Haljala naine ja neiu

Haljala kihelkonna naise ja neiu põhirõivastusse kuulusid särk, seelik, käised, kampsun, vöö, sukad, jalanõud ja ehted. Abielunaistele oli kohustuslikuks peakate ja põll. Neiud põlle ei kandnud ning käisid kas palja pea või rätikuga, pidulikul puhul pandi pähe pärg.

Särk

Kahjuks ei ole Haljala kihelkonnast ajaloolisi särke esemeliste näidistena säilinud, seetõttu saab kasutada A. Voolmaa 1955. aasta välitöödel kogutud kirjeldavat arhiivimaterjali.

Särki kanti suvistel põllutöödel vööga keskelt kinni köidetuna, samuti alusrõivana käiste ja seeliku all. Särke oli kahte tüüpi: pikkade või küünarnukkideni ulatuvate varrukatega ja varrukateta.

Särgi piht õmmeldi linasest riidest, särgi alumine osa oli jämedakoelisemast või takusest riidest. Sellist särki kutsuti alasega särgiks. Varrukatega särkidel olid õla- ja kaenlalapid, pikkadel varrukatel oli suus värvel, kuid mõnikord tehti ka värvlita särgivarrukaid. Mõnel pool õmmeldi särgi õlalapid nii, et kaelaväljalõikest saadav tükk lõigati keskelt pooleks ning pöörati kummalegi õlale ja kinnitati tikkpistetega. Nii pidas särk paremini vastu. Enamasti õmmeldi särgid ilma kraeta, kuid tehti ka ca kolme sõrme laiuse mahapööratava kraega. Särkide pilud tehti valge niidiga, värvilisi kaunistusi ei olnud.

Suvel töötati enamasti särgi ja sinise-valgeruudulise seelikuga. Vanemal ajal lõigatud mõisa väljal rukist särgi väel, põll seotuna tagaotsa peale. Särk oli tööriie, käised pühapäevased.

Alussärk

Käiste all kanti alusrõivana kaunistusteta varrukateta särki. See oli lihtsa tegumoega, õlaõmblusteta, õlalappide- ja kraeta, avara ovaalse kaelaavaga, mis kurrupaelaga kaeluses kokku tõmmati. Küljeõmblustesse oli lisatud kolmnurksed kiilud, et särgile avarust lisada. Virumaalt on esemeliselt säilinud vaid üks selline särk Jõhvi kihelkonnast.

Särgipiht

Virumaal on naised kandnud ka särgipihta. Esemelised näited on säilinud Viru-Jaagupist, Viru-Nigulast ja Lüganuselt. Särgipiht oli lühike, ulatudes pikkuselt allapoole seelikuvärvlit ning seda kanti kampsuni all. 19. sajandi keskpaiku hakati selliseid särke hoolikamalt valmistama. Õmmeldi õlalapid, krae- või kaelakant ja pikad krooksuu varrukad. Nii hakati neid kandma käiste asemel pidulikus rõivastuses.

Seelik

Vanemad seelikud, mida Virumaal kanti, olid ühevärvilised ja kitsad ning neid kutsuti ümbrikuteks. Kahjuks ei ole selliseid seelikuid Virumaalt esemeliste näidetena säilinud. 18. sajandi algusest hakkasid talunaised kandma ühevärvilisi, värvli juurest volditud kaharaid seelikuid. Pikitriibulisi seelikuid hakati kandma 18. sajandi keskel ning 19. sajandi esimese veerandi jooksul levisid need üle kogu Põhja-Eesti. 19. sajandi keskpaiku tulid moodi ka põikitriibulised, ristitriibulised ja ruudulised seelikud. Ristitriibulised seelikud olid põikitriibuliste seelikute eri variant. Mitmevärvilised mustritriibud jooksid põiki seelikut, lõimedeks aga kasutati lisaks pleekimata linasele lõngale helevalgeks pleegitatud linaste lõngade rühmi, mis rütmiliselt kordusid. Valgete lõimelõngade mõjul jäi kangas visuaalselt ruuduline.

Seelik kooti tavaliselt kodus. Pikitriibulise seeliku lõimeks kasutati linast ja koeks villast lõnga. Kooti labase sidusega, sageli koepindsena. Ruudulistel seelikutel võisid nii lõime- kui koelõng olla linased.

Haljala kihelkonnast on muuseumides mõned seelikud ja seelikuriidekatked. ERMis on hoiul kaks ruudulist seelikut. Sinistes toonides linast seelikut kanti suvel. Pruunipõhjalise ruudulise seeliku lõim on linane ja kude villane. Pikitriibulistest seelikutest on üks esemeline näidis Virumaa Muuseumides. Seelik on ühelaidne, kootud linasel lõimel villase koega.

Lisaks seelikutele on säilinud mõned 1914. aastal muuseumile kogutud seelikuriide katked, millest kaks on linased ning kaks poolvillased, linase lõime ja villase koega. Nende esemelegendidest selgub, et siniseid ristilisi seelikuid olevat kantud 60 aasta eest ja ka veel palju hiljem.

A. Voolmaa joonistas välitööde käigus üles Marie Vindi seelikutriibustiku, mis oli kootud vanade seelikute eeskujul. Tuginedes arhiivimaterjalidele, on Haljala kihelkonnas kantud triibuseelikute variante olnud väga palju.

Suvel kanti valgeid, takuseid või sinise-valge ruudulisi linaseid seelikuid. Noortel inimestel olnud ilusad valged suviseelikud, tehtud pleegitatud valgest linasest kangast. Leidub teateid ka põikitriibuliste seelikute kandmise kohta.

Seeliku laius oli tavaliselt 2,4 – 3 meetrit. Kaitsmaks seelikuserva kulumise ja määrdumise eest, õmmeldi seeliku alumisse serva sissepoole 6-10 cm laiune linane toot. Seelik volditi vöökohast nii, et 8-17 cm jäi eest voltimata. Volte maha ei pressitud. Voldid võisid minna kogu seeliku ulatuses ühele poole või keskmisest voltimata osast mõlemale poole, saades selja keskel vastamisi kokku. Üldjuhul õmmeldi seelikule linane värvel, vööle kinnitamiseks kasutati põimitud paelu. Seeliku kinnis võis olla taga keskel, vasakul või paremal küljel, aga ka eest voltimata osa kõrval.

Kaapotkleit

Linnamoele üleminekul õmmeldi seelik kokku samast kangast valmistatud pihaosaga. Nii saadi kleit, mida kutsuti kaapotkleidiks.

Haljala kihelkonnast on säilinud kaks kaapotkleiti. Mõlema kleidi pihaosal on linane vooder ja seeliku allääres seespool linane toot. Kleidid on õmmeldud linase lõime ja värvilise villase koega labaselt kootud kangast.

Käised

Käisteks kutsuti valgest linasest riidest õmmeldud lühikest laiade varrukatega naiste pihakatet, mida kanti varrukateta särgi peal.

Haljala kihelkonnas kantud käistest on ERMis kuus ja Virumaa Muuseumides kaks esemelist näidist. Lisaks on säilinud mitmeid tikandikatkeid ja mustrijooniseid. Enamik neist on kaunistatud ühe- või mitmevärvilise lilltikandiga. Tikandi juures on kasutatud valget, pruuni-musta või mitmevärvilisi linaseid, siidi- või villaseid lõngu.

Käised kurrutati tihedalt kaelaava juurest, küünega kurde sisse tõmmates spetsiaalse krookimise laua peal või lasti krookida. Esemelegendist võib lugeda:

Ema jutu järele olla käikse kroogid tehtud ümmarguse lauaga ja selle jäuks valmistatud puuga. Külas olnud sell ajal krookijaks keegi Lutsu eit, kelle juures kõik külakäiksed kroogitud.

Veel võib Haljalast kogutud arhiivimaterjalidest lugeda:

Laupäeva õhtul pärast vihtlemist tütarlapsed kogunenud sooja sauna ja peerutule valgel tikkinud käikseid. Üks õpetanud üht, teine teist…

Käiste piht õmmeldi kahekordselt kokkumurtud valgest linasest riidest. Õlaõmblused puudusid. Õlgadele kinnitati tikkpisteridadega õlalapid, mis mõnikord kaunistati veel tikandiga. Esi- ja tagatükk kurrutati ning ühendati kraega. Krae valmistati kahekordsest ristkülikukujulisest riidetükist. Kaenla alla õmmeldi nelinurkne kaenlalapp. Varrukad õmmeldi ristkülikukujulisest riidetükist, mis õla juurest kas volditi või kurrutati ning varrukasuus kurrutati ja ühendati varrukavärvliga. Värvel õmmeldi kahekordsest riidest, tihti kaunistati see tikandiga. Rinnalõhandik palistati, mõnikord lisati äärde ka tikand. Käistealane kaunistati tavaliselt tikandiga, millele õmmeldi vasklitrid ja alla äärde kinnitati niplispits.

Vöö

Kirivöö

Nagu mujalgi Virumaal, kandsid naised Haljala kihelkonnas kirivöid, mis olid linase põhja ja värvilistest villastest lõngadest korjatud kirjadega. Naised kandsid vööd nii särgiväel käies kui ka seeliku peal. Kokku on Haljala kihelkonnast kogutud ligi 20 erinevat vööd.

Vöö tehti linase ja villase lõimega, kusjuures koelõng oli linane. Muster moodustus nendest villastest lõngadest, mida üles korjati. Nii jäi üks vöö pool villasem ja see oligi pealmine pool. Vöö otstes olevad narmad jäeti lahtiseks või punuti mitmesse palmikusse, kuna palmitsetud otsi oli arvatavasti lihtsam vöökordade vahele toppida kui lahtisi. Tavaliselt topiti vöö otsad vöökordade alla, nii, et ülemine kord tuli pooleks alumise peale ja otsi ei jäetud rippuma.

Vöökiri koosnes tavaliselt kolmest osast: kahest ääre- ja ühest keskmisest kirjast, millele tihti lisandus vöösüda, mis koosnes eri värviga korjatud üksikutest lõngadest või veidi laiemast osast vöö keskel. Suurem osa vöödest olid äärekirjadega, kuid leidus ka äärekirjadeta vöid.

Värvidest on Haljala kihelkonna kirivööde keskmises kirjas kasutatud kõige rohkem punaseid ja pruune toone, äärekirjades potisinist. Vööde laius jääb keskmiselt vahemikku 2,6-4 cm. Vanemad vööd on valmistatud 18. sajandi lõpus või 19. sajandi algul. Ornamendilt eristub isesuguse lapilise kirjaga pulmakingiks saadud kirivöö Kavastu külast.

Peakatted

Peakatte järgi võis ära tunda, kas kandja oli naine või neiu. Abielunaistel oli peakate kohustuslik ning seetõttu on nende valik tunduvalt mitmekesisem. Naine ei tohtinud minna tanuta üle tänava ega põlleta üle põranda.

Pärg

Neiud käisid tavaliselt palja peaga või kandsid rätikut. Pidulikel puhkudel pandi pähe pärg, mis oli ümmarguse kujuga, tihti siidipaelaga kaetud võru. Haljala kihelkonnast kogutud pärg on valmistatud papprõngast ning kaetud lillaka siidi ja kuldkoelise paelaga.

Linuk

18. sajandil ja 19. sajandi esimeses pooles kandsid naised piduliku peakattena linukit ehk sabaga tanu, mis koosnes kahest osast: valgest tikitud otstega linasest rätist ja kitsast kullavärvilisest võrust. Kreutzwaldi andmetel oli linuk 1842. aastaks kandmiselt kadunud. Kreutzwaldi rahvarõivakirjelduste juures olevatel Altrofi illustreerivatel joonistel on Alutaguse talunaist kujutatud selle uhke peakattega.

Kui linukit enam ei kantud, kasutati kauneid tikandeid pooleks lõigatuna käise- või tanutikanditena. Nii on ka Haljala kihelkonnast säilinud mõned näidised kunagistest linukate tikanditest.

Tanu

Haljala kihelkonnast on õnnestunud koguda vaid kaks tanu. Neist esimene on valmistatud 18. sajandi teises pooles, teine 19. sajandi algul. Mõlema tanu lillornament on tikitud värviliste siidiniitidega. Tanu eesäärele õmmeldud punakale paelale on ehteks kinnitatud kardpael. Esemelegendist saab mõlema tanu kohta teada, et need olevat valmistatud kodus, niidid toodud linnast. Samas ei olevat kõik osanud ise tanu valmistada ning selleks olnud iseäralised tanuõmblejad.

Tanud õmmeldi valgest ristkülikukujulisest kodulinasest kangast. Riidetükk murti keskelt risti kokku ja riide ääred õmmeldi ühelt küljelt kokku, nii et õmblus jäi kukla taha. Tanu sopp jäeti ca 4-7 cm kokku õmblemata ja kurrutati nii, et kokkutõmmatult jäi kurde ca 1-2 cm. Tikandiosale õmmeldi sissepoole linane vooder, mis oli sageli jämedamast kangast. Tanu alläär pöörati sissepoole ja palistati. Tekkinud tunnelist tõmmati läbi mitmest linasest lõngast punutud pael, mille abil sai tanu pähe siduda. Tanudele kinnitati kaunistuseks siidilindid.

Pottmüts

Pottmütse on Haljala kihelkonna naiste peakatetest kõige rohkem säilinud, sest tegemist on hilisema moega. ERMis on neid hoiul kaheksa.

Paljud pottmütsid olid ühevärvilised, kusjuures värvid varieerusid valgest mustani, kuid leidus ka mitmevärvilisi. Haljala kihelkonnast muuseumi jõudnud pottmütside hulgas on enimlevinud värvideks kreemikas valge, tumedatest toonidest lillakas, pruun ja must. Pottmütsid valmistati tavaliselt ostukangast, mistõttu võis juhtuda, et samast kangast mütse kanti mitmes kihelkonnas. Pottmütse kanti ka talvel, kuid siis kaeti need villase rätikuga, vahel pandi lausa kaks rätikut.

Tavaliselt valmistati pottmüts kõvale pappalusele ja polsterdati vati või takkudega potikujuliseks. Uhkemad mütsid kaeti mustrilisest siidist katteriidega ning kuklasse kinnitati siidilindid. Voodriks kasutati tavalist linast või kirjut sitsikangast. Abielunaiste pottmütsi laubale ulatuvat äärt ehtis kitsas valge pits ehk treemel. Neiud kandsid pitsita ehk treemlita pottmütsi.

Arhiivimaterjalidest võib lugeda 74-aastase Ida Pajumaa meenutusi:

Mütsidel olnud ca 1 m pikkused paelad kuklas, ulatusid poole reieni. Kes vähegi jõukam, sel olnud mütsipaelad heast paksust siidist, kehvematel olid viletsast. Isa ütles, et ta ei lähe sinna pulmagi, kus pruudil mütsi pole. Ema aga ei tahtnud surreski mütsi pähe. Ütles, et rõhub pead.

Samas on 68-aastane Joosep Aimus pajatanud:

Eitedel olid mütsid – siidiriie papi peal, vatikord vahel. Üle mütsi kandsid talvel suuri villaseid rätikuid, mille nurgad seoti selja taha sõlme.

Põll

Põll oli abielunaise kohustuslik rõivaese. Põlle kui naise tunnuse sai pruut pulmatseremoonia käigus linutamisel koos peakattega. Hiljem ei tohtinud naine olla põlleta ei tööl ega peol. Haljala kihelkonnast ei ole kahjuks säilinud ühtegi ajaloolise põlle näidist. Seega tuleb toetuda arhiivimaterjalide kirjeldustele ning naaberkihelkondade esemetele.

Üldjuhul olevat kantud suvel kirjut ja valget põlle, talvel aga villaseid. Kuna naaberkihelkondades Kuusalus ja Kadrinas kanti õhukesest valgest marlitaolisest riidest põllesid, millele tikiti villaste lõngadega kaunistused, võib oletada, et ka Haljalas on neid kantud. Laialdaselt kanti ka rohelisi villasest poekangast õmmeldud põllesid. Arhiivimaterjalides on meenutatud ka triibuliste põllede kandmist. Triibud olnud sinist, punast või kollast värvi ja pikkupidi.

Üldiselt olid tööpõlled tagasihoidlikumad, kas linased või takused, pidupõlled aga uhkemad. Kirikus olevat käidud musta või valge põllega. 19. sajandi esimeses pooles kanti pidulike põlledena puuvillasest kirjust ostukangast põllesid.

Tegumoelt olid põlled lihtsad. Põll õmmeldi nelinurksest piklikust riidetükist, mis volditi või kroogiti värvli juurest. Põllede laiused olid erinevad, ostukanga puhul võis see ühtida kanga laiusega. Tavaliselt oli põll seelikust lühem.

Kampsun

Kampsuniks kutsuti villasest või linasest kangast ümber keha hoidvat jakki, millel oli lahtine rinnaesine ning mille hõlmad kinnitati haakidega. Kampsunit kanti särgi peal. Villane potisinine kampsun kuulus piduliku riietuse hulka ja seda kanti pikitriibulise seelikuga.

Kampsunite kandmise kohta Haljala kihelkonnas on teateid juba 19. sajandi esimesest poolest. 1829. aastal on Chr. H. J. Schlegel kirjutanud, et Aaspere mõisa kõrtsis olnud pea kõigil naistel ja neidudel seljas kampsun ning õlgadel kaelarätt.

Kampsuni vöökohale oli õmmeldud riideribast volditud äär, mille volte kutsuti seesideks. Sellest ka nimetus seesidega kampsun. Sõltuvalt voltide ehk seeside paigutusest nimetati kampsunit pidevseesiliseks (äär oli ühtlaselt volditud) või rühmseesiliseks (voldid vaheldusid voltimata pinnaga).

Kahjuks ei ole Haljala kihelkonnast säilinud esemelisi näiteid potisinistest kampsunitest. Potisinise kampsuni eeskujuks saab võtta Viru-Jaagupi või Simuna kihelkonnast pärit kampsunid. ERMis on hoiul linane ruuduline kampsun, mille valmistamisel on kasutatud valget ja kolmes erinevas toonis sinist lõnga. Kampsun on linase voodriga.

Ülerõivad

Pikk-kuub

Naiste põhiliseks üleriideks oli pikk-kuub, mida kutsuti ka vooledega kuueks. Materjalina kasutati potisinist, vahel ka pruuni, musta või halli täisvillast vanutatud tugevat kangast, mis pidas vastu põlvkonna või rohkemgi. Potisinised pikk-kuued olid ajaliselt hilisemad, neid kanti alates 18. sajandi lõpust ja 19. sajandil.

Tegumoelt hoidis kuub taljesse, oli vöökohalt ühe või mitme haagiga kinnitatud ning hõlmad hoidsid altpoolt veidi laiali. Pikk-kuuel oli ca 2-3 sõrme laiune püstkrae. Seljaosal olid kahel pool püstiste voltide ehk vollide kimbud, mis andsid kuuele avarust. Taskuid kuuel ei olnud. Rinnaesine oli pikk-kuuel lahtine ning kaeti kandmisel rinnarätiga.

Virumaalt on ERMi kogudes hoiul potisinised pikk-kuued Viru-Jaagupi ja Jõhvi kihelkonnast ning lambapruun pikk-kuub Viru-Jaagupi kihelkonnast. Kõik kolm on tegumoelt sarnased, erinedes vaid pisidetailides.

Ajaliselt hilisemad pikk-kuued olid kaabutid ehk kaapotkuued, mida kanti kõigis Põhja-Eesti kihelkondades 19. sajandi lõpupoole. Kaapotkuue pihaosa sarnanes tegumoelt kampsuniga, alumine osa koosnes aga mitmest volditud või kroogitud laiust, mis ühendati pihaosaga. Virumaalt on säilinud potisinine kaapotkuub Simuna kihelkonnast.

Kuigi Haljala kihelkonnast ei ole säilinud ühtegi pikk-kuube ega kaapotkuube, on neid siinkandis kantud. Arhiivimaterjalide veergudel on 84-aastane Marie Pill 1955. aastal meenutanud:

Vanainimestel olid voolekuued, potisinised suuremalt jaolt. Veel siis kui ma mehele läksin, kanti rohkesti potisinist. Isaema kuub oli kaua aega järel. Varrukate peal oli lapp. Naiste voolekuued olid poolest saadik voodriga. Vööd peal ei kantud.

Kaapotkuubede kandmisest on pajatanud Kristiine Viitmann:

Ülerõivaks olid vanasti potisinised kuued, kaapotid. Piht oli kõvasti ümber keha, alt oli 2-3 laadi lai. Kodusest kalevist oli tehtud, hall või sinine, musta sellel ajal polnud. Hästi paks kalev oli.

Ülevisked

Villased või linased ülevisked olid naistel käevarrel, kui kodust välja mindi ning külmaga võeti need õlgadele. Virumaal on üleviskeid nimetatud kalinaks või palakaks. Varasemad ristkülikukujulised ülevisked võeti õlgadele kitsamat serva pidi nagu näha Altrofi joonisel Alutaguse naisest.

Suurrätt

19. sajandi algul tulid Lääne-Euroopas moodi ruudukujulised suurrätikud, mis levisid kiiresti linna- ja maarahva hulgas. Rätid murti diagonaalselt pooleks ja võeti kolmnurksetena ümber.

Ülevisete kandmisest Haljala kihelkonnas on pajatanud Marie Vint, kelle tädi olevat rääkinud:

Suurerätiku asemel vaesemad leeritüdrukud võtnud valge linase palaka ümber. Minu noores põlves olid villased rätikud koduskootud. Mõnel oli randiga. Ma olin 37-aastane, kui kudusin korrutatud hallist ja valgest lõngast suurerätiku. Toimselt kudusin 1 lõng pii vahel. Mustad narmad panin äärde. Vanemad inimesed käisid ikka suurrätikuga. Kirikusse minnes oli ikka suurrätik kaasa võetud.

Esemelisi näiteid Haljala kihelkonna suurrättidest ei ole säilinud, kuid võib tuua näiteid naaberkohelkonnast Kadrinast.

Jalakatted

Jalarätid

Vanemateks jalakateteks olid nelinurkse kujuga riidetükid, mida kutsuti jalanartsudeks ning seoti ümber jala. Ajaliselt hilisemad olid umbsed kaltsud ja säärised, mis olid kas riidest kokku õmmeldud või varrastel kootud nagu sukasääred. Kaltsud olid kootud sääristest vanemad ning valmistati kolmnurksest riidetükist. Neid kandsid nii naised kui mehed.

Sokid, säärised

Jalanartsud asendati aja möödudes kapukatega. Sokid ehk kapukad ja nendega koos säärised olid laialt levinud jalakatted. Suvel oli sääriste kandmine ilma sokkideta naistel tavaline, siis ei löönud märg seelik vastu säärt. Naised kandsid ka vanu sukasääri, millel olid pöiad ära lõigatud.

Sukad

Vanemad sukad olid õmmeldud riidest, hiljem hakati neid varrastel kuduma. Põhiliselt kanti kas ühevärvilisi või lihtsaid põikitriibulisi sukki. Triibuliste seelikutega kanti põikitriibulisi sukki, triipudeks kasutati mitut värvi. Samas kanti ka valgeid sukki, mis olid lihtsad või pitsilise koega. Vanematel sukkadel oli alumine osa triibuline, ülemine aga ühevärviline. Suvel kanti lihtsaid valgeid linaseid sukki. Ka töösukad olid lihtsad, valged või hallid.

Arhiivimaterjalidest võib lugeda, et kooti ka soonilisi valgeid sukki, 2 silma parempidi, 2 silma pahempidi. Mõni olevat kudunud ka 3 silma parempidi ja 2 silma pahempidi. Veel on teateid, et ühel vanainimesel olnud punase-halliga pikitriibulised sukad parempidi koes kootud. Meenutatud on ka musta, halli ja valgega kootud põikitriibulisi sukki. Kuna pakse sääri peeti ilusaks, siis vahel pandi jalga mitu paari sukki, et sääred paksemad paistaks.

Esemeliste näidistena on Haljala kihelkonnast ERMis kaks põikitriibulise mustriga sukka.

Säärepaelad

Sukki hoiti üleval säärepaeltega, mis tavaliselt olid põimitud kalasaba mustris. Materjalina on kasutatud värvilisi villaseid lõngu. Samas kasutati säärepaeltena ka pehme riide ribasid. Kuna säärepaelu kandsid nii naised kui mehed, ei ole kogumisel eraldi märgitud, kas need olid meeste või naiste omad.

Jalatsid

Põhiliselt kanti 18. sajandil talvel jalas pastlaid, suvel viiskusid. 19. sajandil hakati pidudel kandma musti kingi, kuigi neid võis näha juba 18. sajandil.

Viisud

Viiske valmistati tavaliselt niintest või kasetohust. Heinaajal kandsid neid kõik. Vaesemad, kellel pastlaid polnud, kandsid neid ka talvel.

Pastlad

Pastelde kohta leidub andmeid juba 17. sajandi esimesest poolest. Vanemal ajal tehti pastlaid parkimata nahast, kirikupastlad pargiti. Hiljem tehti aga kõik pastlad pargitud nahast. Haljala kihelkonnas on vanemal ajal kantud jalas pastlaid, hiljem tulid soome sussid ja kingad.

Kingad

Kingad, ummiskingad ja poolsaapad olid pidulikud jalanõud ja seda eeskätt jõukamatel. Tihti mindi pasteldes, soojal ajal paljajalu kiriku juurde ning alles seal pandi kingad jalga. Rannikualadel kandsid naised ka susskingi ehk soome susse. Neid kanti tööjalanõudena 20. sajandi keskpaigani.

Kindad

Varasemad kindad valmistati nõeltehnikas ning vanutati. Alates 17. sajandist levis Eestis varrastel kudumine ning kindaid hakati tegema silmkoetehnikas. Vanemad olid labakindad ehk labakud, 18. sajandi lõpus hakati kuduma ka sõrmkindaid ehk sõrmikuid.

Virumaa kindakirjad olid valdavalt väikese kirjaga, mis üldjuhul täitis kogu kinda pinna. Kindad kooti villasest lõngast, tihti kasutati vaid kahte värvi. Sõrmkindaid kooti ka puuvillasest või linasest lõngast, tavaliselt vikkelmustritega ja põhivärvilt valged. Saiasarvekirjas linased sõrmikuid valmistati 19. sajandi teises pooles.

Maire Eskel on arhiivimaterjalides meenutanud, et kindad olnud ikka väikesekirjalised ja suuri motiive pole palju olnud. Kirjadel olnud ka nimed nagu lambasilmakiri või räitsakakiri. Samuti on meenutatud kirbukirja ja kärbsekirja.

Kotid

Virumaal on kottide valmistamisel tihti kasutatud käiste või linukate tikandeid. Näitena võib tuua Kadrina kihelkonnast pärit lauluraamatu kandmise koti, kus on kasutatud käisemustreid. Samuti on Rakvere kihelkonnas saadud raamatukoti valmistamisel erinevaid tikandeid.

Naaberkihelkonnast Kadrinast on kogutud ka kaks taskut, mida kanti vööle seotuna särgi peal, seeliku all. Samuti on Kadrinast pärit lapitehnikas mitmevärvilistest puuvillastest riidetükkidest õmmeldud rahakott.

Ehted

Igapäevaselt kanti ümber kaela klaas- või kivihelmestest helmekeed (kurguhelmed), vt Simuna kurguhelmeid ERM A 292:314. Kurguhelmeid kanti ühe- ja kaherealistena, aga väiksemate helmeste puhul võis ridu ka rohkem olla. Kurguhelmed on pigem amulett kui ehe ja paistavad kaelusest vaid osaliselt välja. Kivihelmeid (mäekristall, kaltsedon jm kvartsiidid) ja merevaik on 18.-19. sajandi helmekeedes harvem kui erivärvilisi klaashelmeid. Klaashelmed võivad olla ümmargused, tahulised, torukujulised (piiprellid) või soonitud (kruvilised).Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela ja sellega läks naine ka hauda. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad. Hiljem täiendati keed tähtpäevade kingitustena. Tavaliselt on kurguhelmeste kee otsad kukla tagant paela või riideribaga kinni seotud. Ka siis, kui kurguhelmed on tehtud umbsena ringina, seatakse need kahe- või neljakordselt ümber kaela ja tõmmatakse otstest nöör või riideriba läbi ja seotakse kukla taga kokku (mitte ei panda üle pea kaela).

Käised kinnitati kurgu alt hõbedast vitssõle ERM 15021:2 või väikse preesiga (2-4,5 cm läbimõõduga), ERM 18009. Hõbeda asemel on materjaliks olnud ka vasesulamid.

Pidulikul puhul seati keset rinda hästi nähtavale silmadega prees või kuhiksõlg vt Lisa 1 (teksti lõpus) ja ERM 15049. Preesi võib kanda ka ülalpool, aga sõlg on kindlasti rinna kõrgusel. Kuhiksõled on 6-10 cm läbimõõduga. Silmadega preesid on neljast või kuuest klaastahukast „silmaga“, mis on tehtud punasest või läbipaistvast klaasist ERM 15008

Piduülikonnaga kanti kaelas hõbekette kaelarahadega. Keti külge kinnitatavad kaelarahad olid nii kodaratega rahad kui lihtsalt kannaga rahad (hõbetaalrid ja -rublad). Kee küljes oli üks või kolm, harvem viis raha. Kui komplektis on kodaratega raha, siis see paikneb keskel. Kannaga raha Haljalast: ERM A 424:84.

Sõrmustest sobib kandmiseks hõbedast vitssõrmus, näide Viru-Nigulast: ERM 12672 ja harisõrmus (näide Viru- Jaagupist) ERM 10481, mis olid tollal talupoja abielusõrmuseks. 

 Läbimõõt 6-10 cm, graveeritud ornament kolme õiega, kuhik sujuva  kumerusega. Foto (detail) ERM Fk 1087:11. Sobib Põhja-Eesti  rahvariiete juurde.

Koostajad

  • Kersti Loite, pärandtehnoloog, rahvarõivaste valmistaja 7. tase (2020)
  • Jana Reidla (ehted 2015)

Allikad

  • ERM EA 61. Aino Voolmaa 1955. Teatmematerjal Haljala kihelkonnast rahvarõivaste ja naiste käsitööde kohta.
  • Astel, Eevi 1967. Eesti rahvapärased pastlad. Etnograafiamuuseumi aastaraamat XXII
  • Kaarma, Melanie, Voolmaa, Aino 1981. Eesti rahvarõivad. Tallinn: Eesti Raamat.
  • Kurrik, Helmi 1938. Eesti rahvarõivad. Eesti Rahva Muuseum.
  • Loite, Kersti 2017. Virumaa rahvarõivad. Eesti Rahva Muuseum.
  • Manninen, Ilmari 1927. Eesti rahvariiete ajalugu. Eesti Rahva Muuseum.
  • Viires, Ants 2001. Kultuur ja traditsioon. Ilmamaa.
  • Voolmaa, Aino 1959. Fr. R. Kreutzwaldi käsikiri Virumaa rahvarõivastest. Etnograafiamuuseumi aastaraamat XVIII.
  • Voolmaa, Aino 1975. Põll eesti rahvatraditsioonis. Etnograafiamuuseumi aastaraamat XXVIII.
  • Voolmaa, Aino 1984. Õlakatted ehk ülevisked Eesti naiste rõivastuses. Etnograafiamuuseumi aastaraamat XXXV .
  • Voolmaa, Aino 1992. Ida-Virumaa rahvarõivad 19. sajandil. Ida-Virumaa Rahvakultuurist. Infotrükk.