Vigala mees

Vigala mehe rõivakomplekti kuulusid särk, põlvpüksid, vest, vammus, kaelarätt, kaapkübar või talimüts, sukad, säärepaelad, kingad ja tubakakott. Ehtena kanti vitssõlge. Ülerõivasteks olid pikk-kuub ja kasukas, millel kanti võrk- või helmesvööd.

Särk

Vigala mehed kandsid lihtsalõikelist kurdvarrukatega särki. Õlajoonele õmmeldi kuni 7 cm laiune õlalapp, millel olid tagasihoidlikud valge niidiga tikitud ilupisted. Samuti olid kaunistatud varrukavärvlid. Varrukapärad olid seatud voltidesse, olles õlalapi kohal 6 cm ulatuses siledad. Varrukasuu oli kurrutatud ja värvliga, varrukad kinnitati sõltusega.

Särgil oli mahamurtud, kuni 9,5 cm laiune krae. Kaelaava oli kaelaümbermõõdule parajaks kurrutatud. Pidulikul hetkel seoti krae alla kaelarätt ja sellega tõsteti krae üles. Kraenurgad keerati allapoole. Igapäevaselt kinnitati krae nii sõltusega kui ka väikese vitssõlega. Särgi rinnaesisel olev lõhik võis meestel ulatuda kuni 20 cm.

19. sajandi lõpust hakati meestesärke kaunistama sarnase punase ristpistetikandiga nagu naistesärke. ERMi arhiivimaterjalides on kirjas:

Krae nurkel olid kirjad - Vigalas punased tornid, Nurtus valged kukeharjad. Kirjad tavaliselt noortel, vanad mehed enam kirju ei tahtnud.

Suvisel ajal käidi ainult särgiväel, vööd särgile ei pandud.

• Särgid ERM 618:231, ERM 618:217

Püksid

19. sajandil kandsid Vigala mehed täislakaga põlvpükse. Neid valmistati suveks linasest kangast. Pidulikud ja talvepüksid olid potisinised ja mustad, kodukootud villasest kangast. Jõukad noored mehed aga lasid endale valmistada kitsenahksed seemisparki nahast püksid kosja- või pulmapüksteks. Hiljem jäid need pidulikeks püksteks. Nahkpükstel oli linane vooder.

Täislakaga pükstel käis esiosal nn lakk eest lahti. Pükse hoidis üleval laka all olev värvel. Värvel ja lakk kinnitati nööpidega, töistel pükstel võidi kasutada puidust pöörasid. Pükstele õmmeldi sisse taskud.

Pükste tagaosas oli õmbluses 9 cm pikkune lõhandik. Värvli otsesse tehti nööpaugud ja kinnitati püksid nööri või nahkpaelaga.

Püksid ulatusid põlveõndlasse, sääred lõppesid värvliga. Nahkpükstel oli sääre välises õmblusesse õmmeldud 12 cm pikkune kolmnurkne siil, mille alumises servas tärkmed ja sealt nahkpael läbi tõmmatud, paela ostes olid tutid. Nendega kinnitati püksisääred.

Villastel põlvpükstel kinnitati sääred nööpidega ja värviliste säärepaeltega.

• Põlvpüksid ERM 10493
• Nahkpüksid (Märjamaa) ERM 509:7179

Vest

Vigala kihelkonna mehed kandsid vesti. Vigala vesti hõlmad olid siidist või peenvillasest kangast ja voodriga, seljaosa takune ja voodrita. Hõlmakangas võis olla ruuduline või kirju poekangas.

Vestil oli kitsas püstkrae, ees 2 rida vasknööpe. Hõlma ülemine serv oli reväärina maha keeratud ja nööpidega hõlma külge kinnitatud. Vesti hõlmale õmmeldi 1-2 liistuga taskut.

• Vest (Martna) ERM 9980

Vatt

Vigala mehed kandsid villast potisinist või musta vatti. Villasel vatil oli linane vooder. Suve ajal oli vatt õmmeldud linasest kangast.

Vatil olid hõlmadel laia liistuga taskud ja kaks rida vasknööpe. Krae oli kuni 8 cm laiune ja seda kanti ülestõstetuna. Vati seljale ulatuvatesse küljeõmblustesse oli õmmeldud voldid ja lisatud kangasiil - lõtused. Seljaõmblus lõppes lipiga. Voltide tippu ja lõtuse nurkadesse õmmeldi vasknööbid. Varrukasuus oli 9 cm laiune käänis, varrukad olid sirgelõikelised.

• Vatt (Kullamaa) ERM 447:458

Kaelarätt

Kaelarätt kuulus piduliku riietuse komplekti, igapäevaselt seda ei kantud. Kaelarätt oli ruuduline või trükimustriline nelinurkne puuvillane rätik.

Kaelarätt seoti särgikrae alla, see paistis välja ka vati kaelusest. See murti diagonaalselt kolmnurkseks ja rulliti veidi kokku. Rätt seoti ümber kaela kaks korda. Räti keskosa seati kurgu alla, viidi otsad ümber kaela ette tagasi ja seoti sõlme. Ent Vigalas oli enne 19. sajandit komme kaelarätikut mitte sõlme siduda. Rätiku otsad pandi vaheliti ja torgati vestihõlma alla.

Peakatted

Kaapkübar

Lääne-Eestile omaselt kandsid ka Vigala kihelkonna mehed vilditud kaapkübarat. Tavapäraselt olid need mustad, laieneva rummuga. Kaapkübara serv oli ülespoole suunatud ja paelaga kanditud. Kaapkübar oli pidulik peakate. Igapäevaste tegemiste juures kanti kootud linast mütsi või käidi palja peaga.

Kaapkübaraid tegid meistrid linnades. Neid sai osta turult ja linna poodidest.

• Kaapkübar ERM 9879

Talvemüts

Talvel kanti nahast topilist mütsi. Selle õmblemiseks kasutati lamba esimese talle nahka. Vigalas kanti talvel ka kahekõrvalisi talimütse, neid õmmeldi lamba- ja jänesenahast.

• Talvemüts (Märjamaa) ERM A 589:23

Ülerõivad

Pikk-kuub

Ülerõivastena kantud villased pik-kuued olid Vigalas lambapruunid, hiljem mustad. Lambapruunid või -mustad kangad sopati jõemudaga veelgi mustemaks. 19. sajandi teises pooles hakati villast kangast ka musta poevärviga värvima.

Vigalas kanti kahte tüüpi pik-kuubesid. Händadega pikk-kuub ehk andaga kuub oli seljatükist ja hõlmadest koosneva kehaosaga. Hõlmade õmblused viidi selja peale ja õmbluste vahel moodustati siilukujulistest laiendustest voldid, hännad. Vigalas tehti volte 5-6. Kaunistuseks oli paremal hõlmal rida tinanööpe, vasakule hõlmale tehti sinised aasad. Hõlmad kinnitati ühe nööbiga, vööle pandi pussak. Kuub oli alt laienev, ulatudes poolde säärde.

Siilukuub ehk lai kuub oli sirgelõikeline, laius anti küljesiilude lisamisega. Esialgu seljal õmblust ei olnud, hiljem hakati tegema seljale õmblust ning allserva jäeti väike lõhik. Siilukuuel oli kõrge püstkrae ja kinnine kurgualune, hiljem hakati valmistama mahakeeratud kraega ja lahtise kurgualusega kuubesid. Kuue kehaosal oli linane vooder ja selles põuetasku. Kuuele tehti külgedele taskud, kus hoiti kindaid. Laikuuel kaunistusi ei olnud.

• Siilukuub ERM 9862
• Pikk-kuub (Kullamaa) ERM 566:589

Rüü

Rüü oli linasest kangast pikk-kuue lõikeline ülerõivas, mida kanti suvel. Samuti kanti rüüd kasuka ja pikk-kuue vahel, et kuuevärv kasukat ära ei määriks.

Kasukas

Kasukas oli Vigalas pikk-kuue lõikega. Kanti talvel, selle peal veel linast rüüd ja selle peal villast pikk-kuube või siilukuube. Vööks oli pussak või helmesvöö.

Vööd

Meeste vöö oli põhiliselt pikk-kuue kinnitamiseks. Vigalas kanti telgedel kootud triibulist pussakut. Pussaku keskkoht asetati kõhule, otsad keriti ümber keha ja toodi ette tagasi. Otsad keerati esimese keerukorra vahel läbi ja need jäid puusadele rippuma. Vöö vahele või kuue taskusse torgati kindapaar.

• Pussak ERM 4049

Jalakatted

Sukad

Meestesukad olid ühevärvilised, mustad või sinised. Sukad kooti villasest lõngast parempidises koes. Tagaosa sukajutt oli nelja silmuse laiune.

• Sukad ERM 9941

Säärepaelad

Säärepaeltega seoti sukad ja põlvpükste sääred põlveõndla alt kinni. Vigala säärepaelad olid kalasaba mustris punutud - hargilised. Säärepaelte otstes olid lõngad seotud tutiks.

• Säärepaelad ERM 15883/ab

Jalatsid

Töid tehes ja vanemal ajal kandsid mehed jalas niinekoorest viiske.

Hiljem kanti valdavalt pargitud nahast pastlaid. Pastelde kandmise aeg võis kohati ulatuda 20. sajandi esimese pooleni, eriti tööjalanõudena. 19. sajandil olid pargitud nahast valgete paeltega pastlad piduliku riietuse juures olulised. Pastlapaelad olid linasest niidist punutud ja need kinnitati madalalt pahkluu ümber.

19. sajandi keskelt hakati valdavalt kandma mustast nahast paeltega kingi.

Kindad

Vigala mehed kandsid käes kootud villaseid kirjatud kindaid. Igapäevased labakindad olid kootud kahe erivärvi lõngaga,  pühapäevased rohkemate värvidega. Mustrites kasutati geomeetrilisi kirju, mis pidid ühtlasi kinda kandjat kaitsma kurja eest. Kindaid kingiti pulmades olulistele pereliikmetele ja pulmategelastele.

Meestel oli piduliku riietusega kombeks kanda kindapaari vöö vahel või kuuetaskusse torgatuna, nii et need sealt välja paistsid. Levinud olid ohvrikirtsukirja kindad.

• Labakindad ERM A 566:331/ab, ERM A 522:2/ab

Kotid

Mehed on vajanud vajalike asjade kaasavõtmiseks peamiselt rahakotte ja tubakakotte. Levinud olid nahast, jäärakotist valmistatud tubakakotid. Samuti valmistati kangast kotte. Kangast kotid koosnesid taga- ja esiosast, mis õmmeldi sirge vahetüki külge. Koti suu tõmmati kinni kahe paelaga, mis pisteti koti serva tehtud nööpaukudest läbi. Paelaotses võisid olla tutid. Materjalina kasutati nii musta kui punast sametit, samuti punaseid ja kirjusid sitsikangaid.

Tihti tegid neiud tubakakotte peigmehele kingituseks.

Ehted

Mehed kandsid särgikaeluses kinnitusena vitssõlge. Vitssõleks nimetatakse kitsaid, mitte üle 5 mm laiuse rõnga kujulisi sõlgi, mille külge on kinnitatud sõlenõel. Vitssõlgede läbimõõt kõigub 1,5-3,2 cm vahel.

Suurimaks vitssõlgede valmistamise keskuseks oli Tallinn, väga lihtsaid vitssõlgi valmistati ka Pärnus, Lihulas ja Haapsalus.

Sõrmused olid sel perioodil enamasti abielusõrmustena kasutatud vitssõrmus ja harisõrmuse erinevad tüübid: inglipeasõrmus, kätega sõrmus ja õiemotiividega harisõrmus, mida kandsid nii mehed kui naised.  

• Vitssõled ERM 9957:3, ERM A 509:35
• Harisõrmus ERM 19043

Koostajad

• Anneli Ülemaante, rahvarõivaste uurija
• Anne Ummalas, rahvarõivaste uurija
• Lembe Maria Sihvre (ehted)

Allikad

• Kirme, Kaalu 1986. Eesti sõled. Kirjastus Kunst.
• Kirme, Kaalu 2000. Eesti hõbe. Kirjastus Kunst.
• Manninen, Ilmari 2009. Eesti rahvariiete ajalugu. Eesti Rahva Muuseum.
• Piiri, Reet, Värv, Ellen 1993. Märjamaa naine. Rahvarõivaste juhend. Eesti Rahva Muuseum.
• Piiri, Reet 2004. Talurahva jalanõud. Tartu.
• Piiri, Reet 2007. Eesti talurahva ülerõivas 19. sajandil. Tartu.
• Piiri, Reet 2011a. Helmekeed. Eesti Rahva Muuseum.
• Piiri, Reet 2011b. Ehtimine. Eesti Rahva Muuseum.
• Tõnurist, Igor 2003. Rahvarõiva kandja abiline. OÜ Vali Press.
• Vunder, Elle 2008. Rahvakunst. Rmt: Eesti rahvakultuur. Eesti Entsüklopeediakirjastus.