Pilistvere mees

Pilistvere mehe rõivakomplekti kuulusid 19. saj. keskpaiku valge linane särk, poolpikad linased või villased põlvpüksid, vatt, rüü, pikk-kuub, kasukas, villane vöö, sukad koos sukapaeltega, kindad, pastlad, suvise peakattena murumüts või kaapkübar ja talvisena kõrvik.

Särk

Pilistvere meestesärgid õmmeldi 19. sajandil valgest linasest riidest valdavalt mahapööratava krae, piki õlgu õmmeldud õlalappide ja värvliga varrukatega. Särgid tehti ilma siilude ja jätkuta ning kaunistati linase või puuvillase niidiga. Meestesärgid tehti naistesärkidest lühemad, need ulatusid põlvini.

Meestesärgil oli T-kujuline kaelaava ja 30-36 cm sügavune rinnalõige ees keskel. Kaenla alla õmmeldi varruka laiendamiseks kaenlalapid ja küljeõmblused jäeti alt äärest ligikaudu 5 cm ulatuses lahti. Käisevärvlid sõlmiti niidist sõltusega. Rinna eest kinnitati särk väikese vitssõlega.

Põhja-Viljandimaa särkidel jäeti krae sagedasti tikkimata või kaunistati lihtsalt lõngasõlmede, tagide või mõnel muul viisil. Lihtsamateks ilustiseks olid tikkpisteread õlalappidel ja varrukavärvlitel. Rikkalikumate tikandite puhul kaunistati õlalapid ja varrukavärvlid püvisilm- ning tikkpistetega (pilud).

Anna Anvelt (sünd. 1882) Kõo valla Sokuvere külast mäletas:

1900. aasta paiku kandsid mehed linaseid pikkade värvliga varustatud varrukatega särke, millel oli lai mahapööratud krae, õlalapid ning sügav rinnalõhandik. Kaunistuseks värvli ääres tagid.

Püksid

Villased põlvpüksid

Hiljemalt 18. sajandi alguseks kodunesid Põhja-Viljandimaal põlvpüksid. 19. sajandi alguses levisid eesnööbitava lakaga kitsad põlvpüksid, mis vanemal ajal tehti mustast kuueriidest ja alates umbkaudu 19. sajandi keskpaigast potisinisest täisvillasest riidest. Selliseid täislakaga ehk mõlemast ülanurgast lahtinööbitavaid põlvpükse kanti koos samast riidest vatiga. Koos lakaga pükstega levis siia ka nimetus püksid. Lakk ehk nelinurkne lapp pükstel ees esines ainult põlvpükstel. Täislakk kattis kogu eesosa jalgevaheni ja oli mõlemalt poolt ülanurkades nööbiga kinnitatav. Et püksid laka lahtivõtmise korral maha ei kukuks, jäeti eest nööbitava värvli nööbid kinni.

Potisiniste põlvpükste sääreotsa värvlid kinnitati palmitsetud paeltega, mille otstes ilutsesid tutid. Mõlema sääre otstesse küljele tehti umbes 15 cm pikkune lõhandik, mis  kinnitati tavaliselt kolme suure särava vasknööbiga. Samasuguse kahe vasknööbiga kinnitati eest värvel ja ülalt külgedelt laka nurgad. Lakaga pükstele tehti sageli linasest riidest tasku laka alla.

  • Potisinised villased põlvpüksid (Suure-Jaani) ERM 2072
  • Potisinised villased põlvpüksid ja vatt (Suure-Jaani) VM 5218 E 241

Linased püksid

18. sajandi alguseks kodunesid Põhja-Viljandimaal laiad põlve alt kroogitud säärtega valged linased põlvpüksid, mida kanti kohati kuni 19. sajandi keskpaigani suviste tööpükstena. Sellised sääreotstes kurrupaeladega pükse näeme ka J. Chr. Brotze pildil Eesti rõivad Põltsamaa ümbrusest 1777. Tegemist oli ilmselt renessansimoest mõjutatud pükstega, sest sellised laiasäärelised põlvpüksid leidsid Lääne-Euroopa talurahvarõivastuses rohkesti kasutamist.

A. Voolmaa andmetel on Eestis selliseid pükse ERMi kogutud Torma, Laiuse ja Viru-Jaagupi kihelkonnast ning Viljandimaa Pilistvere ja Põltsamaa kihelkonnast. Kuid mälestusi nende kandmisest 19. sajandi I poolel on kirja pandud tunduvalt laiemalt alalt Põhja- ja Kesk-Eestis.

Linane püksiriie kooti enamasti toimne ja sagedamini just murdtoimne. Lõikeliselt moodustati sellistel pükstel kumbki reis kokkumurtud riidelaiast ja jalgade vahele õmmeldi rombikujuline tükk. Värvli otstes seotav, harvemini nööbitav kinnis asetses keskkohast veidi paremal. Laiasääreliste põlvpükste kandmise alal  püsisid meestel ka riidest õmmeldud säärekatted ehk säärsukad, mida samuti kui varem püksegi, nimetati kaltsud.

Laiasääreliste põlvpükste kõrval hakkasid mehed 19. sajandi alguses kandma eest nööbitava lakaga linaseid pükse.

Vatt

Vatt ehk kampsun, kamsol õmmeldi nagu püksidki varasemalt mustast kuueriidest ja umbkaudu 19. sajandi keskpaigast alates potisinisest täisvillasest riidest. Mandri-Eesti meesterõivaste eeskujul olid need lipiga vatid st neil esines keset selga õmblus, mis jätkus allpool vööd lahtise voldi ehk lipiga. Pilistvere vattidel oli mahapööratav krae, reväärid ja kaks nööbirida. Pidulik täisriietus eeldas, et vati peal oli veel vöötatud pikk-kuub ja vöö vahel kirikindad.

Põhja-Viljandimaal tehti suveks ka valgeid linaseid vatte, mis lõikelt sarnanesid villastega. Vesti Pilistvere mehed ei kandnud.

Peakatted

Juuksemood

Meeste juuksemoe kohta on andmeid, et kanti pikemaid juukseid.

Kaapkübar

Pilistveres kanti pidulikel juhtudel vildist lambamusta kaapkübarat. 19. saj. keskpaigaks said aga populaarseks silindrikujulise rummuga kübarad, mida kanti ainult juhul, kui seljas oli pikk-kuub või vatt.

Kaapkübaraid valmistasid kübarsepad lambavilladest erilise paku peal. Kübara tellija viis kübarsepale ühe naela ehk 400 g head lambavilla. Kübarsepp vanutas villa keeva veega, lisas rukkijahu ja vormis puuvormil kübara. Ühe kaapkübara tegemine võttis aega 2 päeva. Tasu arvestati toiduainetes või rahas.

Murumüts

Suviti kandsid mehed Pilistveres nii tööl kui ka pidudel peas mustast kuueriidest kuuesiilulist murumütsi, millel oli valge linane kant ümber ääre ja valge nupp pealael. Murumüts levis põlise peakattena Põhja-Viljandimaale Lääne- ja Põhja-Eestist. Mitmed teated murumütsi kandmise kohta räägivad, et Viljandimaal enne suvisel ajal oli peas kõigil meestel, niihästi väljas kui ka toas ja ainult söögi ajaks võetud ära.

Murumüts oli algselt ainult meeste peakate, hiljem aga kandsid neid ka naised ja viimaks jäid mitmel pool laste või karjase peakatteks.

Huvitav on asjaolu, et veel 19. sajandi lõpul oli üldine, et abielus naine ei tohtinud katmata peaga süüa. Seevastu mehed, kes muidu vastumeelselt oma pead paljastasid, pidid söögilauas tingimata mütsi maha võtma.

Talvemüts

Talvepeakatteks oli Pilistvere meestel karusnahksete allalastavate kõrvadega müts ehk talikübar. 19. sajandil tehti see tumedast kodukootud kalevist, vahel ka mustast parknahast ümara, neljast siilust kokku õmmeldud pealae ja lambanahkse voodriga. Pealael paelaga kokku seotavad kõrvad ja kuklatagune kitsam karusnahkne ääris olid tehtud mustast lambanahast, jõukamatel talupoegadel ka saarma- või rebasenahast.

Ülerõivad

Pikk-kuub

Pilistvere kihelkonnas kandsid mehed nagu naisedki  händadega kuubi. Meeste händadega kuued olid samuti kaarjalt seljale viidud küljeõmblustega taljesse võetud ja küljeõmbluste kohalt vööst algavad voldid jäid taha, moodustades nn. hännad. Need pressiti tihedateks voldikimpudeks. Pilistveres olid meeste pikk-kuued vastupidiselt Suure-Jaani kuubedele vähem kaunistatud kui naistekuued. Mõned korrespondentide teated räägivad Pilistvere meeste händadega kuubede rinnaesise kaunistamisest punaste, siniste või roheliste nöörkaunistustega.

Meeste- ja naistekuubedel oli ühiseks lõikeliseks kaunistausdetailiks varrukasuust käeseljale ulatuvad keelekujulised pikendused – upslanikud, mis olid värvilise kangaga vooderdatud ning pööratud tagasi, külmaga tõmmatud aga käe peale.

Mehed kandsid pikk-kuue peal alati villast vööd või nahkrihma.

Rüü

Rüüd oli Viljandimaal üldiseks suviseks ülerõivaks, mis sarnanes lõikelt pikk-kuuele ja kasukale. Rüü õmmeldi linasest või takusest riidest ja eelkõige oli see suviseks töörõivaks, kuid varasemast ajast on teateid ka rüü kirikuriidena kandmise kohta. Sajuste ilmade korral tõmmati rüü teiste rõivaste peale vihma ja lume kaitseks. Talvel aga kasutati seda veel kasuka peal või pikk-kuue ja kasuka vahel, et kuub niiskena kasukat ära ei määriks. 19. sajandi keskpaigast alates jäi rüü aga rohkem töörõivaks.

Kasukas

Meestekasukas õmmeldi nagu naiste omagi pargitud lambanahkadest. Harilikult oli kasukas pealiskuue pikkune või natuke lühem. Vanemad kasukad olid suhteliselt kitsad – sirged või veidi alt laienevad. Naiste ja meeste valged pargitud lambanahksed kasukad oma lõikelt ei erinenud, vahe olnud ainult kaunistustes.

Kasukat kanti mihklipäevast jüripäevani välitöödel, sõitudel, kirikus ja pidudel. Igaks puhuks oli erinev kasukas, kas siis sõidu-, käigu- või pidukasukas. Mehed kandsid kasuka peal alati villast vööd või nahkrihma.

Alates 19. sajandi lõpust hakkasid nii mehed kui naised kandma pihtkasukaid, naistekasukal oli alumine osa lihtsalt kaharam.

Vööd

Nahkrihm

Riiete kinnitamine nahkrihmaga on üks vanemaid kinnitusviise. Nahkrihmale lisati harilikult veel mitmesuguseid metallpandlad, -kinnitid, naastud ja sirgad. 18.-19. sajandil olid nahkrihmade pandlad lihtsad, valatud nelinurksete või ümarate servadega, vahel kaunistatud ka graveeringutega.

Uhkemaid vöid valmistasid elukutselised käsitöölised, külasepad tegid lihtsamaid pandlaid. Nahkrihmade kaunistamine rihma külge kinnitatud sirkadega oli 18. sajandil ja 19. sajandi I poolel veel üsna üldine. Pühade ajaks hõõruti nahkrihmade pandlad ja sirgad tuha ja söega läikima. Mitmed arhiiviteated sisaldavad aga viiteid selle kohta, et uhked sirkadega nahkrihmad ei olnud siiski taskukohased igaühele ja tuli leppida lihtsa pandlaga nahkrihmaga.

Võrkvöö

Mehed sidusid pidulikul puhul kasuka ja pikk-kuue kinni täisvillase võrkvööga. Laia villase meestevöö üldnimetusena oli tuntud pussak. Vöö seoti kaks korda ümber keha, narmastatud otsad toodi ettepoole ja jäid vöö vahelt läbipanduna külgedele rippuma.

Pilistvere labase võrguga hambulistel vöödel oli põhivärviks punane, millele lisandusid paari värvi (roheline, sinine, pruun, kollane) hambulised triibud. Vööde pikkuseks oli 2,5-3 meetrit ja laiuseks 5-13 cm.

Telgedel kootud vöö

Pilistvere mehed kandsid 19. sajandi keskel ja II poolel ka telgedel kootud läbivillaseid vöid, mille kohta aga Suure-Jaanist ja Põltsamaalt on eitavad teated. Need vööd olid pikitriibulised, 3–7 cm laiad ja otstes pikkade lahtiste lõimelõngadega.

Helmevöö

19. sajandi keskel tulid ka Pilistvere meestel moodi helmevööd. Vööde alusmaterjaliks oli pruun pargitud nahariba, mis täideti tihedalt ühekaupa kinnitatud helmestega. Helmevöid kandsid nooremad mehed pidulikul puhul ülerõivastel, peamiselt kasukal. Vööde lisaehteks olid graveeritud ornamendiga vasest või hõbedast pandlad. Sellist vööd peeti jõukuse ja uhkuse tunnuseks.

Säärekatted

Sukad

Üldiselt kanti 19. sajandil pidulikel puhkudel pasteldega sukki ja sokke. Villaste põlvpükste juurde kanti üle põlve ulatuvaid lambamusti või valgeid villaseid sukki, mille kaunistuseks olid viklid s.o koekirjalised mustrid. Meestesukad ei olnud kunagi üleni vikeldatud. Et sukad aga hästi soojad oleks, siis vanutati neid paksemaks. Talvel külmaga tõmmati sukki isegi kuni 3 paari jalga.

Põhja-Viljandimaal, kus suvel kanti vanamoelisi laiasäärelisi valgeid linaseid põlvpükse, kuulusid nende juurde valgest linasest riidest õmmeldud säärised e. kal(t)sud. Nende kandmise kohta on teateid ka Pilistverest ja neid peetakse vanemateks kui varrastega kootud sääriseid. Pilistvere teates räägitakse säärsukkadest s.o. takustest või linastest juppidest, mille otsa käisid nartsud pasteldega. 

Säärepaelad

Sukad seoti värviliste säärepaeltega, mille tutid jäid rippuma poole sääreni. Meeste säärepaelad olid nii sukkade hoidmiseks kui ka põlvpükste sääreosade kinnitamiseks. Meeste paelad tehti sageli värvikamad ja otstes tuttidega, sest erinevalt naiste omadest jäid need nähtavale.

Labases või toimses põimingus tehtud säärepaelte valmistamisel kasutati tavaliselt mitut eri värvi lõngu, mida vastavalt rühmitades ja põimides moodustati iseloomulik kalasabakiri. Tavaliselt olid need nn. kalahännalised ehk pääsukesesabalised paelad. Viljandimaalt on muuseumidesse kogutud ka mõned kirivöötehnikas kootud meeste säärepaelad.

  • Kirivöötehnikas säärepaelad (Viljandi) VM 56 E 133

Jalatsid

Viisud

19. sajandil kandsid Pilistvere mehed paju- või niinekoorest otsese põimega viiske st soad käisid jalatsi laiuse ja pikkuse suunas, neil olid madalad ääred ja nina ning ääres kõrvad, kust tõmmati läbi paelad nagu pasteldelgi. 19. sajandi I poolel käis vaesem rahvas viiskudega ka kirikus, kuid sajandi keskpaigaks olid viisud jäänud siiski vaid tööjalanõuks.

Pastlad

Pilistvere mehed kandsid piduliku ülikonnaga pargitud nahast pastlaid. Pastlanahka osteti, aga kellel loomi otsa sai, laskis parkida ka. Pastelde parkimiseks kasutati kõige üldisemalt kooreparki, eelistades pajukoort. Lõuna-Viljandimaalt pärinevate teadete järgi jätnud paju ja ka kasepark naha pehmeks, lepa ja kuuse oma aga kõvaks.

Pastlad olid head kerged, kergemad jalga panna kui saabas. Pasteldel olid kõrvad, nöörid toodi kõrvadest läbi risti. Pastlapaelad anti karjalastele palmitseda.

Saapad

Alates 19. sajandi II veerandist hakkasid Pilistvere mehed püha- ja pidupäeviti üha enam kandma pikkade säärtega saapaid ja pastlad jäid sajandi teise poole jooksul põhiliselt tööjalanõuks.

Varasemad kollasest parknahast pikasäärelised saapad olid õmmeldud taldadega ja neid kutsuti vene saabasteks. Valmistati neid veise või hobusenahast. Veisenahast tehtuid peeti paremaks, sest nad pidasid paremini vett ja olid pehmemad. Pärast korduvat tökatiga määrimist muutusid saapad tumedamaks ja veekindlamaks. Säärsaabas nõudis palju kvaliteetset nahka ning ka meistrit, seega oli nende kandmine võimalik alles jõukuse kasvuga.

Kindad

Meestel olid kindad peale praktilise otstarbe ka lihtsalt rõivastuse täienduseks. Ilma kinnasteta ei peetud mehe riietust täielikuks. Ka kosja mineja pidi eelkõige muretsema ilusad kirikindad. Varasemal ajal kandsid mehed kahelõngalisi silmkoes labakindaid ehk labapeoseid, tavaliselt sinise-valge või lambamusta-valge kirjalisi. Alates 19. sajandi keskpaigast kooti pidulikumad kindad juba kirevavärvilisemad (vt naiste kindad).

Ehted

Mehed kinnitasid särgi rinna eest väikese vitssõlega. Et vitssõlg oli levinud just tarbeesemena, püsis ta teistest kauem meesterõivaste kinnitina, nii et paiguti nimetati teda isegi meestesõleks või meeste preesiks.

Sõrmused olid meestel ja naistel sarnased. Abielusõrmustena kasutati enamasti hõbedast vitssõrmust, plaadiga sõrmust, rombikujulise kaunistusmotiiviga sõrmust ja harisõrmust.

Koostaja

  • Tiina Jürgen, etnoloog

Allikad

  • Mikk 480VM Arhiiv N 2, S 13
  • ERM EA 113. Elle Kuigo 1966. Etnograafilist teatmematerjali XIX saj. lõpu ja XX saj. alguse, osalt kaasaegsetest särkidest Paide, Jõgeva, Põlva, Valga, Viljandi ja Pärnu rajoonist, 293-298.
  • ERM EA 110. Aino Voolmaa 1965. Teatmematerjali XIX saj. lõpu ja XX saj. alguse, osalt kaasaegse rõivastuse kohta Viljandi, Jõgeva ja Paide rajoonist, endistest Viljandi, Tarvastu,  Suure-Jaani, Põltsamaa, Pilistvere ja Peetri kihelkonnast,179-298.
  • ERM EA  70. E. Lõoke 1959. Etnograafilist teatmematerjali Viljandimaalt Pilistvere ja S.-Jaani kihelkondadest, 154-156.
  • ERM KV 30, KL 16. Teder 1937. Rüüd, 69-70.
  • ERM KV 90, A. Kärt 1960. Särgid, 419-420.
  • Astel, E. 1998. Eesti vööd. Tartu.
  • Kurrik, H. 1938. Eesti rahvarõivad. Tartu.
  • Manninen, I. 1927. Eesti rahvariiete ajalugu. – ERM Ar. III. Tartu.
  • Piiri, R. 2004. Talurahva jalanõud ehk mida panna jalga, kui seljas on rahvariided. Tartu.
  • Ränk, A. 1995. Eesti etnograafia sõnaraamat. Tallinn.