Urvaste naine

Antsla ümbruskonnas kanti rahvarõivaid kauem kui Valga ja Võru ümbruskonnas. 120 aastat tagasi oli Antsla naistel rahvarõivas veel üldiselt kasutusel.

Särk

Urvaste naise särk oli tavaliselt õmmeldud kolmest erinevast rõivasordist. Käisserõivas ehk varruka riie oli siingi nagu mujal endisel Võrumaal, kootud eraldi, varrukariide kangas. Särgi piht oli keskmise jämedusega linasest ja alane jämedast takusest labasest riidest.

Lõikelt olid Urvaste naiste särgid laia mahapööratud kraega ja õlaõmblusteta. Õlgadele olid õmmeldud õlalapid, mida kaunistas valge niidiga säresilma ehk püvisilmtikand. Varrukad olid särgil värvlitega ning tikandid tehti valge niidiga.

Töösärk, mis oli lihtsam, neile kraed ei õmmeldud oli ainult kitsas kaelataguse palistus. Samuti olid varrukad värvliteta.

Etnograafilise arhiivi andmetel oli M. Lüüsi lapsepõlves särkide tikkimine karjalaste ja noorte tüdrukute tööks, vanemad naised talus seda tööd ei teinud, nemad kudusid ja ketrasid, see töö nõudis vilunut tegijat.

Jutustaja noorpõlves (110-120 aastat tagasi) oli talus veel palju inimesi. Kuna kõik tööd tehti käsitsi, siis ei saanud teisiti, so väikese rahvaga läbi. Ka riiet läks sellepärast palju. Iga töötegija pidas aastas 2-3 hamet ehk särki läbi. Hammerõivast ehk särgirõivast kooti iga aasta oma 50-60 küünart. Kus talus tütreid oli, seal tuli särgiriiet kududa veelgi rohkem, sest riidekirstud pidid täis olema.

Seelik

Urvaste kandis kutsuti pikitriibulisest kangast seelikuid undrukuteks ja pruntsideks. Kõik seelikud olid õmmeldud kaharad. Värvli juures oli seelik tihedalt voltides. Seeliku alläärde oli uhkuse pärast õmmeldud punane pael.

Vöö

Urvaste kandis kandsid vanemad inimesed alati vööd. Vööde kudumiseks oli Antsla ümbruses igas talus vöökudumise peele ehk vööteljed, kuhu loodud vööd peale tõmmati. Vööd kooti rabajatega.

Igapäevase töö juures oli vöö mitu korda ümber keha mähitud ja vööotsad vöökordade vahele pistetud. Pidulikel puhkudel esines vöö sidumist ees või küljel lahtiselt allarippuvate otstega.

Naistel oli harilikult vöö sõlm ees keskel nii, et vöö otsad rippusid põlle peal. Tüdrukutel, kelledel aga põlle ei olnud, oli vöö seos vasakul küljel.

Peakatted

Tüüpiline Urvaste kihelkonna naiste tanu oli labasekoelisest valgest linasest riidest, ääres niplis-, võrk- või hilisemal ajal tüllpits. 19. sajandi lõpupoole kanti ka tüll-, heebel- või puuvillasest riidest heegelpitsiga tanusid. Pidulikele tanudele köideti kuklasse siidipaelad

Põll

Põllede materjaliks püsis Urvastes päris pikka aega valge, labane linane riie. Kaunistustes peeti kinni vanadest rahvapärastest tehnikatest ja kirjadest, millesse sulatati nii ajalooliste kunstistiilide kui ka, eriti maa idaosas, vene kultuuri elemente. M.Ploom (sünd 1858) Urvaste kihelkonnast kirjeldab:

Põlled olid ennem abielus naistel alati ees. Kui laps oli, siis olid põlled valgest linasest riidest, igapäevase töö juures kasutati ka takuseid tööpõlli. Alles sajandivahetusel hakati mitmesuguseid poeriidest põlli kasutama. Ostetud riidest tehti alguses kirikus ja külas käimise põlled. Tööpõlled olid aga ikka linased.

Kampsun

Urvaste naiste pihtsärk ehk kampsun oli hallist või potisinisest riidest.

Ehted

Kurguhelmed

Ümber kaela kanti igapäevaselt mitmevärvilisi klaas- või kivihelmestest helmekeesid. See on naise kaitsemaagiline ehe juba muinasajast peale ERM 18857:6/1-20. Helmed võivad olla ümmargused, tahulised, torukujulised või soonitud. Erinevalt pikkadest helmekeedest, mida kanti rinna peal, jäeti lühikesed kaelusest vaid väheke välja paistma. Ümber kaela kanti 1-2 või rohkem helmerida, näide Harglast ERM A 509:6169 .

Vitssõlg

Särgi kaelus kinnitati hõbedast vitssõlega ERM A 6:4, mida kandsid nii mehed kui naised. Väikest preesi kandsid ainult naised ERM 5005. Särgi kaeluses on 17.-18. sajandil kantud ka südamekujulist sõlge ERM A 210:3.

Sõlg

Pidulikul puhul seati keset rinda hästi nähtavale suur kuhiksõlg. See pidi igal juhul ka üleriiete kaelusest välja paistma. Sõlg on järsult kõrge ning 13-17 cm läbimõõduga ERM 2014. Varem, 17.-18. sajandil olid kuhiksõle asemel kasutusel rõngassõled ERM 922. Kaela seati pidulikul puhul veel pikem helmekee, mis ulatus servaga sõle peale. Vanem, keskajast jäänud komme oli kanda väikeste kaelarahadega keesid ERM A 444:3. Keskajast kuni uusajani olid kasutusel ka hõbehelmed (krõllid) ERM A 353:15/abcd

Sõrmused olid meestel ja naistel sarnased. Abielusõrmustena kasutati enamasti vitssõrmust, näide Harglast ERM A 26:1. Urvastest on teada ka üks uhke „silmadega sõrmus“ ERM 8379.

Koostaja

  • Vilve Oja, Vana-Võrumaa rahvarõivaste uurija
  • Jana Reidla, etnoloog (ehted, 2015)

Allikad

  • ERM EA 59. Linda Trees 1954. Võrumaa rahvarõivastest ja naiste käsitööst.
  • Kaarma, Melanie, Voolmaa, Aino 1981. Eesti rahvarõivad. Eesti Raamat.