Sisukord

Helme mees

Helme mehe rahvarõivad, 19. saj II pool
Helme mehe rahvarõivad, 19. saj II pool
Helme mehe rahvarõivad, 19. saj II pool
Helme mehe rahvarõivad, 19. saj II pool
Helme mehe rahvarõivad, 19. saj II pool+1

Helme mehe rahvarõivad, 19. saj II pool

Helme mehe rõivakomplekti kuulusid 19. sajandil särk, pikad linased ja villased püksid, põlvpüksid, vatt, rüü, pikk-kuub, kasukas, vöö, nahkrihm taskuga, kindad, sukad, pastlad ning kaapkübar ja kõrvik.

Särk

Vanapärane särk

Helme mehed kandsid samasugust omapärase pihaaluse voodriga õlalappideta särki nagu kandsid mehed teistes Mulgi kihelkondades. Vooderdatud pihaosaga särke kutsuti pihage ehk kaukage ameks. Meestesärgid tehti valgest labasest linasest või takusest riidest ilma jätkuta ning kaunistati linase või puuvillase lõngaga. Pidusärkidel oli T-kujuline krookimata kaelava, millele kinnitus püvisilmadega kaunistatud püstkrae. Mõlemal pool rinnalõhikut ilutses lai mähkpilu. Töösärgid tehti kaunistusteta ja sageli ka ühe kaukaga.

Halliste ja Karksi kaukaga särkidel olid käised enamasti värvlita, kuid Viljandi ja Tarvastu särkidel on teada ka värvlite esinemist. Viljandi Muuseumis säilitatav Helme mehe arhailise lõikega pidusärk on erandlik, sest tal puudub väike püstkrae ja püstjoones kaelaava on lõigatud nagu naistesärkidel. Kaelaava ääres ilutseb aga lai valge-punase linase niidiga tehtud 4,5 cm laiune põimpilu. Pilu on ka varrukaotstes ja allääres. Särgi müüs 1962. aastal muuseumile Anna Kurrik Hallistest ja tema andmetel valmistati see Kärstna
mõisas. Pidurõivas kuulunud müüja vanavanaisale, olles umbes 150 aastat vana.

Meestesärgid ulatusid põlvini, harvemini poole sääreni. Kuna need olid lühemad kui naistesärgid, ei olnud vajadust ka siilude järele.

Mitmelt poolt Lõuna-Viljandimaalt kogutud andmed räägivad sellest, et veel 19. sajandi keskel kandnud mehed särki pükste peal - pühapäeviti kantud kaltse peal. Ka Helmest Kärstna vallast pärineva teate järgi läinud siin alles 1860. a. ümber särk pükstesse.

Uuemamoeline särk

19. sajandil kandsid Helme mehed ka teistsugust, veidi uuemamoelisemat särki mahamurtud krae ja kurdvarrukatega. Sellist särki kandsid mehed ka Paistus, Tarvastus ja Viljandi kihelkonna lõunaosas. Ka Helmi Kurrik soovitab oma 1938. aasta rahvarõivaste raamatus Helme mehe rõivakomplekti puhul kasutada Viljandi kihelkonna meherõivast, ehk siis meestesärki mahamurtud krae ja kurdvarrukatega. Vahel kaunistati selline krae kas lõngasõlmede või tagidega või mõnel muul viisil. Mitmel pool Helmes mäletati, et meeste särk oli kaunistamata, ainult õlalappide ääres olnud tikkpisted. Teateid on ka 9 cm laiustest särgikraedest. Sellist laia krae ja kurdvarrukatega särki kandsid Helme mehed ka uuemamoelise potisinise ülikonna - vati ja põlvpükstega.

Meestesärkide varrukad olid 19. sajandi esimesel poolel valdavalt värvlita, värvli külge kroogitud varrukad levisid laiemalt 19. sajandi teisel poolel. Juuli Jürisson Hummuli vallast mäletas: Särk, ame, oli vanaisal lihtkäistega s.o avasuuvarrukatega, isal körtkäistega s.o kroogitud suuga ja värvliga varrukatega. Hõbeprees (vitssõlg) oli kurgu all, vahest oli paelaga ka kinni.

Pidulikud uuemamoelised särgid olid õlaõmblusteta, T-kujulise kaelaava, kolmnurksete kraelappide ja ees keskel asuva 30–35 cm sügavuse rinnalõhikuga. Kaelaava lõike ümbrus kroogiti ja varustati kraega. Levinud olid pealeõmmeldud õlalapid. Marta Kerjan Holdrest mäletas: Meeste särk oli alati nelinurksete õlalappidega õlal. Varrukad olid pikad värvliga või avasuuga. Õlalappidel, kitsal püstkrael, värvlil ja rinna ees olid punased tikitud kirjad. Need õmmeldi ainult pühapäevastele särkidele. 19. sajandi teisest poolest on teateid ka seda tüüpi meeste särkidel püstkraede esinemise kohta.

Püksid

Kroogitud tagaosaga püksid

Vanapäraseid pükse nimetati kalsa ehk kaltsa, kaldsa, keerdpersege kaldsa, keeruge kaldsa, vinnikaldsa. Helmes nagu teisteski Mulgi kihelkondades kandsid mehed varasemal ajal suviti vanapäraseid valgeid linaseid pükse, mis ulatusid allapoole sääremarja ja seoti säärepaeltega kokku. Lõikelt olid need püksid eripärased – nende tagumine osa oli tihedalt kroogitud ja sääred kitsad. Eest värvliotstest kinnitati need paela ja aasa abil, vahel ka nööbiga. Selline kinnitusviis jättis püksi esilõike pooleldi lahti ja särk kippus sealt välja paistma. Selle varjamiseks kanti ees vöö küljes lakaga nahktaskut, milles hoiti nuga, raha, piipu, tubakat, tulerauda jm. tarvilikku.

Talvepüksid olid Helmes samasuguse lõikega kui linased, aga õmmeldud villasest riidest. Talvel on paklaseid kaltsi allpool, villaseid päälpool peet.

  • Vanapärased kroogitud tagumikuga linased püksid (Halliste) ERM 1811, ERM 4744
  • Vanapärased kroogitud tagumikuga villased püksid (Halliste) ERM 1793

Tavapärase lõikega püksid

Peale vanapäraste keeruga kaldsade kanti suvepükstena ka teistsuguseid, lihtsama lõikega linaseid või takuseid pikki pükse ehk kaldsa, kalsa. Sellistel värvli külge kurrutatud pükstel oli värvli otstes nööpauk ja ühes otsas linane pael. Säärte sisekülgedele õmmeldi laiendamiseks kiil ja pükstel oli ees ca 10 cm pikkune ava. Tavaliselt kooti suvepükste riie toimne, sagedamini murdtoimne.

Talvepüksid olid Helmes samasuguse lõikega kui linased kaldsad, aga villased - talvel on paklaseid kaltsi allpool, villaseid päälpool peet.

Põlvpüksid

19. sajandi keskpaiku hakkasid Helme mehed kandma potisinist täisvillast ülikonda. Vatiga samast riidest tehti ka täislakaga põlvpüksid. Lakk ehk nelinurkne lapp pükstel ees esines ainult põlvpükstel. See kattis kogu eesosa jalgevaheni ja oli mõlemalt poolt ülanurkades nööbiga kinnitatav. Et püksid laka lahtivõtmise korral maha ei kukuks, jäeti eest nööbitava värvli nööbid kinni.

Pükste mõlema sääre otstesse küljele tehti umbes 15 cm pikkune lõhik, mis kinnitati tavaliselt kolme suure särava vasknööbiga. Samasuguse kahe vasknööbiga kinnitati eest värvel ja ülalt külgedelt laka nurgad. Sääred kinnitati vahel ka eri värvides villasest lõngast labaselt põimitud paeltega, mille tutid jäid rippuma poole sääreni. Lakaga pükstele tehti sageli linasest riidest tasku laka alla.

Vatt

19. sajandi keskpaigast alates hakkasid Helme mehed kandma ka potisinist ülikonda, mis koosnes täisvillastest põlvpükstest ja vatist ehk kampsunist. Vatt õmmeldi tasapindsest toimsest täisvillasest riidest ja seda kaunistasid vasknööbid. Meeste vatil oli mahapööratav krae, reväärid ja kaks nööbirida. Mandri-Eesti meesterõivaste eeskujul olid need lipiga vatid st. neil esines keset selga õmblus, mis jätkus allpool vööd lahtise voldi ehk lipiga.

Kaelarätt

Helme mehed varem kaelarätikut ei kandnud, kuid 19. sajandi lõpu poole hakati seda siiski mõnikord pidulikul puhul tegema ja seda eriti potisinise ülikonnaga.  

Peakatted

Kaapkübar

Kõige pidulikumaks peakatteks oli Helme kihelkonna meestel vildist kõrge, ülal pool kitseneva rummuga lambamust kaapkübar ehk lehtkübar, mis sai meeste seas populaarseks 19. sajandi keskpaigaks. Helmes olnud igal mehel kaks kaabut – üks igapäevane, teine kirikuskäimiseks.

Talvemüts

Talvemütsiks oli Helme meestel allalastavate kõrvadega karusnahkne müts – kõrvik, talikübär. Talvekübar tehti tumedast kodukootud kalevist, vahel ka mustast parknahast ümara, neljast siilust kokku õmmeldud pealae ja lambanahkse voodriga. Pealaele paelaga kokku seotavad kõrvad ja kuklatagune kitsam karusnahkne ääris olid tehtud mustast lambanahast, jõukamatel talupoegadel ka saarma- või rebasenahast.

Ülerõivad

Pikk-kuub

Helmes kandsid mehed laia selja ning puusadega, kohati aga ka veel vanapärast laia seljaga pikk-kuube nagu Halliste ja Karksi mehedki. Kuube nimetati siin särk või vammus.

Meeste pikk-kuub õmmeldi, nagu naiste omagi, mustast toimsest villasest riidest. Ees vöökohal olid kinnitamiseks haagid. Helmes, nagu teisteski Mulgi kihelkondades, mäletati pikk-kuue tõmbamist kasuka peale. Mehed kandsid alati pikk-kuue peal vööd.

Laia seljaga pikk-kuub

Laia seljaga kuubi kanti viimati 19. sajandil veel vaid kihelkonna lääneosas. Need kuued olid enamasti kaunistusteta. Juhan Lepik, sünd. 1888, Põdrala vallast mäletas: Tarvastu pool olid rautet särgid, Helmes lihtsad ilma punase nöörita. Ka peatüki alguses mainitud J. Chr. Brotze pildil „Eestlane Lõve mõisast Helme kihelkonnas“ pole mustal pikk-kuuel punaseid nööre.

Laia selja ning puusadega pikk-kuub

Seda tüüpi kuued ei olnud väga pikad, vaid ulatusid poolde säärde. Pikk-kuue valmistamiseks kulus 3,7–4 m 90 cm laiust toimset vanutatud kangast, punast kalevit lõhandikulappideks, erivärvilist kalevit või sametit kraelappideks ning kaunistuseks punast ja sinist kaaruspaela. Vanematel kuubedel ei olnud õlaõmblusi, uuematel olid aga õlgadel õmblused ja ka kaunistused olid rikkalikumad.

Puusadega kuubedele pandi puusadeks kaks siilu, üks suurem, teine väiksem. Et puusad hästi ümmargused ning üleval seisaksid, topiti mõnikord siilu sopp seestpoolt riidega täis ja õmmeldi kinni. Pikk-kuue külgedel allääres oli umbes 14 cm pikkune lõhik ja selle kohal kaunistuseks punasest kalevist lõhandikulapp ehk nelinurkne kaleviriba suurusega u 5x26 cm.

Hupel mainis Helme kuubedel punaseid nöörilustusi ja ka punast kalevit. Kaleviks nimetati paari sõrme laiust kanti, mis käis mööda hõlmu, seespool. Käies vilksatas punane kant nähtavale. Samuti olnud ka varrukasuud seestpoolt punasega kanditud.

  • Laia selja ja puusadega pikk-kuub ERM 4242
  • Laia selja ja puusadega pikk-kuub (Tarvastu) ERM 3656

Rüü

Suvel kandsid Helme mehed nagu naisedki kerge pealisrõivana lõikelt pikk-kuue taolist valget toimset linast või takust rüüdi. Rüül puudusid õlaõmblused ja krae. Külgedele õmmeldi kaks pikka siilu, mis algasid kaenla alt ja ulatusid allääreni. Harvem esines ühte küljesiilu.

19. sajandi II poolel kasutati seda põhiliselt suvise töörõivana, kuid tõmmati sajuste ilmadega ka kasuka ja pikk-kuue vahele, et pikk-kuub kasukat ära ei määriks. Varasemal ajal oli rüü Helmes olnud ka kirikurõivaks.

Kasukas

Meestekasukas ehk kask, kasuk, sarnanesid lõikelt naiste omadega, olid aga tavaliselt tagasihoidlikumalt kaunistatud. Kasukas seoti kinni kas villase meestevöö või pandlaga nahkrihmaga. Helmes mäletati: Kaugemale minemiseks oli pikk kasukas, pikk-kask, iluskask. Pikk-kask oli alt veidi laienev, veertesse olid õmmeldud paelad, hõlmad käisid lambanahast nööpidega kinni.

Vöö

Helmes olid meestevöödena kasutusel nahkrihmad, kitsad kõlavööd, võrkvööd, telgedel kootud vööd ja hiljem vähesel määral ka villasest lõngast varrastel kootud või heegeldatud vööd.

Laia villase meestevöö üldnimetusena oli Helmes tuntud pussak, kuid kutsuti ka meeste vööks. Ka kandmis- ja sidumisviis oli neil kõigil ühesugune – mähiti 2 korda ümber keha ja toodi otsad ettepoole ning jäeti vöö vahelt läbipanduna külgedele rippuma. Villane vöö kuulus kiriku- ja pidurõivaste juurde, töö juures kanti nahkrihma või vana kulunud villast vööd.

Nahkrihm

18. sajandil olid rikkamatel Helme meestel kasutusel uhked vasksirkadega rihmad. 19. sajandil kandsid mehed Helmes vanamoeliste keeruge kaltsega ees kõhul nahkrihma taskuga. Üleriietel kasutati ka lihtsat pandlaga nahkrihma. Nahkrihmaga riiete kinnitamine oli väga vana kinnitusviis.

Kõlavöö

Kitsa, 0,7-1,5 cm laiuse kõlavöö ehk üüke sidusid mehed mitu korda ümber keha kas pükstele või pikk-kuuele või kasukale. Tuttide olemasolul jäeti need ette rippuma.

Marie Mõtus Taagepera vallast Alalt mäletas: Vöö sidusid mehed nii kasukale kui pikk-kuuele peale. Meeste vöö (ööke, pussak) oli kõladega kootud, ahtake, umbes 1,5 sõrme laiune. Vöö köideti kaks korda ümber keha, otsad rulliti ees vöö vahele, nii et rippuma midagi ei jäänudki.

Telgedel kootud vöö

Helme meeste telgedel kootud vööd ehk pussaku olid läbivillased, 3–7 cm laiad ja pikitriibulised. Põhitriibud olid punased, neile lisandusid 3–6 värvi - roosa, hele- ja tumesinine, lilla, valge, roheline, kollane - kuni 0,5 cm laiused triibud. Vöö otstes ilutsesid pikad lahtised lõimelõngad. Meeste ühevärviliste rõivaste puhul oli erksal mitmevärvilisel vööl oluline osa kogu kostüümi esiletõstmisel.

Võrkvöö

Võrkvööde ehk pussakute kandmise kohta on Helmest vähe teateid, peamiselt põhjapoolsest ehk siis Tarvastu kihelkonnaga piirnevast Helme osast. Pikasillast on 1925. aastal üles joonistatud kaks labast võrkvööd, mille otstes on ühel lahtised ja teisel seotud narmad. Vööde laiuseks on märgitud joonisel 12 cm ja 17 cm.

Võrkvööd kooti kahekordselt korrutatud kodulõngast kas labased või diagonaalsed ehk kaldruudulised. Võrkvööd olid 5–13 sentimeetrit laiad ja 2,5-3 meetrit pikad ning vöö otstes umbes 13 sentimeetri pikkuste nööriks keerutatud narmastega. Harvem esines ka ühevärvilisi põimitud vöid.

Kootud ja heegeldatud vöö

Helmest on teateid ka kootud ja heegeldatud vööde kohta. Need olid hilise levikuga vööd. Andmed pärinevad nende kohta 19. sajandi lõpust.

Juhan Lepik, sünd. 1888, Põdrala vallast Liiva külast mäletas: Vöö oli meestel kasuka ja pikk-kuue peal. Enamasti olid nahkrihmad, aga peeti ka punaseid pussakuid, kootud või heegeldatud villasest lõngast, narmad otstes.

Helmevöö

19. sajandi II poolel hakkasid nooremad mehed kandma kasuka ja pikk-kuue peal värviliste helmestega kaunistatud nahast helmevööd. See vööliik oli Helmes nagu mujalgi jõukuse ja uhkuse tunnus ning seda kandsid eelkõige noored mehed.

Säärekatted

Sukad

Helmes kandsid mehed ühevärvilisi, musti või valgeid sukki. Põlvpükste juurde kanti ka vikkelsukki. Meeste sukasääred ei olnud kunagi üleni viklitega kaetud. Talvel külma ilmaga kanti vahel isegi 3–4 paari sukki korraga.

Jalarätid

Töö juures mähiti sääred rättidega. Minna Sirk Koorkülast mäletas, et tema vanaisa (1801–1905) mähkis jalad põlvini rättidega kinni. Suvel käis viisud palja jala otsas, muidu pidas rätte ja pastlaid.

Säärepaelad

Helme mehed kasutasid sukkade köitmiseks säärepaelu. Vanapärastel keeruge kaltsel ulatusid püksisääred poole sääreni, sääreotstele tõmmati lambamustad sukad ja seoti poolel säärel nööridega kinni. Põimitud sukapaelad seoti põlve all püksisäärtele, mis tõmmati niipalju välja, et kotina säärele langesid.

Potisiniste põlvpükstega kantud säärepaelad olid vajalikud sääreotste kinnitamiseks, aga olid ka värvikaks rõivastuse lisandiks. Seetõttu olid tuttidega ehk narmastega varustatud säärepaelad valdavalt meeste omad. Paelad köideti sääreotste ümber, värvlis olevast august läbi ja seoti sõlme. Tutid jäid rippuma.

Jalatsid

Viisud

19. sajandil kandsid Helme mehed paju- või niinekoorest viiske. Sajandi teiseks pooleks olid need jäänud eelkõige tööjalanõuks.

Pastlad

Pastlad tehti kas pargitud või parkimata loomanahast. Parkimata nahast ehk tõpranahksed pastlad olid 19. sajandil peamiselt tööjalanõuks. Pidulikud pruunid pastlad tehti pargitud nahast ja parkimiseks kasutati kõige üldisemalt kooreparki, eelistades pajukoort. Helmest pärinevate teadete järgi jätnud paju- ja ka kasepark naha pehmeks, lepa ja kuuse oma aga kõvaks.
Helmes kandsid perenaiste kõrval ka peremehed mustaks pargitud veisenahast terava nina ja punase ninapealse kandiga pastlaid. Mäletati, et kosjalistel olnud jalas mustad pastlad valgeks pleegitatud nööridega ja pikad valged sukad.

Saapad

Saapaid hakkasid rikkad Ida-Mulgimaal kandma alles 19. sajandi III veerandil. Enamasti olid need laatadelt ostetud venesaapad.

Varasemad kollasest parknahast pikasäärelised saapad olid õmmeldud taldadega ja neid kutsuti vene saabasteks. Valmistati neid veise või hobusenahast. Veisenahast tehtuid peeti paremaks, sest nad pidasid paremini vett ja olid pehmemad. Pärast korduvat tökatiga määrimist muutusid saapad tumedamaks ja veekindlamaks. Säärsaabas nõudis palju kvaliteetset nahka ning ka meistrit, seega oli nende kandmine võimalik alles jõukuse kasvuga.

Kindad

Nõelkindad

Pikkadel reisidel või sõitudel kasutasid Helme mehed veel 19. sajandi keskpaiku luunõelaga valmistatud viltkindaid. Vildid nõeluti puust või luust nõelaga ja vanutati pärast vilditaoliseks. Nõelutud kindad olid varem kasutusel kogu Mulgimaal, esindades valmistamisviisilt silmkoest vanemat tehnikat.

Kirikindad

Igapäevaselt kandsid mehed kahelõngalisi silmkoes labakindaid, pidulikumad kooti värvilisemad. (vt naiste kindad). Väga külma ilmaga tõmbasid nad korraga mitut paari kindaid kätte, pealmised kooti selleks puhuks juba suuremad.

Meestel olid kindad peale praktilise otstarbe ka lihtsalt rõivastuse täienduseks. Ilma kinnasteta ei peetud mehe riietust täielikuks. Ka kosja mineja pidi Helmes eelkõige muretsema ilusad kirikindad. Need olnud hästi paksud ja tihedad.

Randmekindad

Käerandme kaitseks kandsid Helme mehed, nagu naisedki, randmekindaid ehk käetulpe. Neid kooti lühemaid ja pikemaid ja ikka sel eesmärgil, et käsivarred oleks soojas. Meestel olid need hädavajalikud eelkõige talvistel metsatöödel.

Ehted

Mehed kinnitasid särgi rinna eest väikese vitssõlega. Et vitssõlg oli levinud just tarbeesemena, püsis ta teistest kauem meesterõivaste kinnitina, nii et paiguti nimetati teda isegi meestesõleks või meeste preesiks. Särgikaeluse kinnitamiseks kasutasid mehed siin ka väikest valatud, enamasti hõbedast kuhiksõlge, nn Mulgi sõlge. Seda tüüpi sõlg oli levinud kogu Mulgimaal.

Sõrmused olid meestel ja naistel sarnased. Abielusõrmustena kasutati enamasti hõbedast vitssõrmust, plaadiga sõrmust, rombikujulise kaunistusmotiiviga sõrmust jt.

Koostaja

  • Tiina Jürgen, etnoloog

Allikad

  • Jürgen, Tiina. 2015. Mulgi rahvarõivad. Viljandi: TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, Viljandi muuseum