Sisukord

Vändra naine

Vändra neiu rahvarõivad, 19. saj keskpaik

Vändra neiu rahvarõivad, 19. saj keskpaik

Vändra neiu rahvarõivad, 19. saj lõpp

Vändra neiu rahvarõivad, 19. saj lõpp

Vändra kihelkonna abielunaise rahvarõivaste osad olid särk, seelik, lahttasku, kirivöö, põll, õlarätt, kampsun, pikk-kuub, rüü, peakatetest kas tanu või vändra müts ja pearätik, sukad, pastlad, ehted ja kott. Neidude komplekt oli põlleta ja peakattena kanti pidulikul juhul pärga.

Kahjuks ei leidu muuseumikogudes kõiki Vändra naise rõivakomplekti osi, mistõttu on vaja naaberkihelkondadest esemeid eeskujuks võtta. Soovitustes on tuginetud fotodele ja arhiivallikatele, võttes aluseks Pärnumaale üldiselt iseloomulikud tunnused.

Särk

Vändra kihelkonna naiste särgid olid kaheosalised ning ulatusid poole sääreni. Särgi ülemine osa ehk piht õmmeldi valgeks pleegitatud peenemast linasest riidest, alumine osa ehk alune jämedamakoelisest takusest riidest. Särk oli õlaõmblusteta ja T-kujuliselt lõigatud kaelaavaga. Õlajoonele õmmeldi õlalapid. Kaeluse osa kroogiti, tõmmati krookpaelaga kokku ning kanditi kaelavärvliga või kinnitati sinna mahamurtud krae. Kaenla alla õmmeldi ruudukujuline kaenlalapp. Särgi varrukaid oli kahte liiki – laiad, kurrutatud ja värvlitega kortskäised või kitsamad lihtkäised. Kaunistusvõtetest esines pilu-, püvisilmpiste- ja sõlmpistetikandeid, ääretikandina tagisid. Ilustati eelkõige õlalappe, varrukaotsi (värvleid) ja kraesid. Piduliku särgi krae servad olid sageli ääristatud pitsiga.

Lihtvarrukatega särk

Argipäevased särgid õmmeldi sageli otsast kitsenevate lihtvarrukatega ning need võisid olla veidi lühemad. Sellised varrukad ei seganud igapäevaste toimingute tegemist. Argipäevaseid ja pidulikke särke eristas lisaks varruka lõikele kraeta kaelus. 19. sajandi keskpaigas tuli moodi lai mahamurtud krae ja võimalik, et lihtvarrukatega ja kaelavärvliga särk muudeti pidulikuks eraldi lisatava lahtkraega. Pidulikke särke õmmeldi valgeks pleegitatud ja peenemast kangast ning kaunistati tikandiga. Seega võib arvata, et 19. sajandi I poole kraeta särke, millel on varrukaotstes tikandid, on kantud ka pidulikul juhul. Vändra kihelkonnast lihtvarrukatega särke muuseumisse kogutud ei ole. Üks eeskujuks sobiv näide on valitud Tori kihelkonnast.

  • Kaelavärvliga, tikitud varrukaotstega särk (Tori) ERM A563:830

Kortskäistega särk

Pidulikud särgid tehti uhkete laiade varrukatega, mille pihapoolne osa volditi ning varrukasuu kurrutati nõela ja niidi abil nõelkurdudeks. Varruka otsa õmmeldi tikandiga ilustatud värvel, mis kinnitati nööbiga. Särgi pihaosa näited on valitud rikkaliku tikandiga. Mõlemad on tehtud 20. sajandi alguses ehk sobivad pigem hilisema perioodi rahvarõivakomplekti juurde.

Lahtkrae

Pärnumaal hakati 19. sajandi keskpaigas pidulikul puhul kaelavärvliga särkide kaeluses kandma eraldi lahtkraed. Taolise krae lõige koosnes kahest osast – rinnaesisest ja kraest. Lahtkraed olid laiad (14 cm), kaunistatud tikandiga ning ääristatud tülliga. Vändra naabrusest on säilinud kaks lahtkraed – üks Pärnu-Jaagupist ja teine Torist. Mõlemad pärinevad umbes 19. sajandi keskpaigast. Tori krae puhul on mainitud, et tegemist on meeste lahtkraega. Kuna meeste ja naiste särgi lõige oli suhteliselt sarnane, siis võimalik, et ka naised võisid samasuguse kaunistusega kraed kanda.

Vändrast pärit lahtkrae on heegeldatud kraeosaga. Kuna heegeldamine kui oskus jõudis meie talupojakultuuri 19. sajandi kolmandal veerandil ehk linnmoelisele rõivastusele ülemineku ajal, siis ei ole heegelpits Vändra kandis rahvarõivaste juures kodunenud. Pigem on sobilik taolist kraed kanda 20. sajandi alguse komplektis, näiteks sitsijaki kaeluses.

Seelik

Vändra kandis on seeliku kohta öeldud siilik, kört, körtsik, alune, undruk. Pärnumaal läksid seoses pikitriibuliste seelikute kasutusele tulekuga ühevärvilised seelikud moest, kuid Vändras säilis triibuliste seelikute kõrval lambamustade seelikute kandmistraditsioon. 19. sajandi lõpupoole esines ka ruuduliste seelikute kandmist. 

Alates 19. sajandi keskpaigast võib täheldada tänu aniliinvärvide kasutusele tulekule värvide erksamaks muutumist ning triibustike kujunemist laiadest triibustikerühmadest (laukudest) kitsamatriibulisemaks ning lihtsamaks. Näiteks tehti 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse seelikuid ka vaid kahevärvilistena – punase ja musta, lilla ja halli või lilla ja oranži kombinatsioonides. Värvid vaheldusid umbes sõrmelaiuste triipudena. Seelik ulatus kuni kederluukondini.  Oluline oli, et kõndimisel jalg vaba oleks.

Seelikud volditi vöökohal vabalt langevatesse väikestesse lappvoltidesse ning kinnitati värvliga. Eest kõhu kohalt jäeti kangas voltimata ehk siledaks. Üldiselt oli selleks mõõduks umbes kämbla laiune pind. Tavapäraselt oli seeliku kinnis esipoolel paremal küljel, vahel ka vasakul. See sõltus ilmselt kandja parema- või vasakukäelisusest, sest seeliku all kinnise kohal kanti lahttaskut.

Pärnumaal on triibuseelikutele volte sisse pressitud ning alaosale riideriba ja ilupaelu õmmeldud. Vändrast vastavaid teateid ei ole. Pärnumaa seelikutele oli ka iseloomulik alläärde värvilistest villastest lõngadest paela (ai) õmblemine. Nimetatud fakti kinnitab Vändrast vaid üks allikas – 20. sajandi algusest pärit foto ERM Fk 2421:108. Kuna Pärnumaa triibuliste seelikute allservas kasutatud paelu peetakse pärandiks vanematelt ühevärvilistelt seelikutelt, siis tuleks Vändra ühevärvilistele seelikutele see ka õmmelda. Triibuseelikutele võib paela allserva õmblemata jätta. Seeliku alläärde oli pahemale poole õmmeldud valgest linasest riidest toot.

Seeliku kandmisel arvestati kandja vanusele sobiva värvivalikuga – vanemad inimesed kandsid tagasihoidlikumaid ja nooremad värvilisemaid seelikuid. ERMi kogu põhjal on võimalik lähtuda kuuest triibustiku ja kahest ruudustiku mustrist.

  • Laiade triibustikurühmadega, sinise põhjaga seelik ERM 14744
  • Laiade triibustikurühmadega, punase põhjaga seelik ERM A563:1127
  • Kitsaste triibustikurühmadega, punase põhjaga seelik ERM A563:1152
  • Ruuduline seelikuriide katke ERM A514:1

Vöö

Naised kandsid kirivööd, mis pidi igasuguse riietusega alati ümber olema. Sõltuvalt mustrist jäi üks vöö pool villasem ehk värvilisem kui teine. Oluline oli vööd kanda värvilisem pool peal. Vöö pidi ulatuma 2-3 korda ümber keha. Mähiti nii, et iga järgmine kord ulatus eelmisele poolest saadik peale. Vöö otsad peideti vöökordade alla.

Vändra kirivööd olid 1,5-8 cm laiad. Vööd olid otstes valdavalt lahtiste narmastega, kuid esines ka nende palmitsemise teel korrastamist. Vöö valikul on soovitav arvestada vöö ja seelikuvahelise värviharmooniaga. Värvikasutuses on Vändra kirivöödel põhivärviks erinevate variatsioonidega punane, mida saadi looduslike värvainetega lõngu värvides. 19. sajandi neljandal veerandil tulid kasutusele aniliinvärvid ning punane, ka vööd muutusid seetõttu erksamaks. Kokku on ERMi kogudes 41 Vändra kihelkonna kirivööd või sellel katket.

Peakatted

Juuksemood

Naised kandsid juukseid lahtiselt õlgadel. Juukselahk pidi olema joonsirge ja asuma pealae keskel. Peakate takistas juukseid silma langemast. 19. saj. viimasel veerandil hakkasid neiud juukseid patsidesse punuma ning abielunaised palmitsema neid kuklasse nuia.

Kui neiud võisid soovi korral käia katmata peaga, siis abielunaistel pidi pea kaetud olema.

Pärg

Lahtiste juustega kandsid Vändras neiud pidulikel puhkudel ehtimise pärast kõrvadega pärga. Taolist pärjatüüpi iseloomustavad pealisriidest külgedele moodustunud umbes 2,5-3 cm sügavused ettepoole suunduvad lahtiseid voldid ehk kõrvad. Pärja põhjaks võeti papist võru, mis vooderdati puuvillase kangaga. Välisküljele pandi enamasti siidiriie ning esiosa kaunistati lisaks veel paeltega. Mäletatakse, et Vändra piirkonna pärgadel olid taga pikad siidilindid, kuid kõrvadega pärgadel ei ole traditsiooniliselt taga kuklaosas siidilinte kantud. Seega võis esineda Vändra kihelkonnas ka muu pärjatüübi kandmist. Seoses juustemoes toimunud muutustega kadus 19. sajandi viimaseks veerandiks pärgade kandmistraditsioon.

Lilltanu

Vändra kihelkonnas on 19. sajandi alguses abielunaised kandnud valgeid kodukootud linasest riidest tanusid, mis on kaunistatud Põhja-Eestile iseloomuliku lilltikandiga. Kuklaosas kantud lintide kandmisest Vändra piirkonnast teateid ei ole. Kuid kuna Põhja-Eesti lilltanudele kinnitati taha lindid, võib oletada, et pidulikematel juhtudel on neid ka Vändras kasutatud.

Vändra müts

Väikesed pappalusel Vändra mütsid olid kogu Eesti kontekstis täiesti omanäolised naiste peakatted. Vanim ERMi fondis olev esemeline näide on pärit 1835. aastast. Vändra kihelkonnas võeti mütsid 19. sajandi keskpaigaks nii omaks, et tõrjusid linasest riidest lilltanud täiesti välja. Eesti muuseumidesse on kogutud ligi 60 Vändra mütsi.

Mütsi teostamiseks kasutati pappi, voodriks kas puuvillast kangast või linast kodukootud riiet. Pealisriidena on enam tarvitatud siidi- või puuvillast kangast, harvemini peenemat villast või sametit. Pealiskangad on olnud nii ühevärvilised kui mustrilised. Värvidest domineerivad punase-, sinise- ja heledapõhjalised (kreemikad, helebeežid) kangad. Esineb ka pruuni ja lillat, vähem musti ja rohelisi variante. Soovitav on arvestada mütsi kanga valimisel seeliku värvidega. Mütsi äärt kaunistas valgest riidest volditud riba – treemel (reemel), mis on ulatunud 3–5 mm üle väliserva. Pesemiseks harutati treemel mütsi küljest ära.

Vändrast pärinevate mütside taga kuklas kantud lindid võisid ulatuda isegi peaaegu põlvini. F. Leinbocki uurimuse põhjal on need enamasti olnud 1,5-2 m pikkused. Vändras kasutatud lintide laius on varieerunud 4-13 cm vahel. Paelte värvi on valitud nii mütsi pealisriidega sarnases kui kontrastses värvilahenduses. Lindid volditi lehvi ning kinnitati kas nööpnõeltega või õmmeldi mütsi kuklaosa külge. Vanadelt fotodelt on näha, et mütsi kanti kuklas ning linte sätiti uhkuse pärast ka tagant üle õlgade ette, et neid eestvaates näha oleks. Lisaks abielunaistele on ka lapsega tüdrukud Vändra mütsi kandnud.

Vändra mütsi lõige ja kandmisviis on olnud kihelkonna põhja- ja lõunaosas veidi erinev. Lõunapool kanti mütsi enam kuklas:

… nii, et imestama pidi, kuidas müts ülepea peas seisis ja mitte maha ei kukkunud (Lemberg 1913).

Pearätik

Halvema ilma korral ja sageli väärtuslikuma peakatte kaitseks kandsid nii abielunaised kui ka neiud pearätikut. Vändras on piibliloole tuginedes öeldud, et naise pea olgu kolmekordse katte all. Rätik sätiti otsmikul pisut torusse nii, et juuksed natuke näha jäid. Seejärel vajutati kõrva juurde volt ning sõlmiti lõua alla kahekordsesse sõlme. Pühapäevased rätikud olid sitsist või peenest villasest riidest.

Talvemüts

Naiste talvemütse Vändrast säilinud ei ole, kuid eeskujudeks võib võtta Pärnumaal kantud punase mütsi või talikübara, mis oli kõvendatud alusega kolme- või neljasopilise põhjaga müts.

Põll

Põll oli abielunaise märk, kuid seda kandsid ka lapsega tüdrukud. Põll seoti seeliku peale. Lõikelt oli põll lihtne piklik nelinurkne kangatükk, mis ülevalt äärest kas volditi või kroogiti. Tavaline viis oli kasutada üleval servas värvlit, mille otste külge kinnitati põlle sidumiseks eraldi paelad. Põlle laius ulatus külgedeni ning pikkus võis olla kuni vaksa jagu lühem seelikust. 

Põllesid õmmeldi nii kodukootud kui ostukangastest. Kodukootud põlled olid linased, ostetud kangana kasutati kirjut sitsiriiet või poevillast riiet, mille muster oli kas piki- või põikitriibuline. Puuvillasest materjalist põllesid kanti alates 19. sajandi keskpaigast. Vändrast esemeliste eeskujude puudumise tõttu võib võtta eeskujuks Pärnumaale omased valged linased pilu-, pitsi- ja narmaskaunistustega põlled.

Õlarätik

Õlarätikud olid Pärnumaal ruudukujulised ning neid kanti kolmnurkseks kokkumurtuna kas otse särgi peal ning kampsuni või pikk-kuue all. Lihtsalt õlgadel rätiku kandmist on peetud enam neidude rõivaosaks. Rätikut fikseeriti erinevalt – teravad nurgad pisteti ees vöö vahele või kinnitati eest sõlega.  Kampsuni või pikk-kuue all kanti rätikut nii, et selle servad katsid rinna. Mitut rätti üksteise peal kandes jäeti alumise rätiku serv näha. Rätikud olid kas omakootud või ostetud. Rätiku materjaliks on olnud kas linane, puuvillane, poolvillane või harvemini siid. Need võisid olla värvilt nii valged kui mustrilised, eriti väärtuslikuks peeti punaselillelisi rätikuid. Taoliste rätikute mõõtude kohta andmed puuduvad. Erinevate mõõtudega rätikuid katsetades võib kandmiseks soovitada 90 cm küljepikkusega rätikuid.

Liistik

Liistikut on peetud enam neidude rõivaosaks. Liistik tuli Põhja-Pärnumaal kasutusele 19. sajandi keskel. Lõikelt sarnanes see kampsuni pihaosale ning oli samuti seesidega, kuid ilma varrukateta. Liistiku kandmisest Vändra kihelkonnas otsesed teated puuduvad, kuid ei ole välistatud, et antud rõivaeset on ka Vändras kantud

Kampsun

19. sajandi keskel tulid Põhja-Pärnumaal kasutusse liibuva piha ja allääres volditud riideribaga ehk seesidega kampsunid. Neid õmmeldi kas kodukootud potisinisest villasest kangast või mustast (ka tumesinisest) vabrikukalevist. Vändrast otsesed esemelised eeskujud puuduvad, kuid 20. sajandi algusest pärit fotodel on võimalik näha ka Vändras kampsunite kandmist.

Kampsunitele on sarnaselt piirkonna pikk-kuue lõikele iseloomulik küljeõmbluste puudumine, kaarõmblused seljal ja õlaõmbluse asukoht õlajoonest veidi tagapool. Varasemad seesidega kampsunid olid avarama rinnalõikega, hilisematel muutus kaelaava kinnisemaks ja moodi tulid õlgadele puhvi kroogitud varrukad. Eest kinnitati kampsuneid haakidega. Naaberpiirkondadest eeskujuks võetud kampsunid on rühmseesilised.

Jakk

Jakk on linnamoele ülemineku rõivas. Võrreldes kampsuniga oli jaki pihaosa avaramalõikelisem ning alt laienev. Jakid olid väikese püstkraega ning eest kurguni nööpidega kinnitatud. Vändrast on teada, et naised on kandnud villasest riidest jakke, kuid 20.sajandi algul tehtud fotodel on näha ka kirjust puuvillasest materjalist pealisrõivaste kandmist. Kui kampsuneid kanti särgi peal, siis võib oletada, et seda tehti ka jakkide puhul. Võib oletada, et puuvillase jaki puhul kanti selle all varrukateta särki.

Ülerõivad

Pikk-kuub

Vändra pikk-kuub on õmmeldud Pärnumaa põhjapoolsetele piirkondadele omaselt lambapruunist (üks mustem, teine hallim) toimses koes kootud ja sageli vanutatud täisvillasest riidest. Vändrast on teateid ka potisiniste kuubede kandmisest, mis on kogu Pärnumaal ainus kihelkond, kus Põhja-Eestis tulnud potisiniste pikk-kuubede mood tundub olevat omaks võetud.

Lõikeliselt on Vändra pikk-kuued olnud seljaosale jäävate voldikimpude ehk händadega (öeldud ka voolidega). Kahe voldikimbu vahe seljal on olnud Pärnumaa põhjaosas 12-14 cm. Kuuel ulatusid küljeõmblused kaarjalt seljale, alaosas jäid need voldikimbu sisse peitu. Õlaõmblus on õlajoonelt vaadates nihkunud selja poolele. Krae on välja lõigatud koos seljaosatükiga. Pikk-kuub võis ulatuda umbes poole sääreni ning selle alt jäi seelikut näha.

Pärnumaalt on kuubesid kaunistatud punasest kaarusnöörist keerutuste ehk käppadega. Teada on, et ka Vändra kihelkonnas kaunistati kuubesid nööridega – nii venelaste käest ostetud kui isetehtud ümmarguste nööridega, mille asetus võis igas vallas olla oma moodi.

Kuna Vändra piirkonna naiste lambapruunide kuubede nöörkaunistuste täpset paigutusviisi ei ole ühegi allika põhjal olnud võimalik tõestada, tuleb võimalikke eeskujusid otsida lähinaabritelt. Soovitav on järgida Tori kuubesid, sest Vändrast säilinu meeste kuubede kaaruspaela asetus on Tori kuubedele sarnane. Kuna Vändrast kahjuks puudub otsene teave potisiniste kuubede nööridega kaunistamisest või mittekaunistamisest, ei ole võimalik soovitada ka esemelisi eeskujusid. Kuue hõlmad kinnitati eest haakidega.

Rüü

Vändrast on teateid ka rüü kandmise kohta. Rüüd olid pikk-kuuele sarnase lõikega, õmmeldud linasest kangast ja neid ei kaunistatud.

Pidulikel puhkudel pandi selga peenest valgest linasest riidest rüü, tööle mindi takuse rüüga (ERM EA 64).

Kuna Vändrast muuseumisse esemelisi näiteid kogutud ei ole, siis võib eeskujuks võtta Pärnu-Jaagupist kogutud rüü, sest selle legendis on teave:

Linaseid rüüsid tarvitasiva Jaagopi ja Vändra kihelkonna naised suvel päälisriidena ja talvel villase musta voolis kuue all. Enamasti kirikus käies.

Kasukas

Teadaolevalt sarnanes ka kasukas kindla paikkonna pikk-kuuele ning lisaks lõikele kanti kasukale üle ka pikk-kuue kaunistused. Nööride asemel on kasukal kasutatud värvilisi nahkrihmasid ehk liignahkasid. Kuna Vändrast ei ole kogutud muuseumisse ühtegi kasukat, siis võib eeskujuks võtta Pärnu-Jaagupi kihelkonnast pärit näite.

Ülevisked

Palakas

Halva ilmaga kanti üle pea valget linast ruudukujulist palakat, mis võeti ümber ruudu ühte külge pidi. Palakas  õmmeldi kokku kahest riidelaiast ning ühendusõmblus jäi eset kandes keset selga.

Suurrätt

Suuremamõõtmelistest õlakatetest on Pärnumaal kantud villast suurrätti (Vändras suurrätik). Suurrätikute mood võeti massiliselt omaks 19. sajandi keskpaigaks. Seda kanti sarnaselt õlarätikule – murti keskelt diagonaalis pooleks ja asetati õlgadele. Lisaks ümbervõtmisele kanti suurrätikut ilusa ilmaga kokkulapitult käel.

Vanemad suurrätikud kooti tasapindses toimses koes ning muster ühevärvilise keskosa ja triibulise äärega. Hilisematel rätikutel võib olla koekiri keerulisem ning muster muutus kogu rätiku osas üleni ruuduliseks. Värvilt on suurrätikud üldiselt olnud tagasihoidlikud – halli-musta-valge ja beeži-pruuni kombinatsioonid, millele võib olla lisatud mõni erksam värv. Suurrätikute serva pikkus oli 110-200 cm ning ääristatud narmastega.

Jalakatted

Sukad

Sukad kuulusid eeskätt piduliku riietuse juurde. Need kooti villasest lõngast ning olid enamasti kas ühevärvilised või triibulised. Ühevärvilised sukad on olnud kas valged, hallid või mustad. Kirjude sukkade puhul kooti pöiaosad samuti kas valged, hallid või mustad ning säärtele põigiti kirimustrilised triibud. 19. sajandi lõpus on hakatud kuduma ka lihttriibulisi sukki. Sukad ulatusid kas põlvini või veidi üle põlve

Säärepaelad

Sukad ulatusid kas põlvini või veidi üle põlve ning kinnitati vajadusel säärepaeltega. Naistel ei paistnud sukki ülal hoidvad säärepaelad välja, mistõttu need võisid olla lihtsamad paelad või isegi nöörid. Vändra säärepaelte mustrid on kahe- või kolmevärvilised täiskalasabakirjad. Paelte laius on varieerunud 1,1-1,5 cm ja pikkus 60-90 cm vahel. Paela ühte otsa tehti aas, millest paela teine ots läbi tõmmati ning fikseeriti.

Jalatsid

Pastlad

Pidulikeks jalanõudeks olid pargitud nahast tömbi ninakujuga pastlad, mida kanti uuemamoeliste jalatsite kõrval veel ka 20. sajandi alguseski. Pastlad olid ühest nahatükist kerged kontsata jalanõud. Pastla äärde tehtud tärgetest tõmmati läbi linadest põimitud nöör. Paelte pikkus olenes nende ümber jala mähkimise viisist, mis võis olla eri valdades omamoodi. Üldiselt on Vändras pastlapaelad olnud nii pikad, et mähkimine oli võimalik lõpetada põlve all. Võimalik, et naised sellisel puhul eraldi säärepaelu ei kasutanud.

Kingad, poolsaapad

19. sajandi viimasel veerandil hakati Vändra kandis pastelde kõrval kandma kingi ning eest nööritavaid poolsaapaid. Poolsaapad ulatusid võrreldes kingadega pahkluust kõrgemale ning kinnitamiseks olid neil nööbid või metallrõngastega ääristatud augud, kust paelad kas ümber või läbi käisid.

Kindad

Jaheda ilmaga kanti kindaid. Lisaks on neil ka rituaalne roll näiteks veimede kingina. Usuti, et kindakirjad tõid õnne ja kaitsesid kurja eest. Vändrast on muuseumisse kogutud kuus paari labakindaid ja kaks kindakatket.

Kotid

Vardakott

Kui oli vaja pooleliolevat käsitööd kaasas kanda, kandsid naised käes või käevangus kotti. Kottide tegemiseks on kasutatud nii sitsi kui kodukootud linast või villast kangast. Vändrast vardakotti muuseumisse kogutud ei ole, seega tuleb eeskujuks võtta naaberkihelkonna Tori vardakott.

Lahttasku

Seeliku all kinnise kohal on kantud taskut, mis seoti paelaga vööle. Võimalik, et ilusamaid lahttaskuid on ka seeliku peal kantud. Lähikihelkondadest on vastavaid teateid Torist. Vändra lahttaskute puhul on kasutatud puuvillaseid ja villaseid materjale ning paelteks on olnud villastest lõngadest punutud paelad või riideriba.

Ehted

Kurguhelmed

Ümber kaela olid igapäevaselt klaas- või kivihelmestest helmekeed (kurguhelmed). Kurguhelmeid kanti tihedalt ümber kaela ja need paistsid kaelusest vaid osaliselt välja. Kurguhelmed olid ühe- või mitmerealised. Helmed olid 18.-19. sajandil peamiselt klaasist, varem kivist (erinevad kristallid) või merevaigust. Klaashelmed võivad olla erinevat värvi ja erineva kujuga: ümmargused, tahulised, torukujulised (piiprellid) või soonitud (kruvilised). Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela ja neid kandis naine elu lõpuni. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad. Hiljem täiendati keed tähtpäevade kingitustena. Vändrast kurguhelmeid Eesti muuseumidesse kogutud ei ole, seega on soovitav võtta eeskujuks naaberkihelkondadest pärit helmed.

Vitssõlg

Särgi kaelus kurgu alt kinnitati väikese vitssõlega. Sõle küljes olev tilguti torgati särgi külge kinnitamiseks riidest läbi.

Prees

Pärnumaalt on teada, et särgikaeluseid kinnitati ka väikese, sakilise servaga lameda võrukujulise hõbedast preesiga. Preesi võidi rinnaesisele sättida ka rätiku kinnitamiseks. Silmadega (punaste klaastahukatega) preese Eesti muuseumidesse Vändrast kogutud ei ole, kuid Kaalu Kirme on uurimuses “Eesti sõled” silmadega preeside kandmise ära märkinud ka Vändra kihelkonnas. Nii silmadega prees kui suurem ja uhkem prees võidi sättida keset rinda hästi nähtavale kohale.

Kuhiksõlg

Pidulikul puhul seati keset rinda kuhiksõlg. Kui preesi võib kanda ka ülalpool, siis kuhiksõlgsätiti kindlasti rinna kõrgusele. Vändrast on teada, et kuhiksõled olid umbes 9-10 cm läbimõõduga.

Kaelarahad

Kaelarahade kandmine oli uhkuse asi. Need pandi kas hõbeketi, klaas- või hõbehelmestest keede külge. Vändrast kogutud esemete põhjal võib öelda, et kodarahade läbimõõt oli 4-8 cm. Pärnumaal on kaelarahadega helmekee kohta öeldud paater. Vändras on paatriks peetud kogu ehte komplekti – preesid, sõled ja rahadega helmed.

Koostaja

  • Inna Raud, TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö osakond, pärandtehnoloogia magister, tekstiilkäsitöö meister, tase 7

Allikad

  • ERA 11248. Tetsmann, Ernst 1896. Vändra kihelkonnast saatnud Ernst Tetsmann. Eesti Kirjandusmuuseumi käsikiri, lk 23–42.
  • ERA II 169. Õunapuu, Anti 1937. Eesti Kirjandusmuuseumi käsikiri, lk 227–233
  • ERM EA 64. Voolmaa, Aino 1958. Teatmematerjale Vändra kihelkonnast.
  • Astel, Eevi 1967.Eesti rahvapärased pastlad XIX sajandil ja XX sajandi algul. – Etnograafiamuuseumi Aastaraamat XXII. Tallinn: Valgus, lk 188–213.
  • Astel, Eevi 1998. Eesti vööd. Tartu: Ilmamaa.
  • Astel, Eevi 2006. Taskud vööle, kotid kätte rahvariideid kandes. Tartu-Tallinn: Eesti Rahva Muuseum, Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit.
  • Kaarma, Melanie, Aino Voolmaa 1981. Eesti rahvarõivad. Tallinn: Eesti Raamat.
  • Kirme, Kaalu 1986. Eesti sõled. Tallinn: Kirjastus Kunst.
  • Konsin, Kalju 1967. Eesti pitsid. Tallinn: Kirjastus Kunst, Eesti NSV Riiklik Etnograafiamuuseum.
  • Kuigo, Elle 1968. Eesti särkide lõikest XIX sajandil ja XX sajandi algul. – Etnograafiamuuseumi Aastaraamat XXIII. Tallinn: Valgus, lk 256–288.
  • Kuigo, Elle 1969. Naistesärkide kaunistused Eestis XIX sajandil. – Etnograafiamuuseumi Aastaraamat XXIV. Tallinn: Valgus, lk 75–125.
  • Kurrik, Helmi 1931. Eesti pitsid. – Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat VI. Tartu: K-Ü “Postimehe” trükk, lk 88–119.
  • Kurrik, Helmi 1938. Eesti rahvarõivad. Tartu: Sihtasutus Eesti Rahva Muuseumi kirjastus.
  • Laur, Anneli, Anne Rätsep 2010. Tori kihelkonna rahvarõivad.
  • Leinbock, Ferdinand 1925. Kabi- ja pottmütsid. – Eesti Rahva Muuseumi Aastaraamat I. Tartu: K.-Ü. “Postimehe” trükk, lk 6–103.
  • Lemberg, Anton 1913. Käru ja Lelle, tükike kodumaa arenemise lugu memoaarides. – Rmt: Oma maa III. Korraldanud Eduard Wirgo. Tart: Eesti Kirjastuse-Ühisus “Postimees”, lk 87–136.
  • Lõoke, Endla (Jaagosild) 1957. Lääne-Eesti rahvarõivarühm. – Rmt: Eesti rahvarõivad XIX sajandist ja XX sajandi algult. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, lk 120–125.
  • Manninen, Ilmari [1927] 2009. Eesti rahvariiete ajalugu. Tartu: Eesti Rahva Muuseum.
  • Piiri, Reet 2004. Talurahva jalanõud ehk mida jalga panna, kui seljas on rahvariided. Tartu: Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit.
  • Piiri, Reet 2007. Eesti talurahva ülerõivas 19. sajandil. Tartu: Eesti Rahva Muuseum, Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit.
  • Piiri, Reet 2011. Helmekeed. Tartu: Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit
  • Raud, Inna 2010. Vändra kihelkonna kirivööd. – Viljandi muuseumi toimetised I. Viljandi: OÜ Vali Press, lk 51–71.
  • Raud, Inna 2014. Vändra kihelkonna naiste traditsioonilised rahvarõivad: komplektide koostamine ja valmistamine tänapäeval. Tartu Ülikooli Viljandi Kultuurakadeemia, magistritöö.
  • Raud, Inna 2016. Vändra kihelkonna rahvarõivad. Saara Kirjastus.
  • Tammekann, August Ferdinand (toim.) 1930. Eesti. Maateasuslik, tulunduslik ja ajalooline kirjeldus. IV Pärnumaa. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus.
  • Trees, L. 1957. Värvimine. – Rmt: Eesti rahvarõivad XIX sajandist ja XX sajandi algult. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, lk 209–211.
  • Troska, Gea [1998] 2008. Kauplemine ja vahetus. Eesti rahvakultuur. Toim Ants Viires ja Elle Vunder.  Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 184–195.
  • Viires, Ants (toim.) [1995, 2000] 2007. Eesti rahvakultuuri leksikon.  Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.
  • Voolmaa, Aino 1971. Eesti rahvarõivaseelikud. – Etnograafiamuuseumi Aastaraamat XXV. Tallinn: Valgus lk 106–149.
  • Voolmaa, Aino 1975. Põll eesti rahvatraditsioonis. – Etnograafiamuuseumi Aastaraamat XXVIII. Tallinn: Valgus, lk 131–166.
  • Voolmaa, Aino 1986. Lisandeid eesti rahvarõivaste juurde. Peapärjad ja kotid. Metoodiline materjal. Tallinn: ENSV Kultuuriministeerium, ENSV Rahvaloomingu ja Kultuuritöö Teaduslik Metoodikakeskus.
  • Voolmaa, Aino 1990. Õlakatted – sõbad, õlalinikud, suurrätid eesti naiste rõivastuses. Tallinn: Eesti Üldlaulupeo Büroo rahvarõivaste sektsioon.
  • Vunder, Elle [1998] 2008. Käsitöö. Eesti rahvakultuur. Toim Ants Viires ja Elle Vunder.  Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 136–167.
  • Värv, Ellen 2008. Riietumine ja rahvarõivad. – Rmt: Eesti rahvakultuur. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 279–301.
  • Värv, Ellen 2010. Traditsiooniline talupojarõivastus. – Rmt: Pärnumaa 2. Loodus. Aeg. Inimene. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.