Vändra mees

Vändra kihelkonna mehe piduliku rahvarõivakomplekti osad olid särk, vitssõlg, kaelarätik, põlvpüksid, säärepaelad, vest, vatt, pikk-kuub, võrkvöö, kaapkübar, sukad, pastlad, lisanditest kott ja kindad, talvel ka kasukas. Argirõivaste komplekti osad olid särk, pikad linased püksid, rüü, lihtsam vöö (näiteks köis), murumüts, jalanartsud, pastlad või viisud, lahttasku või kott.

Kahjuks ei leidu muuseumikogudes kõiki Vändra mehe rõivaid, mis tingib vajaduse võtta eeskuju naaberkihelkondade esemetest. Soovitustes on tuginetud fotodele ja arhiiviallikatele, võttes aluseks Pärnumaale üldiselt iseloomulikud tunnused.

Särk

Vändra kihelkonna meeste särgid tehti linasest kangast. Võrreldes naiste särkidega olid need alaseta ehk üheosalised ning ulatusid põlvini. Muus osas sarnanes särk naiste omaga, oli õlaõmblusteta ja T-kujuliselt lõigatud kaelaavaga. Õlajoonele õmmeldi õlalapid. Kaelusesse õmmeldi sageli kas õlalapi peale või alla kaelalapid. 19. sajandi keskpaigas tulid moodi mahamurtud kraed, hiljem muutusid need kitsaks püstribaks. Esines ka eraldi lahtkraede kasutamist. Kaelus kinnitati kas vitssõle või sõltusega. Pidulikel puhkudel seoti särgi krae punase kaelarätikuga üles.

Kaenla alla õmmeldi ruudukujuline kaenlalapp. Särgi varrukaid oli kahte liiki – laiad, kurrutatud ja värvlitega kortskäised või kitsamad lihtkäised. Kaunistusvõtetest esines pilu-, püvisilmpiste- ja sõlmpistetikandeid, ääretikandina tagisid. Ilustati eelkõige õlalappe, varrukaotsi e värvleid ja kraesid, vahel ka esikinniseid.

Mehed kandsid särki tavaliselt pükste sees. Kuna Vändrast ei ole säilinud ühtegi meeste särgi näidet, siis võib valmistamisel eeskujudeks valida Tori või Pärnu-Jaagupi särgid.

Lihtvarrukatega särk

Argipäevased särgid õmmeldi sageli otsast kitsenevate lihtvarrukatega. Sellised varrukad ei seganud igapäevaste toimingute tegemist. Argipäevaseid ja pidulikke särke eristas lisaks varruka lõikele väikese krae kasutamine. 19. sajandi keskpaigas tuli moodi lai mahamurtud krae ja võimalik, et lihtvarrukatega särk muudeti pidulikuks eraldi lisatava lahtkraega. Pidulikke särke õmmeldi valgeks pleegitatud ja peenemast kangast ning kaunistati tikandiga. Seega võib arvata, et ka lihtvarrukatega särke, millel on varrukaotstes tikandid ja lai mahamurtud krae, on kantud ka pidulikul juhul. Vändra kihelkonnast lihtvarrukatega särke muuseumisse kogutud ei ole.

Kortskäistega särk

Pidulikud särgid tehti uhkete laiade varrukatega, mille pihapoolne osa volditi ning varrukasuu kurrutati nõela ja niidi abil nõelkurdudeks. Varruka otsa õmmeldi värvel, mis kinnitati nööbiga. Näideteks valitud särgid on tikanditeta, üks mahamurtud kraega ning teine nööbitava kinnise ja väikese püstkraega. Särgid, kus rinnalõhikut hakati voltima selliselt, et seda sai kinnitada nööpidega, tulid moodi 19. sajandi II poolel. Volditud kinnisega kaasnes sageli väikese püstkrae kasutamine.

Lahtkrae

Pärnumaal hakati 19. sajandi keskpaigas pidulikul puhul kaelavärvliga särkide kaeluses kandma eraldi lahtkraed. Taolise krae lõige koosnes kahest osast – rinnaesisest ja kraest. Lahtkraed olid 14 cm laiad, kaunistatud tikandiga ning ääristatud tülliga. Vändra naabrusest on säilinud üks meeste lahtkrae Torist, mis pärineb umbes 19. sajandi keskpaigast

Püksid

Üldiselt kandsid mehed pidulikel puhkudel villasest riidest, suvel ka linasest riidest pükse. Villased püksid olid kas lambapruunid või potisinised, linased püksid olid kas üleni valged või siniste triipudega.

Põlvpüksid

Põlvpükste kohta on öeldud kintspüksid. Nende sääred ulatusid veidi põlvesilmast allapoole. Säärte otsesse õmmeldi värvlid, mis kinnitati säärepaeltega. Sääreotste välimisele küljele jäeti lõhikud. Põlvpükste kohta on öeldud ka tulelukuga püksid, sest need käisid eest lakaga kinni. Lakaks nimetati kõhul olevat klappi, mis kinnitati nööpidega värvli külge. Nööpe kasutati veel sääreotstes lõhikute kinnitamiseks. Villasest kangast tehtud pükstel kasutati metallist nööpe, linaste puhul lõngast tehtuid. Kuna Vändrast ühtegi põlvpükste paari säilinud ei ole, siis võib püksilõike eeskuju võtta naaberkihelkondadest – Suure-Jaanist ja Torist.

  • Sinisest villasest kangast põlvpüksid (Suure-Jaani) ERM 2072
  • Linasest kangast põlvpüksid (Tori) ERM A58:52

Pikad püksid

Pikki pükse kanti pigem igapäevaselt. Püksisäärteks lõigati kaks tükki, mis pikuti säärteks kokku murti. Hargivahele õmmeldi kas nelinurkne lapp või kummagi sääre külge kolmnurksed siilud. Püksid olid värvliga ning kinnitati ees kinnises kas nööri või nööpidega. Sageli õmmeldi pükste sisepoolele tasku. Tihti mähiti püksisääred määrdumise kaitseks altpoolt jalanartsudega kinni.

Vest

Alates 19. sajandi keskpaigast kandsid mehed vati all vesti. Vesti hõlmad õmmeldi kas vatikangast või mõnest muust kodukootud villasest riidest. Eriti pidulikel juhtudel õmmeldi vesti hõlmad siidist. Vati all kandes ei jäänud vesti seljaosa näha. Seega õmmeldi see tavaliselt linasest või takusest riidest. Vesti krae ja hõlma nurga vahele jääva osa kohta öeldi lakk. Seda võidi kanda kahte moodi – lõpuni kinninööbitult nii, et tekkis justkui kandiline kaelus või reväärkraena, st hõlma nurgad murti maha. Vesti hõlmad kinnitati nööpidega ning mõlemale küljele tehti väikesed liistuga taskud. Vändrast vesti muuseumidesse kogutud ei ole. Vesti õmblemisel võib eeskujuks võtta Harju-Jaani vesti.

Kaelarätt

Mehed kandsid särgi kaeluses punaseid puuvillasest materjalist kaelarätikuid. Taolised rätikud olid sageli vabrikutooted. Üldine oli rätiku kaela sidumine. Vahel kanti vesti all kaeluses punast rätikut nii, et see murti pooleks, pandi kaelas otsad üksteise peale ning pisteti vesti alla.

Vatt

Suvel kantud vatid ehk jakid õmmeldi linasest riidest. Villased vatid tehti kas lambapruunist, mustast või potisinisest kangast. 19. sajandi keskpaigaks tulid moodi seljaõmblusega ning selle allosas oleva lahtise voldi ehk lipiga vatid. Seljale jäävate küljeõmbluste vahele õmmeldi siilud või mitmest vastandvoldist koosnevad voldikimbud, mis jäid umbes vöö- ja puusajoone kõrgusele ning andsid seega vati alumisele osale laiust juurde.

Vati krae oli varasemalt väike püstkrae, hiljem tuli moodi maha murtud krae ning hõlmade maha keeramine ehk reväärid. Sageli lõigati ees hõlma allservast nurgad kas kaarjalt või nurkselt ära. Nööbid õmmeldi lipiga vati hõlmale nii ühe- kui ka kaherealiselt. Vatil kasutati samast materjalist nööpe, mis pükstelgi. Vati mõlemale küljele õmmeldi sageli tasku, mis oli meesterõivastusele iseloomulik detail. Ka vati õmblemiseks võib eeskujuks võtta näiteid naaberkihelkondadest – Suure-Jaanist ja Torist.

Peakatted

Kaapkübar

Vändrast ei ole säilinud ühtegi rummuga kaapkübara näidet, kuid käsikirjalistes allikates on selle kandmine meeste poolt siiski ära märgitud. Kaapkübar oli pidulik peakate ning seda kanti nii suvel kui talvel. Need olid tehtud kübarseppade poolt tumepruunist või mustast vanutatud lambavillast ehk vildist. Kaapkübar oli äärtega, millest oli võimalik kinni haarata. Rummu osa oli Pärnumaal kantud kübaratel vanamoeliselt kitsenev.

Murumüts

Suvel kanti Vändras igapäevaselt riidekiiludest kokkuõmmeldud murumütsi, mille kohta öeldi ka kesamüts. Mütse tehti kuuest kuni kaheksast kolmnurksest ühe- või mitmevärvilisest riidetükist. Kui Mihkli kihelkonnas olid siilud vaheldumisi peamiselt puna-sinined, siis Vändrast kogutud müts tõendab pealisriidena ühte värvi villase kanga kasutamist. Alläärde on õmmeldud  linasest riidest kant, ka vooder on linasest materjalist. Pealaele on õmmeldud nupp.

Kootud müts

Pärnumaalt on teateid meeste poolt kantud silmkoelistest suvistest mütsidest – tups- ehk tuttmütsidest. Need kooti varrastel valgest villasest või linasest lõngast, lisades valgele põhjale siniseid või punaseid ristitriipe. Kui müts oli veidi pikema sopiga, siis murti see ühele küljele maha. Vändrast kirjeldatud mütsi kandmise kohta otseseid teateid ei ole, kuid võimalik, et taolisi kootud mütse on Vändra mehed kandnud.

Talvemüts

Talvemütsid olid tehtud nahast ning olid allalastavate kõrvadega. Lisaks läkiläkile kanti veel soome ning näkilisi mütse, mille kohta öeldi ka lontmüts. Kõik nimetatud mütsid olid erineva lõikega ja mütsimeistrite poolt tehtud. Taolisi mütse osteti linnast.

Ülerõivad

Pikk-kuub

Meeste pikk-kuubede materjal ja üldine lõikeskeem oli naiste kuubede sarnane – need õmmeldi lambamustast villasest vanutatud kangast ja seljaosale jäävate voldikimpude ehk händadega. Meeste pikk-kuub ulatus umbes poolde säärde. Naiste ja meeste kuubesid eristas see, et meeste kuubedele õmmeldi taskud. Nii nagu naiste kuubesid, kaunistati ka meeste omi hõlmade ääres punasest lõngast tehtud nööridega. Meeste kuubedel ei olnud seljaosal kaunistusi, kuid see-eest olid ilustatud nööridega taskuliistud. Lisaks nööridele kaunistati meeste kuubesid nööpidega, mida õmmeldi nii taskutele kui hõlma äärde. Mehed kinnitasid pikk-kuue hõlmad vööga.

Nii nagu naised, kandsid ka mehed vajadusel kasukat, mille üldine kirjeldus vastab naiste omale.

Rüü

Igapäevasemad rüüd õmmeldi kodukootud takusest toimselt kootud kangast, pidulikumad kirikus käimise rüüd tehti valgest linasest riidest. Rüüd olidki harilikult valget värvi, kuid hiljem hakati neid ka mustaks värvima. Rüü lõige vastas tegumoelt enamasti paikkonna pikk-kuuele. 19. sajandi kolmandal veerandil hakati meeste rüüsid õmblema eest revääridega ning vööjoonelt läbi lõikama. Selliste rüüde pihaosa lõige oli sarnane vati omale. Rüü alumine osa õmmeldi kolmest kangalaiust ja kurrutati ehk kimardati vöökohast. Kimarused ulatusid ümber selja kuni esipoolele õmmeldud taskuavausteni. Rüüde pikkus ulatus tavaliselt poolde säärde. Hõlmad tõmmati teineteise peale ning kinnitati ümber keha seotava vöö abil.

Rüüd kanti nii suvel kui talvel. Suvel tõmmati rüü särgi peale, jahedama ilmaga pandi sinna alla mõni soojem rõivas. Talvel käis rüü kasuka peal.

Vööd

Mehed kandsid vöid peamiselt ülerõivaste kinnitamiseks. Igapäevaste ja pidulike rõivastega kantud vööd olid erinevad.

Töö juures oli selleks vööks tavaliselt takune nöör, lont, pune. Lont tõmmati kaks korda, tuuri, ümber keha, seoti ees vedru sõlme ning otsad keerati vöö vahele. Jäänud tugev sõlm, liikumise juures pole veninud. (ERM EA 64)

Võrkvöö, kamlottvöö

Pidulikel puhkudel kanti paremast riidest tehtud rüüdel, pikk-kuubedel ja kasukatel vööna kas pussakut või kamlottvööd, mille vahele pisteti sageli kirjud kindad. Võrkvöö ehk pussak põimiti villastest lõngadest. Need nägid välja justkui silmilised ja augulised vööd. Vöö muutus laialivenitamisel hõredaks sõlmedeta võrguks. Kamlottvööd olid punasest ja rohelisest kammlõngast triibulised laiad vööd, mille otstes olid narmad. Neid vöid osteti venelastelt.

Tekstiilseid vöid on Pärnumaal seotud ümber nii, et esmalt mähiti vöö kaks korda umber keha, kõhul tehti sõlm, vöö otsad viidi kahele poole külgedele edasi ja pisteti puusade kohal vöö vahelt läbi. Vöö otsad jäid külgedele vabalt rippuma. Taoline vöö kinnitamise viis selgitab, miks meeste vööd olid isegi kuni 3 m pikad.

Nahkrihm, helmestega vöö

Nahast vööde tähtsamaks osaks olid pandlad, mis võisid olla lihtsad või graveeringutega ilustatud. Helmestega e pärlitikandiga kaunistatud vööd olid jõukuse ja uhkuse tunnuseks. Neid vöid kandsid rohkem nooremad mehed ning need olid sageli peigmehele pulmakingiks tehtud. Vöö personaalsust näitasid vööle tikitud nimetähed. Helmevöö kohta on öeldud ka kasukavöö.

Jalakatted

Jalanartsud, säärised

Meeste ja naiste jalakatted väga ei erinenud. Igapäevastel töödel kasutati jalanartse, mis ei erinenud ei materjalilt, väliselt kujult ega ka kandmisviisilt naiste omadest. Kuid on teada, et mehed kandsid neid võrreldes naistega rohkem. Suvel kanti takuseid, talvel villaseid jalanartse. Nartsude mähkimist alustati varvastest ning üksteisest üle ulatuvates kordades mähiti jalg ja säär kuni põlvini. Suvel käidi palju paljajalu ning sääri kaitsti sääristega. Meeste säärised olnud valgest takusest riidest, õmmeldud sääre järele nagu varrukas, labajala ümber mähitud nartsud. Püksisäär tõmmatud sukale või säärisele peale (ERM EA 64). Samas on nartse mähitud ka püksisääre peale pisut kõrgemale kederluu kondist. Nii kaitsti pükse määrdumise eest.

Sukad

Meeste villased sukad kooti kas lambahallist või pruunikasmustast lõngast. Sukki kanti pidulikel juhtudel ja enam kintspükstega. Vändrast kahjuks ühtegi sukka säilinud ei ole, seega võib eeskujuks võtta Pärnu-Jaagupi sukad.

Säärepaelad

Vajadusel kinnitati sukki põlve alt säärepaeltega sidudes. Lisaks sukkadele fikseeriti säärepaeltega ka kintspükste sääreotsi – selleks köideti paelad sääre ümber ja pandi värvlis olevast august läbi ning sõlmiti. Kintspükstega käies olid säärepaelad hästi näha ning seetõttu tehti neid üsna värvilisi. Vändra säärepaelad punuti villaste lõngadega labases koes. Muster oli kas kahe- või kolmevärviline täiskalasabakiri.

Jalanõud

Meeste rõivastuse juurde kantud viisud ja pastlad olid naiste omadele sarnased.

Viisud

Vändras on viiske tehtud pajukoorest.

Kevadel, kui pajukoor lahti, koorit pajud noaga. Kooreribad (soad) võeti tollilaiused, aeti kerasse. Auk jäi kerale keskele sisse. Vahest tuldi metsast, 6–7 kera kas sugade või ahelikuga seljas. Ühest kerast sai mitu viisku. Pajukoor kõlbas viisapõimimiseks värskelt. Kui ära kuivas, leotati enne külmas vees. Mingit liistu viisategemiseks ei olnud – silmamõõduga ja kämblaga mõõdeti. Ilma mingi vahendita nõeluti, vahest oli terav puupulk abiks. Põimiti jalapikkus välja, 5–6 kõrva, s.o aasa jäi mõlemale küljele. Sealt tõmmati pärast nöör läbi. Harilikult tehtigi kevadel, kui pajukoor lahti, mõnikord vihmase ilmaga hulk viiske valmis. (ERM EA 64)

Viiskude kergesti läbikulumise tõttu võeti neid suvistel linnasõitudel 2–3 paari tagavaraks kaasa. Viisupaelu seoti pastlapaeltega sarnaselt.

Pastlad

Pidulikeks jalanõudeks olid pargitud nahast tömbi ninakujuga pastlad, mis olid ühest nahatükist kerged kontsata jalanõud. Pastla äärde tehtud tärgetest tõmmati läbi  linadest põimitud nöör. Paelte pikkus olenes nende ümber jala mähkimise viisist, mis võis olla eri valdades omamoodi. Üldiselt olid Vändras pastlapaelad nii pikad, et mähkmine oli võimalik lõpetada põlve all.

Meeste pastlapaelte sidumise viis sõltus pükstetüübist – kintspükstega seoti paelu põlveõndla all, pikkade pükste puhul, kui nartsud mähiti vaid pisut kõrgemale kederluukondist, kinnitati pastlanöörid kederluukondi kohale.

Säärsaapad

19. sajandi II poolel said pidulikeks jalanõudeks säärsaapad. Esimesed saapad olid meestel kollasest nahast venesaapad, mis värviti tökatiga mustaks. 19. sajandi lõpus olid saapad meeste pidulike jalatsitena täiesti üldised. Saapaid tegid kingsepad, kes käisid neid pererahvale taludes tegemas.

Kindad

Jaheda ilmaga kanti kindaid. Lisaks on neil rituaalne roll. Näiteks kanti kindad ülerõivastele seotud vöö vahel, sest usuti, et kindakirjad tõid õnne ja kaitsesid kurja eest. Vändrast on muuseumisse kogutud kuus paari labakindaid ja kaks kindakatket.

Kotid

Rahakott

Rahakotid tehti üldiselt nahast ning neile oli iseloomulik kotisuu ühtlaselt kokkutõmbamine. Seda tehti koti üleval servas olevatest tärkmetest läbi aetud naharibaga.

Tubakakott

Tubakakotte tehti nii nahast kui kangatükkidest. Lihtsamad nahast kotid olid tehtud kas loomapõiest või pargitud jäärakotist. Keerulisemad olid õmmeldud pargitud nahast ning olid külgedel lõõtsadega. Tubakakotte on ka erineval moel kaunistatud, näiteks sissepressitud ornamendi, peale õmmeldud aplikatsioonide või  vahele õmmeldud teise naha või riidega.

Riidest tubakakotid olid tehtud ostukangastest – sitsist, siidist, poevillasest või sametist. Kaunistusena kasutati erinevaid paelu, helmeid, piiprelle või nööpe. Tavaliselt tegid koti efektseks ka kotisuu ääres olevast tunnelist läbi tõmmatud keerutatud või palmitsetud paelad, mille otstes olid tutid. Tubakakotti võidi kanda nii taskus kui püksinööbi külge riputatuna. Eriti uhkelt kaunistatud tubakakotid olid tehtud pruutide poolt oma peigmeestele või kingituseks peiupoistele. Vändrast ühtegi tubakakotti säilinud ei ole.

Luisutasku

Heinateol kanti taskut, mis seoti paelaga vööle. Taolise tasku õmblemiseks kasutati vanu kangatükke või isegi rõivaid. Paelteks kasutati kas villastest lõngadest punutud paelu või riideribasid. Luisutaskuid tehti ka puust ja kasetohust.

Ehted

Mehed kandsid särgi kaeluses esikinnise kinnitamiseks vitssõlge.

Koostaja

  • Inna Raud, TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö osakond, pärandtehnoloogia magister, tekstiilkäsitöö 7. taseme meister

Allikad

  • ERA 11248. Tetsmann, Ernst 1896. Vändra kihelkonnast saatnud Ernst Tetsmann. Eesti Kirjandusmuuseumi käsikiri, lk 23–42.
  • ERA II 169. Õunapuu, Anti 1937. Eesti Kirjandusmuuseumi käsikiri, lk 227–233
  • ERM EA 64. Voolmaa, Aino 1958. Teatmematerjale Vändra kihelkonnast.
  • Astel, Eevi 1967.Eesti rahvapärased pastlad XIX sajandil ja XX sajandi algul. – Etnograafiamuuseumi Aastaraamat XXII, lk 188–213.
  • Astel, Eevi 1998. Eesti vööd. Ilmamaa.
  • Astel, Eevi 2006. Taskud vööle, kotid kätte rahvariideid kandes. Eesti Rahva Muuseum, Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit.
  • Kaarma, Melanie, Aino Voolmaa 1981. Eesti rahvarõivad. Eesti Raamat.
  • Kuigo, Elle 1968. Eesti särkide lõikest XIX sajandil ja XX sajandi algul. – Etnograafiamuuseumi Aastaraamat XXIII, lk 256–288.
  • Kurrik, Helmi 1938. Eesti rahvarõivad. SA Eesti Rahva Muuseumi kirjastus.
  • Lõoke, Endla (Jaagosild) 1957. Lääne-Eesti rahvarõivarühm. – Rmt: Eesti rahvarõivad XIX sajandist ja XX sajandi algult. Eesti Riiklik Kirjastus, lk 120–125.
  • Manninen, Ilmari [1927] 2009. Eesti rahvariiete ajalugu. Eesti Rahva Muuseum.
  • Piiri, Reet 2004. Talurahva jalanõud ehk mida jalga panna, kui seljas on rahvariided. Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit.
  • Piiri, Reet 2007. Eesti talurahva ülerõivas 19. sajandil. Eesti Rahva Muuseum, Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit.
  • Raud, Inna 2014. Vändra kihelkonna naiste traditsioonilised rahvarõivad: komplektide koostamine ja valmistamine tänapäeval. Tartu Ülikooli Viljandi Kultuurakadeemia, magistritöö.
  • Raud, Inna 2016. Vändra kihelkonna rahvarõivad. Saara Kirjastus.
  • Voolmaa, Aino 1977. Meestepüksid eesti rahvarõivastes. – Rmt: Etnograafiamuuseumi Aastaraamat XXX, lk 22-43.
  • Värv, Ellen 2008. Riietumine ja rahvarõivad. – Rmt: Eesti rahvakultuur. Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 279–301.
  • Värv, Ellen 2010. Traditsiooniline talupojarõivastus. – Rmt: Pärnumaa 2. Loodus. Aeg. Inimene. Eesti Entsüklopeediakirjastus.