni. Taga rippuvaid kitsamaid mitmevärvilisi siidlinte, mis kinnitati tanu kokku sidumise paela külge, kutsuti liiad lindid. Need ulatusid kuni puusadeni. Kanti neid vaid väga pidulikel juhtudel ja see oli rohkem nooremate naiste komme.

Tanu olevat olnud nisutärklisega tärgeldatud – kui märjaks sai, siis vajus ära ja seda pidi uuesti triikima. Viidates ajakirjale Linda, kirjutab rahvarõivauurija Manninen, et ühe haruldase teate järgi olevat torutanudel vanasti olnud sees pikad pirrud, mis neid püsti hoidnud.

Pootsis olid püstitanud laiad, kiplisarnased, ülemine ots oli terav. All ääres pits, mida kutsuti ka kirjaks. Ümber seoti must, kirju või punane lint, ees oli kahe aasaga sõlm. Taga, kokkutõmbamise paela küljes olid, sarnaselt Tõstamaa ja Seliste tanudele , liiad lindid. Et tanu terav ots lössi ei vajuks selleks pandi paks paber sisse. V. Haas ütleb, et 55-60 aasta eest (u. 1855-1860) hakkasid eelkirjeldatud tanud käibelt kaduma. Neile järgnesid linnast ostetud saksa tanud.

Tanu kiri oli paikadega kaetud. Tanu tärgeldati nisutärklisega, mida vanasti ise valmisteti. Et tanu hästi kõva saaks, selleks määriti pahem pool paksu tärklisega kokku, nii et juba tärklise rullid peale jäid. Siis lasti ära kuivada. Enne triikimist niisutati vähe paremalt poolt, triigiti pahemalt poolt, pandi pääle otsavoldid sisse. Üleval otsas hoiab volt sissepoole. Kui tanu pisut märga sai, siis oli otsas, pidi uuesti triikima. (V. Haas)

Tõstamaal on tanusid kaunistatud ka valge ja värvilise lillkirjaga ning vasklitritega, kuid seda tegid 19. sajandi lõpu poole kutselised tikkijad, rahva seas see laialt ei levinud. Ühel naisel võis olla tanusid mitmeid, selleks, et need säiliksid puhtana ja sirgena, hoiti neid tanukarpides. Valge tikandiga tanu säilinud ei ole, värvilise siiditikandiga on muuseumis üks tanu.

Kopsmüts

Tanude järel kanti ka hobuse kabja taolisi kopsmütse. Enamasti kandsid neid hantvärgid ja mõisa naised. Nende kandmise ajal pandi juuksed selja taga rippuvasse patsi ja seoti lint otsa. Kopsmütsil olid taga lindid ja üleval serva peal haripael.

Tõstamaa kopsmütsi muuseumites ei ole ent Varbla khk, Matsi külast korjatud kabimütsi etnograafilist joonist ja V. Haasi kirjeldust kõrvutades võib eeldada, et nad olid sarnased.

Rätt

Kodus töö juures kanti peas rätti. See oli linnast ostetud, vanemal ajal ka omakootud linasest riidest. Viimastele lasti mõnikord linnas kirjad peale trükkida. Neid kutsuti „rikit-rättideks“. Töö juures pandi rätt järgmiselt pähe: valge rätt murti kolmnurkselt kokku ja asetati juuksetuti peale nii, et kokkumurtud serv otsaeest läbi käis. Otsad viidi kukla tagant risti , toodi ette tagasi ja seoti tuti ette kinni. Välja minnes köideti kirju rätt veel valge räti peale.

Pootsis oligi rätt enamasti eelpool kirjeldatud viisil pähe seotud. Kahe räti moodi oli seal vähe, sest olid enamasti vaesed inimesed.

Juuksed

Räti ja tanu all kandsid naised juukseid lagipähe tutti keeratult. Selleks soeti juuksed lahedaks, pääd alla kummardades lasti juuksed rippuma, seoti poolteise küünra pikkuse juukste paelaga päälae päält kõvasti ümber. Üht paela otsa hammaste vahel hoides keerutati teine, mis juukstest vähe pikemaks oli jäetud, ühes juukstega ära ning käänati juuksed lagipähe junni, hammaste vahel olevat otsa ümber mähkides ja selle järele mõlemaid otsi kokku sidudes. Pael seoti selleks, et tutt kõvemini seisaks. Seli ja Tõstamaa tutt oli kesk-lagipääs, Pootsis enam kuklataga. Tutti ei tehtud ennem kui naisena peale laulatust.

Tüdrukutel olid juuksed lahti. Kiriku minnes oli paljas pää, juuksed lahti. Töö juures seoti kukla tagant paelaga ümber, paela otsad köideti otsaette kinni. Talvel kiriku minnes oli rätt pääs, kirikus palja paaga ja lahtiste juustega. Rätt pandi pähe nagu praegugi: kahekorra kolmnurki kokku, otsad seoti lõua all kinni. Umbes 60 aasta eest hakati juba juukseid patsi tegema. (V. Haas)

Talvemüts

Talvel kanti punast mütsi. Lääne-Eesti rannakihelkondades olid talvemütsid pehmed, lambanahkse voodri, punasest kalevist katte ja karusnahast servaga. Müts õmmeldi neljast siilust. Pähe pannes jäid tanu kirjad otsaees mütsi ääre alt paistma, tagant rippusid välja tanu lindid. Mütsi all oli tanu kägaras koos, seepärast pandi mütsiga ainult niisugune tanu, mis juba pehmeks oli läinud ja tärgeldada tahtis. Laulatusele minnes oli pruudil punane müts peas, juuksed rippusid lahtiselt seljal.

Põll

Põlle kandsid ainult laulatatud naised. Eristati kiriku- ja igapäevaseid põllesid. Kirikupõlled olid enamasti poeriidest, enne seda ka rikitud (trükitud) riidest.  Omakootud linasele kangale lasti linnas lilled peale trükkida. Hinnatud olid ka õhukesest klaarriidest põlled. Kodus töö juures kanti omakootud valge-sinisetriibulist põlle.

Põllepaelad peideti vöö alla. Erandiks olid villaste punutud paelte ja kaltsututtidega poeriidest põlled. Nende paelad seoti lipsuga sõlme ning jäeti selja taha rippuma.

Ilma tanuta võis naine käia, ilma põlleta aga mitte. Põll oli naistel laulatusest saadik ees: kosilane pani põlle noorikule laulatusele minnes ette. (V. Haas)

Õlarätid

Kodus töö juures kanti harilikult ühte valget rätti. Välja minnes pandi kaela üks valge rätt ja teine kirju. Valge oli tavaliselt linane või puuvillane. Kirju ehitisrätt oli enamasti suur, siidist või villasest materjalist, heledakirjaline, lilleline. Domineeriv värv kirjas oli punane. Kõigepealt pandi valge rätt kahekorra kolmnurkselt üle õlgade, otsad pisteti ette vöö vahele. Kurgu alt pandi rätt silmaga nõelaga kinni nii, et krae paistma ei jäänud. Samal viisil seoti peale kirju rätt. Selle voldid seati laiali nii, et need vammuse punase ääre peale ulatusid.

Kampsun

Kampsunit kanti Lääne-Eestis juba hiljemalt 18. sajandi lõpul. Seda olevat kantud suvel pealisrõivana ja talvel pikk-kuue all. Kampsun oli “väljaskäimariie” ja seda kanti sooja pärast. Suvisel ajal koduoludes käidi särgi- ja seelikuväel. Tõstamaal kanti puusadega e. händadega kampsunit mis sarnanes materjalilt, lõikelt ja kaunistustelt pikk-kuue pihaosaga. Kampsunil lisandusid küljeõmblustele puusade e. händade moodustamiseks väikesed siilud. Kampsuni pikkus oli vaks allapoole vööd, rinnaesine väljalõige ulatus vööni. Voodrit ei olnud. Sellist kampsunit kutsuti vampsiks, vammuseks või peltsiks ja sellisena püsis see Tõstamaal kuni linnamoele üleminekuni. Kampsuniga kanti alati siidrätti, mis kattis särki rinna eest.

Tõstamaa kihelkonnas eristati kampsuni kaunistusi piirkonniti. Eelpool mainitud mõisarahva kampsunitele õmmeldud punasest kalevist ristitriipudele lisaks on V. Haas kirjeldanud ka Pootsi kandi kampsunite kaunistusi

Pootsis mõnel nooremal punasest kalevist serva kõrval ka väikesed punasest nöörist rõngad ja selja taga voltide pääl käpad, vist naabri – Audru kihelkonna mõjul. Voodrit vammusel ei olnud. Kummagi seljataguse hõlma vahelise õmbluse kohal ööst kunni alla servani volt, mis sünnib seljataguse ja hõlma laiemaks lõigat äärtest. Seljatagune ilma õmbluseta. Vammus õmmeldi käsitsi valge linase niidiga. Õmblemine maksis 3 kopikat. Soojaga vammust ei kantud, käidi särgiväel. Kirikus pidi aga vammus kindlasti selgas olema, olgu külm või kuum. Palava ilmaga kiriku minnes kanti vammust ka käes, kiriku juurde jõudes pandi selga. Pulmas vammust ei kantud, tantsiti särgiväel suvel kui talvel. (V. Haas)

Ülerõivad

Pikk-kuub

Põhiline ülerõivas ja ka kõige pidulikum rõivas oli lambapruunist või mustast villasest riidest pikk-kuub. Õmmeldi samasugusest riidest nagu vammus. Tõstamaal oli see vanemalõikeline, mida kutsuti puusadega või händadega kuueks. Kuub õmmeldi sirgest kangast, külgedele lisati alaosa laiendavad siilud, mis jäid vabalt langevatesse voltidesse. Siilude algusesse moodustai nn puusamunad. Puusasiilud õmmeldi seestpoolt u. 5-6 cm ulatuses kinni ja tekkinud taskutesse topiti tihedalt u. 1,5 cm jämedused rullikeeratud kuueriide tükid.

Kõige iseloomulikum Tõstamaa kihelkonna kuubede tunnus on „muna“ kummagil puusal: küljepäälse siilu ülemine ots on kõvasti täistopit, ümmargune. Vanult inimesilt küsides missugune oli pikk-kuub, seletati pea alati kõige enne „munast“ ehk „junnist“. Keegi täheldas, et sellest tulevat „junnlaste“ nimi, mis aga vist õige ei ole, sest junnimaa asub Tõstamaast põhjapool. Punaseid nööre ega kalevit pikk-kuuel ei ole. Krae umbes ühe sõrme laiune, eest otsad lähevad pikkamisi madalaks. Rinnaesine väljalõige nagu vammusel, kördi värvli kohalt kahe haagiga kinni. Vanemail õlapäälsed ilma õmblusteta, hiljem õmblusega. Pikk-kuub oli vähe lühem kui kört. Suvel palavaga pikk-kuube ei kantud. Laulatusel olid pikad kuued selgas. Lauakirikus pikk-kuued selgas, sõrmkindad käes, käed risti kõhupääl. Käes hoiti kokkupandud valget rätti. (V. Haas)

Kuued olid meestel ja naistel sama lõikega, aga naiste kuubedel oli enamasti avaram rinnalõige, mis võimaldas ehteid ja rätte nähtavale jätta.
Naiste kuube muuseumis säilinud ei ole.

Kasukas

Talvine ülerõivas oli valge lambanahkne kasukas, mida kanti nii pikk-kuue all kui ka ilma kuueta. Lõikelt sarnanes kasukas pikk-kuuega. Tõstamaa kasukad olid eriti uhked. Erilist tähelepanu pöörati siin kasukat kaunistavatele punasest nahast ribadele ehk liignahkadele. Need osteti kaupmehe käest ning need olid väga kallid.

Liignahast ribad olid rinna ees, käisepära õmbluse peal, krae ääres, käiste suus ja kummalgi puusal vööst kunni alla servani. Rinna ees risti rihmad. Küljepäält alla käis kolm rihma, vöö kohalt selja taha rõngad. (V. Haas)

Kasukal voodrit ei olnud, mõnel olid ääres tõhunahast ribad. Harilikult oli kasukas pealiskuue pikkune või sellest natuke lühem. Kasuka ääre alt jäi naistel seeliku äär natuke paistma. V. Haas märgib, et naiste vammused, kuued ja kasukad kadusid tarvituselt 50-55 aasta eest. (~1870). Ilmselt oli tegemist ülemineku perioodiga, sest samas on ka teateid, et veel 20. saj. alguses käisid naised nööridega kuubedega kirikus.

Suurrätt

Üleviskena on uuemal ajal, 19. saj. teisel poolel, kantud ruudulisi, halli ja pruunivärvilisi suurrätte.

Sukad

Tõstamaal kantud kirisukad kuuluvad Pärnu ranna tüüpi sukkade hulka. Seda iseloomustab lehe- või karikakrakollase ja lambapruuni või tumesinise lõngaga kootud säärekiri. Kirja vahele on kootud punased read. Lai kiri kattis peaaegu terve sukasääre, va põlvepealne osa. Pahkluu kohal oli punase ja sinisega kootud kitsas kiri.

Kanti ka valgeid pitskirjalisi sukki mille vanemat tüüpi kand viitab nende varasemale päritolule.

19. saj. keskpaigast alates olid Tõstamaale iseloomulikud ka roositud sukad. Need olid valged villased sukad, millel värviliste villaste lõngadega madalpistetaolised motiivid. Algul olid motiivid madarapunased, hiljem nööripunased. Kiri oli mõlemal sääre küljel ülevalt pahkluuni, taga jooksis vikkel. Sealt alates jagunes keskelt kaheks ja jätkus ühe otsaga kannani, teisega varvasteni. Roosidega sukkade ajast on V. Haas märkinud, et iga päev kodus kanti valgeid sukki.

Säärepaelad

Sukkade üleval hoidmiseks kasutasid ka naised säärepaelu, aga Tõstamaalt ei ole neid muuseumides säilinud.

Jalatsid

Jalatsiteks olid nii naistel kui meestel tömbi ninaga pastlad. Neid valmistati peamiselt veisenahast, väikelastele ka pargitud lambanahast. Väga tähtsaks peeti, et nöörid oleksid hästi valgeks pleegitatud. Tõstamaal oli pastlapaelte sidumine naistel ja meestel erinev. Naised sidusid paelad üles põlve alla, mehed aga pahkluu ümber. Kui majanduslik seis lubas, siis kanti ka madalaid musti kingi.

Enamasti käidi pastlatega. Need olid kas karvanahast, lepakoorega pargit nahast ehk linnast ostet parknahast. Kel parknahksed olid, see pani nad kiriku minnes jalga. Paelad linased. Seoti sääre ümber järgmiselt: kanna tagant tulid, ilma et aaspaelu oleks pääle pandud, üles, alla poole põlvi pandi rist ning mähiti siis põlve õnaruse kohal ümber jala. Mõnel rikkamal olid ka kingad. Need olid poolest nahast õmmeldud taldadega, kontsad madalad, ninapäälsed lahtised, madalad. (V. Haas)

Kindad

Kirikindad on peamiselt sinise-valge või musta-valgekirjud, randmeosas on sageli kasutatud ka punast lõnga ning keerdusid ja vitsa. Erilised on Tõstamaa roositud sõrmkindad. Need on kootud peenest kahekordsest villasest lõngast hästi peenikeste varrastega. Seda selleks, et kindad tuleksid võimalikult tihedad ja tugevad, oleksid vastupidavad ja kaitseks tuule ja külma eest. Silmuste arv oli tavaliselt üle saja. Algul olid kindad lihtsamad ja loodusvärvidega, kuid muutusid peagi kaunistustelt väga uhketeks ja ergemateks. Randmeosas kasutati rikkalikult narmaid ja ka kirimustritriipe. Roositud muster ja käealune vikkel jätkus sageli sõrmedel. Roositud olid ka pöidlad.

Vardakott

Tõstamaalt on kogutud mitmeid eriilmelisi vardakotte. Neid valmistati nii siidriide tükkidest kui ka villastest ja sitsitükkidest. Kasutatud on kolmnurkseid ja ruudukujulisi tükke, aga ka piklikke siile. Kotisuu õmblemisel on kasutatud erinevaid tehnoloogilisi lahendusi.

Kanti ka taskuid, mis seoti vööle, seeliku alla nii, et tasku jäi seelikuavaga kohakuti.

Ehted

Igapäevaselt kanti ümber kaela ühe- või mitmerealisi helmekeesid ehk kurguhelmeid. Kurguhelmed pidid naisel alati kaelas olema, sest neile omistati tugevat kaitsemaagilist tähendust. Helmed pandi tüdrukule juba peale sündimist kaela (osadel teadetel „siis, kui esimene hammas tuli“). Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad. Hiljem täiendati keed tähtpäevadel kingitustega. Kurguhelmestega läks naine ka hauda.

Helmed olid 18.-19. sajandil peamiselt klaasist, varem kivist (erinevad kristallid) või merevaigust. Klaashelmed olid erinevat värvi ja erineva kujuga: ümmargused, tahulised, torukujulised (piiprellid) või soonitud (kruvilised).

Särgikaelus kinnitati vitssõle või väikese preesiga. Igapäevaselt kodus kanti lihtsat preesi. Pühapäeval ja välja minnes pandi rinna keskele kuhiksõlg või suurem prees. Viimane võis olla punaste klaassilmadega või ka ilma. Pärnu piirkonna preesidel on kergelt ülespoole pööratud suuserv.

Kaelas räti peal kanti kiriku minnes kolm künni neli rida väikseid, mitmevärvilisi pärlid. Õige klantsijaid pärlid kutsuti siidipärliteks. Pärli ridadest allpool olid helmed ja kaelarahad. Enamasti oli helmerea sees kolm kaelaraha, nende vahel 4-5 helmest. Rahahelmed olid kivist või klaasist, rikkamail ka hõbehelmed. Mõned kandsid kaelarahu ja helmeid kahes, isegi kolmes reas, igas reas kolm raha. (V. Haas)

Talurahva abielusõrmus oli hõbedast või vasest vitssõrmus või harisõrmus ja seda kandsid nii mehed kui naised.

Koostajad

  • Anu Randmaa, tekstiilkäsitöö meister, tase 7
  • Jana Reidla, etnoloog (ehted, 2015)
  • Lembe Maria Sihvre (ehted, 2020)

Allikad

  • ERM EA 1. Voldemar Haas 1921. Teatmematerjal Tõstamaalt ja Kihnust.
  • Kaarma, Melanie, Voolmaa, Aino 1981 (2015). Eesti rahvarõivad. Eesti Raamat.
  • Kurrik, Helmi 1938. Eesti rahvarõivad. Eesti Rahva Muuseum.
  • Manninen, Ilmari 1927. Eesti rahvariiete ajalugu. Eesti Rahva Muuseum.
  • Moora, Harri (Toim) 1957. Eesti rahvarõivaid XIX sajandist ja XX sajandi algult. Eesti Riiklik Kirjastus.
  • Kirme, Kaalu 1986. Eesti sõled. Kirjastus Kunst.
  • Kirme, Kaalu 2000. Eesti hõbe. Kirjastus Kunst.