Kolga-Jaani naine

Kolga-Jaani naiseülikonda kuulusid 19. sajandi keskpaiku peenest linasest riidest särk, pikitriibuline seelik, põll, kirivöö, ratastanu, õlakate, kampsun, pikk-kuub, kasukas, sukad, kindad ja jalanõudena pastlad või kingad.

Särk

Särk õmmeldi Kolga-Jaani kihelkonnas valgest linasest riidest labase pihaosaga ja põikiriidest jämedama takuse alaosa ehk jätkuga, mida nimetati jak, jatk või alane. Siin olid särgialased kootud risttoimses tehnikas ehk nn. kilbilisest riidest. Särgi alumiseks servaks jäeti kangaäär, õmblus tehti ette keskele ja sellisel juhul oli seljaosa volditud.

Soosaare vallas mäletati : Vanaema kandis poolde säärde ulatuvat linast särki, mille piht oli peenest linasest riidest, kuna jätk – jaku takune riie kilbilisest kangast. Takune alane oli uuena nii kõva, et seisis püsti.

Kolga-Jaanis kanti 19. sajandil nagu Pilistveres ja Põltsamaalgi Põhja-Viljandimaale omast särgitüüpi, millele oli iseloomulik eriti lai mahapööratud krae (12-17 cm), T-kujuline kaelaava, õlalapid ja pikad värvli külge kurrutatud varrukad. Õla otsa sätiti varrukale õlalapi laiuselt peened voldid või kurrutati, kaenla alla õmmeldi varruka laiendamiseks kaenlalapid e. kaindlaaluse lapid. Õlalappidega särgid tehti õlaõmbluseta st. riie pooleks murtud ja piki õlajoont peale õmmeldud kuni 15 cm laiused riideribad, õlalapid.

Särgil olid pikad, ligikaudu 5 cm laiused värvliga varrukad, õlal – õlalapid. Kroogitud kaelusel lai (15 cm) mahapööratud krae.

Laia mahamurtud kraega särgid kaunistati rikkalikult. Särgi kraeotsad ehiti põimpiluga. Pilu oli oluline kaunistus valge tikandiga Põhja-Viljandimaa särkidel. Ühekordsele riidele õmmeldud põimpilu asub enamasti 34 cm laiuse triibuna ainult kraeotstes.

Valge linasega õmmeldud põimpilul moodustub muster tavaliselt kahest augureast. Need loovad sakkidest, väikestest kaksik- või suurtest rombidest koosneva mustri, kusjuures sakid jooksevad pideva reana ja rombid paiknevad tihedalt üksteise kõrval.

Hilisematel särkidel ümbritseti krae veel sakilise paelaga (vitselpael). Vahel jäeti särgikrae ka tikandita, otstes ilutsesid sellisel juhul tikkpiste rida või nööpaugupistes aasad. Rinnaesine lõhik (15–18 cm) palistati ühepoolse pilupalistusega. ERMi korrespondent Johannes Grauberg räägib 1939. aastal saadetud küsimuslehe vastuses naistesärkide 29 cm pikkusest rinnalõikest, mille ääres oli tike ja mis pandi kinni reesiga.

Särkide õlalappidel ja varrukavärvlitel ilutsesid valge linase niidiga püvisilmpistes tikitud külakirjad. Püvisilmpistet kasutati Kolga-Jaani särkide õlalappide ja varrukavärvlite tikandeis mustripistena. Püvisilmkirjas oli peamiselt ühel nurgal seisev lihtne või kombineeritud romb, aga leidus ka tavalisi püvisilmtikandi kujundeid: kolmnurka ja siksakjoont.

Kasutati veel ka madalpistetehnikat, millega täideti suured valged mustrimotiivid särkide õlalappidel ja varrukavärvlitel, harvem kraedel. Varrukavärvlite ääres olid sagedaseks ilustuseks tagid ja sõltused.

Soosaare vallas mäletati: Särkide kaunistuseks kasutati tikkpisteid ja tagisid ehk nukupeasid. Viimased õmmeldi värvlitele äärde, kuna krae ääres ja õlalappidel olid tikkpisted.

Lahtkrae

Viljandimaa põhjapoolsetes kihelkondades, kus armastati laiu kraesid, õmmeldi argipäevasärgid sageli kraeta, kuid pidulikul puhul täiendati neid lahtkrae e lahtise kraega, mida kutsuti petus, kaelaranss. See koosnes alasest, mis Põhja-Viljandimaal valmistati tavaliselt kolmest riideribast, ning kraest. Petus oli nagu särgi külge õmmeldud kraegi ääristatud pitsi või piluga, harvem tikandiga. Sageli ääristati krae poest ostetud siksakpaelaga.

Seelik

Kolga-Jaani korrespondent Joh. Grauberg kirjutas: Mitut tüüpi körtsikuid ei olnud, olid ainult värvilt teine. Hiljem triibulised, kuid vanasti ollid valged /…/Triipude värv ja laius oli vahelduv, kuidas kellegile meeldis, kuid punast oli kõige rohkem. Pikatriibulised seelikud olid juba vanast ajas, kadusid ära umb. 50. a. tagasi, siis kooti lühikest aega põikitriibulisi, siis hakati kuduma ristilisi ning õige varsti tulid ühevärvilised /…/Leinaajaks olid musta põhjaga ning võis ka hariliku körtsikuga matuselle minna. Seelik oli 3-4 küünart lai ja ulatus kuni maani. Vanal ajal kui ollid valged körtsikud, ollid alt äärest karraga ilustatud.

Vaipseelik

Vanema seelikutüübina kandsid Kolga-Jaani naised 18. sajandil ühevärvilisi vaipseelikuid. Teateid on nii valget kui musta värvi vaipseelikutest.

Valge või must villane toimne kokku õmblemata riidelaid (u 2,5 m) mähiti ümber puusade ja seoti kirivööga tugevasti ümber keha. Seljale murti kaks sügavat lappvolti ja nende kohalt õmmeldi riie ülalt kinni. Selga sättimisel asetati sõukese voldi keskkoht keskseljale nii, et voldid jäid kahele poole puusadele ja lahtised otsad toodi ette. Vasempoolne ots jäi parempoolse alla ning parempoolne ots toodi vasemale küljele.

Kaunistuseks oli ühevärvilistel seelikutel allääres ja otstes kitsas kõlapook või uhkematel allääres lai helmestikand ehk helmetari. Pisikesed niidile aetud klaashelmed tikiti punasele kalevist alusriidele. Tikkimistööks kasutati suurt raami. Mõni teade räägib ka valgete seelikute karraga kaunistamisest.

18. saj. alguses levisid ka Kolga-Jaanis moerõivastuse eeskujul ühevärvilised värvli külge tihedatesse voltidesse seatud kaharad seelikud, mis 18. sajandi keskpaigast peale muutusid triibuseelikuteks.

Pikitriibuline seelik

Pikitriibulised seelikud ehk körtsikud said Põhja-Viljandimaal üldiseks 19. sajandi I veerandi jooksul. Triibulised körtsikud tehti ühest sirgest pikilaiast, selliselt jäid nad pikitriibulisteks. Seelikud seati värvli külge tihedatesse voltidesse, värvel kinnitati vasakul küljel haagiga. Mida laiem, seda ilusam, öeldi Kolga-Jaanis seeliku kohta. Ei olnud haruldus, kui seeliku õmbluseks tarvitati 5-6 küünart riiet.

Körtsik tehti erinevate teadete järgi üsna pikk ja see ulatunud kuni maani. Allaäärde sissepoole õmmeldi 10-15 cm laiune valge linane toot. Kolga-Jaani triibuseelikud kooti poolvillased koeripspindsed ja neil olid ülekaalus sinised, rohelised ning punased toonid. Leina väljendas mustapõhjaline seelik.

Igaüks tegi veidi erinevate triipudega, kuigi põhiline muster oli sama. Pühapäeviti kanti 3-7 seelikut korraga. Ka muidu pidi vähemalt 2 seelikut seljas olema, pealmine villane, alumine poolvillane. Ka takuseid värvilisi alusseelikuid kanti.

Kui Jüri Kukk Odistest Kukemiku talust oli 14 aastat vana, käinud ta oma noorema vennaga Rõikal Pussi Juulil kosjas. Nad avaldanud imestust, miks tütarlaps nii paks on. Juuli oli teinud asja näitlikult selgeks, keerates üksteise järel üles 7 seeliku ääred.

Ruuduline seelik

19. sajandi keskpaigast alates levisid kogu Viljandimaal nooremate naiste hulgas läbivillased ruudulised seelikud, milles domineeris punane värv.

Linane suveseelik

Suveseelikuteks olid Kolga-Jaani kihelkonnas nagu mujalgi Viljandimaal valged linased pallapooled. Linasele suveseelikule õmmeldi alla äärde kirivöötehnikas pook.

Kirivöö

Kolga-Jaani naised kandsid kirivöösid, mille kiri moodustus piki vööd jooksvatest värvilistest villastest lõngadest ja katmata jäänud linasest põhjast. Kolga-Jaani vanemad kirivööd tehti nagu Pilistveres ja Põltsamaalgi hästi laiad – keskmiselt 8 cm, kuid nende laius võis ulatuda isegi kuni 15ne cm-ni. Erinevalt mujal kantavatest vöödest on nende vööde äärkiri arenenud iseseisvaks kirjaks, mis tihti oli niisama lai kui kogu vöö mõnes teises kihelkonnas.

Ollid kitsamad, laiemad ja läksid lahku kirjadest. Kiri oli ilusam paremal pool. Varem olid sarnatsed, kuna uuema aja vööd ollid kilbilised.

E. Astel märgib, et kirivöö ja seelik olid kostüümi osadest omavahel kõige enam harmoneeruvate ja sarnaste värvitoonidega. Ka vööde laius, värvus ja ornament olid omavahel tihedalt seotud.

Vööd hakati kandma juba 10 aastaselt, mähiti 2-3 korda ümber keha ja otsad pisteti vöökordade vahele.

Peakatted

Juuksemood

Pikki lahtiseid juukseid hakati Lõuna-Eestis kandma 18. sajandist alates. Nii kanti juukseid siiski harilikult pühapäevarõivastega, tööl lahtised juuksed segasid.

Juuksed määriti võiga (magevõi). Juuksed olid kodus palmikus, kuid vällas käies olid lahti, kuna peas oli pärg, mis väikeste nõeltega juuste külles kinni olli. Vanematel inimestel ollid juused kahes palmikus, palmikute otstes ollid paelad kellega palmikud kukla taha üles seati, paelad pandi juustest läbi. (Joh. Grauberg).

Linukas

Kolga-Jaani kuulub nende Viljandimaa kihelkondade hulka, kus 18. sajandil ja 19. sajandi algul kanti Põhja-Eestile iseloomulikku vanapärast peakatet linukat. Linukas e. sabaga tanu  levis siis eelkõige noorikute piduliku peakattena. See koosnes kotikujuliselt kokkuõmmeldud sabaga pealinast ja pead ümbritsevast kardpärjast.

Linuksaba kaunistas käsitöömeistrite tikitud Põhja-Eesti-pärane lillkiri, mida rahvas siin oma kaunistustesse üle ei võtnud. Kuna linuk oli väga  hinnaline toredusese, siis jäi ta kättesaadavaks ainult jõukamale rahvale. Linuka kandmisest loobuti aga nähtavasti juba enne 19. sajandi keskpaika.

Helmi Reiman sai Kolga-Jaanis vanavara korjates Võisiku vallast Odiste külast ERM-ile kingituseks pruudilinuka ja pruudipärja. Ta kirjutas kogumisraamatus: Linuki pael käis lõua alla, roogitud osa päälael, nii et ainult nägu väljapaistis. Linuki pääl oli pärg, tipud vastu otsa. Peigmehe kodu viies oli pruudil pääle selle veel sõba näo ees (linune wõi must – ei ole enam leida). Komme on juba pääle 70 aasta täieste kadunud.

Tanu

Kolga-Jaani kihelkonnas kantud peakatete mitmekesisuse kohta märkis Helmi Reiman Neggo oma kõnes ERM-is 1916. aastal: Isegi naaberkülad läksid rahvariide poolest teineteisest lahku, ja kirikumäel võis naiste kodukoha nende tanude järele varsti ära tunda.  Näituseks minu kodukihelkonnas, Kolga-Jaanis, käisid Oiu naised päratutes valgetes ratastanudes. Kõrval, Otikülas, kanti toreda kumerusega kukelaulusule moodu tanusid. Naabrid Oorgu pool leppisid palju alandlikuma, pilutipulise tanuga ja Parika külas olid juba Karula tülltipulised lätstanud moodus. Ja siiski saab maanteed mööda Oiult Parika külani 22 versta, soode üle jalgradadel aga veel hulga vähem.

Ratastanu

Kolga-Jaani kihelkond oli tuntud selle poolest, et seal kandsid abielunaised väga omapärast ja uhket tanutüüpi – ratastanu e. kukehändtanu. H. Reimani kogutud andmeil valmistati need poeriidest, tärgeldati ja sopp plisseeriti. Pähesidumisel sopp langes kaares tahapoole. Rahvas nimetas seda ka kukesabatanu või kukehändtanu. Ka sellel tanul olid pidulikul puhul kirjud siidlindid, mis katsid otsaesise, käisid kord sabast üle ja valgusid siis mööda selga all.

H. Reiman kirjutas kogumispäevikus Kolga-Jaanist kogutud ratastanu (ERM 14110) juurde: Tanu kanti kas ilma millegita lahtiste juuste pääl (vist kõige vanem viis), või seoti tanu ümber saba mitmesuguseid siidpaelu ja suur kirju siidrätik ümber kogu muu tanu, otsad sõlmiti ees suurteks kõrvadeks.

Naiste peakatted olnud läikivate litritega ilustatud, pael käinud pia pialt lõua alla kinni. Olnud õige suur, saba olnud kukla taga, eesääres olnd rooklõng siis. Oli tehtud linasest riidest alt (äärest) lõualt olli pael läbi, tutt oli keset pealage.

Tanul ollid taga siidlindid või tanupaelad. Neid olli neli aga vanasti olnd ainult kaks. Otsad ulatasid alla persse piale. Tanu pael olli kah kamla laiune. Vanad inimesed rõngastanu pole kan´d, neil olnd mütsid ja teist muudi tanud. Niid tanud tanupaeltega ollid noorikutel. Mõni käis aastat kaks-kolm, kauem ei käidud. Rõngastanudel panti tagalt kõverduse pialt. Siidipaeltest tunti noorikuid. Rahva sias hoiti käega tanupaelad kinni, et tuul testele müüda piad ei ajaks.

Ratastanu pandi pähe ainult pidulikul puhul, koduoludes kanti aga kirjust kattunist või purpurist nudimütsi.

Pääle roositud tanude kadumist (umb. 50 aasta eest) on naised nudimütsisi kannud – lahtiste juukste pealrätikuga või ilma selletagi mõnikord.

Väike tanu

Kasutusel oli ka väike tanu, e. teeniga tanu, mis kodus kandmiseks tehti tikandita ja eesääres pitsiga. Vanemad väikesed tanud valmistati linasest riidest, uuemad aga puuvillasest poeriidest, mida peeti peenemaks. Pidulikud väiketanud ääristati pitsiga ja kaunistati tikandiga.

H. Linnus mainib mõningaid ERM-i kogudes säilitatavaid Kolga-Jaani väikseid lillkirjadega tanusid, mis olid olnud iseloomulikud Põhja-Eestile. Ka Manninen märgib, et Pilistverest, Põltsamaalt ja Kolga-Jaanist on saadud üksikuid näiteid lilltanudest: Näidete haruldus tunnistab, et see kirjaviis ei ole seal üldiseks saanud.

Pearätik

Välja minnes kandsid nii naised kui neiud 19. sajandi II poolel traditsioonilise tanu või pärja peal harilikku nelinurkset linast, siidist või õhemast puuvillasest riidest pearätikut, mille otsad seoti lõua alla. Töö juures kanti sits- või musliinrätti.

Talvemüts

Talvel kandsid abielunaised ja kihlatud pruudid punaseid talvemütse. Sellise mütsi lagi tehti punasest kalevist ja neljasiiluline. Mütsil oli lambanahkne vooder ja tõhu-, kopra-, nugise- või rebasenahast äär. Talvemüts pandi külmal ajal tanu peale.

Põll

18. sajandil peeti eriti pidulikuks rohelist ostuvillasest, kamlotist põlle, mille alast kaunistasid kard- ja punasest paelast peale õmmeldud ornamendid. Need põlled jõudsid Eesti talunaiste pidulikku rõivastusse ilmselt Euroopa moe mõjul. Rohelisi põlli kandsid Kolga-Jaani naised ühevärviliste villaste seelikutega. Põlle valmistamisel võib eeskujuks võtta Kihnu põlled.

Kolga-Jaani naiste vanematest, paikkondlikke traditsioone kajastavatest linastest põlledest on vähe teada, sest ka siin nagu Pilistveres ja Põltsamaalgi, kandsid jõukamad abielunaised juba 18. ja 19. sajandi algupoole peorõivastega mitmesugusest värvilisest ostetud materjalist (poevillasest, puuvillasest või isegi siidist) põllesid, mis 19. sajandi II poolel levisid laiemalt.

Vanemate põllede kohta napib andmeid ka kirjalikes allikates. H. Linnus märgib üldistavalt, et Sakala-ala põhjapoolseid põlli ilustati piluga, pilunarmastega, tikandiga ja niplispitsiga.  Kolga-Jaani teate järgi ei valmistanud niplispitse igaüks, pitsikudujaid leidunud üldiselt vähe.

19. sajandi keskpaiku levisid Põhja-Eesti eeskujul ka Kolga-Jaanis värviliste villaste lõngadega tikitud ja meie rahvatraditsioonidele võõrad õhukesest marlitaolisest poeriidest klaarpõlled. Neile tikiti värviliste villaste lõngadega madal- ja varspistes suured lillemotiivid. Selliseid põlli said mõisateenijad proualt kingituseks, neid osteti ka linnast  või tehti kodus ise võõraste eeskujude järgi.

Kaelarätt

Kampsuni ja pikk-kuue all armastasid Kolga-Jaani naised 19. sajandil kanda kaelarätti ehk rinnarätti, õlarätti, mis jäi vaid rinnal nähtavale. Rätid valmistati kas linasest, puuvillasest või siidriidest ja neid kanti kolmnurkselt kokkumurtult, kusjuures suurem nurk jäi selja taha.

Naiste kaelarätt pandi kaela nii, et see kattis kogu lahtise rinnaesise. Kurgu alt kinnitati sõlega ja otsad pisteti vöö vahele. Särgikrae käänati rätikule peale.

Õlgadel kandsid naised rätikuid, mida rändkaupmeeste, harjakommide käest osteti. Räti nurgad pisteti vöö vahele.

Kampsun

19. sajandi algupoole hakati Kolga-Jaanis kandma potisinisest villasest riidest liibuva piha ja voltidesse seatud riideribaga ehk seesiga kampsuneid. Pidulikeks kampsuniteks kasutati rohkesti ka tumesinist või musta vabrikukalevit.

Lõikelt olid kampsunid õlgadel siledalt otsa õmmeldud pikkade varrukatega, selja kaarõmblustega, avarama kaelusega ning ühtlaselt volti seatud riideribaga allääres. Kolga-Jaanis olid kampsunid pidevseesilised. Varasematel kampsunitel oli seesiriba laiem, hilisematel kitsam ning tihedalt voltis (kaharseesid). Viimastel olid ka õlal kroogitud varrukad.

Helmi Reiman kirjutab 1914. a. korjamisraamatus Võisiku vallast Odiste külast Toru talust Loviisa Kukelt saadud kampsuni (ERM 13988) kohta: Teised kampsunid on veel suurema väljalõikega olnud, nii et suursõlg, rahad ja helmed ilusti väljapaistnud. Särgi pilutud krae oli üle kampsuni tõmmatud. Kampsun, üle 50 aasta vana.

Kirjasaatja Aadu Toomessalu Soosaare vallast kirjutas 1939. aastal, et vanasti kui Purtsi vanaema nuur olli, siis ollnd kampsunid kõik roogitud. Aga meie aeg ollid volditud /…/Naistel ollid voldid ümmerringi. Pika õmbluse külgi kinnitati voltisi kinni. Õla pial ollid kah veiksed rooked (puksti jaki, iist lahtine, tulli pärast poole). Peale kampsonit tulli aga kinnine jaki. Kampsonil vooder puudub, ollid läbivillasest riidest. Aga kalevistele jakidele panti kalinguri või mõnda oma kujutud riiet alla.

Potisinist kampsonit kanti juba vanal ajal. Potti kusti, panti sinikivi sisse, viidi lammaste lauta, lasti hapuks minna ja siis värviti villad ära. Puusad olid vaevalt kaetud, keskel oli õmblus, alumine ots ümbert ringi volditud. Oli ilma kaeltaguseta, nagu jaki, üleni lahti. Ei ilustatud, ollid kord valged nööbid, kuid need läksid varsti moest ära. Ümmer puusade ollid kõik voldid, kahe sõrme laiused. Kinni pandi eest haakidega, lühemat aega ka nööpidega.

Ülerõivad

Pikk-kuub

Kolga-Jaani naiste põhiliseks ülerõivaks ja ühtlasi kõige pidulikumaks rõivaks oli lambapruun või must nn. händadega kuub, mis oli küljeõmblustega taljesse võetud. Küljeõmblused kaardusid seljale ja küljeõmbluste kohalt vööst alanud voldikimbud ehk hännad jäid taha. Voltide arv oli tavaliselt 3 kummaski hännas. Hännad pressiti ahjust võetud kuumade leibadega tihedateks voldikimpudeks. Hõlmad kinnitati eest kolme paari vaskhaakidega.

Händadega kuubede sagedaseks kaunistuseks oli sinine kaleviriba, mis ääristas kuue kraed, varrukasuid ja hõlmade ülaosa. Varasematel meeste- ja naistekuubedel oli ühiseks lõikeliseks kaunistusdetailiks varrukasuhu jäetud ja käeseljale ulatuvad keelekujulised pikendused e. upslanikud. Need olnud värvilise kangaga vooderdatud ning pööratud tagasi, külmaga tõmmatud aga käe peale.

Kaunistuste kohta kirjutab I. Manninen Helmi Reiman-Neggo tsiteerides, et vanasse Põltsamaasse kuulunud praegustes kihelkondades tarvitati Hupeli ajal kuue kaelaaugu ümber ja varrukasuudel siniseid paelu. Kolga-Jaanis olevat kuuel olnud kaela ümber kitsas kalevikant, varrukasuudel tahapoole murtud lai pealistis, mida mõnikord ilustasid lihtsad tikked linase niidiga.

R. Piiri andmetel kaunistati Põltsamaa naiste händadega kuubi ka punaste kaarusnööridega. Need kulgesid sirgelt ümber kaeluse rinna eest kuni vöökohani ning mööda seljaõmbluste kaari, moodustades voldikimpude kohal käpamotiivi.

Puusadega kuub olli siuke, kus keset selga olli labu, külle pialt kah, aga persse pealt käisid voldid alla. Kolm volti olli kokku pantud. Enne ollid alt kah voldi otsad kinni, aga pärast hakati lahti tegema. Voltide otsad tehti valge niidiga ära/…/Iist rinna päält olli lahti, riide alt käisid haakidega kinni. Äär olli kaleviga palistud. Vaestel olli kampson all, aga tüdrukud, kis uhkustada tahtsid, pannid kampsoni piale veel rätiku. Sii olli nõeltega kinni. Haakisi olli kolm paari. Olli täisvillane ja värvilt must. Selles tekstis on nimetatud puusadega kuube, kuid kirjelduse järgi on ilmselt tegemist siiski händadega kuuega.

Kuub olli kalevist, must, vanasti olli ka sinist, põlvist saadik. Õmblus on keskel ja õla pial, käised ei olnud roogitud õla pialt. Käis kinni 9 haagiga keskelt. Vastuvõtja ja konks haak. Jäeti lahti eest, olli ilusam.

Üldiseks kombeks oli Kolga-Jaanis kanda pikk-kuube rinna eest lahti ja seda isegi talvel pakasega. Naistekuub oligi eest tihti rohkem lahti kui meestel, sest naistele oli tähtis, et rahad ja reesid ja muud rinnailustised eest paistma jäid. Händadega naistekuued jäeti tihti ka altpoolt rohkem lahti, et triibuline seelik või ilus värviline põll välja paistaks. Naised vööd pikk-kuue peal üldiselt ei kandnud, mehed aga küll.

Rüü

Rüü kandmise kohta Kolga-Jaanis on teateid ERM-i korrespondentidelt. Rüüd oli linasest või takusest riidest suvine kergem ülerõivas, mis lõikelt sarnanes pikk-kuuega. Eelkõige oli see suvine töörõivas, kuid varasemast ajast on teateid ka rüü kirikuriidena kandmise kohta. Sajuste ilmade korral tõmmati see teiste rõivaste peale vihma ja lume kaitseks. Talvel aga kasutati rüüd veel kasuka peal või pikk-kuue ja kasuka vahel, et kuub niiskena kasukat ära ei määriks. 19. sajandi keskpaigast alates jäi rüü aga rohkem töörõivaks.

Kasukas

Naiste kasukad õmmeldi valgeks pargitud lambanahkadest. Kolga-Jaanist kogutud teadete järgi kulus kasuka õmblemiseks 5 suurt nahka.  Kasukas tehti tavaliselt pealiskuue pikkune või veidi lühem – poolest säärest, teist pikkust ei olnud vanasti.

Kõige rohkem kaunistati käigukasukaid. Korrespondent Joh. Graubergi andmeil kasuka õmblused tikati peenelt, pärast taoti ääred maha ja kummutati, ääred nõeluti kinni. Teras panti vahele, toodi linnast punast nahka. Hülgenahaga (toodi linnast) ilustati rinde pealt ja varrukate otsad, kuhu aeti kahe sõrme laiused ribad. Kinnitati haakidega. Kanti talvel. Kasuka pial kanti kuub siis kui kasukas mustaks läks.

Helmi Reimani andmeil olnud Kolga-Jaani kasukatel alumine osa seeliku moodi ümberringi volditud või kurrutatud. Sellised ümberringi kurrutatud kasukad olid iseloomulikud Põhja-Eestile. Lõunapoolsemad kohad, kus seda tüüpi kasukaid teadaolevalt kanti, olid Viljandimaal Kolga-Jaani ja Pärnumaal Audru.

Päris 19. sajandi lõpus hakkasid nii mehed kui naised kandma pihtkasukaid, naistekasukal tehti alumine osa lihtsalt kaharam.

Õlakatted

Villane ühevärviline õlakate

Nagu teisteski Põhja-Viljandimaa kihelkondades, oli 19. sajandi esimesel poolel ka Kolga-Jaanis abielunaise pidulikuks õlakatteks must villane sõba. Selle kohta, kas varasemal ajal siin koos valge seelikuga ka valget õlakatet kanti, puuduvad seni täpsemad andmed.

Sõba kuulus pidurõivaste juurde. Sellega käidi talvel kirikus. Pärast kasutuselt ärajäämist püsis ta veel pruudirõiva osana. Kui pruut peigmehe kodu viidi, mässiti ta nägu ja pea sõbaga kinni. See oli linane või mustast villasest riidest ja on praegu rahva hulgast täiesti kadunud, isegi ligemalt seletada ei osata. Veel mäletati, et pruudi ülikonda kuulus veel nvillane rätik, sõba, millega tema nägu kirikust tulles kaeti.

Vanasti seotud ette linuke, see olnud pikk, kuni allapoole põlvi, ilustatud, värvilt must, materjal: villane riie, kangalaius. Pärast kakutud kirjad ära ja tehti ükskõik mis taheti.

Villane ruuduline õlakate

19. sajandi algusest alates levisid Kolga-Jaani kihelkonnas nagu Kõpus, Viljandis, Pilistveres ja Suur-Jaaniski vanapärase sõba kõrval ka ruudulised õlakatted, mis tehti lambamusta-valge või sinise-valge ruudustikuga.

Ruudulisi tekke tehti nii ühelaidseid kui ka kahelaidseid. Ühelaidsed olid ca 50-70 cm laiad ja üsna pikad – kuni 4 m. Teki keskpaigaga kaeti sõidu ajal pea ja õlad, jalad mähiti otstesse. Kõndides võeti tekk kokkupandult vasakule käele.

Kahelaidsed olid tunduvalt lühemad – kuni 2 m. Tõenäoliselt kanti neid nii, et tekk võeti ümber ühte otsa pidi ning laiade ühendav õmblus jäi keset selga. Mõnikord on kanga kokkumurrukoht keskel jäetud lahti lõikamata. Sellega kaeti ka pea.

Linane õlakate

Suvise õlakattena kanti 19. sajandi keskel ja II poolel Kolga-Jaani  kihelkonnas linaseid õlakatteid, mida kutsuti linik, kaal, palakas. Suvepalakas oli reeglina kahelaidne, linik aga ühelaidne. Põhja-Viljandimaa linastele õlakatetele olid iseloomulikud valgest linasest niidist narmad ja pilu. 

Suurrätt

19. sajandi keskpaigaks omandasid suure populaarsuse ruudukujulised narmasääristusega villased suurrätikud. Neid kooti kodus ise, materjaliks oli villane lõng. Kes ise ei osanud neid telgedel kududa, laskis kududa teistel.

19. sajandi II poole jooksul tõrjusid villased suurrätikud vanad traditsioonilised õlakatted talunaiste rõivastusest lõplikult välja.

Säärekatted

Sukad

Roositud sukad

Kolga-Jaani naised kandsid piduliku ülikonnaga villaseid roositud sukki. Roosimine tähendas, et valgetele villastele sukkadele kooti madalpistet jäljendades punased ja potisinised või punased ja rohelised kirjad, mis katsid labajalga ning sukasääre mõlemat poolt poole sääre kõrguseni. Roositud sukkadel on taga sukavikkel ehk sukajutt.

Kirisukad

Pühapäeva- ja pulmasukki ka kirjati. VM-is leidub ainult üks paar värviliste kirjadega Kolga-Jaani sukki, mille valgeid sääri kaunistavad mustad koetriibud ja ruudud.

Koekirjalised sukad

Kolga-Jaani kihelkonnas armastasid naised kanda ka villaseid valgeid lihtkoes või koekirjalisi sukki ja suviti linaseid vikkelsukki. 

Naistel ollid ikki pikad sukad, värvilt valged (musti ei olnud üldse), ilustatud punase lõngaga, neid sukki öeldi vikersukkeks, valmistatud linasest niidist. Teisi  tüüpe ei mäleta.

Teine üleskirjutus ütleb, et jalas kanti villaseid pikki sukki, musti ja halle. On teateid, et need olnud kirjatud. Säärepaelad põimiti mitmevärvilised, villasest lõngast.

19. sajandi lõpupoole hakati sukki kuduma ka valgest puuvillasest niidist.

Säärepaelad

Naised sidusid oma sukad põlve all sukapaelaga. Labases või toimses põimingus tehtud säärepaelte valmistamisel kasutati tavaliselt mitut eri värvi lõngu, mida vastavalt rühmitades ja põimides moodustati iseloomulik kalasabakiri.

Naiste sukapaeltele tehti sageli ühte otsa aas, et hõlbustada jala ümber sidumist; teise otsa koondati lõngad ühte või mitmesse palmikusse. Vahel jäeti otstesse ka lahtised narmad.

Säärepaelte kohta on ERM-i kogumiraamatus teinud ülestähendusi ka Helmi Reiman. Ta kogus Oiu koolimajast üle 50 aasta vanad säärepaelad (ERM 14036) ja lisas, et sarnaseid säärepaelu, millega sukad altpoolt põlve üle pükste köideti, tuntakse ainult Võrtsjärve ääres Oiu külas – mujal Kolgas mitte. Ka muidu on sääl keel kui ka rahvariided teistsugune kui muus kihelkonnas, Viljandi ja Tarvastu mõjul.

Johannes Grauberg Kolga-Jaanist kirjutas: Sukapaelad olid mõegaga tehtud (nagu vöödki), kuid ka näppudega, kuni 12 lõngaga.

Jalatsid

Viisud

Igapäevaseks tööjalanõuks olid Kolga-Jaani naistel 19. sajandil pärna- või pajukoorest viisud. Varasemal ajal käidud viiskudega isegi kirikus. Kolga-Jaani viisud punuti otsese põimega. Viiskude juures hinnati seda, et nad lasid läbi õhku ja vett. Enne jalgapanemist pidi neid leotama, et nad kandmisel kõvad ei oleks.

Pastlad

Argipäevadel kandsid Kolga Jaani naised harilikust parknahast pastlaid, eelistati paksema, seega vanema looma nahka. Pidulikul puhul eelistati aga õhemast, vasikanahast pastlaid, mida oli kergem töödelda.

Pargitud nahast pastlad olid mugavad, need ei kuivanud kõvaks ega veninud märjaks saades. Seetõttu olid pidulikel puhkudel kantavad, aga ka jõukama rahva pastlad tehtud ikka pargitud nahast.

 Karv võetud ainult kirikupastelde alt ära, nöörid aeti tärkmetest läbi (olid tehtud linadest)

Kingad

Põhja-Viljandimaal, seega siis ka Kolga-Jaani kihelkonnas, kanti 17. ja 18. sajandil juba osaliselt kingi. Need olid mustad madalakontsalised kingad.

Madalad kingad – ummiskingad – kaks silma kumbkil pool, kõrged kingad, kolm silma (nööriauku) kumbkil pool, nöör läbi.

Kindad

Kirikindad

Kolga-Jaani naised kandsid varasemalt valdavalt kahelõngalisi kirikindaid, mis olid eriti iseloomulikud Viljandimaa põhjapoolsetele kihelkondadele.

Vanemad kooti tavaliselt lambamusta-valge või sinise-valge kirjalised, hilisemad enamasti musta, valge, halli põhjalõngaga, kusjuures kirjalõngadeks olid erinevat värvi lõngad. Kirju olnud  palju ja vanasti ollid enamasti suurekirjaga kindad .

19. sajandil esines Kolga-Jaani kindakirjadest näiteks kirbukirja, kärbsekirja, saehambakirja, kapsaleemekirja, surnuristikirja jne.

Koekirjalised sõrmkindad

Käigukinnastena kandsid nooremad naised ka valgeid villaseid koekirjalisi kindaid – vikkelkindaid. Viklid katsid tihti nii kindaselja kui ka sõrmed. Käigukindad kooti üldse peenemast lõngast, enamuses valge põhilõngaga Neil olid tihti vikeldatud ja põikilapilised loodused ning eredamate värvidega suuremad kirjad.

Johannes Grauberg Soosaare vallast mäletas, et sõrmkindad ollid juba vanast ajast, käidi kirikus. Ainult vanemad inimesed käisid labakindaga kirikus. Labakinnas olli töö juures.

Randmekindad

Lühemate kindapärade korral ja ka siis, kui särgi varrukaid väga pikki ei tehtud, jäid randmed tihti katmata. Külma vältimiseks hakati käetulpe ehk randmesoojendajaid kandma. Need kooti enamasti soonikkoes ja triibulised.

Randmesoojendajate kandmise mood kadus 19. sajandi lõpu poole, kui hakati pikemate ja labast kitsamate randmeosadega kindaid kuduma.

Ehted

Kaelaehted

Ümber kaela kanti igapäevaselt mitmevärvilisi klaas- või kivihelmestest helmekeesid. See on naise kaitsemaagiline ehe juba muinasajast peale. Muinasaegsed helmekeed koosnesid kristallidest, merevaigust ja kaurikarpidest.

Erinevalt pikkadest helmekeedest, mida kanti rinna peal, jäeti lühikesed kaelusest vaid väheke välja paistma. Ümber kaela kanti 1-2 või rohkem helmerida. Need olid kõige sagedamini valged ja sinised, kuid oli ka teisevärvilisi. 19. sajandi teisel poolel tulid kasutusele ka õhukesest klaasist kuuseehteid meenutavaid sädelevad helmed, mida nimetati siidihelmed.

Pidulikul puhul lisati neile veel pikem, rinnale ulatuv hõbekettidest kee või helmekee, sageli ühe või kolme kannaga rahaga, mis ulatus sõle või preesi peale. Kee küljes võis rippuda kannaga raha või kodarraha. Kaelarahasid kanti sagedasti ka koos krõllidega.

Juba Hupel kirjutas, et paiguti on neil kaelas kaunis tugevad hõbekeed ja nende küljes vanu kannaga taalreid…Vaesemad naisterahvad olevat riputanud omale kaelavaskseid maksupennisid ja lasknud valada oma taalrid tinast.

Taalrid muutusid alates 18. sajandist haruldasemaks ja nende asemel hakati järjest rohkem kandma vene hõberublasid.

Raha olli helmestega sõle pial, se olli teistest eraldi, teesed rahad ollid veiksed, ka helmestega. Kudrused – kolm rida ümber kaela veikseid helmesi, ollid rikastel tüdrukutel. Kriidiga haljastati.

Kolga-Jaanis nimetati kaelakee keskmist raha ka vanataa(l)der. Kaela riputatud müntide puhul pidi kujutis mündil jääma väljapoole ja münt ulatus sõle peale. Kaelarahasid ümbritseti sageli veel võruga, mis tõstis raha väärtust ja ilu. Selliseid rahasid nimetati kodaratega rahadeks, sest võru ja raha vahele jäi hõbeplekist väljalõigatud kodaraid meenutav ažuurne äär. Võru külge joodeti sang.

Rinnaehted

Naiste särgikaeluse kinnitamiseks kasutati igapäevaselt väikesi vitssõlgi või lihtsaid preese.  Piduüliku ülikonnaga kinnitati rinnale aga kindlasti suur kuhiksõlg või prees. Kolga-Jaanis mäletati, et sõled olid kõrged, kumerad, prees madal õhuke ilma kumeruseta. Preesiga oli kinnitatud särk, kuna sõlgehteasjana rinnal oli, mille pial raha. Raha saadi ehete ostmiseks linadest. Tüdrukutel ja poistel olid igal linad maas, puhastasid ise ära ja viisid linna, kust saadi raha.

Sõlgede suurus oli Lõuna-Eestis rikkuse ja uhkuse mõõduks. Öeldi, et mida suurem sõlg, seda rikkam inimene. Viljandimaa kuhiksõlgedest on kõige suuremad pärit Pilistverest, Kolga-Jaanist ja Paistust. Need on aga lamedamad kui Setu sõled. Teade Kolga-Jaanist ütleb, et oli sõlg rinnas, tuli kaelaraha seada selle peale kõrisema. Kuhiksõlge kanti alati silmapaistval kohal, ka siis kui pikk-kuub seljas, pidi see välja paistma.

Põhja-Viljandimaale olid iseloomulikud suured lamedad preesid – läbimõõduga 7-10 cm. Preesid olid samuti kui kuhiksõledki enamasti hõbedast. Suuri preese tehti aga ka odavamast metallist – uushõbedast. Eriti Põltsamaal, Pilistveres, Kolga-Jaanis, aga ka teistes kihelkondades, levisid suhteliselt paksust uushõbedast preesid, mille läbimõõt ületab kohati 10 cm piiri.

Kuna uushõbedast ehetele tuli lüüa ainult tempel sulami nimega – NEUSILBER, NS  või ushõbe, siis on nende valmistajat pea võimatu kindlaks teha. Juba I. Manninen mainib, et ERM-i kõige suuremad preesid (9-11 cm) olid pärit Kolga-Jaani, Pilistvere, Viljandi ja veel kolmest kihelkonnast väljastpoolt Viljandimaad.

Sõrmused

18.-19. sajandil hakkas maarahvas vask- ja pronkssõrmuste kõrval rohkem hõbesõrmuseid kandma. Sõrmused olid meestel ja naistel sarnased. Abielusõrmustena kasutati enamasti hõbedast vitssõrmust, plaadiga sõrmust, rombikujulise kaunistusmotiiviga sõrmust ja harisõrmust.

19. sajandil olid lisaks eelpool nimetatutele levinud veel mitmesugused sõrmusetüübid, mida kanti ikka mitu tükki sõrmes. Sõrmus olli iga päev sõrmes, kodu olli vasest, kuid kiriku minnes panti hõbesõrmused mõlematesse kätesse kaks (vähemalt), keskmistesse sõrmedesse. Antvärkidel olli(mõisatüdrukud ja koolitud tüdrukud), lihttalutütardel olli vähe.

Koostajad

  • Tiina Jürgen, etnoloog
  • Jana Reidla (ehted, 2015)
  • Tiina Jürgen (ehted, 2020)

Allikad

  • ERM TAp 81. Kolga-Jaani khk. 1912. ja 1913. a. Helmi Reiman.
  • ERM EA 113. Elle Kuigo 1966. Etnograafilist teatmematerjali XIX saj lõpu ja XX saj alguse, osalt kaasaegsetest särkidest Paide, Jõgeva, Põlva, Valga, Viljandi ja Pärnu rajoonist, 303–312.
  • ERM EA 71. Liis Pass ja Tiiu Saaremäel 1959. Etnograafiline teatmematerjal Kolga-Jaani kihelkonnast. Rahvariided, 181–213.
  • ERM KV 45, KK I. Joh. Grauberg 1939. Kodu-uurimistöö I vihik. Kolga-Jaani rahvarõivad, 11–43; Toomessaadu Aadu 1939. Kolga-Jaani rahvarõivad, 249–256.
  • Astel, E. 1998. Eesti vööd. Tartu.
  • Kaarma, M. & Voolmaa, A. 1981.Eesti rahvarõivad. Tallinn.
  • Kirme, K. 2002. Eesti rahvapärased ehted. 13. sajand – 20. sajandi algus. Tallinn.
  • Kuigo, E. 1969. Naistesärkide kaunistused Eestis XIX sajandil – EM Ar. XXIV. Tallinn, 75–121.
  • Linnus, H. 1973. Tikand eesti rahvakunstis. II. Lääne-Eesti ja Lõuna-Eesti. Tallinn.
  • Manninen, I. 1927. Eesti rahvariiete ajalugu. – ERM Ar. III. Tartu.
  • Neggo, H. 1918. Eesti rahvakunstist. ERMi väljaanne nr 16. Tartu.
  • Sild, H. 1969.Linuk ehk sabaga tanu. – EM Ar. XXIV. Tallinn, lk. 58–72.
  • Õunapuu, P. 2004. Helmi Reiman-Neggo kui etnograaf. – ERM Ar. XLVIII. Tartu, lk. 47–80.