Kolga-Jaani mees

Kolga-Jaani mehe rõivakomplekti kuulusid 19. sajandi keskpaiku valge linane särk, poolpikad linased või villased põlvpüksid, vatt, rüü, pikk-kuub, kasukas, villane vöö, sukad koos sukapaeltega, kindad, pastlad ning suvise peakattena kaapkübar ja talvisena kõrvik.

Särk

Kolga-Jaani meestesärgid valmistati 19. sajandil valgest linasest riidest, valdavalt mahapööratava krae, piki õlgu õmmeldud õlalappide ja pikkade värvliga varrukatega. Särkidel oli T-kujuline kaelaava ja 30–36 cm sügavune rinnalõige asus otse ees keskel. Meestesärgid tehti ilma siilude ja jätkuta, kaenla alla õmmeldi varruka laiendamiseks kaenlalapid ja küljeõmblused jäeti alt äärest ligikaudu 5 cm ulatuses lahti. Käisevärvlid sõlmiti niidist sõltusega ja rinna eest kinnitati särk väikese vitssõlega. Meestesärgid tehti lühemad kui naistesärgid, need ulatusid põlvini.

Marie Kanasaar (sünd 1883) Soosaare valla Tagantnurga külast mäletas, et vanaisa kandis allapoole põlvi ulatuvaid linaseid särke, millel olid laiad värvliga varrukad, õlalapid, nelinurksed kaenlalapid ja 8–10 cm laiune mahapööratud krae. Kaunistuseks õlalappidel, värvlitel ja krael – nukupead ja tikked.

Põhja-Viljandimaa meestesärkidel jäeti krae sagedasti tikkimata või kaunistati lihtsalt lõngasõlmede või tagidega või mõnel muul viisil. Lihtsamad kaunistused olid tikkpisteread õlalappidel ja varrukavärvlitel, rikkalikumate tikandite puhul kaunistati need püvisilm- ja tikkpistetega (pilud).

Päris 19. sajandi lõpul meestesärgid muutusid veidi pikemaks ja neile pandi kitsam püstkrae. Anna Kukk (sünd 1884) Võisiku valla Kaavri külast mäletas, et 19. sajandi lõpul kandsid mehed põlvini ulatuvaid linaseid särke, millel olid lihtkäistega või värvliga käised. Kroogitud kaelusel püstkrae, kaenla all kaenlalapid. Õlale olid õmmeldud nelinurksed õlalapid, mille peale kinnitus kolmnurkne lapp. Kaunistuseks õmmeldi õlalappidele ja värvlitele tikkpistes jooned ja nukupead. Särki kanti alati pükstes, ainult palava ilmaga heinal tõmmati see pükste peale.

Püksid

Villased põlvpüksid

Hiljemalt 18. sajandi alguseks kodunesid Põhja-Viljandimaal põlvpüksid. 19. sajandi algusest levisid eesnööbitava lakaga kitsad põlvpüksid, mis vanemal ajal tehti mustast kuueriidest ja alates umbkaudu 19. sajandi keskpaigast potisinisest täisvillasest riidest. Selliseid täislakaga ehk mõlemast ülanurgast lahtinööbitavaid põlvpükse kanti koos samast riidest vatiga. Lakk ehk nelinurkne lapp ees oli ainult põlvpükstel. Täislakk kattis kogu esiosa jalgevaheni ja kinnitati mõlemast ülanurgast nööbiga.

Pükste sääreotsa värvlid kinnitati palmitsetud paeltega, mille otstes ilutsesid tutid. Mõlema sääre otsa küljele tehti umbes 15 cm pikkune lõhandik, mis kinnitati tavaliselt kolme suure särava vasknööbiga. Samasuguse kahe vasknööbiga kinnitati eest värvel ja ülalt külgedelt laka nurgad. Lakaga pükstele tehti laka alla sageli linasest riidest tasku.

  • Potisinised villased põlvpüksid (Suure-Jaani) ERM 2072

Linased püksid

Suvel kantavate pükstena olid meestel kasutusel valged linased pidulikud või takused tööpüksid, lõikelt ühesugused villaste pükstega. Tavaliselt kooti püksiriie toimne, sagedamini murdtoimne.

I. Manninen kirjutas, et püksid võidi teha ilma erilise kunstita. Pandi riie lihtsalt kahekorra ja lõigati jalahargi vahe välja, õmmeldi ääred kokku ja olidki püksid käes. Nii tehtud pükstel käisid õmblused mööda külgi ja jalaharki, esi- ja tagatükk olid terved. Nii olevat tehtud ka ühed ERMis leiduvad täielakaga linased püksid Kolga-Jaanist. Sellist lihtsat püksitüüpi pidas ta aga haruldaseks. Tavapäraselt lõigati mõlemad sääred eri tükist. Sääre riie murti kahekorra ja ääred õmmeldi jalahargi poolt kokku. Jalahargi põhja seati nelinurkne lapp.

Vatt

Vatt ehk kampson, kamsol õmmeldi nagu püksidki potisinisest täisvillasest riidest. Kolga-Jaanis olid need lipiga vatid, st neil oli keset selga õmblus, mis jätkus allpool vööd lahtise voldi ehk lipiga. Mäletati, et seal kandis oli kampson sinisest riidest, eest käis kinni (materjal – ka villane ja takune riie), keskelt olli roogitud, kampsoni sabas (allpool jakku), keset selga oli volt, sellel oli mõlemil pool nööbid ja olli ilustud, tikatud valge linase niidiga.

Kolga-Jaani vattidel olid mahapööratav krae, reväärid ja kaks nööbirida. Toomessalu Aadu kirjutas 1939. aastal Soosaare vallast: Kampson tehti villasest riidest. Tagalt olli lõhki. Teene äär olli kahekorra piale pantud, seda öeldi siis: ultusäär. Iist olli nukkidega kinni. Sii on sedasi, et üks äär käib teise piale. Vanasti ollid suured vask nööbid, kellega iist kinni käis. Kui kampsonil ära kadusid, seda võib olla 50. aastat tagasi. Keset selga käis siuke lai õmblus üles, nigu kummutes. Kahel pool külles ollid taskud. Tasku lakkade pial olli kaks nüüpi. Sinna kus keskelt õmblus üles läks, panti kaks nööpi. Voltisi ei olnud.

Meeste pidulik täisriietus eeldas, et vati peal oli veel vöötatud pikk-kuub ja vöö vahel kirikindad. Suveks tehti valgeid linaseid vatte, mis lõikelt sarnanesid villastega. Vesti Kolga-Jaani mehed ei kandnud, seda vanemal ajal pole olnudki.

Kaelarätt

Nii vati kui pikk-kuuega kandsid Kolga-Jaani mehed 19. sajandi II poolel kaelarätti, mis seoti kaela kokkurullituna ja sõlmiti ees. Meestel ollid rätikud kaelas, noortel ollid siidrätikud. Ollid kolmenurgelised kaelarätikud.

Peakatted

Juuksemood

Meeste juuksemoe kohta on andmeid, et kanti pikemaid juukseid.

V. Allik (sünd 1887) Kaavere küla Paadesaare talust mäletas, et tema vanaisal olid nii pikad juuksed, et seganud puuraiumist. Joh. Grauberg Soosaare vallast aga kirjutas, et juuksed ollid pikad, lõigati ainult siis, kui otsad kaela pääle ulatasid, noortel ollid samasugused.

Kaapkübar

Kolga-Jaani mehed kandsid pidulike rõivastega vildist lambamusta kaapkübarat. 19. sajandi keskpaigaks muutusid populaarseks silindrikujulised rummuga kübarad. Kaapkübaraid valmistasid kübarsepad lambavillast erilise paku peal. Kübaraid kanti ainult juhul, kui seljas oli pikk-kuub või vatt.

Murumüts

Suviti pandi Kolga-Jaanis nii pidupäeval kui tööl pähe mustast kuueriidest kuuesiiluline murumüts, millel oli valge linane kant ümber ääre ja valge nupp pealael. Murumüts levis põlise peakattena Põhja-Viljandimaale Lääne- ja Põhja-Eestist. Mitu teadet räägib, et murumüts Viljandimaal enne suvisel ajal oli peas kõigil meestel, niihästi väljas kui ka toas ja ainult söögi ajaks võetud ära.

Murumüts oli algul ainult meeste peakate, hiljem aga kandsid neid ka naised ja viimaks jäid need mitmel pool lastele või karjastele.

Talvemüts

Talvepeakatteks oli karusnahksete allalastavate kõrvadega müts ehk talikübar. Kolga-Jaanis mäletati, et talvel olli kõrvik, mütse tegid rätsepad maal ja toodi ka linnast.

Talvekübar tehti tumedast kodukootud kalevist, vahel ka mustast parknahast ümara, neljast siilust kokku õmmeldud pealae ja lambanahkse voodriga. Pealaele paelaga kokku seotavad kõrvad ja kuklatagune kitsam karusnahkne ääris olid tehtud mustast lambanahast, jõukamatel talupoegadel ka saarma- või rebasenahast.

Ülerõivad

Pikk-kuub

Mehed kandsid Kolga-Jaanis nagu naisedki pruuni või musta händadega kuube. Pikk-kuub oli kaarjalt seljale viidud küljeõmblustega taljesse võetud ning küljeõmbluste kohalt vööst algavad voldid jäid taha, moodustades nn hännad. Korrespondent Johannes Grauberg kirjutab 1939. aastal: Vanasti lühikest kuube ei olnud. Ilustati kaleviga, kaleviribad (kolme sõrme laiuselt) käisid piha pialt alla, äär olli tikatud valge linase niidiga.

Toomessalu Aadu Soosaare vallast kirjutab samal aastal, et mõnedel uhkematel meestel ollid kalevitega kuued. Kaleviribad, kolme sõrme laiused, käisid keskelt õmbluse juurest üles labaluude piale. Ülevalt ollid otsad kiveras pööratud, nigu pandlad. Aga selles samast riidest, jakatud põlnd. Nii olli siis kui ma veike ollin, siuke 10 aastane, pärat poole sii muud kadus ära. Niid kalevid ollid äärtest valge niidiga kinni tikatud ja keskel ollid suksed ruudulised kirjad. Seda kalevitega kuube öeldi, et aamred sellas. Kuued ollid küll haakidega kinni, aga selligi pärast ollid ümmert vüüga siotud.

Mehed kandsid erinevalt naistest pikk-kuue peal villast vööd või nahkrihma.

Rüü

Rüü oli Viljandimaal üldiseks suviseks ülerõivaks ja sarnanes lõikelt pikk-kuue ja kasukaga. Rüü õmmeldi linasest või takusest riidest ja eelkõige oli see suviseks töörõivaks, kuid varasemast ajast on teateid ka rüü kirikuriidena kandmise kohta. ERMi korrespondentide vastused räägivad rüü kandmisest Kolga-Jaanis, lisaks märgitakse ära meesterüüdel esinevaid taskuid.

Sajuste ilmade korral tõmmati rüü teiste rõivaste peale vihma ja lume kaitseks. Talvel aga kasutati seda veel kasuka peal või pikk-kuue ja kasuka vahel, et kuub niiskena kasukat ära ei määriks. 19. sajandi keskpaigast alates jäi rüü aga üldiselt töörõivaks.

Kasukas

Meestekasukas õmmeldi pargitud lambanahkadest. See tehti pealiskuue pikkune või natuke lühem. Vanemad kasukad olid suhteliselt kitsad, sirged või veidi alt laienevad. Naiste ja meeste valged pargitud lambanahksed kasukad lõikelt ei erinenud, vahe oli ainult kaunistustes. Kolga-Jaanis mäletati 1939. aastal, et kasukas oli ilma riideta nagu naistel. Olli keskelt ümmertringi roogitud. Kui ära määrdis, siis enam kiriku ei mindud. Kadusid ära umbes 50. a. tagasi.

Kasukat kanti mihklipäevast jüripäevani välitöödel, sõitudel, kirikus ja pidudel. Igaks puhuks oli erinev kasukas, kas siis sõidu-, käigu- või pidukasukas. Mehed kandsid kasuka peal alati villast vööd või nahkrihma.

Alates 19. sajandi lõpust hakkasid nii mehed kui naised kandma pihtkasukaid, naistekasukal oli alumine osa lihtsalt kaharam.

Vööd

Nahkrihm

Riiete kinnitamine nahkrihmaga on üks vanemaid kinnitusviise. Nahkrihmale lisati harilikult veel mitmesuguseid metallpandlad, -kinnitid, naastud ja sirgad. 18.-19. sajandil olid nahkrihmade pandlad lihtsad, valatud nelinurksete või ümarate servadega, vahel kaunistatud ka graveeringutega.

Uhkemaid vöid valmistasid elukutselised käsitöölised, külasepad tegid lihtsamaid pandlaid. Nahkrihmade kaunistamine rihma külge kinnitatud sirkadega oli 18. sajandil ja 19. sajandi I poolel veel üsna üldine. Pühade ajaks hõõruti nahkrihmade pandlad ja sirgad tuha ja söega läikima. Mitmed arhiiviteated sisaldavad aga viiteid selle kohta, et uhked sirkadega nahkrihmad ei olnud siiski taskukohased igaühele ja tuli leppida lihtsa pandlaga nahkrihmaga.

Võrkvöö

Mehed sidusid pidulikul puhul kasuka ja pikk-kuue kinni täisvillase võrkvööga. Laia villase meestevöö üldnimetusena oli tuntud pussak.

Labase võrguga hambulistel vöödel oli põhivärv punane, millele lisandusid paari värvi (roheline, sinine, pruun, kollane) hambulised triibud. Viljandi Muuseumis on säilinud ainult üks Kolga-Jaani mehe võrkvöö, mis saadi 1935. aastal Soosaare valla Elia talust. Sellel on punasel põhjal rohelised hambulised triibud.

Diagonaalselt kootud ehk põimitud vöödel jooksid lõngad toimselt põimituna ühest äärest teise. Et värvid paigutati loomisel rühmade kaupa, tekkis kaldruuduline kiri. Sellised vööd moodustasid omaette võrkvööde rühma.

Vööde pikkus oli 2,5–3 meetrit ja laius 5–13 cm. Vöö seoti kaks korda ümber keha, narmastatud otsad toodi ettepoole ja jäid vöö vahelt läbipanduna külgedele rippuma. Öeldi, et kui vöö pial olli, siis olli parem käia ja riided ei hoidund kohevile.

Telgedel kootud vöö

Kolga-Jaanis kandsid mehed nagu Pilistvereski 19. sajandi keskel ja II poolel telgedel kootud läbivillaseid vöid. Need vööd olid pikitriibulised, 3–7 cm laiad ja otstes pikkade lahtiste lõimelõngadega. Suure-Jaanist ja Põltsamaalt on nende kohta eitavad teated.

Helmevöö

Kolga-Jaanis levisid alates 19. sajandi keskpaigast ka uhked helmevööd. Vööde lisaehteks olid graveeritud ornamendiga vasest või hõbedast pandlad. Sellist vööd peeti jõukuse ja uhkuse tunnuseks. Viljandi Muuseumi E-kogus leidub kaks 1935. aastal Soosaare vallast saadud helmevööd. Mõlemal on helesinisel põhjal taimornament.

Korrespondent Johannes Grauberg Kolga-Jaanist kirjutab: Nahkvööd olid ilustatud peenikeste helmestega, mis olid aetud niidi otsa, kuid kanti enamasti ilustamatuid rihmasid, nendega käisid vanad, kuna noored esimestega käisid.

Helmevöid kandsid enamasti noored mehed pikk-kuue ja kasuka peal. Sageli kinkis pruut peigmehele helmevöö.

Säärekatted

Sukad

Villaste põlvpükstega kanti varrastel kootud lambamusti villaseid sukki, mille toreduseks olnud viklid s.o koekirjalised mustrid. Meeste sukad ei olnud üleni viklitega kaetud. Et sukad aga hästi soojad oleks, siis vanutati neid paksemaks. Talvel külmaga tõmmati sukki isegi kuni 3 paari jalga.

Linaste suvepükstega kanti sageli valgest linasest riidest õmmeldud säärised e kal(t)se või paklaseid ja linaseid jalarätte, mis püsisid üleval viisu- või pastlanööride abil. Külmemal ajal sooja saamiseks mähiti rätte ka sukkade peale ja vahel ka alla. Talvel kasutati ka villaseid jalarätte. Kolga-Jaani korrespondent kirjutas, et jalarätikud ollid neljakandilised, takusest riidest. Säärerätikud ollid linasest riidest, seoti nööridega üles.

Säärepaelad

Sukad seoti värviliste säärepaeltega, mille tutid jäid rippuma poole sääreni. Meeste säärepaelad olid nii sukkade hoidmiseks kui ka põlvpükste sääreosade kinnitamiseks. Meeste paelad tehti sageli värvikamad ja otstes tuttidega, sest erinevalt naiste omadest jäid need nähtavale.

Labases või toimses põimingus tehtud säärepaelte valmistamisel kasutati tavaliselt mitut eri värvi lõngu, mida vastavalt rühmitades ja põimides moodustati iseloomulik kalasabakiri. Tavaliselt olid need nn. kalahännalised ehk pääsukesesabalised paelad. Viljandimaalt on muuseumidesse kogutud ka mõned kirivöötehnikas kootud meeste säärepaelad.

  • Kirivöötehnikas säärepaelad (Viljandi) VM 56 E 133

Jalatsid

Viisud

19. sajandil kandsid Kolga-Jaani mehed paju- või niinekoorest otsese põimega viiske st soad käisid jalatsi laiuse ja pikkuse suunas, neil olid madalad ääred ja nina ning ääres kõrvad, kust tõmmati läbi paelad nagu pasteldelgi. 19. sajandi I poolel käis vaesem rahvas viiskudega ka kirikus, kuid sajandi keskpaigaks olid viisud jäänud siiski vaid tööjalanõuks.

Kolga-Jaanis mäletati: Viisud ollid tehtud paju niintest (koortest) ja kanti suvel, peamiselt heinategemisel.

Pastlad

Kolga-Jaani mehed kandsid pidurõivastega pargitud nahast pastlaid. Pastlanahka osteti, aga kellel loomi otsa sai, laskis parkida ka. Pastelde parkimiseks kasutati kõige üldisemalt kooreparki, eelistades pajukoort. Lõuna-Viljandimaalt pärinevate teadete järgi jätnud paju ja ka kasepark naha pehmeks, lepa ja kuuse oma aga kõvaks.

Pastlad olid head kerged, kergemad jalga panna kui saabas. Pasteldel olid kõrvad, nöörid toodi kõrvadest läbi risti. Pastlapaelad anti karjalastele palmitseda.

Saapad

Alates 19. sajandi II veerandist hakkasid ka Kolga-Jaani mehed püha- ja pidupäeviti üha enam kandma pikkade säärtega saapaid ja pastlad jäid sajandi teise poole jooksul põhiliselt tööjalanõuks.

Vanasti olnud ikka pastlad, hiljem ainult säärega saapad, kuid töö juures ka pastlad.

Varasemad kollasest parknahast pikasäärelised saapad olid õmmeldud taldadega ja neid kutsuti vene saabasteks. Valmistati neid veise või hobusenahast. Veisenahast tehtuid peeti paremaks, sest nad pidasid paremini vett ja olid pehmemad. Pärast korduvat tökatiga määrimist muutusid saapad tumedamaks ja veekindlamaks. Säärsaabas nõudis palju kvaliteetset nahka ning ka meistrit, seega oli nende kandmine võimalik alles jõukuse kasvuga.

Kindad

Meestel olid kindad peale praktilise otstarbe lihtsalt rõivastuse täienduseks. Ilma kinnasteta ei peetud riietust täielikuks. Kolga-Jaanis mäletati, et meestel olid kindad samasugused kui naistel. Seega varasemal ajal kanti kahelõngalisi kirikindaid, mis olid labakindad ehk labapeosed, tavaliselt sinise-valge või lambamusta-valge kirjalised. Alates 19. sajandi keskpaigast aga kooti kindad juba kirevavärvilisemaid. (vt naistekindad).

Ehted

Mehed kinnitasid särgi rinna eest väikese vitssõlega. Et vitssõlg oli levinud just tarbeesemena, püsis ta teistest kauem meesterõivaste kinnitina, nii et paiguti nimetati teda isegi meestesõleks või meeste preesiks.

Sõrmused olid meestel ja naistel sarnased. Abielusõrmustena kasutati enamasti hõbedast vitssõrmust, plaadiga sõrmust, rombikujulise kaunistusmotiiviga sõrmust ja harisõrmust.

Koostaja

  • Tiina Jürgen, etnoloog

Allikad

  • ERM TAp 81. Kolga-Jaani khk. 1912. ja 1913. a. Helmi Reiman.
  • ERM EA 113. Elle Kuigo 1966. Etnograafilist teatmematerjali XIX saj lõpu ja XX saj alguse, osalt kaasaegsetest särkidest Paide, Jõgeva, Põlva, Valga, Viljandi ja Pärnu rajoonist, 303–312.
  • ERM EA 71. Liis Pass ja Tiiu Saaremäel 1959. Etnograafiline teatmematerjal Kolga-Jaani kihelkonnast. Rahvariided, 181–213.
  • ERM KV 45, KK I. Joh. Grauberg 1939. Kodu-uurimistöö I vihik. Kolga-Jaani rahvarõivad, 11–43; Toomessaadu Aadu 1939. Kolga-Jaani rahvarõivad, 249–256.
  • Astel, E. 1998. Eesti vööd. Tartu.
  • Kirme, K. 2002. Eesti rahvapärased ehted. 13. sajand – 20. sajandi algus. Tallinn.
  • Manninen, I. 1927. Eesti rahvariiete ajalugu. – ERM Ar. III. Tartu.