Karula naise rahvarõivad, 19. saj II pool

Karula naise rõivakomplekti kuulusid särk, seelik, vöö, sukad, jalanõud, abielunaisel tanu, põll, kampsun või pihtsärk. Lisandiks ehted, rätid, kindad. Üleriidena kanti suursärki.

SÄRK

Särk e hame oli pikk, õmmeldud valgest linasest riidest piha ja takuse e paklase jätkuga, kaenlalappide ning mahapööratud krae e kaaltagusega. Särgil olid pikad, umbes 5 cm laiuste värvlitega, varrukasuus kimardatud e kurrutatud varrukad või avasuuvarrukad. Vanematel särkidel õlalapid puudusid. Enamus särkidest olid mingi ilustuse ja kirjata, kuid osadel andmetel kaunistati särgi krae ja varrukavärvlid e värdlid tikkpistete e piluga. Sügava rinnalõhendiku kinnitamiseks kasutati vitssõlgi, niit- või poenööpe. Kaela juures kanti kahekordset punast siidilinti e kaalaalust siidi, mis hame krae otstes olevate aukude külge kinnitati.

Nooremad tüdrukud kandsid suvel seelikuta hamet, vöö peal. Ka naised töötasid suvistel põllutöödel särgiväel, vöö peal.

Noortel tüdrukutel olid peenemast linasest jätkuta särgid. Hiljem hakati kasutama lühikeste varrukatega särke, milledel algul olid jätkud all. 1900. aasta paiku õmmeldi juba kõik särgid ühest tükist ja peenemast linasest riidest.

Esemetena pole Karula kihelkonnast ajaloolisi hammeid säilinud.

H. Kurrik on soovitanud Karula rõivakomplekti juurde Urvaste või lihtsat ilustusteta särki mahamurtud kraega; krae kummaski otsas üks auk, nendest läbi seotud umbes ühe küünra pikkune punane siidlint. Kitsad värvlid tagidega.

SEELIK

Seelik e undruk, Vana-Antslas ündrik, Karulas prunts, oli varasemal ajal ühevärviline, kas valge või ahk e hahk. Hahk – seda värvi lõng saadi, kui lambavalgele villale kedrati hulka üksikuid lambamusti kiudusid. Hahk on heledam kui helehall, kuid mitte valge.

Hiljem hakati kuduma pikitriibulist e joonilist riiet ning kõige viimasena ka ruudulist.

Seelikud õmmeldi küllaltki laiad ja vöökohale tehti kimarused sisse. Lambavärvidele valgele, hallile ja mustale lisaks kasutati seelikutriipudes kodusel teel saadud potisinist ning lilledega e langasninnidega värvitud punast lõnga.

Voldemar Haas on kirjutanud:

Hiljem tarvitati ostetud värve. Ka need olid varemalt kaunis primitiivsed, näituseks osteti punase värvimiseks puud, mis tuari sees ära leotati, must värviti pigi päraga, mille lood 1 kopik maksis jne.

Jooni e seelikutriipe käidi üksteise käest otsimas. Lai joon oli põhi. Pruudi undruk pidi hästi jooniline olema. Triibulised undrukud hakkasid kaduma 1875. aasta paiku. Siis hakati kuduma ruudulisi seelikuid: kaardi ruutu ja viru ruutu.

Suvel kanti ka linasest atlaspindsest riidest undrukuid , mis olid enamasti valge põhjaga, sissekootud siniste ja punaste joontega. Algselt kooti jooned potisinise ja taimevärvidega värvitud lõngast, hiljem ostetud maagelõngadest.

Veel kanti suvel päris valgeid pallapooli, mis olid tehtud linasest riidest ning mille alumisse äärde õmmeldi kirju nöör.

Seelik ERM 1167
Seeliku katke ERM A 58:2, ERM A 58:9

VÖÖ

Vöö oli naisterahval juba lapsest saadik ümber. Noorele tütarlapsele köideti vöö ümber, et ta mitte poisi moodi ei kasvaks, vaid keskelt peenem oleks.

Vöö ERM 1171, ERM 1175, ERM 1179, ERM A 58:11, ERM A 58:13, ERM A 132:7
Lapiline vöö, kolmeristilene kirpsilm ERM 1178

PEAKATTED

Tanud

Tanud olid valged, hõredast kangast, mida osteti linnast. ERM-i kogudes on ka linasest riidest niplispitsiga ääristatud tanusid. Tanu pandi pähe nii, et pitsiga äär üle otsaesise käis ja tagant tõmmati nööriga kokku.

Esemelegendis kirjutatakse:

Naised pidid tingimata tanu kandma, kui ilma tanuta üle toa läks, hoidis käe pää pääl, kisklemisel tanu pääst ära tõmmata loeti suurimaks häbistuseks.

Tanu, klaar-riidest tüllpitsiga ERM A 58:4, ERM A 565:1625
Valgest marlist (tüllist) tanu ERM A 16:4
Niplispitsiga tanu ERM 1164
Niplispits ERM 1185, ERM 1187

Rätt

Kõik naisterahvad kandsid peas rätikut. See oli valge, omakootud. Hiljem kooti maagelõngast sisse sinised ja punased jooned. Enamasti ainult sinised. Räti all pidi iga naine kandma tanu.

Päärätt ERM 1166

Netsmüts

Peale ostetud valgete tanude kanti omakootud kolmnurgelist tuttidega tanu e netsmütsi.

Tanu, netsmüts ERM A 16:5, ERM A 13:1, ERM A 12:3

JUUKSED

Juukseid kandsid naised kahes palmikus. Palmikud olid kas ümber pea või kahele poole kõrvade juures kokku keerutatud. Neiud käisid kirikus palja peaga, Antsla pool lahtiste juustega, mujal olid juuksed kahes palmikus.

PÕLL

Põll oli linane, pikitriibuline, enamasti atlaspindne. Jooned sinisest ja punasest maagelõngast. Kuigi põll on kuulunud naise rõivastusse, siis A. Voolmaa andmetel on Võrumaal ka täiskasvanud tüdrukud kandnud põlle nii tööl kui peol.

Põllekangas, “maagelangune tükk riiet” ERM A 9:7
Põll (Urvaste), ERM A 573:119, ERM A 292:189

KAMPSUN

Kampsun e kampson õmmeldi keha järgi ja selle harilik pikkus oli veidi üle puusakondi. Kampsuni värviks Karula ja Kaagjärve valdades oli hall e ahk, Antslas süsikas-ahk ehk potisinine. Kampsunil oli ümmarguselt poole rinnani lahti lõigatud kaelus. Ümber alumise ääre väikesed voldid – kimarused e seesid. Mida tihedamalt volte, seda uhkem kandja. Selliseid tihedate ja peenevoldiliste seesidega kampsuneid kutsuti tuhandevoldilisteks. Kampsuni kaeluse väljalõike kohal, hame peal kandsid rikkamad sõlge. Kampsunid hakkasid kaduma umbes 1870. aasta paiku.

Kampsun ERM A 58:1

Pihtsärk

Vana-Antslas kandsid vaesemad naised pihtsärki. See oli värvilt valge, vals-ahk või ahk , kampsunist pikem, alumine äär ilma kimarusteta, ainult kummagil puusal üks volt. Kaelus kitsas V-kujuline. Pihtsärkide mood kadus kampsunist kümmekond aastat varem. Karula ja Kaagjärve vallas pihtsärkide kohta andmed puuduvad.

Liistik

Liistikute kandmise kohta teated puuduvad. H. Kurriku andmetel on Võrumaal neid siiski vähesel määral esinenud. Lõikelt ja värvilt sarnanesid liistikud kampsunitega. Nagu mujalgi, jäi nende kandmise eesõigus siiski noortele neidudele.

ÜLERÕIVAD

Suursärk

Naiste pikk-kuub e suursärk tehti samasugusest riidest kui meeste oma. Lõngad, millest riie kooti, kedrati vakutud villadest ja olid õige jämedad. Pärast kudumist vanutatud riie nägi välja nagu vilt. Värv oli enamasti lambavärvi ahk või vals-ahk, sest villa ei värvitud. Antsla pool mõnel ka valge. Suursärk oli taljesse töödeldud. Sõrmelaiuse krae otsad olid ümargused. Ees kitsas V-kujuline väljalõige, mis ulatas rinna nukini. Kummagi puusa peal kolm volti. Suursärgil oli üks tasku, teise tasku asemel lihtsalt avaus, kust kiriku minnes prunts välja tõmmati. Eest käis kinni kolme paari haakidega. Alumise ääre küljeõmblustes ja mõlemas varrukasuus olid väikesed lõhikud.

Rinna ees kaunistused punaste ja roheliste nööridega: kahe punase vahel roheline. Äärmistel, punastel olid keermed sees, keskmine roheline oli sirge joonena. Ümber krae, varrukasuus, hõlmadel, alumises ääres ja tasku servas oli punane nöör üksinda. Mõnel suursärgil oli rinna ees nööri asemel 1,5 cm laiune punasest kalevist riba, mille kõrval punane nöör. Kõik suursärgid nööridega polnud ilustatud, oli ka ilma nöörideta.

Voldemar Haasi käsikirjalises arhiivimaterjalis on naiste suursärgi lõigete joonised, suursärgi esiosa kaunistute paigutus ning põgusalt on kirjeldatud ka suursärkide valmistamist.

SUKAD

Sukad olid valged või ahad, kirjadeta.

SÄÄREPAELAD

Säärepaelu kasutati kingadega käies. Kirjude säärepaeltega köideti sukad põlve alt kinni. Kuna kingi oli vähestel, siis enamasti kanti pastlaid ja nende puhul säärepaelu ei kantud, sest pastlanöörid hoidsid sukad üleval.

JALATSID

Jalas olid enamasti pastlad e tsuvva või viisud. Kanti ka kingi, kuid need olid siiski ainult mõnedel.

KINDAD

Sõrmkindad, roositud ERM 1183

EHTED

Ümber kaela kanti igapäevaselt mitmevärvilisi klaas- või kivihelmestest helmekeesid. See on naise kaitsemaagiline ehe juba muinasajast peale. Helmed võivad olla ümmargused, tahulised, torukujulised või soonitud. Erinevalt pikkadest helmekeedest, mida kanti rinna peal, jäeti lühikesed kaelusest vaid väheke välja paistma. Ümber kaela kanti 1-2 või rohkem helmerida.

Särgi kaelus kinnitati hõbedast vitssõlega, mida kandsid nii mehed kui naised. Kui särgikaelus punase lindiga kokku, siis kaotas vitssõlg naiste särgi kinnitusena oma funktsiooni. Punase lindi peegeldus hõbesõle pinnalt pidi naise näole ilusa rõõsa jume andma.

Pidulikul puhul seati keset rinda hästi nähtavale suur kuhiksõlg. See pidi igal juhul ka üleriiete kaelusest välja paistma.

Kaela seati pidulikul puhul veel pikem helmekee, mis ulatus servaga sõle peale. Pika kee küljes võis rippuda kannaga raha

Sõrmused olid meestel ja naistel sarnased. Abielusõrmustena kasutati enamasti vitssõrmust. Siin on kantud ka Läti päritolu nn usk- armastus-lootus-sõrmuseid, millel kujutatud rist, süda ja ankur.

Vitssõlg ERM A 16:2
Sõrmused (Hargla) ERM A 26:1, ERM 14637

KOOSTAJAD

Maaja Kalle, rahvarõivaste uurija
Jana Reidla, etnoloog (ehted, 2015)

ALLIKAD

ERM EA 1. Voldemar Haas 1920. Käsikirjaline arhiivimaterjal Karulast.
ERM EA 113. Elle Kuigo 1966. Käsikirjaline arhiivimaterjal Karulast.
Kurrik, Helmi 1938. Eesti rahvarõivad. Eesti Rahva Muuseum.
Aino Voolmaa 1975. Põll eesti rahvatraditsioonis. Eesti Rahva Muuseumi Aastaraamat XXVIII.

Karula naine