Urvaste mees

Urvaste mehe rahvarõivakomplekti moodustasid särk, püksid, vatt ja pikk-kuub. Vest kui uuemamoeline kehakate esines vähesel määral jõukamatel meestel.

Särk

Särk tehti valgest linasest riidest T-kujulise kaelalõikega. Särgile pandi väike kaalduk, kaalduke ehk püstkrae. 19.sajandi keskpaiku olid aga meestesärgid mahapööratava kraega, piki õlgu õmmeldud õlalappide ning värvlitega käistega. Särgid olid kaunistatud tagasihoidlikumalt kui naistesärgid. Peamisteks ilustusteks olid tikkpisteread ehk pilud õlalappidel ja varrukavärvlitel.

Meestesärgid olid harilikult lühemad kui naistesärgid ulatudes ainult poole sääreni või põlvedeni. Harilikult olid kaenla all kaenlalapid ja kaelaaugu laienduseks õlgade juures kolmnurksed kraelapid. Kuigi meestesärkide juures ei pandud eriti suurt rõhu ilustustele, oli särkide ehtimine siiski põhjendatud, kuna suvisel ajal ja sooja ilmaga liikusid mehed ringi särgiväel.

Püksid

Meeste suvised püksid olid linased või takused, talvised püksid tehti villasest riidest. Seal, kus pealisriided olid valged, tehti ka püksid seda värvi. Külmaga kanti tihti kahtesid pükse: linased all ja villased peal.

Pükste riie oli vanemal ajal kodukootud ning üsna paks. On teada, et kodukootud meeste püksiriie oli olnud nii paks, et ei andnud põlvest hästi koolduda. Päris kimpu jäi aga vihma ajal, mil riie vett täis imbudes vildisarnaselt kõvaks läks, nii et vaevalt jalgu painutada sai.

Peakatted

Kõige üldisem ja kõige pidulikum meeste peakate oli vildist kaapküpär, kolletega küpär ehk kaapkübar.

Põhja-Eestis kantavatest kaabudest erines see üles kitseneva ja madala rummu poolest. On teada, et kirikusse minnes pandi ninarätik kübara rummu sisse.

Ülerõivad

Sooja andev pealisrõivas pikk-kuub ehk suursärk oli suure au sees. Urvastes olid tavalisemad puusadega kuued, s.t siilud langesid külgedelt volti.

19. saj alguses hakati küljeõmbluste abil seljaosa veidi pihasse võtma. Nüüd jäid õmbluste vahele vöökõrgusele õmmeldud siilud rohkem taha, moodustades lahtised voldid ehk puusad.

Vööd

Meeste pealisrõivaile seoti alati vöö. Kuigi pikk-kuuel olid haagid, vöötati sellest hoolimata. Urvaste kandi meeste vööd olid tavaliselt võrkvööd või laiad telgedel kootud triibulised pussakad.

Vöö seoti kaks korda ümber keha alustades eest keskelt ja lõpetades ees samas kohas. Otsad köideti ees poolsõlme ja jäeti rippuma või keerati paar korda ümber vöökordade ja pisteti vöö vahelt läbi, nii et otsad jääksid külgedele rippuma.

Ehted

Särgi krae kinnitati hõbedast või vasest vitssõlega. Vitssõleks nimetatakse kitsa, mitte üle 5mm laiuse rõnga kujulisi sõlgi, mille külge on kinnitatud sõlenõel. Vitssõlgede läbimõõt kõikus 1,5-3,2cm vahel.

Sõrmused olid sel perioodil enamasti abielusõrmustena kasutatud vitssõrmus ja harisõrmuse erinevad tüübid: inglipeasõrmus, kätega sõrmus ja õiemotiividega harisõrmus, mida kandsid nii mehed kui naised.  

Koostaja

  • Vilve Oja, Vana-Võrumaa rahvarõivaste uurija

Allikad

  • Kaarma, Melanie,Voolmaa, Aino 1981. Eesti rahvarõivad. Eesti Raamat.
  • Kirme, Kaalu 1986 Eesti sõled . Kirjastus Kunst.
  • Kirme, Kaalu 2000. Eesti hõbe. Kirjastus Kunst.
  • Manninen, Ilmari 1927. Eesti rahvariiete ajalugu. Tartu
  • Eesti Rahva Muuseumi etnograafiline arhiiv