Pilistvere naine

Pilistvere naise rahvarõivaste hulka kuulusid 19. sajandi keskel peenest linasest riidest särk, pikitriibuline seelik, põll, vöö, väike tanu, õlakate, kampsun, noorematel kohati ka liistik, pikk-kuub, kasukas, sukad, kindad ja jalanõudena pastlad või kingad.

Särk

Pilistveres kanti 19. sajandil Põhja-Viljandimaale omast särgitüüpi, millele olid iseloomulikud eriti lai mahapööratud krae (12-17 cm), T-kujuline kaelaava, õlalapid ja pikad värvli külge kurrutatud varrukad. Õla otsa sätiti varrukale õlalapi laiuselt peened voldid või kurrutati, kaenla alla õmmeldi varruka laiendamiseks kaenlalapid. Õlalappidega särgid tehti õlaõmbluseta st. riie pooleks murtud ja piki õlajoont peale õmmeldud ca 2-15 cm laiused riideribad, õlalapid. Särgiks kulus tavaliselt 2,5-3 m 70 cm laiust riiet.

Särk õmmeldi valgest linasest riidest labase pihaosaga ja põikiriidest jämedama takuse alaosa ehk jätkuga, mida kutsuti jak, jatk. Pilistveres olid särgialased kootud risttoimses tehnikas ehk nn. kilbilisest riidest. Särgi alumiseks servaks jäeti koeäär ja õmblus tehti ette keskele.

Madli Adamson Vana-Põltsamaa vallast kirjutas: Ema särgid olid jatkuga ja särgi jatk oli 6 niiega kootud, 6-niiega kirju, põiki riidest, õmblus otse ees.

Elise Jakobson Kabala vallast mäletas: Ema ja vanaema kandsid pikki linaseid jämedast riidest jätkuga särke. Piht oli peenest labasest linasest, jak toimsest ratulisest riidest/.../Jätkuga särki oli raske pesta, seda tehti lehelisega ning hiljem peksti kurikatega. 

Laia mahamurtud kraega särke kaunistati rikkalikult. Uhkematel oli krae otstes mitmes reas põim- või(ja) mähkpilu. Sagedasti ilutses pilu ka mööda krae pikka serva. Hilisematel särkidel ümbritseti krae veel kitsa heegelpitsi või sakilise paelaga ehk vitselpaelaga. Rinnaesine lõhik (15-18 cm) palistati ühepoolse pilupalistusega.

Vahel jäeti särgi krae ka tikandita, otstes ilutsesid sellisel juhul tikkpiste rida või nööpaugupistes aasad. Varrukavärvlite ääres olid tagid ja sõltused.

Särkide õlalapid ja varrukavärvlid olid tihedalt kaetud madalpistes geomeetrilise ornamendiga. Kirjad koosnesid ühest korduvast või kahest vahelduvast motiivist. Tikkimiseks kasutati peent linast, harvemini puuvillast niiti.

Madli Adamson Vana-Põltsamaa vallast meenutas: Ema särkide kraedele, õlalappidele ja värvlitele oli valge linase niidiga kirjad sisse nõelutud. Käisevärvlitele mõnel oli pandud sik-sak-pael äärde, mõnel tehtud valge linase niidiga tagid. Emal oli 6 sellist särki, juba noores  põlves valmistatud.

Alates 19. sajandi II poolest hakatakse pidulike ja traditsioonidega seotud särkide valmistamisel järjest rohkem kasutama puuvillast riiet, millest pandi enamasti särgipihad või selle üksikosad - õlalapid ja varrukavärvlid.

• Särk ERM 13881

Lahtkrae

Viljandimaa põhjapoolsetes kihelkondades, kus armastati laiu kraesid, õmmeldi argipäevasärgid sageli kraeta, kuid pidulikul puhul täiendati neid lahtkraega e. lahtise kraega (kaelapettus, kaelaranss). See oli nagu särgi külge õmmeldud kraegi ääristatud pitsi või piluga, harvem tikandiga. Sageli ääristati krae poest ostetud siksakpaelaga.

Pilistvere kihelkonnas, kus särkidel oli lai ilustatud krae, esines sama kaunistus ka lahtkraedel (kaelaranss). Lahtkrae koosnes kraest enesest ja selle külge kuuluvatest hõlmadest. Esimene hõlm oli harilikult pikem, sel oli keskel rinna ees lõige, mis pandi kinni sõle või preesiga nagu särgilgi.

• Lahtkrae (Kolga-Jaani) ERM A 113:38, ERM A 509:4623

Seelik

Vaipseelik

Vanema seelikutüübina kandsid Pilistvere kihelkonna naised 18. sajandil ühevärvilist vaipseelikut. Must villane toimne kokku õmblemata riidelaid (u 2,5 m) mähiti ümber puusade ja seoti kirivööga tugevasti ümber keha. Seljale murti kaks sügavat lappvolti ja nende kohalt õmmeldi riie ülalt kinni. Selga sättimisel asetati sõukese voldi keskkoht keskseljale nii, et voldid jäid kahele poole puusadele ja lahtised otsad toodi ette. Vasempoolne ots jäi parempoolse alla ning parempoolne ots toodi vasemale küljele.

18. saj. alguses levisid siin lisaks vaipseelikule moerõivastuse eeskujul värvli külge tihedatesse voltidesse seatud ühevärvilised kaharad seelikud.

Ühevärvilistel seelikutel oli allääres ja otstes kitsas kõlapook või uhkematel allääres lai helmestikand ehk helmetari. Pisikesed niidile aetud klaashelmed tikiti punasele kalevist alusriidele. Tikkimistööks kasutati suurt raami. Mõni arhiiviteade räägib nende seelikute karraga kaunistamisest.

Triibuline seelik

18. sajandi keskpaigast peale tehti kaharaid seelikuid juba ka  pikitriibulisi körtsikuid, need olid ostetud materjalist ja pärinesid mõisateenijate rõivastusest.

ERM-i kaks vanimat pikitriibulist seelikut  pärinevad 18. sajandi keskpaigast, on õmmeldud kohevast õhukesest atlaspindsest ostuvillasest riidest ja mõlemad mõisahärrade poolt oma teenijatele kingitud. Üks seelikutest pärineb Pilistvere kihelkonna Kõo mõisast.

Pikitriibulised seelikud said Põhja-Viljandimaal üldiseks 19. sajandi I veerandi jooksul, mil need valdavalt kooti linase lõime ja villase koega koeripspindsed.

Triibuseelikud õmmeldi telgedel kootud kanga ühest sirgest pikilaiast ja selliselt jäid nad pikitriibulisteks. Valmistamisel seati körtsik värvli juurest 3-5 cm sügavatesse lappvoltidesse, kõhu pealt jäeti aga kämbla laiuselt voltimata. Värvel kinnitati vasakul küljel haagiga. Körtsik ulatus poole sääreni, allaäärde sissepoole õmmeldi 10-15 cm laiune valge linane toot.

Imaverest pärineva teate järgi olnud vastandvolt nii seljal kui ka mõnel seelikul paremal küljel tasku kohal. Seelikutel oli eranditult paremal küljel tasku, mis kinnitus vöö külge ja oli peidetud voltide vahele.

Pilistvere triibuseelikute põhivärviks oli kas tumesinine või tumeroheline. Tumesinise põhivärvi puhul esinesid triibustiku värvidena mitmesugused roostepruunid, kollased ja rohelised toonid, tumedama rohelise põhjaga seelikutel aga tumepunane, hall, tumesinine ja kollane triip.

Pilistverest pärinevate teate järgi olnud pruutide seelikud heledamad ja kirkamad kui vanainimeste omad ning seelikuid kantud seljas 2-3 tükki.

• Triibuseelik 18. saj. I poolest ERM 15466
• Triibuseelikud ERM 8900, ERM HM E 31

Ruuduline seelik

19. sajandi keskpaigast alates levisid nooremate naiste hulgas läbivillased ruudulised seelikud (runnuline körtsik) ja sajandi lõpu poole ka ristitriibulised. Selliste seelikute puhul oli nii lõimeks kui ka koeks peenem villane lõng, värvideks heledam punane, heledam roheline, helesinine, must ja lilla. Seeliku allaäärde pahemale poole õmmeldi 6-10 cm laiune linasest riidest toot.

Leena Söödor (sünd. 1886) Kõo vallast:

Lapsepõlves oli vanematel inimestel näha veel küüte (pikitriipu) ja runnulisi (ruudulisi) seelikuid. Need olid värvli külge volditud ja kutsuti körtsikuteks - küütkörtsik, runnuline körtsik. 

• Seelik ERM 15302

Linane suveseelik

Suveseelikuna kanti Pilistvere kihelkonnas nagu mujalgi Viljandimaal linast pallapoolt.

Kirivöö

Pilistvere naised kandsid kirivöösid, mille reljeefne geomeetriline kiri moodustus piki vööd jooksvatest värvilistest villastest lõngadest ja katmata jäänud linasest põhjast. Korjamisega jäi vöö ühe poole pind villasem ja seda loeti paremaks küljeks. Vöid kooti niite (harvemini tihva), vahelikupulga või vöömõõga abil. 

Vanemad Pilistvere kirivööd tehti hästi laiad – keskmiselt 8 cm, kuid nende laius võis ulatuda isegi kuni 15 cm-ni. Erinevalt mujal kantavatest vöödest on nende vööde äärkiri arenenud iseseisvaks kirjaks, mis tihti oli niisama lai kui kogu vöö mõnes teises kihelkonnas.

Vöö mähiti seeliku ja põllevärvli peale, tööl särgi peale - vööd naised pidasid, see mähiti tihedalt ümber keha, et otsad ei tolkneks. Ei pidanud siis rindade alt venitama.

E. Astel märgib, et kirivöö ja seelik olid kostüümi osadest omavahel kõige enam harmoneeruvate ja sarnaste värvitoonidega. Ka vööde laius, värvus ja ornament olid omavahel tihedalt seotud.

• Kirivööd ERM 13966, ERM 8959, ERM 8850, ERM A 869:9, VM 9147/E 692, VM 6/E 274

Peakatted

Juuksemood

Pikki lahtiseid juukseid hakati Lõuna-Eestis pühapäevarõivastega kandma 18. sajandist alates. Hupeli järele olevat lahtiste juuste kandmine olnud moes eriti Põltsamaal, Viljandimaal ja Läänemaal.

Linukas

Pilistveres kanti 18. sajandil ja 19. sajandi algul piduliku peakattena rohkem Põhja-Eestile iseloomulikku vanapärast peakatet linukat e sabaga tanu. 20. sajandi algupoolelt pärinevais tekstides nimetatakse peakatet Pilistveres ka linuke. See nimetus ühtib A. W. Hupeli sõnaraamatus leiduvaga.

Linuke koosnes pead ümbritsevast kardvõrust ning kotikujuliselt kokkuõmmeldud sabaga pealinast. Linuksaba kaunistas saksa käsitöömeistrite tikitud Põhja-Eesti-pärane lillkiri, mida rahvas siin oma kaunistustesse siiski üle ei võtnud. A. W. Hupeli järgi olnud kohalikeks tikkijaiks vaesed saksa naised, kes linukate, mitmesuguste väiksemate tanude  ja ümbrike kudrustükkide kaunistamisega endale ülalpidamist teenisid. Linuka hind olnud 3 rubla, väiksem tanu maksnud 30-70 kopikat. 

Pilistvere kihelkonna linukail on õmblus enamasti pealmisel poolel ja ornamendid (28x14 cm) paigutatud  sümmeetriliselt kahele poole õmblust. Saba allosas asub puulaast, mida katavad kardpael ja rühmiti värvilised siidnarmad. Tanude üldpikkus ulatub 62-70 cm-ni.

Linuk jäi väga hinnalise esemena kättesaadavaks ainult jõukamale rahvale. Sabaga tanu ehtis pruuti ainult esimesel pulmapäeval, teisel päeval oli tal peas juba väike tanu ning särav linutamisehe jäi edaspidi kirikuskäimiseks ja pidulikel puhkudel kandmiseks.

• Linukas ERM A 509:5400
• Linukas (Põltsamaa) ERM 19308
• Linukas Kolga-Jaani) ERM 13965/ab

Tanu

Pilistveres nagu Suure-Jaaniski kandsid abielunaised valget toritanu, mille esiääres oli niplispits. Vanemad tanud valmistati linasest riidest, uuemad aga juba puuvillasest poeriidest, mida peeti peenemaks.

Pilistvere ja Suure Jaani tanud olid kõrgemad (21 x 25,5 cm) kui lõunapool asuvas Viljandi kihelkonnas. Rätikut pähe pannes pidi aga igaüks tori külje peale maha murdma. Tagasipööratud nurgaga tanu on kantud ka ilma rätikuta. Rohkem on tanu otsa e. tori sopi küljele pööramisest teateid otsa vasakule mahamurdmisest. H. Kurrik kirjutab, et perenaised murdnud nurga paremale, popsinaised aga vasakule poole. Toritanusid kanti alati tärgeldatult.

Väike tanu valmistati ristkülikukujulisest riidetükist, mis murti kokku ja õmmeldi siis üks serv kinni. Teine äär kurrutati. Kurruosa jäi pähepanemisel kuklasse, kuhu kinnitati ka lindid. Tagasipööratud eesserv ehk kaltuse osa oli Pilistvere tanudel samast riidest, umbes 10 cm laiune ja kinnitatud tanu külge piluga.

H. Linnus mainib mõningaid ERM-i kogudes säilitatavaid Kolga-Jaani väikseid lillkirjadega tanusid, mis olid olnud iseloomulikud Põhja-Eestile. Ka Manninen märgib, et Pilistverest, Põltsamaalt ja Kolga-Jaanist on saadud üksikuid näiteid lilltanudest: Näidete haruldus tunnistab, et see kirjaviis ei ole seal üldiseks saanud.

Tanu kandmise rangeid reegleid peegeldab teade Pilistverest:

Rahva moraalne ilmavaade mõistis hukka kõigepealt selle, kelle juures oli märgatud raskejalgsust, kuid, kes ometi kandis neiu peakatet, niisugune naine oli “lits”. Kui ta laskis enese tanutada, oli ta “ülem kui lits, alam kui mehenaine”.

• Kardtanu ERM A 509:4279
• Toritanud ERM 2987, ERM 8855, ERM 8792
• Lilltanu ERM 8932

Pearätik

Välja minnes kandsid nii naised kui neiud 19. sajandi II poolel traditsioonilise tanu või pärja peal harilikku nelinurkset linast, siidist või õhemast puuvillasest riidest pearätikut, mille otsad seoti lõua alla. Töö juures kanti sits- või musliinrätti.

• Siidrätik (Kolga-Jaani) VM 1382/E 353
• Siidrätik (Viljandi) VM 3583/E 183

Talvemüts

Talvel kandsid abielunaised ja kihlatud pruudid punaseid talvemütse. Sellise mütsi lagi tehti punasest kalevist ja neljasiiluline. Mütsil oli lambanahkne vooder ja tõhu-, kopra-, nugise- või rebasenahast äär. Talvemüts pandi külmal ajal tanu peale.

• Punane talvemüts (Helme) ERM 3616
• Punane talvemüts (Sangaste) ERM 979

Põll

18. sajandil peeti eriti pidulikuks rohelist ostuvillasest, kamlotist põlle, mille alast kaunistasid kard- ja punasest paelast peale õmmeldud ornamendid. Need põlled jõudsid Eesti talunaiste pidulikku rõivastusse ilmselt Euroopa moe mõjul. Rohelisi põlli kandsid Pilistvere naised ühevärviliste villaste seelikutega. Põlle valmistamisel võib eeskujuks võtta Kihnu põlled.

Pilistvere naiste vanematest, paikkondlikke traditsioone kajastavatest linastest põlledest on vähe teada, sest siin kandsid jõukamad abielunaised juba 18. ja 19. sajandi algupoole peorõivastega mitmesugusest värvilisest ostetud materjalist (poevillasest, puuvillasest või siidist) põllesid, mis 19. sajandi II poolel levisid laiemalt.

Vanemate põllede kohta napib andmeid ka kirjalikes allikates. H. Linnus märgib üldistavalt, et Sakala-ala põhjapoolseid põlli ilustati piluga, pilunarmastega, tikandiga ja niplispitsiga.

19. sajandi keskpaiku levisid Põhja-Eesti eeskujul Pilistveres värviliste villaste lõngadega tikitud ja meie rahvatraditsioonidele võõrad klaarpõlled. Need valmistati õhukesest marlitaolisest poeriidest, millele värviliste villaste lõngadega madal- ja varspistes tikiti suured lillemotiivid. Selliseid põlli said mõisateenijad proualt kingituseks, neid osteti ka linnast  või tehti kodus ise võõraste eeskujude järgi.

Põlle kandmine oli rangelt abielunaise tunnus ja see pidi kuni surmani alati ees olema. Seda kinnitab teade Pilistverest:

Mehenaine ei olevat tohtinud ilma põlleta külla ega kiriku minna, isegi mitte toast välja. Suvel särgiväel vilja lõigates olnud naisel põll ees.

• Linane põll ERM A 509:4824
• Siidpõll VM 3587 E 188
• Puuvillane põll ERM A 1020:195

Kaelarätik

Kampsuni ja pikk-kuue all armastasid ka Pilistvere naised 19. sajandil kanda kaelarätti (rinnarätt, õlarätt), mis jäi vaid rinnal nähtavale. Rätid valmistati kas linasest, puuvillasest või siidriidest ja neid kanti kolmnurkselt kokkumurtult, kusjuures suurem nurk jäi selja taha.

Naiste kaelarätt pandi kaela nii, et see kattis kogu lahtise rinnaesise. Kurgu alt kinnitati sõlega ja otsad pisteti vöö vahele.

Pilistveres oli kombeks, et peigmees ostis pruudile kihluseks siidrätiku, seda kutsuti kihlasiid. Räti moe määrasidki ilmselt mehed, sest nemad käisid linnas kaupa toomas, muidugi naise soovi järgi.

• Siidrätik (Kolga-Jaani) VM 618/E 352
• Siidrätik (Viljandi) VM 2750/E 363

Kampsun

19. sajandi algupoole levisid Pilistvere kihelkonnas villasest riidest liibuva piha ning voltidesse seatud riideribaga seesidega kampsunid. Need õmmeldi enamasti potisinisest villasest riidest, kuid pidulikeks kampsuniteks kasutati rohkesti ka tumesinist või musta vabrikukalevit.

Lõikelt olid kampsunid õlgadel siledalt otsa õmmeldud pikkade varrukatega, 18. sajandi moerõivastusest tulnud avara kaelusega ning ühtlaselt volti seatud riideribaga allääres. Varasematel kampsunitel oli seesiriba laiem, hilisematel kitsam ning tihedalt voltis. Viimastel olid ka õlal kroogitud varrukad. Kampsuni hõlmad kinnitati ees haakidega.

Ella Kuningas (sünd. 1894) mäletas lapsepõlvest, kuidas tema Kabala mõisas elanud vanaema potisinist lõnga värvis:

Vanaema värvis ise kodusel teel kõik lõngad. Muude värvimist ei mäleta, kui ainult potisinise värvimist. Potisinise värvimiseks oli suur kivipott, umbes 60 cm kõrgune, kahe kõrvaga, alt ja pealt kitsam kui keskelt. Sinna potti korjati uriin. Värvimiseks oli sobinud ainult naiste uriin. Uriini potti hoiti lambalaudas sõnniku sees. Kui uriini oli küllalt, tambiti sinikivi peeneks ning pandi uriini sisse. Kui kaua sinikivi uriinis ligunes enne villade sissepanekut, seda ma ei mäleta. Villu leotati uriinis ja sinekivis umbes paar nädalat. Uriin kogu värvimise perioodil hoiti lambalaudas sõnnikus.

• Kampsunid ERM 8899, ERM A 113:12

Liistik

Liistikud õmmeldi enamasti tumesinisest villasest riidest. Lõikelt sarnanesid need kampsunitega, olles ainult ilma varrukateta.

Üldiselt ollakse aga arvamusel, et Põhja-Viljandimaal küll liistikuid kanti, kuid eriti iseloomulikud need sealsele rõivastusele polnud.

Ülerõivad

Pikk-kuub

Pilistvere naiste põhiliseks ülerõivaks ja ühtlasi kõige pidulikumaks rõivaks oli pikk-kuub. Pilistvere kuued olid paksust mustast vanutatud villasest riidest ja üsna rasked. Lõikelt kuulusid nad Põhja-Eesti ülerõivastega ühte nn. händadega kuubede tüüpi, mis olid küljeõmblustega taljesse võetud. Küljeõmblused kaardusid seljale ja küljeõmbluste kohalt vööst alanud voldikimbud ehk hännad jäid taha. Voltide (vollide) arv oli tavaliselt 3 kummaski hännas. Hännad pressiti ahjust võetud kuumade leibadega tihedateks voldikimpudeks. Noored naised hoolitsenud hoolega selle eest, et hännad oleksid õhukesed nagu raamatulehed või sirged kui mõõgad.

Kuubede hõlmad kinnitati eest haakidega. Rinnaesine jäi eest rohkesti avatuks, sest naistele oli tähtis, et rahad ja reesid ja muud rinnailustised eest paistma jäid. Händadega naistekuued jäeti tihti ka altpoolt rohkem lahti, et triibuline seelik või ilus värviline põll välja paistaks. Naised vööd pikk-kuue peal ei kandnud. 

Händadega kuubede sagedaseks kaunistuseks oli sinine kaleviriba, mis ääristas kuue kraed, varrukasuid ja hõlmade ülaosa. Varasematel meeste- ja naistekuubedel oli ühiseks lõikeliseks kaunistusdetailiks varrukasuhu jäetud ja käeseljale ulatuvad keelekujulised pikendused e. upslanikud. Need olnud värvilise kangaga vooderdatud ning pööratud tagasi, külmaga tõmmatud aga käe peale.

R. Piiri andmetel kaunistati Pilistvere naiste händadega kuubi ka punaste kaarusnööridega. Need kulgesid sirgelt ümber kaeluse rinna eest kuni vöökohani ning mööda seljaõmbluste kaari, moodustades voldikimpude kohal käpamotiivi.

• Pikk-kuub ERM A 509:2193

Rüü

Rüü kandmise kohta Pilistveres on teateid ERM-i korrespondentidelt. Rüüd oli oli linasest või takusest riidest suvine kergem ülerõivas, mis lõikelt sarnanes pikk-kuuega. Eelkõige oli see suvine töörõivas, kuid varasemast ajast on teateid ka rüü kirikuriidena kandmise kohta. Sajuste ilmade korral tõmmati see teiste rõivaste peale vihma ja lume kaitseks. Talvel aga kasutati rüüd veel kasuka peal või pikk-kuue ja kasuka vahel, et kuub niiskena kasukat ära ei määriks.

• Rüü (Kolga-Jaani) ERM 14043

Kasukas

Pilistvere naiste kasukad õmmeldi valgeks pargitud lambanahkadest. Kasuka õmblemiseks kulus olenevalt inimese mõõtmetest tavaliselt 5-8 nahka, naistel üks nahk vähem kui meestel. Töövahendiks oli kolmnurkne nõel ja vahatatud linane niit. Kasukas tehti tavaliselt pealiskuue pikkune või veidi lühem - poolest säärest.  Kasuka ääre alt jäi naistel seeliku äär natuke paistma, rinnaesine oli sarnaselt pikk-kuuele eest avatud ja kinnis asus samuti vöökohal.

Kõige rohkem kaunistati käigukasukaid. Halva ilmaga pandi kirikusse, varrudele, pulma minnes mitmel pool kasukale veel pikk-kuubki peale.

Alates 19. sajandi lõpust hakkasid nii mehed kui naised kandma pihtkasukaid, naistekasukal oli alumine osa lihtsalt kaharam.

Ülevisked

Villane ühevärviline ülevise

18. sajandil ja 19. sajandi esimesel poolel oli vanapärase piduliku õlakattena Pilistvere abielunaistel kasutusel must villane sõba: Naistel vanasti kirikus käies mustast riidest sõba ümber kaela.

Sõba kuulus pidurõivaste juurde. Sellega käidi talvel kirikus. Pärast kasutuselt ära jäämist püsis sõba rangelt veel pruudirõiva osana. Teel peigmehe koju oli pruudi nägu sõbaga kaetud ja alles pärale jõudes võeti see ära. Pilistveres tõstnud isamees mõõga otsaga sõba pruudi näo eest ära.

Villane ruuduline ülevise

Vanapärase sõba kõrval olid 19. sajandil vanatüübilistest õlakatetest kasutusel veel talvised villased palakad. Talvepalakad e. tekid olid lambamusta-valge või sinise-valge ruudustikuga, murdtoimsest villasest kangast ja palistatud otstega. Äärtesse olid neil kinnitatud 2 cm pikkused narmatutid.

Ruudulisi tekke tehti nii ühelaidseid kui ka kahelaidseid. Ühelaidsed olid ca 50-70 cm laiad ja üsna pikad – kuni 4 m. Teki keskpaigaga kaeti sõidu ajal pea ja õlad, jalad mähiti otstesse. Kõndides võeti tekk kokkupandult vasakule käele.

Kahelaidsed olid tunduvalt lühemad – kuni 2 m. Tõenäoliselt kanti neid nii, et tekk võeti ümber ühte otsa pidi ning laiade ühendav õmblus jäi keset selga. Mõnikord on kanga kokkumurrukoht keskel jäetud lahti lõikamata. Sellega kaeti ka pea.

• Ruuduline ülevise (Põltsamaa) ERM A 112:38

Sõbakirjaline ülevise

Pilistvere naised armastasid lisaks eelpool nimetatutele kanda mitmevärviliste kirjatriipudega ümbervõtmise tekke. Need nn. sõbakirjalised ümbervõtmise tekid olid 19. sajandi I poolel iseloomulikud eelkõige Suure-Jaani kihelkonnale, kuid levisid ka Viljandi, Suure-Jaani ja Kõpu kihelkonnas.

Erinevalt ühevärvilistest ja ruudulistest kooti need poolvillased - linase lõime ja peene ühekordse villase koelõngaga koeripspindsed. Triibukombinatsioonid tehti tumesinise (potisinise), punase (puupunase), rohelise, musta ja kollasega. Sinine või punane oli põhivärviks, millel vahelduvas rütmis kirjalised triibud. Kirjade nimetusena on teada ristikiri, särjesapikiri.

Nii ruudulisi kui ka triibulisi tekke tehti ühelaidseid, aga ka kahelaidseid. Ühelaidsed olid ca 50-70 cm laiad ja üsna pikad – kuni 4 m. Teki keskpaigaga kaeti sõidu ajal pea ja õlad, jalad mähiti otstesse. Kõndides võeti tekk kokkupandult vasakule käele. Kahelaidsed olid tunduvalt lühemad – kuni 2 m. Tõenäoliselt kanti neid nii, et tekk võeti ümber ühte otsa pidi ning laiade ühendav õmblus jäi keset selga.

19. saj. keskel võetakse kasutusele aniliinvärvid. Levima hakkavad säravpunased, rohelised ja sinepi kollased põhitoonid. Aniliinvärvide ja vabrikus kedratud lõnga  kasutamisele võtuga 19. sajandi teisel poolel muutub  kirjatriibustik eriti peeneks ja tihedaks.

• Sõbakirjaline tekk (Suure-Jaani) VM 10457:3 E 1847

Linane ülevise

Suvise õlakattena kanti 19. sajandi keskel ja II poolel Pilistvere kihelkonnas linaseid õlakatteid (linik, kaal, palakas). Palakas oli reeglina kahelaidne, linik aga ühelaidne. Põhja-Viljandimaa linastele õlakatetele olid iseloomulikud valgest linasest niidist narmad ja pilu. 

Suurrätt

19. sajandi keskpaigaks omandasid suure populaarsuse ruudukujulised narmasääristusega villased rätid ehk suurrätid, suurrätikud. Neid kooti kodus ise, materjaliks oli villane lõng. Kes ise ei osanud neid telgedel kududa, laskis kududa teistel. Rätid kooti toimsed, 10-12 niiega, pind oli mureline, üks toimerida üht, teine teist pidi.

Vanemad suurrätikud olid ühevärvilised tumedamad või äärtesse kootud teist värvi triipudega. Tumedamaid toone eelistati  just määrdumise pärast. Põhiliselt eelistati ruudulist mustrit: must - tumehall, helehall-tumehall, tumeroheline- pruun või hall. Kodus kootud suurrätid õmmeldi kahest laiast kokku, kuna teljed polnud nii laiad. Imaveres mäletati:

Kodukootud rätid kooti korrutatud lõngadest. Nad olid seetõttu rasked. Ostetud rätid olid ühekordsest lõngast, need olid peened ja kerged/.../Kirikus käies pidi suurrätik igal noorikul kokku pandult vasakul käsivarrel olema kui teda ka vaja polnud. Neid kellel kirikus suurrätti käepeal polnud, olevat naerdud.

Hilisemad rätid olid heledamad, neid vanutati rohkem.

Suurrätte kandsid nii naised kui lapsed, jõukad ja vaesemad. Jõukamatel olid kaunimad, paremast villast/.../Kanti mitmeti. Kui see pandi kolmnurkselt pea ümber, siis seoti kaks nurka seljataha kinni. Nii pakiti sisse lapsed. Sajuse ilma või käreda pakase korral panid naised räti pähe, muidu asetati õlgadele ja rätt oli pooleks murtud. Kui käed olid vabad (polnud vaja hobust ajada ega midagi käes hoida), siis hoiti rätti käega kinni. Kinnitati ka nõelaga.

19. sajandi II poole jooksul tõrjusid ruudukujulised villased suurrätikud vanad traditsioonilised õlakatted talunaiste rõivastusest lõplikult välja.  

Jalakatted

Roositud sukad

19. sajandil kuulusid Pilistvere naise piduliku ülikonna juurde enamasti villased roositud sukad. Roosimine tähendas, et valgetele villastele sukkadele kooti madalpistet jäljendades punased-tumesinised või punased-rohelised kirjad, mis katsid labajalga ning sukasääre mõlemat poolt poole sääre kõrguseni. Tehnika poolest sarnanesid need roositud kinnastega.

• Roositud sukad ERM 8781, ERM A 509:3362, ERM A 643:272

Koekirjalised sukad

Pilistvere kihelkonnas kanti ka villaseid valgeid lihtkoes või koekirjalisi sukki ja suviti linaseid vikeldatud sukki. 19. sajandi lõpupoole hakati sukki kuduma ka valgest puuvillasest niidist.

Korrespondent A. Kärt Imavere vallast kirjutas: 19. sajandi lõpul veel oli vanaemadel esinenud sääriseid, need olid linasest või villasest lõngast ilma pöidadeta põlvini sukad. Nad seoti labajala pealt ja  põlve alt paelaga kinni, et need maha ei vajuks. Neid kanti ainult paljal jalal. Kanti selleks, et pikad villased sakused seelikud ei hõõruks sääri killale.

• Vikkelsukad (Suure-Jaani) ERM 15375
• Puuvillased sukad ERM A 688:89
• Linased sukad (Viljandi) VM 2758/E 166

Säärepaelad

Naised sidusid oma sukad põlve alt säärepaeltega, need ei jäänud aga seeliku alt nähtavale. Labases või toimses põimingus tehtud säärepaelte valmistamisel kasutati tavaliselt mitut eri värvi lõngu, mida vastavalt rühmitades ja põimides moodustati iseloomulik kalasabakiri.

Naiste sukapaeltele tehti sageli ühte otsa aas, et hõlbustada jala ümber sidumist; teise otsa koondati lõngad ühte või mitmesse palmikusse. Vahel jäeti otstesse ka lahtised narmad.

• Säärepaelad (Põltsamaa) ERM A 94:2
• Säärepaelad (Viljandi) VM 2749/E 134, VM 3206 E 136

Jalatsid

Viisud

Igapäevaseks tööjalanõuks olid Pilistvere naistel 19. sajandil pärna- või pajukoorest viisud. Varasemal ajal käidud viiskudega isegi kirikus. Pilistvere viisud punuti otsese põimega. Viiskude juures hinnati seda, et nad lasid läbi õhku ja vett. Enne jalgapanemist pidi neid leotama, et nad kandmisel kõvad ei oleks.

• Viisud VM 641

Pastlad

Argipäevadel kandsid Pilistvere naised harilikust parknahast pastlaid, eelistati paksema, seega vanema looma nahka. Pidulikul puhul eelistati aga õhemast, vasikanahast pastlaid, mida oli kergem töödelda.

Pastelde valmistamisel tuli silmas pidada, et pastlad saaksid pikuti nahast, sest põigiti nahk tõmbas kokku. Pastelde sidumisel ristati pastlapaelad kanna taga, toodi tärgetest läbi jala peale risti ja mähiti pahkluu juures ümber sääre ning sõlmiti.

Pargitud nahast pastlad olid mugavad, need ei kuivanud kõvaks ega veninud märjaks saades. Seetõttu olid pidulikel puhkudel kantavad, aga ka jõukama rahva pastlad tehtud ikka pargitud nahast.

• Pastlad (Viljandi) ERM A 694:88

Kingad

Põhja-Viljandimaal, seega siis ka Kolga-Jaani kihelkonnas, kanti 17. ja 18. sajandil juba osaliselt kingi. Need olid mustad madalakontsalised kingad.

Kindad

Kirikindad

Pilistvere naised kandsid varasemalt valdavalt kahelõngalisi kirikindaid, mis olid eriti iseloomulikud Viljandimaa põhjapoolsetele kihelkondadele.

Kindalõngaks valiti pehme, mitte väga keerdlõng, korrutatud lõng. Vill oli pikk ja pehme “abaluu vill”, ka tallevill oli soovitav.

Vanemad kooti tavaliselt lambamusta-valge või sinise-valge kirjalised, hilisemad enamasti musta, valge, halli põhjalõngaga, kusjuures kirjalõngade värvideks olid sinine, roheline, sinihall või beež.

Korrespondent Kärt Aino Imaverest on kirjutanud:

Punasest hoiduti. Nooremate naiste kinnastes oli kas looduse ääres või triipudes roosat, punast. Taadikvere küla Pikareinu talu perenaine olevat käinud alati roosa-musta kirjute kinnastega, mille pärast teda olevat teised perenaised naernud /…/ Isiklikult mäletan, et minu vanaema Lavi Mari, kes kudus palju kindaid, ei teinud kunagi üleni kollase ja punase kirjaga kindaid /…/ Taadikvere külale on kudunud kindaid Tori sauna Mari Kuusk, kes ühtlasi kudus, ketras villa, linast ja takust lõnga. Sündinud 1847-48 aastal. Ta oli saunanaine Kaeramaa talu maa peal.

Kindamustrid hangiti naabritelt. Vanadel kudujatel olid juba väljakujunenud mustrid, mida teati peast. 19. sajandi lõpus esines Pilistveres kindakirjadest kirbukirja, kärbsekirja, lumeräitsakakirja, karukäpakirja, kassikäpakirja.

Pilistvere kindamustrites esines mitmesuguseid kaheksatahulisi tähtkirju, suurt vahtralehte meenutavat kirja, millest üks leht asus kinda seljal, teine peol, lihtsamatesse töökinnastesse kooti aga hanejalgu. Tihti tehti ka ühesilma võrestiku taolist kirja, võrestiku sees oli ühe-kahe või viiesilmalisi tähti.

Alates 19. sajandi algusest hakati Põhja-Viljandimaal järjest rohkem kuduma kirjatud sõrmkindaid. 19. sajandi lõpu poole tulid eelpool märgitutele kasutusele heegeldatud sõrmikud.

• Kirjatud labakindad ERM A 509:2903, ERM A 509: 2802, ERM 8212, VM 2118/E 302
• Kirjatud sõrmikud (Kolga-Jaani) ERM A 446:84
• Kirjatud sõrmikud (Suure-Jaani) ERM A 509:2853

Koekirjalised kindad

Nooremad Pilistvere naised kandsid ka valgeid villaseid koekirjalisi kindaid - vikkelsõrmikuid. Rikkalikud mustrid katsid nii kindaselja kui ka sõrmed. Peopesa kooti ilma kirjata, et kulumist aeglustada.

Viklitega sõrmkindad olid rohkem käigukinnasteks, neid kasutati peamiselt kevadeti ja sügiseti, sest talvel olnud need külmad. Käigukindad kooti üldse peenemast lõngast ja neil esinesid sageli värvilised koekirjalised või põikilapilised loodused.

• Koekirjalised sõrmkindad (Kolga-Jaani) ERM A 675:3, ERM A 446:84

Randmekindad

Lühemate kindapärade korral ja ka siis, kui särgi varrukaid väga pikki ei tehtud, jäid randmed tihti katmata. Külma vältimiseks hakati käetulpe ehk randmesoojendajaid kandma. Need kooti enamasti soonikkoes ja triibulised.

Randmesoojendajate kandmise mood kadus 19. sajandi lõpu poole, kui hakati pikemate ja labast kitsamate randmeosadega kindaid kuduma.

• Randmekindad (Suure-Jaani) VM 3147/E 234

Ehted

Naise riiete juurde kuulus hästi palju ehteid. Kõige rohkem hõbeehteid kanti seni, kuni naine oli veel võimeline sünnitama. Kui see aeg ümber sai, hakkas ehete hulk vähenema ja kostüüm muutus ka tumedamaks.

Kaelaehted

Ümber kaela kanti igapäevaselt mitmevärvilisi klaas- või kivihelmestest helmekeesid. See on naise kaitsemaagiline ehe juba muinasajast peale. Helmed pandi tütarlapsele kaela, kui tal tuli esimene hammas.

Muinasaegsed helmekeed koosnevad kristallidest, merevaigust ja kaurikarpidest. 18.-19. saj tehti keesid peamiselt eri värvi ja kujuga klaashelmestest. Erinevalt pikkadest helmekeedest, mida kanti rinna peal, jäeti lühikesed kaelusest vaid väheke välja paistma. Ümber kaela kanti 1-2 või rohkem helmerida.

Igapäevastele nn. kaelahelmestele võis pidulikul juhul lisada veel pikema, rinnale ulatuva hõbekettidest kee või helmekee, sageli ühe või kolme kannaga rahaga või kodarrahaga. Teade Kabala vallast ütleb: kaelas kanti kodaratega ja kandadega rahasi.

Kannaga raha kujunes 18. ja 19. sajandi üheks hinnatumaks ehteks. Algselt populaarsed taalrid hakkasid alates 18. sajandist haruldasemaks muutuma ja nende asemel hakati järjest rohkem kandma vene hõberublasid.

Kaela riputatud müntide puhul pidi kujutis mündil jääma väljapoole ja münt ulatus sõle peale. Just sünnituseas naise puhul oli tähtis, et ketid ja mündid hästi kõliseksid. See pidi samuti hoidma kurjad vaimud naisest eemal.

• Muinasaegne helmekee ERM 8797/1-4
• Klaashelmestest keed ERM 8883, ERM 8753

Rinnaehted

Naiste särgikaeluse kinnitamiseks kasutati igapäevaselt väikesi vitssõlgi või lihtsaid preese.  Madli Adamson Vana-Põltsamaa vallast mäletas: Emal olnud keskmise suurusega prees, kirjad peal ja sakid servas.

Piduüliku ülikonnaga kinnitati keset rinda hästi nähtavale suur madalam kuhiksõlg või suur prees. Põhja-Viljandimaale olid iseloomulikud suured lamedad, 8-10 cm läbimõõduga preesid. Need olid nagu kuhiksõledki enamasti hõbedast, kuid suuri preese tehti ka odavamast metallist – uushõbedast. Eriti Põltsamaal, Pilistveres, Kolga-Jaanis, aga ka teistes kihelkondades, levisid suhteliselt paksust uushõbedast preesid, mille läbimõõt ületas kohati 10 cm piiri. Kuna uushõbedast ehetele tuli lüüa ainult tempel sulami nimega – NEUSILBER, NS või uushõbe, siis on nende valmistajat pea võimatu kindlaks teha.

• Vitssõlg ERM 8747:2
• Prees ERM 8800
• Kodarraha ERM 14120
• Kuhiksõlg ERM 8829
• Suur prees ERM 8948

Sõrmused

19. sajandil olid lisaks eelpool nimetatutele levinud veel mitmesugused sõrmusetüübid. Sõrmused olid meestel ja naistel sarnased. Abielusõrmustena kasutati enamasti hõbedast vitssõrmust, plaadiga sõrmust ja harisõrmust.

• Vitssõrmus ERM A 198:5
• Plaadiga sõrmus ERM 8960
• Harisõrmus ERM 8820

Koostajad

• Tiina Jürgen, etnoloog
• Jana Reidla (ehted, 2015)
• Tiina Jürgen (ehted, 2020)

Allikad

• ERM EA 113. Elle Kuigo 1966. Etnograafilist teatmematerjali XIX saj. lõpu ja XX saj. alguse, osalt kaasaegsetest särkidest Paide, Jõgeva, Põlva, Valga, Viljandi ja Pärnu rajoonist, 293-298.
• ERM EA 110. Aino Voolmaa 1965. Teatmematerjali XIX saj. lõpu ja XX saj. alguse, osalt kaasaegse rõivastuse kohta Viljandi, Jõgeva ja Paide rajoonist, endistest Viljandi, Tarvastu, Suure-Jaani, Põltsamaa, Pilistvere ja Peetri kihelkonnast,179-298.
• ERM EA 70. E. Lõoke 1959. Etnograafilist teatmematerjali Viljandimaalt Pilistvere ja S.-Jaani kihelkondadest, 154-156.
• ERM KV 1, KK III. 1926. Lk. 1301-1311.
• ERM KV 196, KL 89. A. Kärt 1969. Seelikud, 105, 425-437. Silmkoeesemed, 138-151.
• ERM KV 216, KL 125. Suurrätikud, 372-375; 456-460.
• Astel, E. 1998. Eesti vööd. Tartu.
• Kaarma, M., Voolmaa, A. 1981. Eesti rahvarõivad. Tallinn.
• Kirme, K. 2002. Eesti rahvapärased ehted. 13.sajand – 20. sajandi algus. Tallinn.
• Kurrik, H. 1938. Eesti rahvarõivad. Tartu.
• Linnus, H. 1973. Tikand Eesti rahvakunstis. II. Lääne-Eesti ja Lõuna-Eesti. Tallinn.
• Manninen, I. 1927. Eesti rahvariiete ajalugu. - ERM Ar. III. Tartu.
• Sild, H. 1969. Linuk ehk sabaga tanu. – EM Ar. XXIV. Tallinn, lk. 58-72.
• Voolmaa, A 1971. Eesti rahvarõivaseelikud. EM Ar. XXV. Tallinn,106-149.
• Voolmaa, A. 1975. Põll Eesti rahvatraditsioonis. EM Ar. XXVIII. Tallinn, lk.131-163.
• Voolmaa, A. 1990. Õlakatted - sõbad, õlalinikud, suurrätid eesti naise rõivastuses. - Lisandeid Eesti rahvarõivaste juurde. Tallinn.