Vigala naine

Vigala naise rõivakomplekti kuulusid pikkade varrukatega särk, seelik, kirivöö, õlarätik, kampsun või liistik, kabimüts, põll, sukad, säärepaelad, ehted ning jalanõudeks pastlad või kingad. Ülerõivasteks olid pikk-kuub ja kasukas, üleviskena kanti suurrätti. Talvel kanti talimütsi.

Särk

19. sajandi alguses valmistati naiste särk peenemast valgest linasest riidest piha ja jämedama takuse alaosaga. Särk oli õlaõmblusteta, kaenla- ja õlalappidega ning pikkade laiade varrukatega. Kaelaava oli T-kujuline, krae puudus. Kaeluse tagakülg oli kurrutatud, esiküljel oli tunnel linasest niidist punutud nööriga, millega tõmmati kaelaava kokku. Särgi varrukavärvlid ja õlakud kaunistati valge niidiga tikitud püvisilmtornide ja põimpilutikandiga.

Mitmetel säilinud särkidel on allservas olevad kolmnurksed laiuseks lisatud siilud heegeldatud või pitsilise koekirjaga kootud.

19. sajandi lõpul hakati Vigala ümbruses valmistama rinnalapi ja vasakule küljele nööbitava püstkraega särke. Särgi õlalapid, värvlid, rinnalapp ja krae kaunistati uue moe kohaselt punase või punase ja sinise puuvillase niidiga tehtud ristpistetikandiga. Tikiti stiliseeritud looma- ja taimemotiive. Särgi laiad varrukad olid kurrutatud, otstes varrukavärvlid, mis suleti niidist nööbi ning aasaga. Suvel käidi särgiväel, ümber piha seoti kirivöö. Särk ulatus poolde säärde.

Seelik

Naised kandsid 19. sajandi I poolel pikka pikitriibulist volditud seelikut, mis ulatus pahkluuni. Seelik tehti ühest tükist, põikiriidest, mis kooti juba nii lai, et andis vajaliku seeliku pikkuse välja. Seoses aniliinvärvide levimisega 19. sajandi teises pooles muutusid seeliku triibud eredamaks ning valitsevaks sai punane toon. Värvli juures asetati seelik voltidesse, naiste seelikutel jäeti esilaid  umbes kümne sentimeetri laiuselt voltimata. Värvli otsad keerati silmuseks, millest köideti läbi pael, või suleti haagiga. Seeliku alumise ääre kaitsmiseks ja tugevduseks õmmeldi seeliku allserva pahemale poole linasest kangast riideriba ehk toot.

19. sajandi keskel hakati valmistama ruudulisi seelikuid, mis said rahva seas väga populaarseks. Sajandi lõpus hakati Vigala ümbruses valmistama neotud lõngadega seelikuid. Neotud lõngad saadi nii, et värvimisel seoti lõngaviht teatud kohtadest linakiu või -lõngaga kõvasti kinni, nii et need kohad värvi külge võtta ei saanud. Neotud lõngu kasutati nii koe- kui lõimelõngadena ning neist moodustusid erinevad ruudukombinatsioonid ja poordid seeliku allservas. Nii ruudulised kui ka neotud lõngadega seelikud olid kurrutatud.

Vigala seelikutes hakkab silma punase armastus. Enamik säilinud seelikuid või seelikukanga katkeid on punasetoonilised. Kiirelt võeti madara- ja puupunase asemel kasutusele erksad sünteetiliste värvide punased toonid, mida kombineeriti roheliste, siniste, oranžide, valgete ja uudse tooni, lillaga.

Tööd tehes kandsid naised aga lihtsat takust või tumedaks värvitud linast tööseelikut. 

Vöö

Kirivöö

Ümber piha kanti kirivööd. See andis kehale tugevust ja hoidis venituste eest. Vöö oli valgele linasele põhjale korjatud värviliste villaste geomeetriliste kirjadega. Kirivöödes domineeris 19. sajandi keskpaigani madarapunane, sajandi teisel poolel erkpunane toon. Vöö mähiti kordadena ümber keha, villane pool väljaspool. Ots asetati ette, keskkohale ja mähiti siis kolm-neli korda alt ülespoole ümber keha ning vööotsad pisteti kihtide alla. Suvel, kui käidi särgiväel, seoti ümber piha kirivöö.

Peakatted

Pärg

Vigala kihelkonna eripärana ei kandnud neiud pärga, nagu mujal Eestis tavaline oli. Juuksed olid palmitsetud patsi ja punase paelaga otsast kinnitatud.

Rätik

Kodus kanti pearätikuid igapäevaselt, talvel villaseid, suvel linaseid ja puuvillaseid. Vigalas olevat kabimütsile kirikusse minnes seotud peale kaks rätikut – valge alla ja kirju peale, need pidid mütsi kaitsma vihma, tuule või päikese pleegitavate kiirte eest. Pearätikuid kandsid nii naised kui neiud.

Tanu

Abielunaisele oli peakate kohustuslik. Tanu või kabimüts pandi talle pähe abielludes ja sealtpeale oli see tema staatuse sümbol. 19. sajandi alguseni oli abielunaiste pidulikuks peakatteks tanu. Pruudid kandsid sel ajal veel värviliste siidniitidega tikitud linukat ehk pruudimütsi.

Kabimüts

19. sajandi alguses hakati peas kandma kabi- ehk laimütsi. Kabimüts oli pappalusel, hobuse kapja meenutava laia kujuga ja terava harjaga müts. Pidulikud kabimütsid olid kaetud koemustrilise siidiga, ääristatud kahekordse ülespööratud pitsi ehk reemliga ja kardpitsiga. Pitsikihte oli lausa 3-4, see hulk volditud pisti tekitas toreda vahulise efekti. Kuklale kinnitati siidilindid. Leskedel mütslindid puudusid. Igapäevased kabimütsid olid kaetud odavama sitsikangaga. Mütsi värv varieerus olenevalt kandja vanusest.

Müts seati pähe veidi kuklapoole, nii et kinnipandud juuksed jäid otsmikul pisut ääre alt välja paistma. Tukk oli mütsi all.

Talvemüts

Talvel käidi väljas  lambanahkse voodriga ja karusnahkse äärega talimütsidega. Mütsi põhi tehti punasest villasest riidest, kas kolme või nelja sopi ehk topiga. Kanti ka lihtsa kumera põhjaga talimütse.

Põll

Abielunaise riietuse juurde kuulus kindlasti põll. Vanemad pidupõlled valmistati valgest linasest riidest. 19. sajandi teisest poolest alates kasutati rohkem puuvillasest ostukangast valmistatud põllesid. 

Põllekangas volditi värvli külge ja seoti paeltega ümber keha. Töö juures kanti tumedast ühevärvilisest või triibulisest takusest või linasest riidest tehtud kaunistamata põllesid. 

Õlarätikud

Õlgadel kanti õlarätikut. Varem oli see linane, kuid alates 19. sajandi algusest siidist või õhukesest villasest poeriidest trükimustriline narmastega rätik. Rätik murti kaela asetades kolmnurkselt kokku, teravad nurgad pandi ristamisi üle rinna ja otsad pisteti vöö vahele. Sageli kanti kaelas korraga kahte rätikut. Kirju räti alla asetati valge linane rätt, mis pealmise alt veidi paistma pidi. Samasuguselt asetati rätik liistiku või kampsuni alla, kattes sellega avatud rinnaesist. Rätt kinnitati rinnal sõlega. 

Kampsun

Kampsuneid hakati valmistama hiljemalt 18. sajandil. Varem tunti pealisrõivana vaid pikk-kuubesid. Kampsun õmmeldi kodukootud villasest toimsest sinisest või mustast riidest, kuid eriti 19. sajandi teises pooles kasutati ka mitmesuguseid ostumaterjale: tumesinist ja musta vabrikukalevit, kergemaid villaseid kangaid.

Kampsun oli lühikese liibuva pihaga, avara ümara kaelaavaga, puhvis pikkade varrukatega, rühmiti voltidesse seatud ääreriba ehk rühmseesidega. Kampsunil olid  õlaõmblused, seljaosa kaarjate küljetükkidega ning kitsenes vöökohani. Hõlmad suleti väikeste metallhaakidega ja voodriks oli linane riie. Vigala kihelkonnas kanti kampsunit suvel pealisriidena.

Ülerõivad

Pikk-kuub

Külmal aastaajal või pidulikel puhkudel kanti ülerõivana pikk-kuube, mis valmistati mustast toimsest villasest riidest. Pikk-kuub ulatus allapoole põlvi, jättes alt seeliku välja paistma. Läänemaa kuued olid lahtise rinnaesise, händadega (selja taga olevad voldikimbud) ja hästi taljes. Kuub koosnes ühest seljatükist, kahest hõlmatükist ning varrukatest. Õlgadel olid õmblused, seljaosa oli kaarjas ning kitsenes vöökohani, kitsas krae oli ühes seljatükiga. Seljatagused voldid asusid kahes rühmas, mõlemas rühmas 3-5 volti. Voltide pead õmmeldi mõnest kohast nööriga läbi ja tõmmati tihedalt kinni, sellest nimetus kimpvoldid. Voldid ehk hännad  pidid olema sirged ja õhukesed, need pressiti sisse ahjust võetud palavate leibadega. Kuubede hõlmad kinnitati haakidega. Avarast kaelavast paistsid ehted,  rahad ja muud rinnakaunistused. Pikk-kuub olnud nii kitsas, et kampsun mahtus vaevalt alla. 

Rüü

Nagu mujalgi Eestis, olid Vigalas kasutusel talvise pikk-kuue lõikega rüüd. Rüü oli linasest riidest, seda tarvitati suvisel ajal ülerõivana ja igapäevaseid tegemisi tehes.

Kasukas

Talviseks pealisrõivaks oli kasukas. Vihmase ilmaga tõmmati kasuka peale pikk-kuub. Kasuka määrdumise vältimiseks asetati pikk-kuue alla linane rüü. Kasukad valmistati valgetest lambanahkadest.

Ülevisked

Suurrätt

Külmaga võeti õlgadele narmastega ääristatud ruudulise mustriga villane suurrätt, mis murti kolmnurkselt kokku. Kui suurrätt ei olnud õlgadel, siis hoiti seda kokkurullituna kaenlas ja kirikusse minnes kokkumurtult käel.

Jalakatted

Sukad

Jalas kanti kootud villaseid ühevärvilisi, koemustrilisi, triibulisi või ka kirjatud mitmevärviliste põiktriipudega sukki. Triibustike sisse kooti rombe, rööpkülikuid jms. Kirjud ja mustrilised sukad olid pidulike puhkude jaoks, igapäevaselt käidi lihtsamate sukkadega.

Vigala tehti kududes värvide vahetus ja sääremarja ümbermõõdust tingitud vajalikud kahandused suka siseküljel.

19. sajandi lõpus valmistati neidudele ka hernestega värvitud sukki. Kooti valged sukad, seoti neisse sisse herned ning värviti punaseks, tulemuseks olid rõõmsad punased sukad valgete sõõridega.

20. sajandi algul on jalas kantud veel valgeid või punaseid värviliste siksaktriipudega kinnissilmustes heegeldatud sukki.

Säärepaelad

Pikad sukad seoti põlve alt kirjude säärepaeltega. Need punuti värvilistest villastest lõngadest labaselt või toimselt. Igapäevaselt kasutati lihtsamaid paelu või „ärapeetud“ säärepaelu. Säärepaelte otstesse tehti teinekord riideribadest tutid, kuid siis kutsuti neid pulmapaelteks, kuna neid kingiti peamiselt pulmades andidena.

Jalatsid

Talurahvas kandis argipäeval jalas tömbi nina ja ninapealsete tippudega pastlaid, varemalt ka puukooreribadest punutud viiske. Pidulikel puhkudel kantavad pastlad valmistati pargitud nahast. Pastlapaelad olid keerutatud linast, harvem kanepist. 19. sajandi lõpus seoti pasteldele nahast lõigatud rihmad peale. Pastlapaelad seoti pealpool pahkluud kinni.

19. sajandi teises pooles kuulusid jõukamates peredes pidurõivastuse juurde madala kontsaga  kingad. 19. sajandi lõpus hakati kingade kõrval kandma ka teravaninalisi nööritavaid poolsaapaid.

Kindad

Vigala naised kandsid käes kootud villaseid kirjatud kindaid. Igapäevased labakindad olid kootud kahe eri värvi lõngaga,  pühapäevased rohkemate värvidega. Mustrites kasutati geomeetrilisi kirju, mis pidid ühtlasi kinda kandjat kaitsma kurja eest. Kindaid kingiti pulmades olulistele pereliikmetele ja pulmategelastele.

19. sajandi teisel poolel hakati kuduma kirjatud sõrmkindaid, mida kanti peamiselt pidulikel juhtudel. Sõrmkindad olid eelistatumad noorte neidude hulgas. Levinud olid kirisõrmkindad ja pitsilise koega sõrmkindad. Kirisõrmkindad olid kas väikese mustrilised vähemate värvidega või hästi värvikirevad. Sõrmkinnaste sõrmede kudumiseks kasutati sageli neotud lõnga, eelistatuim värv oli punane kui rõõmu ja pidulikkuse värv. Ornamentidest eelistati kaheksakanna-, risti- või rattamotiive. 

Kotid

Naiste riietuse juurde kuulus kott – vardakott või lauluraamatukott. Levinud olid kirjudest sitsitükkidest kokkuõmmeldud kotid. Koti suurus olenes sellest, mida oli tarvis kaasas kanda. Lõige on enamasti ristküliku kujuline, kaks poolt on kokku õmmeldud. Igapäevaselt, nt karjateel seoti vajalikud esemed ka linase rätiku sisse.

Vigalas ja Läänemaal olid levinud veel vanadest vöödest valmistatud vardakotid. Vigalast pärit kotil on lisaks kirivööle kasutatud punase säärepaela riba ja kinnissilmustega heegeldatud riba. Koti ülaserv on samuti heegeldatud, milles paela jaoks avad.

Ehted

Ümber kaela olid igapäevaselt klaas- või kivihelmestest helmekeed (kurguhelmed). Kurguhelmeid kanti tihedalt ümber kaela ja need paistsid kaelusest vaid osaliselt välja (püstkrae puhul ei paista üldse välja), sest tegemist oli pigem talismani kui ehtega. Kurguhelmed olid ühe- või mitmerealised. Helmed olid 18.-19. sajandil peamiselt klaasist. Klaashelmed olid erinevat värvi ja erineva kujuga: ümmargused, tahulised, torukujulised (piiprellid) või soonitud (kruvilised). Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela (osadel teadetel „siis, kui esimene hammas tuli“) ja sellega läks naine ka hauda. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad. Hiljem täiendati keed tähtpäevade kingitustena. Kui rõivamoodi tuli püstkraega särk, siis selle alt ei paistnud kurguhelmed enam üldse välja ja nii on 19. sajandi lõpu – 20. sajandi alguse fotodel näha, et kurguhelmeid kanti särgi peal. Nende hulgas kohtab ka nn siidpärleid, mis on õhukesest klaasist ja meenutavad kuuseehteid.

Kaela seati piduülikonnaga helmekee või helmekeede read kaelarahadega. Helmed olid mõnikord lükitud traadile, nii hoidis kee kaarekujulist vormi. Helmed võisid olla ka nöörile lükitud. Lisaks klaashelmestele oli kees ka hõbehelmeid (krõlle). Kaelarahad olid nii kodaratega rahad kui kannaga rahad, mida oli kee küljes tavaliselt üks, kolm või viis. Keesid oli jõukamatel naistel kaks-kolm rida. Lisaks seati pidulikul puhul rinnale suur hõbedast kuhiksõlg või prees (enamasti silmadega). Mõnikord kinnitati särgi külge kurgu alla ka väike hõbedast või vasest prees.

Sõrmused olid sel perioodil enamasti abielusõrmustena kasutatud vitssõrmus ja harisõrmuse erinevad tüübid: inglipeasõrmus, kätega sõrmus, „kõikenägeva silmaga“ ja õiemotiividega harisõrmus, mida kandsid nii mehed kui naised.

Koostajad

  • Liivi Vainu (2015)
  • Anne Ummalas, rahvarõivaste uurija (2020)
  • Igor Tõnurist (retsensent, 2015)
  • Jana Reidla (ehted, 2015)
  • Lembe Maria Sihvre (ehted, 2020)

Kirjandus

  • Moora jt 1957. Eesti rahvarõivaid XIX sajandist ja XX sajandi algult. Eesti Riiklik Kirjastus. 
  • Kaarma, Melanie, Voolmaa, Aino 1981. Eesti rahvarõivad. Eesti Raamat.
  • Kirme, Kaalu 1986. Eesti sõled. Kirjastus Kunst.
  • Kirme, Kaalu 2000. Eesti hõbe. Kirjastus Kunst.
  • Manninen, Ilmari 2009. Eesti rahvariiete ajalugu. Eesti Rahva Muuseum.
  • Piiri, Reet 2004. Talurahva jalanõud. Tartu.
  • Piiri, Reet 2007. Eesti talurahva ülerõivas 19. sajandil. Tartu.
  • Piiri, Reet 2011a. Helmekeed. Eesti Rahva Muuseum.
  • Piiri, Reet 2011b. Ehtimine. Eesti Rahva Muuseum.
  • Tõnurist, Igor 2003. Rahvarõiva kandja abiline. OÜ Vali Press.
  • Vunder, Elle 2008. Rahvakunst. Rmt: Eesti rahvakultuur. Eesti Entsüklopeediakirjastus.
  • Värv, Ellen 2008. Riietumine ja rahvarõivad. Rmt: Eesti rahvakultuur. Eesti Entsüklopeediakirjastus.