Põltsamaa mees

Põltsamaa mehe rõivakomplekti kuulusid 19. saj. keskpaiku valge linane särk, linased või villased põlvpüksid, vatt, rüü, pikk-kuub, kasukas, vöö, sukad koos sukapaeltega, kindad, pastlad või säärsaapad, suvise peakattena suvise peakattena murumüts või kaapkübar ja talvisena kõrvik.

Särk

Põltsamaa meestesärgid õmmeldi nagu naistesärgidki valgest linasest riidest ilma siilude ja jätkuta ning kaunistati linase või puuvillase niidiga. Meestesärgid olid mahapööratava krae, piki õlgu õmmeldud õlalappide ja pikkade värvliga varrukatega ning nad tehti lühemad kui naiste omad. Seda tüüpi särkidel oli T-kujuline kaelaava ja 30-36 cm sügavune rinnalõige asus ees keskel. Kaenla alla õmmeldi varruka laiendamiseks kaenlalapid ja küljeõmblused jäeti alt äärest ligikaudu 5 cm ulatuses lahti. Käisevärvlid sõlmiti niidist sõltusega. Rinna eest kinnitati särk väikese vitssõle või niidist punutud nööriga.

Meestesärgi õmblemisel murti riie nii kokku, et seljatükk jäi veidi pikem ja alla jätku ei pandud. Pikkuselt pidi särk ulatuma jalgade vahele tõmmata.

Põhja-Viljandimaa meestesärkidel jäeti krae sagedasti tikkimata või kaunistati lihtsalt lõngasõlmede, tagide või mõnel muul viisil. Lihtsamateks ilustiseks olid tikkpisteread õlalappidel ja varrukavärvlitel, rikkalikumate tikandite puhul kaunistati õlalapid ja varrukavärvlid püvisilm- ning tikkpistetega (pilud).

Maria Voldre (sünd. 1885) meenutas, et tema vanaisa kandis allapoole põlvi ulatuvaid linaseid särke, millel olid laiad värvliga varrukad, õlalapid, nelinurksed kaenlalapid ja kitsas püstkrae. Kaunistuseks õlalappidel ja värvleil tikkpisted.

Püksid

Villased põlvpüksid

Hiljemalt 18. sajandi alguseks kodunesid Põhja-Viljandimaal põlvpüksid. 19. sajandi alguses levisid eesnööbitava lakaga kitsad põlvpüksid, mida u sajandi keskpaiku hakati õmblema potisinisest täisvillasest riidest. Selliseid täislakaga ehk mõlemast ülanurgast lahtinööbitavaid põlvpükse kanti koos samast riidest vatiga. Koos lakaga pükstega levis siia ka nimetus püksid.

Lakk ehk nelinurkne lapp pükstel ees esines ainult põlvpükstel. Täislakk kattis kogu eesosa jalgevaheni ja oli mõlemalt poolt ülanurkades nööbiga kinnitatav. Et püksid laka lahtivõtmise korral maha ei kukuks, jäeti eest nööbitava värvli nööbid kinni.

Pükste sääreotsa värvlid kinnitati palmitsetud paeltega, mille otstes ilutsesid tutid. Mõlema sääre otstesse küljele tehti umbes 15 cm pikkune lõhandik, mis kinnitati tavaliselt kolme suure särava vasknööbiga. Samasuguse kahe vasknööbiga kinnitati eest värvel ja ülalt külgedelt laka nurgad. Lakaga pükstele tehti sageli linasest riidest tasku laka alla.

  • Potisinised villased põlvpüksid (Suure-Jaani) ERM 2072

Linased püksid

18. sajandi alguseks kodunesid Põhja-Viljandimaal laiad põlve alt kroogitud säärtega valged linased põlvpüksid, mida kanti kohati kuni 19. sajandi keskpaigani suviste tööpükstena. Sellised sääreotstes kurrupaeladega pükse näeme ka J. Chr. Brotze pildil Eesti rõivad Põltsamaa ümbrusest 1777. Tegemist oli ilmselt renessansimoest mõjutatud pükstega, sest sellised laiasäärelised põlvpüksid leidsid Lääne-Euroopa talurahvarõivastuses rohkesti kasutamist.

A. Voolma andmil on Eestis selliseid pükse ERMi kogutud Torma, Laiuse ja Viru-Jaagupi kihelkonnast ning Viljandimaa Pilistvere ja Põltsamaa kihelkonnast. Kuid mälestusi nende kandmisest 19. sajandi I poolel on kirja pandud tunduvalt laiemalt alalt Põhja- ja Kesk-Eestis.

Lõikeliselt moodustati sellistel pükstel kumbki reis kokkumurtud riidelaiast ja jalgade vahele õmmeldi rombikujuline tükk. Värvli otstes seotav, harvemini nööbitav kinnis asetses keskkohast veidi paremal. Laiasääreliste põlvpükste kandmise alal  püsisid meestel ka riidest õmmeldud säärekatted ehk säärsukad, mida samuti kui varem püksegi, nimetati kaltsud.

Laiade põlvpükste kõrval hakkasid mehed 19. sajandi alguses kandma eest nööbitava lakaga linasest riidest lakaga pükse, mis lõikelt ühtisid potisiniste põlvpükstega.

Vatt

Põltsamaa meeste vatt ehk kampsun, raudkampsun, kuub õmmeldi nagu püksidki potisinisest täisvillasest riidest ja  need olid lipiga vatid st. neil esines keset selga õmblus, mis jätkus allpool vööd lahtise voldi ehk lipiga. Vanemad lippidega vatid olid püstkraega ja kurgualuseni kinni käivad. Neil võisid taskud olla või puududa. Uuematel pöörati hõlmade nurgad maha st olid mahapööratud kraega ehk revääridga ning neil olid alati ka taskud. Sellistel Mandri-Eesti meesterõivaste eeskujul õmmeldud vattidel olid voldikesed selja- ja hõlmatükkide õmbluse kohas, voltide ilunööbid, hõlmade mahalõigatud nurgad ja ees tavaliselt kaks metallnööpidega nööbirida. Põltsamaal nimetati meestevatti rohkete vasknööpide pärst raudkampsuniks.

I. Mannineni andmeil esines meestel Põltsamaal ka siiludega kampsuni lõikega vatte, kus siil juba on kaotanud oma algupärase tähenduse laiendada kõnde alläärt. Hõlma- ja seljatükk liituvad vahetult kokku; nende vahelisse õmblusse on siil õmmeldud, kuid ainult ühe servaga ja teine esrv pööratud lapiti seljatüki peal. Nõnda pole siiludel mingit praktilist mõtet. Alt nurgast on mõlemad siilud kinnitatud vasknööbiga ja samasugune on näha ka siilu ülaotsas.

Pidulik meeste täisriietus eeldas, et vati peal oli veel vöötatud pikk-kuub ja vöö vahel kirikindad.

Suveks tehti Põltsamaal valgeid linaseid vatte, mis lõikelt sarnanesid villastega. Vesti sealsed mehed ei kandnud.

Peakatted

Juuksemood

Meeste juuksemoe kohta 19. sajandil on andmeid, et kanti pikemaid juukseid.

Kaapkübar

Põltsamaa mehed kandsid pidulikel juhtudel, kui seljas oli pikk-kuub või vatt, vildist lambamusta kaapkübarat. 19. saj. keskpaigaks said aga populaarseks silindrikujulise rummuga kübarad, mida kutsuti ka malmkübaraks.

Kaapkübaraid valmistasid kübarsepad lambavilladest erilise paku peal. Kübara tellija viis kübarsepale ühe naela ehk 400 g head lambavilla. Kübarsepp vanutas villa keeva veega, lisas rukkijahu ja vormis puuvormil kübara. Ühe kaapkübara tegemine võttis aega 2 päeva. Tasu arvestati toiduainetes või rahas.

Murumüts

 Suviti kanti Põltsamaal nii tööl kui ka pidudel peas mustast kuueriidest kuuesiilulist murumütsi, mis levis põlise peakattena Põhja-Viljandimaale Lääne- ja Põhja-Eestist. Mitmed teated murumütsi kandmise kohta räägivad, et Viljandimaal enne suvisel ajal oli peas kõigil meestel, niihästi väljas kui ka toas ja ainult söögi ajaks võetud ära.

R. Stokeby kirjutas 1926. aastal Põltsamaalt etnograafilist materjali kogudes, et murumütsi on vanasti kantud kaunis laialt. Ummusi külas oli murumüts tehtud kolmenurgelisest linase e. takuse riide siiludest. Pääl oli harilikult nööp või tutt. Seda kandsid külas nooremad suvel tööl ja mujal. Põltsamaa pool on see olnud enam pühapäiseks peakatteks suvel kirikuskäimisel /…/Kamari külas trehvasin ühe vana, 96 aastase mehe, Juhan Reinhardti, kes kandis veel murumütsi. Temal oli see tehtud mustast villasest riidest nööbiga lagipääl ja vooder sees.

Talvemüts

Talvepeakatteks oli karusnahksete allalastavate kõrvadega müts ehk talikübar, mis tehti tumedast kodukootud kalevist, vahel ka mustast parknahast ümara, neljast siilust kokku õmmeldud pealae ja lambanahkse voodriga. Pealael paelaga kokku seotavad kõrvad ja kuklatagune kitsam karusnahkne ääris olid tehtud mustast lambanahast, jõukamatel ka saarma- või rebasenahast.

Põltsamaal mäletati, et talvel kanti pargitud lambanahast tehtud kõrvulist (kõrvalappidega), villaga sissepoole. Kõrvulisi tehti ka mustast villasest riidest, sel oli aga vooder sees.

Ülerõivad

Pikk-kuub

Mehed kandsid Põltsammaa kihelkonnas toimsest villasest riidest lambapruune või musti händadega kuubi. Meeste händadega kuued olid nagu naiste omadki kaarjalt seljale viidud küljeõmblustega taljesse võetud ja küljeõmbluste kohalt vööst algavad voldid jäid taha, moodustades nn hännad. R. Piiri kirjutab, et meeste händadega kuued ei olnud nii kehasse töödeldud kui naiste omad ja ka rinnaesine ei olnud nii avali. Erinevusi esines ka kaunistustes.

Meeste ja naistekuubede ühiseks lõikeliseks kaunistusdetailiks olid varrukasuust käeseljale ulatuvad keelekujulised pikendused – upslaed. Jakob Hurda Põltsamaa korrespondentide kirjelduste järgi olnud sealsetel meestekuubedel rinna ees kuni 12 paari haake, kinni peetud vöökohal kahe viimase haagipaariga. Püstjoones sisselõigatud taskutel olnud sinise või punase kaleviga vooderdatud lakad, toredamatel upslanikud sama kaleviga ehitud ning rinnaesisel veel punane, sinine või roheline nöörilustus.

Meestekuubedel olid levinumad ka taskukotid, sageli ainult ühel hõlmal. I. Manninen kirjutab, et käies tõmmatud kuuehõlm otsapidi taskuaugust läbi, et kuub käimist ei raskendaks. Meeste kuue pikkuse kohta öeldi, et ükskõik kui pikk mees oli, kuub pidi ulatuma poolde säärde.

Mehed kandsid  erinevalt naistest pikk-kuue peal villast vööd või nahkrihma. H. Moora kirjutab, et Hupeli avaldatud pildil Põltsamaa rahvarõivastest 18. sajandi II poolel (vt. J. Chr. Brotze Eesti rõivad Põltsamaa ümbrusest 1777), on mehel, ilmselt peremehel, seljas pikk, peaaegu pahkluuni ulatuv kuub, vööl paistab olevat hulga vasknaastude ehk siradega kaunistatud nahkrihm. Sellist nahkvööd olevat Hupeli järele kandnud eeskätt noored mehed.

Anna Martin Kalana küla Mardi talust meenutas, et talu karjamaal oli saun, saunas elasid vanad mehed – saunamehed. Nemad käisid erisuguste riietega. Püksid olid mustad, kampsun potisinine, käis eest haakidega kinni. Vesti neil ei olnud. Külmaga pandi kasukas selga. Saunameestel oli kasukas all ja kuub peal. Kuub must – lepakoorega värvitud.

Rüü

Rüüd oli Viljandimaal üldiseks suviseks ülerõivaks ja sarnanes lõikelt pikk-kuue ja kasukaga. Rüü õmmeldi valgest linasest või takusest riidest ja oli 19. sajandi II poolel jäänud eelkõige suviseks töörõivaks, kuid varasemast ajast on teateid ka rüü kirikuriidena kandmise kohta. Sajuste ilmade korral tõmmati rüü teiste rõivaste peale vihma ja lume kaitseks. Talvel aga kasutati seda veel kasuka peal või pikk-kuue ja kasuka vahel, et kuub niiskena kasukat ära ei määriks.

ERM-i korrespondentide vastused räägivad rüü kandmisest Põltsamaal. 1926. aastal kirja pandud teate järgi oli rüü vana, tarvituselt ammugi ära jäänud riie. Põltsamaa ümbruses täätakse seda aga väga hästi. Rüüd oli takusest riidest käiste ja kraega mantel, üliriie. Seda kandsid suvel sulased ja enamasti karjased. Rüüd ja murumüts – ned olid karjase harilikud riided.

Kasukas

Meestekasukas õmmeldi pargitud lambanahkadest. See tehti pealiskuue pikkune või natuke lühem. Vanemad kasukad olid suhteliselt kitsad – sirged või veidi alt laienevad. Kasukat kanti mihklipäevast jüripäevani välitöödel, sõitudel, kirikus ja pidudel. Naiste ja meeste valged pargitud lambanahksed kasukad oma lõikelt ei erinenud, vahe olnud ainult kaunistustes. Meestekasukad olid lihtsamad.

Kasukat kanti mihklipäevast jüripäevani välitöödel, sõitudel, kirikus ja pidudel. Igaks puhuks oli erinev kasukas, kas siis sõidu-, käigu- või pidukasukas.

Alates 19. sajandi lõpust hakkasid nii mehed kui naised kandma pihtkasukaid, naistekasukal oli alumine osa lihtsalt kaharam.

Vööd

Nahkrihm

Riiete kinnitamine nahkrihmaga on üks vanemaid kinnitusviise. Nahkrihmale lisati harilikult veel mitmesuguseid metallpandlad, -kinnitid, naastud ja sirgad. 18.-19. sajandil olid nahkrihmade pandlad lihtsad, valatud nelinurksete või ümarate servadega, vahel kaunistatud ka graveeringutega.

Uhkemaid vöid valmistasid elukutselised käsitöölised, külasepad tegid lihtsamaid pandlaid. Nahkrihmade kaunistamine rihma külge kinnitatud sirkadega oli 18. sajandil ja 19. sajandi I poolel veel üsna üldine. Pühade ajaks hõõruti nahkrihmade pandlad ja sirgad tuha ja söega läikima. Mitmed arhiiviteated sisaldavad aga viiteid selle kohta, et uhked sirkadega nahkrihmad ei olnud siiski taskukohased igaühele ja tuli leppida lihtsa pandlaga nahkrihmaga.

Võrkvöö

Põltsamaa mehed kandsid kiriku- või pidurõivastega  villast vööd e. meeste vööd, mis seoti pikk-kuue või kasuka peale. Laia villase meestevöö üldnimetusena oli tuntud pussak. Vöö seoti kaks korda ümber keha, narmastatud otsad toodi ettepoole ja jäid vöö vahelt läbipanduna külgedele rippuma.

1926. aastal mäletati Põltsamaal, et meeste vööd tehti enamasti villased, teistsuguse kirjaga. Nad kandsid vööd ainult kuue pääl. Sõlmimine oli ka erisugune. Pahema külje pääl pöörati vöö otsad risti ja pisteti vöö vahele. Otsi rippuma ei jäetud. Paremal küljel oleks vöösõlm olnud töö juures tüliks. Vööl oli vanarahva elus määratu suur tähtsus. Eriti pulma, s.o. pruudi leidmise, kosimise ja laulatuse kommetes oli vööl edendada ülitähtis osa.

Labase võrguga hambulistel vöödel oli põhivärviks punane, millele lisandusid paari värvi (roheline, sinine, pruun, kollane) hambulised triibud. Esines 2-4 värvi. Hambulistele vöödele lisandusid sageli valged lõngad. Keskel kinnitus oli kas silmadega kootud või läbitõmmatud niit, laius 4,5 ja 19 cm vahel, pikkus 190-310 cm. Narmad olid kas keerdnarmad või rippuvad lõngad. Ajal kui meeste võrkvööd hakkasid tarvituselt kaduma, jäid need nagu teisedki vööd ja paelad pulmavööks.

Telgedel kootud villaste vööde kohta, mida kasutati Pilistvere ja Kolga-Jaani kihelkonnas, on Põltsamaalt eitavad teated.

Helmevöö

Põltsamaal levisid alates 19. sajandi keskpaigast ka uhked helmevööd. Vööde alusmaterjaliks oli pruun pargitud nahariba, mis täideti tihedalt ühekaupa kinnitatud helmestega. Vööde lisaehteks olid graveeritud ornamendiga vasest või hõbedast pandlad. Helmevöid kandsid enamasti noored mehed pidulikul puhul peamiselt kasukal. Sellist vööd peeti jõukuse ja uhkuse tunnuseks. Sageli kinkis pruut oma peigmehele helmevöö.

Jalakatted

Sukad

Villaste põlvpükstega kanti varrastel kootud lambamusti või valgeid villaseid sukki, mille toreduseks olnud viklid s.o koekirjalised mustrid. Meestesukad ei olnud üleni viklitega kaetud. Et sukad aga hästi soojad oleks, siis vanutati neid paksemaks. Talvel külmaga tõmmati sukki isegi kuni 3 paari jalga.

Ka J. Hurda Põltsamaa korrespondentide teadete järgi kuulusid meeste suveülikonda valgest takusest riidest õmmeldud säärekatted ehk säärsukad mis pükste põlvevärvli alla kinni käinud ja mida samuti kui varem püksegi, nimetati kaltsud.

Püksisääred ulatasid siis pisut alla põlve. Kuna säärte ümber käisid  säärekaltsud, takused sääre lapid. Säärekaltsude alumised otsad ulatasid jalakaltsude pääle, et lumi või muld kaltsude sisse ei pugenud, kuna säärekaltsu ülemine äär jäi püksisääre otsa alla. Püksisäärel olid all otsas paelad, millega kinni seoti. Samuti oli säärekaltsul all ääres kinnitamiseks pael. Kui sokke hakati kandma, siis muutus ka sidumisviis.

Säärepaelad

Sukad seoti värviliste säärepaeltega, mille tutid jäid rippuma poole sääreni. Meeste säärepaelad olid nii sukkade hoidmiseks kui ka põlvpükste sääreosade kinnitamiseks. Meeste paelad tehti sageli värvikamad ja otstes tuttidega, sest erinevalt naiste omadest jäid need nähtavale.

Labases või toimses põimingus tehtud säärepaelte valmistamisel kasutati tavaliselt mitut eri värvi lõngu, mida vastavalt rühmitades ja põimides moodustati iseloomulik kalasabakiri. Tavaliselt olid need nn. kalahännalised ehk pääsukesesabalised paelad. Viljandimaalt on muuseumidesse kogutud ka mõned kirivöötehnikas kootud meeste säärepaelad.

Jalatsid

Viisud

19. sajandil kandsid Põltsamaa mehed paju- või niinekoorest otsese põimega viiske st soad käisid jalatsi laiuse ja pikkuse suunas, neil olid madalad ääred ja nina ning ääres kõrvad, kust tõmmati läbi paelad nagu pasteldelgi. 19. sajandi I poolel käis vaesem rahvas viiskudega ka kirikus, kuid sajandi keskpaigaks olid viisud jäänud siiski vaid tööjalanõuks.

Viiskude kohta on Põltsamaalt teateid, et viiskusid kanti suvel iga päev töö juures. Nad tehti pajukoorest, kasetohust, ehk noore niine koorest. Viimased olid kõige vastupidavamad. Viiskusid kulus suvel palju. Sellepärast polnud neid aega pererahval enesel teha, vaid anti vabad-eitede hooleks viiskude tegemine. Eided kauplesid mitmekesi terve külameeste viisud endile teha ja said tasuks 1/3 vakka rukkid igast talust. Neid naisi kutsuti viisuvanamoorideks.

Pastlad

Põltsamaa meeste pidurõivaste juurde kuulusid 19. sajandil tavaliselt pargitud nahast helepruunid pastlad. Pastlanahka osteti, aga kellel loomi otsa sai, laskis parkida ka. Pastelde parkimiseks kasutati kõige üldisemalt kooreparki, eelistades pajukoort. Lõuna-Viljandimaalt pärinevate teadete järgi jätnud paju ja ka kasepark naha pehmeks, lepa ja kuuse oma aga kõvaks. Pastlad olid head kerged, kergemad jalga panna kui saabas. Pasteldel olid kõrvad, nöörid toodi kõrvadest läbi risti. Pastlapaelad anti karjalastele palmitseda.

Pastelde kandmise kohta on Põltsamaalt 1926. aastal kirja pandud teade, et talvel külmaga kanti vasikanahkadest, raagnahast s.o. parkimata nahast pastlaid, karvaga väljapoole. Karv jäeti sellepärast pääle, et pidas kauem kulumisele vastu.

Samas on huvitav kirjeldus pastlapaelte sidumise kohta: Suvvade jalgasidumine oli vanastipisut teistsugune kui praegu. Nöörid käisid küll samuti läbi ormade, ääre aukude. Ormad tõmmati jalaümber pinguli, pandi nöörid kanna taha risti ja toodi siis jala pääle, kus sünnitasid jälle risti ja pisteti ormast kord läbi, et suvvad seisaks kindlamalt jalas. Nüüd toodi nöörid jälle jalapääle, pisteti kord vastaspoole orma minnevast nöörist läbi; kaks haru keerutati nüüd kokku ja viidi säärt mööda ülesse põlve alla, kus nöörid üksteisele vastapidises suunas aeti ümber sääre. Suvvade sees kanti siis nartsusid, kaltse, kuna nüüd enamasti kantakse sokke (sukki). Siis oli ka teistsugune sidumisviis tarvilik.  

Säärsaapad

Alates 19. sajandi II veerandist hakkasid ka Põltsamaa mehed püha- ja pidupäeviti üha enam kandma pikka säärega saapaid ja pastlad jäid sajandi teise poole jooksul põhiliselt tööjalanõuks.

Varasemad kollasest parknahast pikasäärelised saapad olid õmmeldud taldadega ja neid kutsuti vene saabasteks. Valmistati neid veise või hobusenahast. Veisenahast tehtuid peeti paremaks, sest nad pidasid paremini vett ja olid pehmemad. Pärast korduvat tökatiga määrimist muutusid saapad tumedamaks ja veekindlamaks. Säärsaabas nõudis palju kvaliteetset nahka ning ka meistrit, seega oli nende kandmine võimalik alles jõukuse kasvuga.

Mihkel Lepp (sünd. 1884) Adavere valla Metsaküla Sepassandi talust mäletas, et venesaapad olid isal talvel käimiseks. Kingsepa tehtud saapad olid peenemad.

R. Stokeby kirjutas, et venesaapad tulid hiljemal ajal ja neid osteti harva, ja siiski linnast. Olid suured, kollased suure pöia ja kõrge säärega. Pöias oli soendamiseks ikka suur peotäis põhku.

Kindad

Meeste kindad kooti enamasti samasugused kui naistelgi. Meestel olid kindad aga peale praktilise otstarbe ka lihtsalt rõivastuse täienduseks. Vanemateks kinnasteks peetakse kahelõngalisi silmkoes labakindaid (labapeoseid), tavaliselt sinise-valge või lambamusta-valge kirjalisi. 19. sajandi keskpaigast alates kooti juba ka kirevavärvilisemaid kindaid (vt naiste kindad).

Ehted

Mehed kinnitasid särgi rinna eest väikese vitssõlega. Et vitssõlg oli levinud just tarbeesemena, püsis ta teistest kauem meesterõivaste kinnitina, nii et paiguti nimetati teda isegi meestesõleks või meeste preesiks.

Sõrmused olid meestel ja naistel sarnased. Abielusõrmustena kasutati enamasti hõbedast vitssõrmust, plaadiga sõrmust, rombikujulise kaunistusmotiiviga sõrmust ja harisõrmust.

Koostajad

  • Tiina Jürgen, etnoloog

Allikad

  • ERM EA 12. R. Stokeby 1927. Suvine etnograafia töö. Kogutud: Laeva, Uue- ja Vana-Põldsamaa vald Viljandimaal 5.VI – 5.VIII 1926, 541-747.
  • ERM EA 110. Aino Voolmaa 1965. Tetmematerjali XIX saj. lõpu, XX alguse, osalt kaasaegse rõivastuse kohta Viljandi, Jõgeva ja Paide rajoonist, endistest Viljandi, Tarvastu, Suure-Jaani, Põltsamaa, Pilistvere ja Peetri kihelkonnast, 146-226.
  • ERM EA 113. Elle Kuigo 1966. Etnograafilist teatmematerjali XIX saj. lõpu ja XX saj. alguse, osalt kaasaegsetest särkidest Paide, Jõgeva, Põlva, Valga, Viljandi ja Pärnu rajoonist, 299-309.
  • Astel, E. 1998. Eesti vööd. Tartu.
  • Johann Christoph Brotze. Estonica. 2006. Tallinn.
  • Kurrik, H. 1937. Villased meestevööd. Tartu.
  • Maarjamaa rokokoo. 2007. Gottlieb Welte 1745/49 – 1792. Näituse kataloog. Koostanud A. Untera. Kadrioru Kunstimuuseum. Tallinn.
  • Manninen, I. 1927. Eesti rahvariiete ajalugu. – ERM Ar. III. Tartu.
  • Moora, H. 1957.Eesti rahvarõivaste arenemise ajaloost. – Eesti rahvariided XIX sajandist ja XX sajandi algult. Tallinn, lk. 7-28.
  • Piiri, R. 2004. Talurahva jalanõud ehk mida panna jalga, kui seljas on rahvariided. Tartu.
  • Piiri, R. 2007. Eesti talurahva üleriided 19. sajandil. Tartu.
  • Voolmaa, A, 1977. Meestepüksid Eesti rahvarõivastes. – EM Ar. XXX. Tartu, lk. 22-43.