Sisukord

Helme naine

Helme naise rahvarõivad, 19. saj. II pool

Helme naise rahvarõivad, 19. saj. II pool

Helme naise rahvarõivad, 19. saj. II pool

Helme naise rahvarõivad, 19. saj. II pool

Helme naise rahvarõivaste hulka kuulusid 19. sajandil särk, pikitriibuline seelik, linane seelik, vöö, pearätt, maatanu, eespõll, puusapõll, linane õlakate, villane sõba, kampsun, rüü, pikk-kuub, kasukas, kindad, sukad ning pastlad ja kingad. 

Särk

Vanemamoeline särk

Helme naistesärkide vanemat moodi esindas 18. sajandi lõpul ja kohati 19. sajandi esimesel poolel peenest valgest linasest riidest arhailise lõikega särk ehk ame nagu Hallistes ja Karksis kantu. Seda tüüpi särgil oli püstjooneline kaelaava ja selle ääres kitsas põimpilu. Puudusid krae, õlalapid ja varrukavärvlid. Arhailise lõikega särgiga kanti musta vaipseelikut ja ilmselt ka valget kaunistusteta päärätti.

19. sajandi esimesel poolel ja keskpaiku, osalt hiljemgi, kandsid Helme naised laiemalt ka teistsuguse lõikega särki, millel olid T-kujuline kaelaava, kroogitud kitsukese värvliga varrukad,kitsas 1-2 cm laiune püstkrae ehk kaaltuke, kaalduk, õlalapid ehk õlalati, õlapõõna ja kaunistuseks valge tikand. Needki särgid õmmeldi valgest peenest labasest linasest riidest pihaosa ja takusest riidest alaosa ehk jätkuga ehk jakk, jak. Kitsa riide tõttu pandi jätk põikikangast, nii et sel jäi ainult üks õmblus, tavaliselt ette. Jätku ülaserv seati veidi krookesse ja õmmeldi piha külge – jätk oli kurrutatud ehk kibrutatud piha külge. Särgile õmmeldi kaenla alla kaenlalapid ehk kainglapi.

Helme naistesärgi kaelaava laius lõigati sirgelt piki õlapealset kokkumurru kohta. Teine lõige tehti selle lõike keskkohalt allapoole, millest moodustus rinnalõige sügavusega ca 30-40 cm. Hiljem kaelaava ümbrus laiendati ja kurrutati või kroogiti. Särkide kaelus kinnitati nii igapäevaselt kui pidulikul puhul eest väikese vitssõlega, mida kutsuti prees, rees, riis. Helme naised kasutasid selleks ka väikeseid valatud kuhiksõlgi ehk nn Mulgi sõlgi.

Pidulike särkide värvlitega varrukad tehti üsna laiad ja pikad. Sellist suus kroogitud ja värvliga varrukatega särki nimetati körtkäistege ameks. Ajaliselt vanematel idamulgi särkidel olid 0,5-1 cm laiused värvlid, 19. sajandi keskel levisid üldiselt juba 4-6 cm laiused värvlid.

Pidulike särkide valge tikand tehti hästi valgeks pleegitatud linase niidiga, mis paistis silma tugevuse ja läike poolest. Tikandiga kaunistati tavaliselt särgi püstkrae, õlalapid ja varrukavärvlid. Püvisilmkirjas esineb peamiselt ühel nurgal seisev lihtne või kombineeritud romb või siis kolmnurk ja siksakjoon. Särk kaunistati tikandiga koelõngu loendades, seetõttu valmistati särgi ülaosa või piht labasekoelisest riidest, õlalappideks ja värvliteks kasutati särgiriidest peenemat riiet.

Uuemamoeline särk

19. sajandi II poolel asendus Helmes särkide valge tikand punasega. Esialgu oli kasutatavaks materjaliks veel punane maagelõng, kuid sajandi viimasel veerandil asendus see punase, kohati lisaks ka sinise märkniidiga.

Helene Reimann mäletas oma Lõvel sündinud rahvalaulikust vanaema Mai Jõe (1833–1927) rõivaste hulgas särki, millel olnud kaunistuseks punase niidiga ristpistetikand kaelusel, õlalappidel ja värvlitel. Rinnaesisel tikandit ei olnud.

19. sajandi viimasel veerandil ja 20. sajandi algul säilis särkidel küll samasugune lõige ja tegumood kui varasemal ajal, kuid märgata võib mitmeid uuendusi. Kaelaava tehti endiselt T-kujuline, kuid kroogitud kaeluse külge õmmeldi nüüd kitsas kantpael. Endise palistatud rinnalõhiku peale õmmeldi sageli kitsad 2-3 cm laiused riideribad, mille kinnitamiseks kasutati nööpe. Särgile õmmeldi veel õlalapid, kuid pikapeale kadusid needki.

Seelik

Vaipseelik

A. W. Hupeli ajal 18. sajandi lõpul, oli Helme ümbruses üldlevinud lahtine must vaipseelik ehk sõuke. Hupel märkis: Sõuke oli villane riie, mida naised Helme pool mähkisid omale ümber seeliku asemel. Kui riidelaid, mida seelikuks tarvitati, ei olnud küllalt pikk, nii et otsad ei ulatunud hästi vaheliti, ei olnud kandja puusad kuigi hästi varjatud.

Pruudiseelikuna oli 19. sajandi esimesel poolel ilmselt Helmeski veel jõukamatel kasutusel punane sõuke, mille esinemise kohta pruudirõivastuses on teateid kõigist ülejäänud Mulgi kihelkondadest.

Pikitriibuline seelik

Triibuseelik võeti kasutusele juba 19. sajandi algul. Jõukamatel olnud Helmes enamavärvilised undrukud ja kantud kahte seelikut korraga.

Triibuline seelik oli tavaliselt ühelaidne ja riide laius jäeti seeliku pikkuseks. Värvli juurde tehti sügavad lappvoldid, mis volditi vöömõõdule vastavalt. Seeliku esiosa jäeti enamasti 22–25 cm ulatuses siledaks ja küljelõhik jäi vasakule küljele. Alla serva, seeliku pahemale poole, kinnitati 5–10 cm laiune toot ehk linane riideriba allääre kulumise vältimiseks, aga võib-olla ka selleks, et seelik kaharam hoiaks.

Seelikutriibustikus esines kõige rohkem punast, selle kõrval valget, kollakat ja pruunikat.Vabarnapunase põhivärvi taustal on esinenud triibustiku värvidena veel punast, tumedamat potisinist, mustjaspruuni, rohelist, helelillat, hallikasrohelist ja heledamat rohekashalli.

Helmest on saadud teateid pikitriibuliste seelikute alusseelikuna kandmise kohta. Teiste all kantud ikka vanu, kulunud seelikuid. Samuti on Helmest teateid 19. sajandi II poolel ristitriipu seelikute kandmise kohta.

Ruuduline seelik

19. sajandi viimasel veerandil said Helme nooremate naiste hulgas populaarseks ruudulised seelikud. Need villased kaharad seelikud olid punase põhivärviga – ruudud olid punased ja mõnd teist värvi nt rohelist jne sees. Ruudulistele seelikutele käisid kaharuse andmiseks alla alusseelikud.

Suveseelik

Suveseelikuks oli Helmes valge linane pallapool, mis kooti hanesilma- või murdtoimses tehnikas. Pallapool oli algul puusade ümber mähitav kokkuõmblemata riidelaid, hiljem värvli juurest kroogitud või volditud seelik, mille alläärde õmmeldi punase-sinisekirjaline kirivöötehnikas pook. Seeliku laiuseks arvestati kolm puusaümbermõõtu ja see pidi langema allapoole sääremarja. Nagu teisigi Mulgimaa suveseelikuid, kaunistas ka Helme pallapoolt alläärde õmmeldud punase-sinisekirjaline kirivöötehnikas pook.

Vöö

Kirivöö

18.-19. sajandil oli Helmes olulisemaks vööliigiks kirivöö. Lääne-Mulgimaale iseloomulikuna domineeris ka Helme vanematel vöödel tumedam madarapunane ja sinine villane kiri. Helme pool tehtud teravaste vahet koduste peenikesekirjaliste tumedate üükeste ja punaste Tarvastu vööde vahel.

Vöö lõngade värvimisel on ühe ERMis asuva vöö legendi järgi kasutatud sibulakoori pruuni, kaselehti kollase, aga ka potisinist ja kollast rohelise värvi saamiseks. Nimetatud 150-aastane vöö koguti 1911. aastal Jõgeveste valla Variko talust.

Alates 19. sajandi keskpaigast, kui võeti kasutusele aniliinvärvid, hakkab Helme vöödel domineerima erksam punane. Vööde keskmiseks laiuseks oli Helmes 4-7 cm. Vöö pikkus pidi võimaldama seda 2-3 korda ümber keha mähkida. Mitmekordne mähkimine oli eriti oluline vaipseelikute kandmise ajal. Vana kombe kohaselt pisteti vöö otsad vöökordade vahele.

Vanemad, peamiselt taimevärvidega värvitud kirivööd olid tavaliselt laiemad kui hilisemad, aniliinvärvidega värvitud. Ka ühe kihelkonna piires võisid vööd laiuselt erineda mitu cm. Helme vöödele nagu üldse Ida-Mulgi kirivöödele oniseloomulik tihedal villasel koepinnal üksikutest, selgelt eraldi seisvatest motiividest ornamendirida.

Läbivillane vöö

19. sajandi II poolel levisid Helmes 4–6 värvi lapilised läbivillased vööd ehk nopsilise ööke, mis olid punase põhjaga ja peamiselt sinise-rohelise lapilise kirjaga. Selliseid vöid on nimetatud ka lätilapiliseks ja need levisid 19. sajandi teisel poolel Lõuna-Eestis laiemalt.

Tasku

Helme naised kasutasid taskut väiksemate tarbeesemete kaasaskandmiseks. Taskul oli väga praktiline tähtsus, sest sageli puudusid rahvarõivastel taskud. Taskus kanti nuga, leiba ja muid tarvituse asju töö juures. Perenaine hoidis sääl sees tulirauda, kiva ja taela.

Tasku köideti vööle paremale poole seelikukinnise alla – körditasku, käis kördi alla kinnisaugu kohale. Tasku valmistamiseks kasutati enamasti villast- või puuvillast riiet. Tasku esikülg võis olla kas ühest riidetükist või riidelappidest kokku õmmeldud. Helmest on säilinud üks helmestikandiga tasku, millel on kaunistuseks mustadest priipellidest hõre taimornament.

Põll

Eespõll

19. sajandil kandsid Helme abielunaised valgest labasest linasest põlle ehk eespõlle, mida kanti nii tööl kui pidulikus rõivastuses. 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul kaunistas ilmselt ka Helme naiste linaseid eespõlli veel villane keskaegsete sugemetega taimeaineline kiri. Need põlled kuulusid vaipseelikute juurde. 19. sajandi valgetele Helme naiste põlledele oli siiski iseloomulik alläärde paigutatud geomeetriline kaunistus nii pilu, tikandi kui pitsi näol. Põllealastel esines ka narmasridu vaheldumisi tikandi- ja piluridadega kui ka ilma nendeta. Narmastega ehtisid mulgid isegi siidpõlli. Valge linase tikkimisniidi kõrval hakati rohkesti kasutama punast maagelõnga.

Arvatavasti on Helmes 18. sajandil ja veel 19. sajandi algulgi olnud eriti pidulikena kasutusel ka rohelised villased põlled, mis olid tol ajal moeasjaks laiemalt Eestis. Nende eriti hinnatud põllede ainsaks kaunistuseks olid pealeõmmeldud paelad, mis õmmeldi enamasti põlle alläärega paralleelselt kas sirgete või siksakiliste ridadena. Mujal Mulgi alal kuulusid need kard- ja punase paelkaunistusega põlled viimati pruudirõivastuse juurde.

Uuematele põlledele õmmeldi sageli kaunistuseks alla äärde ja külgedele kuni värvlini pits ning tikiti ristipidi vahele kaks pilurida. Triibuliste seelikutega ja eriti koos potisinise kampsuniga kanti 19. sajandi keskpaigast alates Helmes ka ostetud siidriidest või puuvillasest riidest põlli. Kirmiriidest ehk tüllist maatanude ja rättide levikuga, võeti pidulikul puhul kasutusele ka samast riidest või õhukesest puuvillasest riidest põlled.

Põllerätt

19. sajandi algul kuulusid Mulgi noorikuülikonda ka põlle peale seotavad haralised linased rätid, külleräti ja põlleräti, mida mulgid kandsid rohelise villase põlle peal. Sellekohaseid täpsemaid teateid on aga kogutud naabritelt Paistu kihelkonnast. Peterburis Riiklikus Vene Muuseumis on säilinud ka üks Paistu põllerätt (B-2581).

Puusapõll

Helmest on teateid puusapõlle ehk külleräti kandmisest vanemal ajal. Puusapõlli kanti Mulgimaal peamiselt vaipseelikutega – villase sõukse ja linase pallapoolege. Rikkalikult kaunistatud puusapõll kuulus 19. sajandi I poolel abielunaise, eelkõige aga pruudi või nooriku piduliku rõivastuse juurde. Mõnede teadete järgi kandsid puusapõlli ka täiskasvanud tüdrukud. Puusapõlli kanti külje peal, et katta vaipseeliku vaheliti käiv osa. Rohkem ongi Mulgi kihelkondadest säilinud teateid selle kohta, et puusapõlle kanti ühel küljel. Helmes sidunud noorik samasuguse haruliste otstega puusapõlle nii ette, et see ühe puusa peal rippunud. Samasuguseid kinnikoet küllerätte mäletati ka Hallistes ja Karksis.

Peakatted

Juuksed

Helme neiud kandsid 19. sajandil pikki lahtiseid juukseid. Ka Helme naised olid enamuses kasvatanud endale pikad juuksed. Üksikud teateid vana tava järgi juuste kõrvust saati piiramise kohta pärinevad sajandi lõpupoolelt Karksiga piirnevast Taagepera vallast, kus nii mõnedki vanapärased nähtused olid visamad kaduma. Marie Mõtus, sünd. 1885, Taagepera vallast Alalt teadis rääkida, et juuksed olid eakatel naistel lõigatud. Nii tema vanaemal kui ka emal olnud lühikesed juuksed.

Pearätt (tanu)

Helme kihelkonna lääneosas, kus vanapärased nähtused kauem püsisid ja osalt ilmselt ka Karksi naabrusest tingituna, kanti 19. sajandil endiselt laiaseljalise kaunistusteta pikk-kuue ja arhailise särgiga lihtsat valget päärätti nagu Hallistes ja Karksis. Sellist valget päärätti näeme ka 1865. aasta fotol, kus on eestlastest talupojapaar, Jaak oma naisega, Taagepera mõisast.

Helmes kanti valge lihtsa pääräti kõrval ka samasugust veidi pikliku kujuga päärätti nagu kanti Tarvastu ja Paistu kihelkonnas. Helmes kutsuti seda Tarvastu tanuks, pikktanuks või kate otsage tanuks. Vanematel linastel rättidel, u. 85×95 cm, kaunistati kaks pearäti vastasotsa 2–5 cm laiuselt tiheda punase tikandi ehk maaliga, jättes nurgad umbes 15–17 cm pikkuselt vabaks. Rätiku nurkadesse tikiti nurgakiri ja hõlmadele üksikud üsna väikesed motiivid. Pähe seoti pikktanu nii, et räti üks tikitud äär jäeti otsmikule ja nurgad seoti kuklas rätiku peal sõlme, teine tikandiga ots rippus sabana seljal. Tarvastu ja Paistu kõrval mäletati ka Helmes, et kuna rätiku otsamaalid ei olnud ühesugused, siis kasutati sidumiseks nii ühte kui ka teist maaliga otsa.

Pikktanu järgmisel arengujärgul ehk juba puuvillasest riidest tanudel, tehti seljal rippuv osa veidi pikem, kuni 117 cm, maal 5-7 cm laiem ja üsna suured villasega, mõnel ka puuvillasega tikitud hõlmakirjad.

19. sajandi II poolel muutusid ka Helmes nagu mujal Ida-Mulgis pikktanud ühe otsaga tanudeks ehk tanu pikk saba pöörati kahekordsena üles kuklasse. Tanule anti pea järgi püsiv kuju ja ainult pesemiseks tuli see lahti harutada.

Siid- ja tüllrätik. Puuvillane rätik

19. sajandi II poolel jälgisid Helme naised üldist moodi, kus nii kahe kui ühe otsaga tanul kanti suvel puuvillasest, siid- või tüllriidest valmistatud ja kolmnurkseks seatud pearätti, mis sõlmiti lõua all. Siidrätile pandi sageli veel tärgeldatud valge rätik toetuseks alla. Naistel oli tanu peas, händ ulatus seljale, rätik tanu peal, eest kõrge, et tanu eest oli näha. Varu hoidis räti üleval, oli valmistatud puust või roost. Pearätik seoti ühekordsesse, pealmine vajadusel ka kahekordsesse sõlme. Talvel külmaga võeti veel ka suurrätik üle. Töö juures kanti sits- või õhukest musliinrätti.

Tüllist ehk kirmiriidest pearätikut kanti nagu siidrättigi kirikusse minnes pikktanu, ühe otsaga tanu või kirmitanu peal. Näiteks Valga Muuseumis säilitatava Koorkülast pärit tüllrätiku puhul mäletati selle kandmist koos samast materjalist tanuga. Kirmirätid olid hinnalised ja neid ei jõudnud igaüks muretseda.

Väike tanu

Iseloomulikuks Helme naiste peakatteks 19. sajandil oli ka linasest ja sajandi keskpaigast alates ka puuvillasest riidest väike pehme kroogitud sopiga tanu ehk maatanu. Tanu eesserva ääristasumbes 2 sõrme laiunelinane niplispits või tüllpits. Pidulikele tanudele kinnitati kuklasse siidlindid. Kuklapalistusest läbitõmmatud krookpaelaga köideti tanu pähe nii, et juuksed selle alt välja ei paistnud. Äärepits tuli juuksepiirdest allapoole, nii et see otsaesise vastu paistis valgena. Linaseid tanusid kasutati nii igapäevaselt kui ka pidulikel puhkudel. Pidulikud tanud tehti peenemast riidest.

Uuemaid, 19. sajandi teise poole Helme naiste maatanusid valmistati ostetud materjalist – peale erineva koe ja paksusega puuvillase riide veel vabrikutüllist ehk kirmiriidest. Nende tanude esiäärt kaunistas vabrikupits. Riin Eesmaa, sünd.1890, Hummulist mäletas: Ema
pidas maatanu. See oli tal valgest riidest, pitsiline, pikad siidpaelad, lindid taga. Teistel vanadel naistel olid ka maatanud. Maatanud triigiti ja pandi välja minnes, käimise peale, pähe. Kirikusse minnes seoti rätik, enamasti siidrätik, tanule peale. Kui oli külm ilm, siis pandi villane rätik veel siidrätikule peale. Otsad sõlmiti lõua alla.

Taagepera vallas Alal mäletati, et 19. sajandi lõpus tehti tanusid valgest õhukesest koetäppidega puuvillasest riidest ja ääristati pitsiga. Tanu litsuti pähe, pits ulatus poole otsani, juuksed jäid tanu alla. Rätik köideti tanu peale. Maatanu materjalina on nimetatud ka õhukest puuvillast riiet – pubenetti. Igapäev kodus kanti ainult tanu, ilma rätita. Mõni
naine ei läinud ilma tanuta sauna ka.

Talvemüts

Talvel külmaga kandsid naised Helmes punasest kalevist talvemütsi ehk naistemütsi, talvekübarat, millel seespool oli lambanahk ja välisääres ilutses kas nugise-, kopra- või tuhkrunahast riba. Punast talvemütsi kandsid ainult abielunaised ja noorikud.

Õlakatted

Villane ühevärviline õlakate

Helme abielunaised kandsid 19. sajandil visalt lambapruune ja -musti sõbasid, mida nimetati sõba, sõuke, kõrik. Mõningail andmeil kanti neid üldiselt kuni 1850-60.-ndate aastateni. Seda Mulgi kihelkondadele varasemal ajal iseloomulikku ühevärvilist villast õlakatet võib pidada üsna arhailiseks kehakatteks. Hinnalised ja rikkalikult kaunistatud villased õlakatted kuulusid abielunaise piduliku rõivastuse juurde. Kirikusse minnes kanti neid ümber õlgade, külma ja saju korral aga kaeti ka pea. Soojema ilmaga hoiti sõba lappesse panduna käe peal.

Villaste sõbade valmistamiseks kasutati ühekordset tasapindses toimses koes villast riiet ja need tehtiühest kangalaiast laiusega 70–90 cm ja pikkusega 200–290 cm. Sõba ääri kaunistasid voolikuna kootud värviline kõlapookja värviline triibustik, otstes erinevate mustritega kalasabapõimingud, värvilised tutid ja narmad.

Helme on ainus Mulgi kihelkond, kust on muuseumi kogutud lambamusti sõbasid. ERMi kogudes säilitatakse nelja Helme vanematüübilist villast originaalsõba

Linane õkalate

Helme abielunaiste suvisteks pidulikeks õlakateteks olid linased linikud ja palakad. Linikud valmistati peenest linasest riidest ja kaunistati otstes pilude, sissekootud punaste lõngajooksude ning väikeste geomeetriliste motiividega.

Linikut kandsid ainult mõrsjad ja abielunaised, tüdrukud mitte. Mõrsja linik olnud rohkem ehitud kui harilik linik. Helmes mäletati: Linikuga käidi kirikus. Seda kanti õlgadel, ümber kaela või peas. Peas kandsid eriti mõrsjad. Linikuga oli mõrsja laulatusele minnes ja laulatuse ajal kaetud. Ta kandis seda ka kaasitamise ajal. Pulmasõidul oli ta nägu sellega üleni kaetud.

Palakad olid üldjuhul kahelaidsed ja ümber võeti need ühte külge pidi, kusjuures laide ühendav õmblus jäi keset selga. Peenemast linasest palakad kuulusid suviste pidupäevaste käikude ja sõitude juurde.

Helmest on muuseumidesse kogutud võrkpitsist linikukaunistusi, mille vanuseks on kogumishetkel nimetatud 100-200 aastat. Linikuotste kaunistustes domineerivad rombijaotuses sissenõelutud mustrid. Võrkpitsi sissenõele kui ka täiendavates tikandiridades on valge linase niidi kõrval kasutatud punast maagelõnga, mõnikord koguni värvilisi villaseid lõngu.

Helmest puuduvad andmed omanäoliste, peene labasekoelise linase keskosaga ja punase-sinisetriibuliste otstega õlalinikute kohta, mida kanti teistes Mulgi kihelkondades.

Suurrätt

19. sajandil tulid Helmes kasutusele suurrätikud. Vabrikukaubana levisid need massiliselt juba alates1840.-1850. aastaist. Mälestuste järgi hakatud Helmes alles 19. sajandi lõpu poole suurrätikuid poest ostma. Esimesed suurrätikud tehti kodus ise ja need olid kodus kedratud villasest kahekordselt korrutatud lõngast. Hilisemad, poest ostetud aga ühekordsest või puuvilla ja villa segusest lõngast kootud. Algul kooti suurrätid jämedamast materjalist labased, 19. sajandi lõpul aga laiadel telgedel kootuna toimsed. Helmest mäletati: Esimesed suurrätid olid ainult ääretriipudega – kuidas ülesveetud, nii ka sissekootud. Alguses kooti 10 cm suurused ruudud, hiljem ääreruudud suuremad ja keskel väiksemad ruudud. Värvidelt olid suurrätikud väga tagasihoidlikud. Enamasti musta, halli ja tumepruuni segu, mõnedel juhtudel harv valge lõngake seas. Must värv värviti kartulipealsetega, pruun männikoortega, oranžikaspruun lepakoortega. Halli värvi saadi musta ja valge villa segust. Suurrätik pandi neljakandiliselt mitmekordselt kokku, käe randme pikkuselt ja kanti vasakul käel, asetati sõites kas põlvedele või istmekasti. Suurrätti hoiti nagu pühalikku eset: ta pidi olema puhas ja ilus. Eriti pidulikel juhtudel oli suurrätik suure au sees nagu tanugi. Alati kaasas.

Kaelarätt

Helme naised hakkasid kandma kaelarätte ehk rinnarätte suhteliselt hilja, rahvarõivaste kandmise lõpuperioodil. Kaelarätte kanti särgi peal. Helmest on teateid, et siin kanti pühapäeviti kahte rätti korraga kaelas ja rinnal – alumine alati valge, pealmine kirju, enamasti siid. Kuid on teateid isegi mitme räti korraga kandmise kohta – all punast rätti, keskel valget ja pealmisena mõnikord veel siidrätti.

Kampsun

Erinevalt teistest Mulgi kihelkondadest kodunes Helmes pikk-kuue kõrval ka potisinine kampsun ehk kampson, pihtkuub. Helmest on üksikuid teateid saadud ka vesti kandmise kohta.

Kampsun õmmeldi kodukootud villasest riidest või vabrikukalevist avarama rinnalõike, pikkade varrukate ja alla äärde õmmeldud volditud riideriba ehk seesiga. Helme kampsunid olid pidevseesilised, haagitavate hõlmadega ja ulatusid veidi üle vöökoha. Kampsunit kanti särgi peal.

Ülerõivad

Pikk-kuub

Laia seljaga pikk-kuub

Helme läänepoolses osas kanti kohati arhailist laia seljaga pikk-kuube ehk vammust, särki, nagu kandsid ka naised naaberkihelkonnas Karksis. Sellist vanapärast, kaunistusteta pikk-kuube näeme ka ühel 1865. aastast pärineval fotol Helme naise seljas. Vanapärast pikk-kuube kanti koos arhailise lõikega särgi ja valge kolmnurkselt kantava lihtsa päärätiga.

Laia selja ja puusadega pikk-kuub

Enamlevinud pikk-kuub ehk vammus, nöörkuub, särk oli 19. sajandil Helmes tüübilt samasugune kui Tarvastus ja Paistus – sirge laia seljaga ja puusadega ning rikkalike punaste kaarusnöörist kaunistuste ja punasest kalevist lõhandikulappidega. Kaarusnöörid pandi mööda hõlmu mitmes reas nii, et need moodustasid kraeotstest kuni vööni grupiti silmuseid ehk kõõrusid. Puusadel kulgesid sirged nöörid kõõrudega mööda siilusid. Varrukasuu serva pandi tagasihoidlikuma kaunistusega kuubedel lihtsad sirged või rikkaliku kaunistuse korral silmustega nöörid. Ka lõhandikulapp ümbritseti punaste, siniste või roheliste kõõrutatud nööridega. Hiljem kasutati pikk-kuubede kaunistamisel kaarusnööride asemel ka poest ostetud paela.

Pikk-kuued õmmeldi vanutatud ja kahjatud toimsest täisvillasest riidest. Vanemad kuued olid õlaõmblusteta, uuematel oli õlal õmblus. Puusadega kuubedele pandi puusadeks kaks siilu, üks suurem, teine väiksem. Et puusad hästi ümmargused ning üleval seisaksid, topiti mõnikord siilu sopp seestpoolt riidega täis ja õmmeldi kinni. Pikk-kuue külgedel allääres oli umbes 14 cm pikkune lõhik ja selle kohal kaunistuseks punasest kalevist lõhandikulapp ehk nelinurkne kaleviriba suurusega u 5×26 cm.

Pikk-kuue varrukad tehti ühest tükist, varrukasuu vooderdati linase riidega, vahel ka puuvillase, villase või sametist ribaga. Kuuele pandi ahenevate otstega püstkrae. Kraelapiks oli Helmes sagedasti pruun, aga ka mõnda muud värvi kalev, mis piirati punase sirge nööriga.

Kuue kinnituseks kasutati vaskhaake, mille arv hõlmadel oli suuresti erinev. Leidus ühe haagipaariga kuubi, aga oli ka 12 haagiga kuubi. Sageli esinesid Helme pikk-kuubedel haagid kahe- ja kolmekaupa grupeeritult. Ülemist haaki ei pandud kõrgemale hõlmasiilu tipust või kui siilu polnud, siis sellest kohast, kus siil pidi algama.

Rüü

Rüüd oli valgest linasest riidest suvine ülerõivas, mis tegumoelt vastas pikk-kuuele või kasukale. Võrdlemisi lihtsa lõike poolest sarnanes see rohkem särgiga. Rüül puudusid õlaõmblused ja krae. Külgedele õmmeldi kaks pikka siilu, mis algasid kaenla alt ja ulatusid allääreni. Harvem esines ühte küljesiilu.
Varasemal ajal oli rüü Helmes olnud kirikurõivaks. Teateid on rüü kasutamisest ka pruudirõivana. Talvel, kui vammus tõmmati kasuka peale, kanti nende vahel linast rüüdi, et vammus kasukat ära ei määriks. 19. sajandi II pooleks oli rüü jäänud töö- ja karjaskäimise rõivaks.

Kasukas

Kasukas ehk kask, pikk-kasuk õmmeldi Helmes 5–8 nahast, olenevalt sellest, missugused olid nahad ja kui suur oli inimene. Helme kasukad olid lõikelt pikk-kuue sarnased puusadega kehakatted ja rikkalikult kaunistatud. Eriliste kaunistustega silmapaistvate kihelkondade seas märgib Ilmari Manninen Viljandimaal Paistu kõrval ka Helmet.

Kasuka külgedele õmmeldi mõlemale poole kaks kolmnurkset siilu, mis ulatusid peaaegu kaenla alla. Helmes mäletati, et naiste kasuka küljel oli siilak ehk volt mõlemal pool puusadest allapoole, nii et kasuk oli altpoolt lai. Rikkalikud värvilistest paeltest kaunistused – ümber kaela lai pael, käisel vastukätt tõhu ehk tuhkru nahk karvadega vastu rannet, edasi käiseotsast ülespoole punane, roheline ja kollane pael.

Kaunistamise kõige levinumaks võtteks oligi nn liignahkadega rihmutamine, st kasuka ääred kanditi ja õmblused kaeti rohekasmusta ja punast värvi peenemat sorti nahariba ehk kroomnahaga, mida jõukamad muretsesid linnast ostes, vaesemad aga kasutasid lihtsalt tumedamaks pargitud pügatud lambanahka. Kaunistamisel pöörati erilist tähelepanu hõlmade rihmadele. Sageli moodustati nendest vööl kinniste kohal spiraalsed võrelid. Need olid värvitud lisanahast keerdelised kaunistused, mis asetsesid pihajoonel hõlmadel, aga ka seljal. Hõlmarihmad võisid olla kas ühe- või mitmekordsed, kasutati mitmevärvilisi naharibasid. Vastavalt rihmade arvule nimetati kasukat ühe-, kahe- või kolmerihmaliseks.

Siiludega kasukatel rihmutati ka kõik kolm küljeõmblust, keskmine laiema ja välimised kitsama ribaga. Laiem nahariba hammastati st õmmeldi käsitsi heleda niidi ja lihtsa üleäärepistega kasuka külge nõnda, et riba serv paistis sakiline. Puusal ühendas ribasid kolmnurkne lapp, nn puusalapp.
Laialt levinud kaunistuseks olid ka nn puhu – kärbi-, orava- või koeranahast ääred, mis jäeti kasukaserva alt välja paistma. Puhud olid hõlmadel, varrukasuudes, kaela ümber, allservas ja puusalappidel. Puusadega kasukatel pandi puhud kindlasti puusalapi äärte alla.

Säärekatted

Sukad

Naistesukad olid Helmes kas üleni valged villased koekirjalised või kirisukad ehk kirjege suka. Suvesukad kooti linased.

Helmes, nagu Tarvastus ja Paistuski, kooti 19. sajandi esimesel poolel kirisukad valgest villasest korrutatud lõngast ja keskelt laia säärega. Kaunistuseks oli sääre laial keskosal üks kitsas ja teine laiem kirjatriip. Seda tüüpi sukkade kirjad olid geomeetrilised. Mulgi idaosast on teada umbes kümmekond erinevat sukakirja.
Varasemal ajal esines Helmes ka ilma kannata sukkade kudumist. Kuna pöia ja sääreosa ühendamine oli keerukas ülesanne, ei tehtud sukale kanda, vaid kooti see sirge nagu kott. Ühte sellist Helmest saadud sukapaari märkis ka Ilmari Manninen oma rahvarõivaraamatus.

Helme laia sääreosaga sukkade kandmise kohta on teada, et jalasääred mähiti ribarättidega jämedaks ning nende peale tõmmati avarasäärelised sukad. Helmest on ka selliseid teateid, et sukakott topiti liiva, ehk takku täis, et jämedam ja ilusam välja näeks.

19. sajandi teisel poolel kanti küll veel laia keskosaga sukki, kuid sääremähisteta ja ka takku neisse enam ei topitud. Üleminekul linnamoelisele rõivastusele 19. sajandi lõpul hakkasid levima triipude ja lihtsate kirjadega sukad ja sokid. Hummuli vallas mäletati põikitriibulisi ehk jutilisi sukki.

Jalarätid, jalaribad

Ribadega jalgade mähkimine oli 18. sajandil tavaline. Talveribad olid villased, suveribad linased. Ka 19. sajandist on Mulgimaalt teateid, mis räägivad ribadega säärte mähkimisest. Naaberkihelkonnas Karksis mähkisid naised sääri, et jalad jäid jämme kui pomba. Säärte mähkimise komme esines ka pruutidel. Jalarätte kasutati 19. sajandil peamiselt töö juures. Helene Reiman Hummuli vallast Järve külast mäletas: Igapäeviti kandis vanaema suvel jalarätte. Jalarätid tegi ta vanadest voodilinadest, need olid head pehmed. Suvel oli ta
päris nartsudes.

Säärepaelad

Naised sidusid sukad põlve all säärepaeltega. Need jäid seeliku varju ja olid seetõttu vähem värvikad kui meeste omad. Kasutati tavaliselt mitut eri värvi lõngu, mida vastavalt rühmitades ja põimides moodustati põimtehnikale iseloomulik kalasabakiri. Helmes oli selle nimetusena laiemalt tuntud: sea sõra kiri. Kudumisega hakati keskpaigast pääle. Suka paelu koeti ka rabajaga

Jalatsid

Jalatsitena kanti Helmes niinest või pajukoorest viiske ja pargitud või parkimata
nahast pastlaid, 19. sajandi viimasel veerandil aga ka juba musti kingi.

Viisud

Suviseks igapäevaseks jalanõuks olid viisud. Helmes olevat kantud pajukoorest viiska äripäevadel, lõhmusekoorest viiska pühapäevadel. Helmest on teateid ka kadakakoorest viiskude kohta, et niisuguseid kanti ainult kuiva ilmaga.

Viiskude tegemine olnud Helmes harilikult naiste, eriti vanaeitede tööks. Enne punuma hakkamist tuli soad ehk nitse teha kõik ühelaiuseks. Seda tööd nimetati soandamiseks. Olid koored hulk aega enne korjatud ja juba kuivanud, ei võidud neid enne leotamist soandada.

Pastlad

Helme naised kasutasid 19. sajandil pidujalanõuna pargitud nahast pastlaid. Need ei kuivanud kõvaks ja ei veninud märjaks saades välja. Küla jõukam kiht kandis parknahast pastlaid ka tööjalanõuna.

Peale heledaks pargitud veisenahast pastelde kandsid perenaised Helmes ka musti, punase ninapealse kandiga pastlaid. Need valmistati mustaks pargitud veisenahast ja ninapealse õmbluse vahele pandi punane villane pael või nahariba.

Pastelde materjalina kasutati 19. sajandil rohkesti ka parkimata nahka ehk tõpranahka ja seda enamasti tööpastelde tegemiseks.
Helene Reimann Hummuli vallast Järve talust teadis oma vanaema pastelde kandmise kohta rääkida järgmist: Talvel peeti toorest lehmanahast pastlaid. Need tulnud ööseks kõrgele riputada, et koerad ära ei näriks. Üldiselt aga pargiti pastlanahku lepakoorepargis. Pastlapaelad olid linadest punutud. Vanaema tõmbas pastlapaelad algul kanna taha risti, siis tõi jala peale risti, mähkis pahkluu kohal ümber sääre ja tõi siis üles, moodustas ees sääre peal risti ning köitis põlve alla. Kirikuskäimiseks olid vanaemal mustad, väikese kontsaga kingad.

Kingad

Musti väikese kontsaga kingi hakkasid Helme naised kandma 19. sajandi viimasel veerandil.

Kindad

Kirikindad

19. sajandi esimesel poolel kandsid Helme naised vanapäraseid laia randmekirjaga valgeid labakindaid, mis olid varasemalt tuntud kõigis Ida-Mulgi kihelkondades. Nende kinnaste valdavaks randmekirja värviks oli potisinine, kuid selle kõrval kasutati ka madarapunast ja rohelist.

19. sajandi I poolel olidki kindad enamasti labakindad ehk peokindad, sajandi keskpaigast hakati üha enam kuduma sõrmkindaid ehk sõrmilisi kindaid. Kindapärad olid vanematel kinnastel algselt kitsad ja soonikkoes, muutudes 19. sajandi I poole jooksul aga laiaks ja uhkeks.

Helme naiste kindad kooti võrreldes Halliste-Karksi ülipeente labakutega mõnevõrra jämedamast lambavillasest lõngast, põhilisim värvieelistus oli siingi valge ja potisinise kooslus. Peokinnaste kudumistehnikaks olid kirjamine.

Helme kirikinnaste tuntumad kirjad on vahtralehe kiri, arkjala kiri, ämbliku kiri, ristikiri, põdrasarve kiri, saehamba kiri, rattakiri, kõdare- ja kahessaarulise tähe kiri, kõõrukiri, pööra- ehk kaardikiri, kuvvesarvilise kiri, seitsmesarvilise kiri, ristikheinalehe kiri, ubina kiri, vahtralehe kiri, väikse elgu kiri, suure elgu kiri, kitsisilma kiri, kassikäpa kiri, maonaha kiri, sookiri, seitsmesilmalise ehk tunnikella kiri, lumerätsaka kiri, raamikiri, küütselise kiri, viiesilmalise kiri jne.

Koekirjalised ja kirisõrmikud

19. sajandi esimesel poolel olid kindad kujult labakindad, sajandi teisest poolest hakati rohkem kuduma kirjatud ja koekirjalisi sõrmkindaid ehk sõrmilisi kindaid. Neid kandsid pidulikel puhkudel enamasti nooremad inimesed.

Pitsilist koekirja on rahvapäraselt nimetatud ka vikliteks. Koekiri kujundati õhksilmuste ja kahandatud silmuste korrapärase paigutusega koepinnal. Vikeldamist kasutatigi just sagedamini kindapärade ja sõrmkinnaste kudumisel.

Helme kihelkonnast on Eesti Rahva Muuseumi kogus säilinud ka mitu paari neo- ehk ikatlõngalisi sõrmkindaid. Kahe kindapaari valmistamisajaks on märgitud 19. sajandi I pool ja kolmanda puhul aasta 1862. Viimasena märgitu legendis sisaldub ka lõngade värvimise kirjeldus: Valged lõngad mähiti ühest kohast lina londiga kinni, kinni seotud koha äär kasteti värvi (punase) sisse, seoti uuesti ka värvitud koht ja osa värvimata lõnga lina londiga kinni ja kasteti teise värvi (rohelise) sisse. Jälle seoti praegu värvitud ja osa värvimata lõnga kinni ja kasteti uue värvi sisse jne. Kuni terve lõnga kimp kirjuks sai värvitud.

Roositud sõrmkindad

Helmes armastati kanda ka roositud kindaid, millel roositud kiri oli peamiselt helepunasel või oranžil põhjal. Eesti Rahva Muuseumi kogus leiduvad ka lilla-, halli- ja mustapõhjalised roositud Helme sõrmikud.

Roositud sõrmkinnaste randmed kooti peamiselt soonikkoes, nii püsti- kui diagonaalis, kuid esines ka tuniisheegeldatud randmeid. Kirjavärvideks olid sageli helekollane, heleroheline ja mitmesugused sinised. Kindaseljale ja sõrmedele roositud mitmevärviline muster kujundati kudumise ajal. Mustrilõngu tõsteti põhilõngaga kudumise ajal olenevalt mustrist töö paremale või pahemale poolele. Neist lõngajooksudest tekkis madalpistetikandit meenutav muster.

Erksavärvilised roositud kindad moodustasid kena komplekti punasekirjalise tanu ja nöörkuuega.

Randmekindad

Naised, nagu mehedki, Helmes kandsid külma ilmaga käerandmete kaitseks ja käsivarte soojas hoidmiseks randmekindaid ehk käetulpe. Need olid randmesoojendajad, mis kooti enamasti soonikkoes ja triibulised. Randmekindaid kasutati enamasti selliste koduste talituste puhul, mille kinnastega tegemine oli võimatu.

Ehted

Traditsioonilisi talupojaehteid kanti Helmes nagu teisteski Mulgi kihelkondades sama kaua kui rahvarõivaidki – 19. saj. III veerandini, osalt kauemgi. Ehted kui hinnalised esemed pärandati põlvest põlve emalt tütardele.

Naise ehtekomplekti kuulusid 19. sajandil: vitssõled, väikesed valatud kuhiksõled ehk nn Mulgi sõled, uhked suured kuhiksõled, preesid, hõbeketid, kannaga rahad, klaashelmestest keed ja sõrmused. Mida jõukam naine, seda rohkem oli sõlgi ja kette ning hõberahasid.

Oskar Loorits kirjutas 1936. aastal: Helme tütarlaste muistsest helmesterikkusest ma ei riskeeri lähemalt kõnelda, sest Helme poissmeestel olevat kuuldavasti veel seniseni selline generalissimuse veri, et põrutavat tütarlaste kiituse pääle reaktsiooniks „korrat“ ja jäävat kiuste vanapoisteks, et kinkigu need neiukesed siis oma helmed kas või vanakuraditele.

Rinnaehted

Igapäevaselt kinnitati särk eest kaeluse juurest sõle või preesiga. Preesiks – rees, riis – nimetati Helmes ka väikest vitssõlge. Helmes mäletati: Särgi ees oli prees, hõbedast väike võru, täiesti sile. Särgikaeluse kinnitamiseks kasutati siin ka väikest valatud, enamasti hõbedast kuhiksõlge, nn Mulgi sõlge. Seda tüüpi sõlg oli levinud kogu Mulgimaal.

Piduülikondade kaunistajaks olid suured kuhiksõled ja sakiliste servadega preesid. Need kinnitati Helmes särgi külge nii, et jäid nähtavale ka kampsuni või pikk-kuue kaelusest.

Helmest on teateid ka hõbedast suurte kuhiksõlgede kandmise kohta. Hummulis olnud ehteks suur ümarik sõlg nagu kuhelik. See oli mõnel, kes jõukam. Või teine teade Koorkülast, kus amme ees kanti vitssõlge, preesi. Isa prees oli suurem kui ema oma. Sõlgi oli ka olnud – need olid suured ja kallid. Riidaja vallas tehtud kindlat vahet preesi ja sõle vahel, sest mõlemal oli oma eriotstarve. Sõlg oli ainult naistel ja ehtimiseks, kuna preesi tarvitati särgi rinnaesise kinnipanemiseks ja oli seega igapäev tarvis. Sõlg oli ümmargune, nagu ümberpööratud pisike kausike naiste rinnal, tihti hõbedast ja seda tarvitati vaid käimisel, pühadel, pidudel. Prees, vanasti tarvitatud kõrvalnimetusena ka rees – ümmargune, hõbe või muu metall.

Et ehteid põlvest põlve edasi anti ja nii ka mõni varasematest sajanditest ehe võis järjest kasutusel olles 19. sajandisse jõuda, tõendab korrespondent Helene Reimanni  suurrätiku sõle lugu: Minu vanaema Mai Jõgi, pärit Helme kihelkonna Lõve vallast, sünd. 1836, kinkis minule hõbedase suurräti preesi, millise oli saanud enda vanaemalt. Mai Jõgi suri 1929 ja oli 93 ja pool aastat vana. Vanaemalt saadud prees võis olla kaugelt üle 200 aasta vana. Kirjelduse juures oli ka joonis kitsa sõlekeha ja nõelaga hoburaudsõlest.

Kaelaehted

Klaashelmed olid Mulgi naiste seas hinnatud ehted. Neid kanti ühe- või mitme reana kaelas. Hummulis mäletati: Helmed olid kaelas. Neid oli mitut moodi – ümarikke, piklikke, musti ja rohelisi. Ilusasti läikivaid helmeid nimetati siidihelmesteks. Kohati kanti veel ka Helmes hõbehelmeid – krõlle.

Pidulikul puhul kanti kaelas hõbekettidest keesid, milles tavaliselt rippus üks kannaga raha. Neid kanti sagel koos krõllidega. Oli sõlg rinnas, tuli kaelaraha seada selle peale kõlisema.

Sõrmused

Sõrmuseid armastasid kanda ka Helme naised. Populaarsed olid kas hõbedast või uushõbedast harisõrmused, mida rahvasuus kutsuti ka koljuga sõrmuseks või kukeharjasõrmuseks. Nende kõrval valmistati 19. sajandil ka abstraktsema mustriga harisõrmuseid, mille puhul kasutati lihtsamaid punktikeste, sõõrikeste ja kriipsukestega puntse.

Peale vits- ja harisõrmuste, kandsid Paistu naised veel plaadiga sõrmuseid, mis valmistati hõbedast või uushõbedast. Neile võis olla graveeritud monogramm või üksik täht, aga ka mingi muu motiiv. Laulatussõrmusteks olid tavaliselt hõbedast vitssõrmused, aga ka hari- ja plaadiga sõrmused.

Koostaja

  • Tiina Jürgen, etnoloog

Allikad

  • Jürgen, Tiina. 2015. Mulgi rahvarõivad. Viljandi: TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, Viljandi muuseum