Laiuse naine
Laiuse naise rahvarõivaste osad olid särk, seelik, vöö, põll, peakate, kampsun, liistik, pikk-kuub, kasukas, õlakate, jalanõud, sukad, ehted.
Särk
Laiuse naise pikkade varrukatega särk ulatus poole sääreni. Ülaosa ehk piht valmistati peenemast linasest riidest ja alaosa (jatk, jätk, jakk) jämedamast takusest kangast. Lõuna-Eesti särgijätkud pandi põikiriidest, nii et õmblus jäi kas ühele küljele või ette.
Särke tehti T-kujulise kaelaavaga, õlgadele aga õmmeldi piklikud riideribad – õlalapid. Varrukad, mis eriti pidulikel särkidel olid avarad, koguti päras volti, suus värvli külge kurdu. Käele suurema liikumisvabaduse andmiseks õmmeldi kaenla alla nelinurkne kaenlalapp. Kaelaava äär kroogiti, särgile kinnitati krae.
Selliseid särke kaunistati valge linase tikandiga õlalappidel ja värvlitel. Tartumaal olid enim levinud püvisilmpistes külakirjad, tikkpisteread, ka pilud ning tagid.
Särgikaelus kinnitati väikese vitssõle või preesiga, krae otsa nööpaukudest läbi pistetud valgetest linastest lõngadest sõltustega, mõnikord ka kaksiknööbiga.
Valge poole sääreni ulatuv särk, millele köideti peale vöö ning abielunaised kandsid selle peal ka põlle, oli suvel naistel sageli ainsaks kehakatteks.
Seelik
19. sajandi esimesel poolel olid Laiuse seelikud kaharad ja pikitriibulised. Tartumaal kandsid need seelikud 19. sajandi keskpaigaks tõenäoliselt Tartu linna mõjul saksapärast nimetust undruk, undrik. Üleminekul linnamoele hakkasid 19. sajandi keskpaiku Lõuna-Eesti põhjaosas levima ka põikitriibulised ning ruudulised seelikud.
Värvi- ja triibukombinatsioonid omandasid koduse käsitöö tulemusena teatud paikkondliku omapära. Tartumaal olid seelikute domineerivateks toonideks punane, sinine, kollane ja roheline.
Ühe teate järgi oli Laiusel triibuseelik, kus olid järgmised värvid: lilla, must, kollane, punane, mõned triibud metsavärvidega värvitud lõngadest.
- Seelikud, seeliku katked ERM A 629:114, ERM A 629:269, ERM A 629:179
Vöö
Laiusel olid kasutusel valge linase põhjaga ning villase kirjaga kirivööd.
Ühe teate kohaselt kantud kirivöid isegi öösiti, sest ilma oli ebamugav olla. Samas on mainitud ka seda, et igapäevane vöö oli vanem ja lihtsam, paremateks päevadeks hoiti ilusamate kirjadega vöid.
Vana traditsiooni kohaselt mähiti vöö tihedate kordadena ümber keha – igapäevaselt särgi peale, piduliku ülikonnaga seelikuvärvli peale. Arvati, et kõvasti ümber keha mässitud vöö annab kehale tuge ning hoiab ära haigusi, eriti venitamist. Vööotsad peideti vöökordade vahele. Vöö laiuseks oli 2-3 sõrme.
Põll
Iseloomulik Lõuna-Eesti abielunaiste rõivastusese oli valgest linasest riidest põll, kaunistatud pilu, geomeetrilise tikandiga, pitsi või narmastega.
Jõukamad naised pidasid 19. sajandi alguses lugu mitmesugustest värvilistest ostetud materjalist põlledest, mis 19. sajandi keskelt ka laiemalt levisid. Need põlled olid poevillasest, puuvillasest või isegi siidist.
- Põllekatke ERM 9320
Peakatted
Abielunaise pea pidi olema tingimata kaetud. 19. sajandi algul oli noorikute piduliku peakattena kasutusel linuk ehk sabaga tanu. See koosnes kotikujuliselt kokku õmmeldud sabaga pealinast ja pead ümbritsevast kardpärjast. Linukasaba kaunistas käsitöömeistrite tikitud Põhja-Eesti-pärane lillkiri.
Iseloomulik naiste peakate oli valgest linasest või puuvillasest riidest tanu, mis oli valmistatud kahekorra kokkumurtud riidetükist. Tartumaa tanud olid väikesed, pehme kroogitud sopiga. Kuklapalistusest läbi tõmmatud krookpaelaga köideti tanu pähe nii, et see kattis juuksed täielikult. Tanu eesserva ääristav pits (kiri, teen) jäi juuksepiirist allapoole otsmikule. Pidulikele tanudele köideti kuklasse siidipaelad.
Neiud kandsid peas papp- või kasetohtalusel võrupärgasid. Pärg oli enamasti kaetud punase siidriidega, kaunistatud litrite ja helmestega. Kuklasse kinnitati pikad, seljale rippuvad mitmevärvilised siidlindid. (Kaarma, Voolmaa. 1981:105)
Ülevisked
Kursi kihelkonnas nagu mujalgi Põhja-Tartumaal olid 19. sajandil moes ruudulised õlakatted. Vanemad neist olid ühe- või kahelaidsed pruuni-valge- või sinise-valgeruudulised piklikult kantavad tekid, rüüd, mille vahetasid ajapikku välja ruudukujulised, narmasääristusega, kolmnurkseks kokkumurtult kantavad suurrätid.
Kampsun
Põhja-Tartumaal olid 19. sajandi algusest kasutuses liibuva pihaga kampsunid, mille allääres vöökohal oli voltidesse seatud riideriba, sees. Seesidega kampsunid tehti enamasti potisinisest villasest riidest. Pidulikeks kampsuniteks kasutati rohkesti ka tumesinist või musta vabrikukalevit.
Laiuse kihelkonna kampsunid olid õlgadelt siledalt otsa õmmeldud varrukatega, avara kaelalõikega, pidevseesilised.
Kampsunid ERM A 122:9, ERM A 167:49
Liistik
18. sajandi alguse piltide järgi on Põhja-Tartumaal sellal juba kantud liistikuid. Need olid ilmselt punasest ostetud materjalist, lõikelt arvatavasti samuti puusadega nagu varasemad kampsunid. 19. sajandil kantud liistikud olid lõikelt ja materjalilt sarnased samal ajal kantud seesidega kampsunitega.
Pikk-kuub
Kõige pidulikumaks rõivaks oli Laiusel kuni 19. sajandi keskpaigani villasest riidest ülerõivas pikk-kuub ehk kuub. Valdavalt olid kuued musta värvi, üksikutel juhtudel oli kasutuses ka Põhja-Eesti eeskujul potisiniseid.
Kuued olid seljal kahe vööst algava voldikimbuga, nn händadega.
Naiste kuubesid kaunistati Laiusel punase kaaruspaelaga. Pikk-kuue hõlmad kinnitati eest haakidega.
Kasukas
Lambanahkadest õmmeldud kasukas oli lõikelt pikk-kuue sarnane.
Sukad
Pidurõivastusega kanti põlvini sukki. Sukad olid kootud valgest villasest lõngast ja kaunistatud vikeldustega, kuid 19. sajandi keskel kandsid naised ka juba potisiniseid sukki.
Säärepaelad
Sukad olid põlve alt kalasabaliste säärepaeltega ümber jala seotud.
Jalatsid
Jalanõudeks olid tavaliselt pastlad, pidupuhkudel kanti ka kingi. Tööjalatsitena kasutati ka paju- või pärnakoorest viiske.
Ehted
Ümber kaela kanti igapäevaselt mitmevärvilisi klaas- või kivihelmestest helmekeesid. See on naise kaitsemaagiline ehe juba muinasajast peale. Erinevalt pikkadest helmekeedest, mida kanti rinna peal, jäeti lühikesed kaelusest vaid väheke välja paistma. Ümber kaela kanti 1-2 või rohkem helmerida. Klaashelmed olid erinevat värvi ja erineva kujuga: ümmargused, tahulised, torukujulised (piiprellid) või soonitud (kruvilised). Särgi kaelus kinnitati vitssõlega, mida kandsid nii mehed kui naised. Naistel võis kaelusekinnituseks olla ka prees.
Pidulikul puhul seati keset rinda hästi nähtavale kuhiksõlg või suur prees, läbimõõduga 6-10 cm. Kaela seati pidulikul puhul veel pikem helmekee, mis ulatus sõle või preesi peale. Kee küljes võis rippuda kannaga raha või kodarraha.
Sõrmused olid meestel ja naistel sarnased. Abielusõrmustena kasutati enamasti hõbedast vitssõrmust, rombikujulise kaunistusmotiiviga sõrmust ja harisõrmust.
Koostajad
- Meeli Lõiv, rahvarõivaste uurija (2015)
- Jana Reidla, etnoloog (ehted, 2015)
Allikad
- Kaarma, Melanie, Voolmaa, Aino 1981. Eesti rahvarõivad. Eesti Raamat.
- Kurrik, Helmi 1938. Eesti rahvarõivad. Eesti Rahva Muuseum.