Kõpu naine

Kõpu naiseülikonda kuulusid 19. sajandi keskel peenest linasest riidest särk, pikitriibuline seelik, põll, vöö, tanu, õlakate, kampsun, noorematel kohati ka liistik, pikk-kuub, kasukas, sukad, kindad ja jalanõudena pastlad või kingad.

Särk

Särk ehk särk, hame, õmmeldi Kõpu kihelkonnas valgest peenemast linasest riidest pihaosa ja jämedamakoelisest linasest või takusest riidest alaosa ehk jätkuga. Särgi alumiseks servaks jäeti koeäär ja õmblus tehti kas ette keskele või ühele küljele. Küljel olev õmblus jäeti tavaliselt 6-8 cm ulatuses lahti.

Kõpus kanti valdavalt 19. sajandil Põhja-Viljandimaale omast särgitüüpi, millele oli iseloomulik lai mahapööratud krae, T-kujuline kaelaava, õlalapid ehk õlarihmad ja pikad värvli külge kurrutatud varrukad. Õla otsa sätiti varrukale õlalapi laiuselt peened voldid või kurrutati, kaenla alla õmmeldi varruka laiendamiseks neljakandilised kaenlalapid. Õlalappidega särgid tehti õlaõmbluseta. Varrukad õmmeldi pihaosa külge sirgelõikeliselt täisnurga all.

Liisa Hiion, sünd. 1867, Kõpu vallast mäletas: Lapsepõlves olnud Kõpu kihelkonnas naiste särk ehk hame jätkatud, alumine ots oli takusest ja ülemine linasest riidest. Põhiliselt Kõpu naistesärk sarnanenud Heimtali särgile.

Liisa Rosenberg Suure-Kõpu vallast: Paremad särgid olid hästi peenikesest valgest linasest riidest pihaga. Laiad kraed, raed, olid peal ema ja vanaema särkidel, vanaema sünd. 1819, ema 1836. Kurgu alt kinnitamiseks oli kollakat värvi prees, rees. Nööpi ega nööpauku ei olnud. Laupäeval kui saunas käidi, pandi puhas särk selga, musta särgi eest võeti prees.

Laia mahamurtud kraega särgid kaunistati tavaliselt rikkalikult. Krae otstes oli kitsas pilu, tihti samasugune nagu tanulgi. Särkide õlalappidel ja varrukavärvlitel ilutsesid valge linase niidiga püvisilmpistes tikitud kirjad. Rinnaesine lõhik palistati ühepoolse pilupalistusega. Krae, õlalapid ja värvlid olid kohad, millest särgi ilu ning pidulikkus peamiselt olenes. Vahel jäeti särgi krae ka tikandita, otstes ilutsesid sellisel juhul tikkpiste rida või nööpaugupistes aasad.

Kõpu kihelkonna Paistu ja Viljandi kihelkondadega piirnevas osast pärinevad mõned arhiiviteated ka teistsuguste, punase tikandiga kaunistatud särkide kandmise kohta 19. sajandi lõpul.

Juuli Rummeli, sünd. 1894, meenutus: Ema oli Kõpu kihelkonna inimene, Puiatus sündinud. Tema pidas Kõpu moest kinni. Hame oli tal linase piha ja takuse jätkuga. Pihal oli krae ja varrukavärvlid punase maaklõngaga kirjatud. Maaklõnga saadi niiviisi, et linast niiti värviti punase makpuuga. Puu vesteti kildudeks, kuid leotati ja keedeti. Kui lõnga saadud lahus värviti, saadi punakas-kollane. Kui aga keedisele lisati silmakivi, siis tuli särtspunane.

Lahtkrae

Kõpu kihelkonnas nagu teisteski Viljandimaa põhjapoolsetes kihelkondades, kus armastati laiu kraesid, olid argipäevasärgid sageli kraeta, kuid pidulikul puhul täiendati neid lahtise krae ehk lahtkraega. See oli nagu särgi külge õmmeldud kraegi ääristatud pitsi või piluga, harvem tikandiga. Sageli ääristati krae poest ostetud siksakpaelaga.

Seelik

Vaipseelik

Vanemaks seelikutüübiks oli Kõpu naistel 18. sajandil ja kohati veel 19. sajandi algul must vaipseelik ehk sõba.

Must villane toimne kokku õmblemata riidelaid (u 2,5 m) mähiti ümber puusade ja seoti kirivööga tugevasti ümber keha. Seljale murti kaks sügavat lappvolti ja nende kohalt õmmeldi riie ülalt kinni. Selga sättimisel asetati sõukese voldi keskkoht keskseljale nii, et voldid jäid kahele poole puusadele ja lahtised otsad toodi ette. Vasempoolne ots jäi parempoolse alla ning parempoolne ots toodi vasemale küljele. Kaunistuseks olid vaipseelikutel allääres ja otstes kitsas kõlapook.

Lisaks vanapärasele vaipseelikule hakkasid alates18. sajandist Põhja-Viljandimaal moerõivastuse eeskujul levima ka värvli külge tihedatesse voltidesse seatud kaharad seelikud. Need olid algul ühevärvilised ja neile õmmeldi mõnikord äärde kardpaelad e. treesid.

Triibuline seelik

Kõpu kihelkonnas muutusid triibuseelikud sarnaselt teistele Põhja-Viljandimaa kihelkondadele üldiseks 19. sajandi I veerandi jooksul, mil need valdavalt kooti linase lõime ja villase koega koeripspindsed. Domineerivaks värviks kujunesid punane ja sinine, harvem roheline. Kõpus mäletati: Seelik, körtsik, oli jutiline, seal oli sinist, punasta, musta ja valget värvi.

Lisaks teade Suure-Kõpust: 2,5 cm laiused potisinised ja punased triibud vaheldusid. Iga sinise triibu keskel oli heledam sinine triip, punase triibu keskel roheline-valge-roheline kitsas triip. Volditi nii, et peale jäid sinised triibud. Miina Reinberg Kõpu suurvallast aga mäletas, et emal ja vanaemal olnud jutiline körtsik, sellel olnud jutte sinist, punast, rohelist, kollast.

Seelikutriibud olid algselt taimevärvidega värvimise tõttu mahedamatoonilised, kuid muutusid intensiivsemaks, kui 19. sajandi II poolel hakati lõnga värvima aniliin- ja asovärvidega.

Seelikute kandmise kohta teati Kõpus rääkida, et sageli olnud korraga seljas mitu seelikut. Need olnud üsna pikad, ulatudes vähemasti poolde säärde, mõnel isegi kederkondini. Vanemad inimesed mäletasid, et vanad seelikud olnud pikemad, ulatunud pahkluuni. Hiljem tehtud lühemaid –  maast 25 cm. Seeliku voltimise kohta pärineb teade Tipu vallast Tammaru talust: Seelik oli ülevalt krousis, ainult eest oli sile ja kinnitati külje pealt paeltega.

Ruuduline seelik

19. sajandi keskpaigast alates hakkasid Kõpu nooremate naiste hulgas levima läbivillased ruudulised seelikud, millel oli nii lõimeks kui ka koeks peenem villane lõng ja domineeris punane värv.

Juuli Rummel Rimmu külast mäletas, et emal oli mitu jutilist körti, aga oli ruudulisi ka. Kõik olid volditud, enamasti ümberringi, mõni ka rühmiti 3 voldi kaupa.

Ruudulise seeliku allaäärde pahemale poole õmmeldi nagu triibuseelikutelegi linasest riidest toot.

Linane suveseelik

Suveseelikuteks olid Kõpu kihelkonnas nagu mujalgi Viljandimaal valged linased kaharad seelikud – pallapooled. Linasele suveseelikule õmmeldi alla äärde tumesinine punase südamega kirivöötehnikas pook.

Kirivöö

Kirivöid kooti vanasti niite, harvemini tihva, vahelikupulga või vöömõõga abil. Kõpu naiste kirivööd ehk ööd kooti umbes kolme sõrme laiused ning nii pikad, et pidid vähemalt 3 korda ümber piha ulatuma. Vöö mähiti seeliku ja põllevärvli peale, tööl särgi peale.

Eesti naistel oli tavaks kanda kõvasti ümber keha mähitud pikka vööd kogu ööpäeva jooksul, s.t. isegi magamisel. Hilisemas rahvapärimuses on vöö pideva kandmise vajadust põhjendatud sellega, et vöö toetab keha, hoiab keha keskelt koos, vöötatud keha on tugevam, kindlam, vööga ei katkestatud ega venitatud end ära. Mitmed Kõpu teated kinnitavad sedasama: Igivana kombe kohaselt sidusid naised öösel magades vöö särgi peale, siis olevat keha kindlam olnud. Isegi öösel hoiti vöö ümber, et kõhtu ära ei sikutaks.

Viljandi muuseumis ja ERMis säilitatavate Kõpu naiste vööde laius jääb 1,7- 6 cm ja pikkus 230-370 cm vahemikku. Värvidest domineerib punane kiri, mõnel juhul on kiri aga sinine. Kui punasekirjaliste vööde laius jäi 1,7- 4 cm vahele, siis eelpool nimetatud kahe sinisekirjalise vöö laiuseks on 5 ja 6 cm.

Kirivööde tunnuseks oli reljeefne geomeetriline kiri, mis moodustus piki vööd jooksvatest värvilistest villastest lõngadest ja katmata jäänud linasest põhjast. Korjamisega jäi vöö ühe poole pind villasem ja seda loeti paremaks küljeks. Kirivöödel olid äärtes ja keskel erivärvi joonekesed, viimast nimetati südameks. Äärekirjad olid vöö äärtes, keskkirjast erinevat värvi, väikeornamendiga kitsad kirjatriibud. E. Asteli arvates etendasid vanematel vöödel süda ja äärekirjad olulisemat osa kui hilisematel.

Vöö mähiti seeliku ja põllevärvli peale, tööl särgi peale. Eesti naistel oli tavaks kanda kõvasti ümber keha mähitud pikka vööd kogu ööpäeva jooksul, s.t. isegi magamisel. Hilisemas rahvapärimuses on vöö pideva kandmise vajadust põhjendatud sellega, et vöö toetab keha, hoiab keha keskelt koos, vöötatud keha on tugevam, kindlam, vööga ei katkestatud ega venitatud end ära. Mitmed Kõpu teated kinnitavad sedasama: Igivana kombe kohaselt sidusid naised öösel magades vöö särgi peale, siis olevat keha kindlam olnud. Isegi öösel hoiti vöö ümber, et kõhtu ära ei sikutaks.

Peakatted

Juuksemood

Pühapäevarõivastega kanti pikki lahtiseid juukseid. Sel viisil hakati Lõuna-Eestis juukseid kandma 18. sajandist alates.

Hupeli järele olevat lahtiste juuste kandmine olnud moes eriti Põltsamaal, Viljandimaal ja Läänemaal (I. Manninen).

Tanu

Kõpu naiste igapäevased tanud tehti pehmed, krookesse tõmmatud sopiga, pidulik tanu ehk tipptanu aga tärgeldati, nii et sopp hoidis tornina püsti. Kirikusse minnes pandi tanule veel rätik peale.

Tanu tärgeldamise kohta on andmeid, et pidulikul ehtimise tanul tärgeldati ainult üks pool ja tanusid tärgeldati nõrgas tärklises või rõõsas piimas ning kuivatati pressrauaga. Vanemad tanud valmistati linasest riidest, uuemad aga puuvillasest poeriidest, mida peeti peenemaks.

Liisa Rosenberg  S.-Kõpu vallast mäletas: Vanaemal olid peas valged linasest riidest tanud. Ees otsas oli pits. Kukla tagant tõmmati paelaga kokku, nii et pealael jäi nagu kolmnurka terav ots ülesse.

ERMis on enamus säilitatavatest Kõpu tanudest registreeritud nimetuse all tipptanu. Nende tanude pitsideks ehk tanu kirjaks on pulgapits, linasest heegeldatud pits, niplispits ja uuematel ka tüllpits. Kaks muuseumitanu on valmistatud 1857. aastal ja nende kohta on ülestähendatud järgmine teave: Esimene tanu on pulkirja, jämedama, pitsiga, teine võrgukirja pitsiga, mõlemad pitsid linnast ostetud. Kanti pühapäeviti kiriku ja külasse minnes.  

Kolmanda ERMi kogus oleva tipptanuga seostub järgmine teave: Suvel igapäev peas. Pitsidega külg ees pool, lint läbi ajada, mis tanu kokku tõmbab, kõvasti tärgeldatud. Ilustuseks noorematel veel üks värviline punane ehk sinine siidlint, vanematel oli valge, mille otsad taha poole rippuvad. Vanematel oli alati üksainus lint, noorematel võis neid ka mitu olla.

Pearätik

Välja minnes kandsid nii naised kui neiud 19. sajandi II poolel traditsioonilise tanu või pärja peal harilikku nelinurkset linast, siidist või õhemast puuvillasest riidest pearätikut, mille otsad seoti lõua alla. Töö juures kanti sits- või musliinrätti.

Talvemüts

Talvel kandsid Kõpu abielunaised ja kihlatud pruudid punaseid talvemütse. Sellise mütsi lagi tehti punasest kalevist ja neljasiiluline. Mütsil oli lambanahkne vooder ja tõhu-, kopra-, nugise- või rebasenahast äär. Talvemüts pandi külmal ajal tanu peale.

Põll

18. sajandil peeti eriti pidulikuks rohelist ostuvillasest, kamlotist põlle, mille alast kaunistasid kard- ja punasest paelast peale õmmeldud ornamendid. Need põlled jõudsid Eesti talunaiste pidulikku rõivastusse ilmselt Euroopa moe mõjul. Rohelisi põlli kandsid Kolga-Jaani naised ühevärviliste villaste seelikutega. Põlle valmistamisel võib eeskujuks võtta Kihnu põlled. Rohelist põlle sobib kanda koos arhailise särgi ja vaipseelikuga.

Kõpu naiste vanemad eespõlled valmistati kodukootud linasest riidest. Seda tüüpi põlledest on üsna vähe teada. Vähe leidub nende kohta andmeid ka kirjalikes allikates. H. Linnus märgib üldistavalt, et Sakala-ala põhjapoolseid põlli ilustati piluga, pilunarmastega, tikandiga ja niplispitsiga.

Viljandi muuseumi E-kogus ei leidu kahjuks ühtegi Kõpu linast põlle. ERMi kogus on siiski mõned 19. sajandi lõpupoolest pärinevad linased põlled olemas. Üks neist on kaunistatud põimpiluga. Kaks erineva mustriga pilurida on paigutatud põlle alaossa, üks 1,3 cm ja teine 8,3 cm kaugusele alläärest. Alumise pilurea laiuseks on 1,5 cm ja ülemise 1,8 cm. Põlle ülaserv on kergelt kroogitud, ülanurkadesse on kinnitatud linasest lõngast palmitsetud paelad.

Teine 1887. aastal valmistatud muuseumipõll on kaunistatud punase puuvillase tikandiga. Sellel valgest linasest labasest riidest põllel on allääres paremale poolele õmmeldud  masinal valge linase niidiga 1,5 cm laiune palistus. Sellest 1 cm kõrgemal on alläärega paralleelselt 13 cm laiune punase puuvillase niidiga ristpistes tikand, mis katab ühtlaselt kogu põlle allääre ja kujutab omavahel seotud geomeetriseeritud vääte, lehti ja õisi. Põlle laiuseks on allääres 72 cm, värvli juures volditult 45 cm ja pikkuseks on 73 cm. Värvli otstes ilutsevad 62 cm pikkused valgest linasest niidist palmitsetud paelad tuttidega.

Põhja-Viljandimaal kandsid jõukamad abielunaised juba 18. ja 19. sajandi algupoole mitmesuguseid värvilisest ostetud materjalist – poevillasest, puuvillasest või siidist põllesid, mis 19. sajandi II poolel levisid laiemalt. Viljandi muuseumi kogus leidub üks punasest ostukangast põll, mis on kaunistatud allosas musta siksakpaelaga. Põlle valmistamisajaks on märgitud ajavahemik 1840-1860.

Liisa Rosenberg Halliste külast mäletas lapsepõlvest, et nii tema vanaema, sünd 1819, kui ema, sünd. 1836, panid ikka põlle ette, see oli kas valge või must, pits allääres. Kodus pidasid lihtsamaid põllesid.

Õlarätt

Kampsuni ja pikk-kuue all kanti Kõpus kaelarätti ehk rinnarätti, mis kattis kogu lahtise rinnaesise ja jäi vaid rinnal nähtavale. Tavaliselt valmistati rätid kas linasest, puuvillasest või siidriidest ja neid kanti kolmnurkselt kokkumurtult nii, et suurem nurk jäi selja taha. Kurgu alt kinnitati sõlega ja otsad pisteti vöö vahele. Ühe arhiiviteate järgi aga Kõpus varasemate rõivaste juures kaela- ja rinnarätti ei olevat kantud, alles hiljem tulnud kasutusele punane piklik siidrätt.

Kampsun

Kõpu kihelkonnas kanti potisinist, veidi alla vöökohta ulatuvat läbivillast seesidega kampsunit, mis hakkas Põhja-Viljandimaal levima uue moena 19. sajandi I poolel. Need pikkade kitsaste käistega pihakatted olid rühmiti volti seatud ääreribaga ehk rühmseesidega. Hõlmad kinnitati ees haakidega. Kampsunid tehti enamasti potisinisest villasest riidest, kuid pidulikeks kampsuniteks kasutati ka tumesinist või musta vabrikukalevit.

Kampsunid Kõpus olid potisinisest villasest riidest. Nad olid keha järgi lõigatud. Alla oli õmmeldud 8 cm laiune volditud tükk. Voldid olid salga kaupa: ees, külgedel ja taga. Tagumistest voltidest oli osa ühele, teine osa teisele poole. Voldid olid hästi peenikesed.

Liistik

19. sajandi II poolelest on Kõpu kihelkonnast teateid ka liistiku kandmise kohta. Viimane valmistati samasugusest riidest ja sama lõikega nagu seesidega kampsunidki. Üldiselt ollakse aga arvamusel, et Põhja-Viljandimaal küll kohati liistikuid kanti, kuid eriti iseloomulikud need sealsele rõivastusele polnud.

Ülerõivad

Pikk-kuub

Kõpu kihelkonnas kanti kahte erinevat tüüpi pikk-kuubi.

Händadega pikk-kuub

Kõpus kanti enamasti tumepruune või musti toimsest täisvillasest riidest nn. händadega kuubi, mille seljal oli kaks kimpu tihedaid volte. Seda tüüpi pikk-kuued  koosnesid kolmest tükist: seljast ja kahest hõlmast. Õlgadel olid õmblused. Krae lõigati koos seljatükiga ja nii lühike, et otsad ei ulatunud kokku. Seda polnud vajagi, sest kuub hoiti rinna eest lahti. Hõlmasiilusid esines  seda tüüpi kuubedel korrapäratult ja ilma siiludeta kuubedel hoidsid hõlmad vöö kohast allapoole rohkem või vähem lahti. Naiste ja meeste kuued olid ühesuguse lõikega, erinevusi esines ainult kaunistustes – naiste omadel puudusid taskud ja nöörehted.

Händadega kuubede sagedaseks kaunistuseks oli sinine kaleviriba, mis ääristas kuue kraed, varrukasuid ja hõlmade ülaosa. Varasematel meeste- ja naistekuubedel oli ühiseks lõikeliseks kaunistusdetailiks varrukasuhu jäetud ja käeseljale ulatuvad keelekujulised pikendused e. upslanikud. Need olnud värvilise kangaga vooderdatud ning pööratud tagasi, külmaga tõmmatud aga käe peale.

Händadega kuubedel lõigati seljatagune kaenlast alates kaartes sissepoole ja see kitsenes vöökohani, kus kaared muutsid suunda, suundudes järsult ristloodis mõlemale poole. Järsult laienesid samal kõrgusel ka hõlmatükid. Need laiendused olid voltide tegemiseks tarvilikud. Samaks otstarbeks pandi hõlmatükkide ja seljataguse vahele siilud. Voldid, mis osalt kujunesid selja- ja hõlmatükkide laiendustest, asusid kahes rühmas. Mida suuremate kaartega seljatagune lõigati, seda ligemale jäid voltide rühmad üksteisele ja seda kitsamaks sai taljest muuta. Voldid ei asunud külje peal, vaid rohkem tagapool, mistõttu neid händadeks kutsutigi. Voltide pead õmmeldi mõnest kohast nööriga läbi ja tõmmati tihedasse puntrasse. Altpoolt läksid voldid vähehaaval lõdvemale. Vahel aga õmmeldi need ülevalt alates kuni allääreni iga natukese maa tagant kinni, nii et nad ka alt jäid tihedasse kimpu. Kõpu pikk-kuuel oli kolm volti kummaski hännas.

Liisa Hiion Kõpust meenutas, et Kõpu pikk-kuued, vammused, olid mustast riidest ja piha ümbert kitsamaks lõigatud. Selja taga oli neil 2 suurt summakut körtsa, voltide kimpu, ja nende 2 sumaku vahel oli ainult ivake vahet.

Põhja-Viljandimaa händadega pikk-kuubede pikkus varieerus V. Kuusiku andmeil 108-120 cm vahel, allääre laiuseks oli 276 -350 cm. Varrukad olid seda tüüpi kuuel tavaliselt avasuuvarrukad, siiludega laiendatud ja päras laiemad kui suus. Kinnitati vammused eest 2-3 vaskhaagiga, kusjuures vastused asetsesid hõlma äärest 5-7 cm kaugusel. Alumine äär ja hõlmad keerati 1-2 cm laiuselt tagasi ja kinnitati valge linase niidiga üleloomispistel. Kuueriidest püstkrae oli nurklike otstega  ja 5-7 cm kõrgune.

Laia selja ja puusadega pikk-kuub

Teist tüüpi Kõpu naise pikk-kuued olid laia selja ja puusadega kuued, mille küljelaiendusteks õmmeldud siilud ulatusid vööni, moodustades väikesed kühmud ehk puusad. Nende kuubede kehaosa lõigati välja ühest kokku murtud kangalaiast nii, et ühest riide laiusest sai seljatagune ja teisest hõlmad.

ERM-is leidub ka üks puusadega kuub, mis valmistati 1862. aastal kinkija, Anu Riisenbergi, ema poolt Kõpu valla Mõisaküla Lemmakannu talus. Kuue külgedel allääres oli lõhik ehk lõhandik, raius ja selle kohale õmmeldi piklik punane kaleviriba e. lõhandikulapp. Seda tüüpi Kõpu naistekuubede nöörkaunistused olid tunduvalt tagasihoidlikumad kui Viljandi ja Mulgi kihelkondades.

Puusadega kuued olid levinud peamiselt Viljandi linnast lõunapool asuval Mulgi alal, kuid mitmed allikad märgivad nende kandmist ka põhjapoolsetes Kõpu ja Suure-Jaani kihelkondades.

Rüü

Rüü kandmise kohta Kõpus on teateid ERM-i korrespondentidelt. Rüü ehk rüüd oli linasest või takusest riidest suvine kergem ülerõivas, mis lõikelt sarnanes kasukaga. Eelkõige oli see suvine töörõivas, kuid varasemast ajast on teateid ka rüü kirikuriidena kandmise kohta. Sajuste ilmade korral tõmmati see teiste rõivaste peale vihma ja lume kaitseks. Talvel aga kasutati rüüd veel kasuka peal või pikk-kuue ja kasuka vahel, et kuub niiskena kasukat ära ei määriks. 19. sajandi keskpaigast alates jäi rüü aga rohkem töörõivaks.

Kasukas

Kõpu kasukas õmmeldi valgeks pargitud lambanahkadest või nende puudumisel ka vasikanahkadest.  Kasukaid kaunistati erivärviliste naharibakestega ehk liignahkadega, millega kaeti kasuka õmblused ja ääred. Lõikelt sarnanesid nii meeste- kui naistekasukad pikk-kuubedega. Käigukasukas oli see, mida kõige enam kaunistati. Sellele vaatamata pandi kirikusse, varrudele, pulma minnes mitmel pool kasukale veel pikk-kuubki peale. Kasukad käisid haakidega vöökohalt kinni, rinnaesine jäi avatuks.

Alates 19. sajandi lõpust hakati kasukate õmblemisel rakendama linnapärasemaid lõikeid. Kasukas muutus mugavamaks – sel oli keha järgi töödeldud piht ja avaram alaosa. Lõikest tulenevalt hakati niisugust kasukat nimetama pihtkasukas. Seda kandsid nii mehed kui naised, naistekasukal oli alumine osa lihtsalt kaharam.

Pihtkasukale kulus 4-5 täislambanahka, tallenahkasid rohkem, 6-7. Pikk-kasukale 7-8 vana lamba nahka.

Õlakatted

Villane ühevärviline õlakate

18. sajandil ja 19. sajandi esimesel poolel oli ka Kõpu kihelkonnas abielunaise piduliku õlakattena tuntud must villane sõba. Sõba kuulus pidurõivaste juurde. Sellega käidi talvel kirikus. Pärast kasutuselt ära jäämist püsis sõba rangelt veel pruudirõiva osana. Teel peigmehe koju oli pruudi nägu sõbaga kaetud ja alles pärale jõudes võeti see ära.

Villane ruuduline õlakate

19. sajandi algusest alates levisid Kõpu kihelkonnas nagu Viljandis, Pilistveres ja Suur-Jaaniski vanapärase sõba kõrval ka ruudulised õlakatted, mis tehti lambamusta-valge või sinise-valge ruudustikuga.

Ruudulisi tekke tehti nii ühelaidseid kui ka kahelaidseid. Ühelaidsed olid ca 50-70 cm laiad ja üsna pikad – kuni 4 m. Teki keskpaigaga kaeti sõidu ajal pea ja õlad, jalad mähiti otstesse. Kõndides võeti tekk kokkupandult vasakule käele. Kahelaidsed olid tunduvalt lühemad – kuni 2 m. Tõenäoliselt kanti neid nii, et tekk võeti ümber ühte otsa pidi ning laiade ühendav õmblus jäi keset selga. Mõnikord on kanga kokkumurrukoht keskel jäetud lahti lõikamata. Sellega kaeti ka pea.

Sõbakirjaline õlakate

Sõbakirjalised ümbervõtmise tekid, mis olid eriti iseloomulikud Suure-Jaani kihelkonnale, levisid mõnevõrra 19. sajandi I poolel ja keskpaiku ka Kõpus. Erinevalt ühevärvilistest ja ruudulistest kooti need poolvillased – linase lõime ja peene ühekordse villase koelõngaga koeripspindsed. Teki triibukombinatsioonid tehti tumesinise ehk potisinise, punase ehk puupunase, rohelise, musta ja kollasega. Sinine või punane oli põhivärviks, millele lisandusid vahelduvas rütmis kirjalised triibud. Kirjade nimetusena on teada ristikiri, särjesapikiri.

ERM-i kogus leidub kaks Kõpu ümbervõtnise tekki ehk käetekki, millest esimene on poolvillane ja kootud koeripstehnikas tallatud kirivöötidega ning teisel on punasel põhjal mitmevärvilised drelltehnikas triibud. Huvipakkuv informatsioon kaasneb ühe ERMi kogus säilitatava tekiga, mis on Kõpu vallas valmistatud villane ümberpää rätt mõõtudega 59 x 81 cm. Seda segavillast triibulist rätti kantud ümber pää, olnud varem 20 tolli lai ja 8 küünart pikk. Kirjad oma loodud, sarnaseid kootud enamiste Suure-Kõpus. Triipudes on esindatud punane, sinine, kollane, must ja valge värv. Räti vanuseks on 1920. aastal nimetatud üle 100 aasta.

Ka sõbakirjalisi tekke tehti nii ühelaidseid kui ka kahelaidseid. Ühelaidsed olid ca 50-70 cm laiad ja üsna pikad – kuni 4 m. Teki keskpaigaga kaeti sõidu ajal pea ja õlad, jalad mähiti otstesse. Kõndides võeti tekk kokkupandult vasakule käele.

Kahelaidsed tekid olid tunduvalt lühemad – kuni 2 m. Tõenäoliselt kanti neid nii, et tekk võeti ümber ühte otsa pidi ning laiade ühendav õmblus jäi keset selga. Mõnikord on kanga kokkumurrukoht keskel jäetud lahti lõikamata. Sellega kaeti pea. Nii sarnanes soojakate kapuutsiga mantli või keebiga.

19. saj. keskel võetakse kasutusele aniliinvärvid. Levima hakkavad säravpunased, rohelised ja sinepi kollased põhitoonid. Aniliinvärvide ja vabrikus kedratud lõnga  kasutamisele võtuga 19. sajandi teisel poolel muutub  kirjatriibustik eriti peeneks ja tihedaks.

Linane õlakate

Suvise õlakattena kanti 19. sajandi keskpaigast alates Kõpu kihelkonnas linaseid õlakatteid ehk linik, kaal, palakas. Palakas oli reeglina kahelaidne, linik aga ühelaidne. Põhja-Viljandimaa linastele õlakatetele olid iseloomulikud valgest linasest niidist narmad ja pilu.

Põhja-Viljandimaa linastele õlakatetele olid iseloomulikud valgest linasest niidist narmad ja pilu.  Erinevalt villastest tekkidest  valmistati linaseid ka töörõivaks. Igapäevaseks kasutamiseks tehti need jämedast takusest riidest

Suurrätt

19. sajandi keskpaigaks omandasid suure populaarsuse ruudukujulised narmasääristusega villased rätid ehk suurrätid, suurrätikud, mida kanti kolmnurkselt kokkumurtuna. 19. sajandi II poole jooksul tõrjusid need vanad traditsioonilised õlakatted talunaiste rõivastusest lõplikult välja.  

Suurrätikute kohta veel niipalju, et varasemad olid ühevärvilise keskosa ja tumedamates toonides või erivärviliste ääretriipudega, mis nurkades ristumisel moodustasid ruute ehk ääremünde. Üleni ruudulised ehk õrtega  olid hilisemad.

ERMis leidub üks suurrätiku katke nimetuse all soojarätt ja üks terve suurrätt samuti nimetatuna soojarätt. Neist esimene on villane, toimselt kootud pruunid, rohelised, beežid, hallid erinevas toonis ja laiuses triibud moodustavad ruudustiku. Teine on samuti täisvillane, kootud tasapindses toimses tehnikas  ruuduline.

Säärekatted

Sukad

Roositud sukad

Kõpu naised kandsid 19. sajandil pidurõivastega pikki, enamasti villaseid roositud sukki, mis olid valged ja külgedel roositud. Roosimine tähendas, et valgetele villastele sukkadele kooti madalpistet jäljendades punased-sinised või punased-rohelised kirjad, mis katsid labajalga ning sukasääre mõlemat poolt poole sääre kõrguseni.  

Näitena sobib siin esitamist üks Kõpu sukapaar ERM-i kogust. Need sukad on kootud valgest villasest lõngast, sääre otsad on kootud 2,5 cm ulatuses vikkeltehnikas – 3 silma parempidi, 3 silma pahempidi. Suuri rombikujulisi punase-sinisega roositud motiive on sääre kummalgi pool 5. Labale on kummalgi pool peale roositud 3 poolikut rombikujulist motiivi. Sukad on 51 cm pikad, sellest laba 22 cm ja sääre laius jämedamast kohast 13 cm. Sukad kuulusid Anu Tammanile, 1879-1955. Legend täpsustab: Emal olnud sukki 5 paari. Neid kantud kirikus käies.

Koekirjalised sukad

Kõpu kihelkonnas kanti nagu mujalgi Viljandimaal lisaks roositud sukkadele  ka villaseid valgeid lihtkoes või villaseid ja suviti linaseid vikeldatud sukki. Vikeldati – s.o. tehti teatavais osades hõredakoelise mustriga.

19. sajandi lõpupoole hakati sukki kuduma ka valgest puuvillasest niidist. Selliseid Kõpu sukki on VMi E-kogus kaks paari. Mõlemad on kudunud Anu Kikas Puiatu valla Sormi talus 19. sajandi keskpaiku. Esimese sukapaari pikkuseks on 55 cm, teise 62,5 cm.

Säärepaelad

Naiste põlvini ulatuvad sukad köideti põlve alt säärepaeltega, mis ei jäänud aga seeliku alt nähtavale. Labases või toimses põimingus tehtud säärepaelte valmistamisel kasutati tavaliselt mitut eri värvi lõngu, mida vastavalt rühmitades ja põimides moodustati iseloomulik kalasabakiri.

Kõpu naiste sukapaeltel esines sageli ühes otsas aas jala ümber sidumise hõlbustamiseks ja teises otsas lõngade koondumine ühte või mitmesse palmikusse. Vahel jäeti otstesse ka lahtised narmad.

ERMis leiduvad Kõpust pärit säärepaelad, mis on heegeldatud roosast, helerohelisest ja pruunist lõngast, otstes rohelisest ja roosast lõngast punutud paela otsas sama värvi tutid.

Jalatsid

Viisud

Igapäevaseks tööjalanõuks olid Kõpu naistel 19. sajandil pärna- või pajukoorest viisud. Varasemal ajal käidud viiskudega isegi kirikus.

Kõpu naiste viisud punuti otsese põimega. Viiskude juures hinnati seda, et nad lasid läbi õhku ja vett. Enne jalgapanemist pidi neid leotama, et nad kandmisel kõvad ei oleks.

Pastlad

Pidujalanõudeks olid Kõpu naistel pargitud veisenahast pastlad. Miina Reinberg Kõpu suurvalla Mõisaküla külast mäletas, et pastlad olid nahast, tärkmed servas ja nahkkõrvad külgedel. Paelad seoti jala peal risti, kaks risti moodustati säärele ja sõlmiti põlve silma alla.

Liisa Rosenberg S.-Kõpu valla Halliste küla Venesauna talust teadis jutustada, et jalanõudeks olid pastlad, enamasti pargitud pruunikast nahast. Mõned tegid ka mustast nahast. Talvel külma ajaga peeti päris parkimata nahast pastlaid. Must nahk tähendas seda, et pargitud pastlanahk värviti väljastpoolt mustaks. Selliseid mustast nahast pastlaid kanti veel Tarvastus ja Paistus.

Kingad

Põhja-Viljandimaal kanti 17. ja 18. sajandil osaliselt ka kingi. Kõpu kihelkonna kohta puuduvad täpsed andmed, millal sealsed naised hakkasid kingi kandma.

Kindad

Kirikindad

Vanemad kindad olid labakindad ehk labapeosed. Need olid valdavalt kahelõngalised lambamust-valge või sinine-valge kirikindad, mis olid eriti iseloomulikud just Viljandimaa põhjapoolsetele kihelkondadele. Hiljem tehti kindad musta, valge, halli põhjalõngaga ja värviliste kirjalõngadega. Mustrilisi labakindaid hakati kandma juba keskajal, varasemate nahk- ja nõelkinnaste asemel.

Alates 19. sajandi algusest hakati Põhja-Viljandimaal järjest rohkem kuduma kirjatud sõrmkindaid.

Roositud sõrmkindad

Sõrmkinnaste roosimine on uuem kaunistusvõte, mis võeti kasutusele 19. sajandi esimesel poolel. Laiemalt levis see kaunistusvõte sajandi teise poole jooksul. Roositud kindaid leidub põhiliselt Pärnu- ja Viljandimaal. Viljandimaa kinnaste tunnusjooneks oli roositud kirja paiknemine käelabal ja sõrmedel, pärad aga kooti koekirjaliselt. Roosimisel kujundati muster kudumise ajal põhikoe silmuste vahele paigutatud mustrilõngade abil. Tulemus meenutab madalpistetikandit.

Kõpu roositud sõrmkinnaste põhivärv oli reeglina tume – tumesinine, lilla, lambamust ja must villane põhilõng. Roosimiseks kasutati aga erivärvilisi lõngu. Roositud kinnaste vars kooti pikem kui vanadel labakinnastel, kaunistusvõtetest olid levinud kirjamine, vikkel, lapikoed ja värvitriibuline soonik.

Näiteks Kõpu vallas tehtud uhke must sõrmkinnas, mille seljal ilutseb suur kollane-punane ruut  sees rist.  Kinnas saadi 1920. aastal ja vanuseks öeldi siis 20 aastat. Juurde on lisatud aga andmed, et vanade kirjade järele tehtud, mida kantud 40-50 aasta eest, praegu enam mitte. Kirja kutsutavat roosiks.

Koemustrilised kindad

Kõpu nooremad naised kandsid ka valgeid koekirjalisi sõrmkindad, mis kooti villasest, linasest või puuvillasest lõngast, kasutades pits-, vikkel- ja teisi kudesid. Viklid katsid siin tihti nii kindaselja kui ka sõrmed. Peopessa ei tehtud neid seetõttu, et kindad oleks lihtsalt rutem katki kulunud.

Randmekindad

Lühemate kindapärade korral ja ka siis, kui särgi varrukaid väga pikki ei tehtud, jäid randmed tihti katmata. Külma vältimiseks hakati käetulpe ehk randmesoojendajaid kandma. Need kooti enamasti soonikkoes ja triibulised.

Randmesoojendajate kandmise mood kadus 19. sajandi lõpu poole, kui hakati pikemate ja labast kitsamate randmeosadega kindaid kuduma.

Ehted

Kaelaehted

Ümber kaela olid igapäevaselt klaas- või kivihelmestest helmekeed, mis on pigem talisman kui ehe. Helmed olid 18.-19. sajandil peamiselt klaasist, varem erinevatest kristallidest , kaurikarpidest ja merevaigust. Klaashelmed olid erinevat värvi ja erineva kujuga: ümmargused, tahulised, torukujulised ehk piiprellid või soonitud ehk kruvilised. Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela ja sellega läks naine ka hauda. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad. Hiljem täiendati keed tähtpäevade kingitustena.

Lisaks eelnevatele kanti  nii helmeid kui ka hõbekettidest keesid, milles tavaliselt rippus üks kannaga raha. Kannaga raha oli tuntud vaid Eesti alal ja kujunes 18. ja 19. sajandi üheks hinnatumaks ehteks. Eesti traditsioonile olid juba muinasajast alates omased helilised ehted – kõlisesid rahadega hõbekeed ning rahad sõlgedel. Oli üldiseks tavaks asetada rinnakee keskmine raha servaga sõle peale, et see käimisel vastu sõlge täriseks. Sõled ja kaelarahad pidid alati olema puhtad ning särama.

Rinnaehted

Naiste särgikaeluse kinnitamiseks kasutati igapäevaselt väikesi hõbedast või valgest metallist vitssõlgi, mida nimetati rees või riis. Piduülikonda kuulusid aga kindlasti suured sõled või preesid.

Põhja-Viljandimaale olid iseloomulikud suured lamedad preesid. 19. sajandil tõusis ka sõle kuhik kõrgeks, kuid Põhja-Viljandimaa suured kuhiksõled jäid siiski madalamaks, D 6-10 cm, kui suured Setu sõled. Suuremad kuhiksõled või preesid kinnitati keset rinda rinnaräti või särgi külge nii, et jäid nähtavale ka kampsuni, liistiku või pikk-kuue kaelusest. Suurem sõlg või prees kinnitati väiksemast sõlest, vitssõlg, alati allapoole.

Sõrmused

Sõrmused olid meestel ja naistel sarnased. Abielusõrmustena kasutati enamasti hõbedast vitssõrmust ja harisõrmust.

Koostajad

  • Tiina Jürgen – etnoloog
  • Jana Reidla (ehted, 2015)
  • Tiina Jürgen (ehted, 2020)

Allikad

  • ERM TAp 311. Herman Mooses 1923. Minu päevaraamat. Kõpu kihelkonnas, 1-14.
  • ERM EA  68. Aino Voolmaa 1959. Teatmematerjali Kõpu, Suure-Jaani, Halliste, Paistu kihelkonnast, 74-256.
  • ERM EA 68. Tiina Võti 1959. Teatmematerjali Kõpu, Halliste ja Paistu kihelkonnast, 257-333.
  • ERM EA 113. Elle Kuigo 1966. Etnograafilist teatmematerjali XIX saj. lõpu ja XX saj. alguse, osalt kaasaegsetest särkidest Paide, Jõgeva, Põlva, Valga, Viljandi ja Pärnu rajoonist, 168-309.
  • ERM KV 3, KK III. 1926. Etnograafiliste esemete kasutamisest Kõpu kihelkonnas,145-148, 1087-1091.
  • ERM KV 90. KL 51. Asta Laur 1958. Küsimusi rõivastuse alalt. Kõpu kihelkond, Suure-Kõpu vald, 243-251.
  • ERM KV 237, KL 103. Sm. Eisler 1972. Viljandimaa oludest, 184-186.
  • Astel, E. 1967. Eesti rahvapärased pastlad XIX sajandil ja XX sajandi algul. – EM  Ar. XXII. Tallinn, 188-211.
  • Astel, E. 1998. Eesti vööd. Tartu.
  • Kaarma, M., Voolmaa, A. 1981. Eesti rahvarõivad. Tallinn.
  • Kurrik, H. 1938. Eesti rahvarõivad. Tartu.
  • Kuusik, V. 2000. Viljandimaa pikk-kuued. Diplomitöö. Viljandi. Käsikiri TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia Rahvusliku käsitöö osakonnas.
  • Linnus, H. 1973. Tikand Eesti rahvakunstis. II. Lääne-Eesti ja Lõuna-Eesti. Tallinn.
  • Manninen, I. 1927. Eesti rahvariiete ajalugu. – ERM Ar. III. Tartu.
  • Voolmaa, A. 1975. Põll Eesti rahvatraditsioonis. – EM Ar. XXVIII. Tallinn, lk.131-163.
  • Voolmaa, A. 1990. Õlakatted – sõbad, õlalinikud, suurrätid eesti naise rõivastuses. – Lisandeid Eesti rahvarõivaste juurde. Tallinn.