Sisukord

Iisaku naine ja neiu

Iisaku naise rahvarõivad, 19.saj keskpaik

Iisaku naise rahvarõivad, 19.saj keskpaik

Iisaku naise rahavrõivad, 19. saj keskpaik

Iisaku naise rahavrõivad, 19. saj keskpaik

Iisaku eesti naised kandsid 19. sajandi esimesel poolel rahvarõivaid, mille põhiosadeks olid varrukateta alussärk, selle peal kantav lühike pikkade varrukatega pihakate – käised, seelik, põll, kirivöö ja tanu. Ülerõivana kanti suvel rüüd, talvel pikk-kuube ja kasukat.

Neidude riietusest puudus põll ja peakatteks oli nendel pärg, muus osas oli riietus abielunaistega üsna sarnane.

Särk

Alussärk

19. saj. esimesel poolel kanti Põhja-Eestis käiste all alusrõivana ilma varrukateta, õlaõmblusteta ning avara, krookpaelaga kokkutõmmatava kaelaavaga särke. See koosnes kahest kokku õmmeldud osast: peenemast linasest riidest pihast ja jämedamast takusest riidest alasest, mida on Iisakus ja Jõhvis nimetatud ka kundamendiks. Alumise osa mõlemale küljele oli neil särkidel õmmeldud kolmnurksed siilud. Kogu Põhja- Eestist on säilinud vaid üks selline särk.

Särk

19. saj teisel poolel tunti Kirde-Eestis omapäraseid kaelaaugu seest pööratud õlalappidega särke. Selliseid särke on siis kantud nii alus- kui töörõivana.

Iisaku kihelkonnas Illukal kirjeldas Neti Uueõue AinoVoolmaale:

Tilguga särk. Ülemine osa linasest. Alumine takusest riidest. Niisugust särki kandnud jutustaja veel nooruses. Ulatus poolde säärde. Siile ei pandud. Kaelaauk lõigati neljakandiline, nii et välja lõigatud osa murti kahele poole õlgadele, moodustades piha- lapid. Kaelaauk nööriti nõela otsaga. Pidid olema ilusasti reas. Peale oli pandud 2,5 – 3cm laiune kaelus, s.o. väike püstkrae, äärestatud valge linase niidiga tikkpistereaga. Rinnalõige ulatus peaaegu vööni, ääred palistatud. Kinnitamisel käisid krae otsad natuke teineteise peale. Kinnitati nööpidega. Emaema tegi niidist nööpe. Kraele pandi üks nööp, rinnalõikele vahest 1-3 nööpi. Varrukad värvlita, vanematel ulatusid poolde käsivarde, noorematel küünarnukini. Kaenla alla pandi tilk, neljakandiline lapp, mis andis liikuvust. Naiste särki ei kaunistatud, väljaarvatud ainult valge linase niidiga tikkpisterida püstkrae ääres. Särki kanti alus-rõivana. Erinevust peosärgi vahel polnud. Suvel palavaga on küll vahel töötatud särgi väel, kuid seelik oli ikka särgi peal.

Sarnane särk on üles joonistatud Tudulinnas.

Särgipiht

Käiste üldiselt kandmiselt ära jäämise järel kanti 19. sajandi teisel poolel alussärgi peal valgest linasest riidest särgipihta. Pikkuselt ulatus särgipiht seelikuvärvli alla, aga sellel puudus takune alune. Esemena on taolisi näiteid Virumaalt Viru-Jaagupi, Viru-Nigula ja Lüganuse kihelkonnast. Iisaku kihelkonnast on üks etnograafiline joonis. Särgipihad olid hoolikalt õmmeldud, alati õlalappidega ning pikkade värvli külge kroogitud varrukatega.

Seelik

19. sajandi esimesel poole jooksul said mitmevärviliste pikitriipudega seelikud Iisakus nagu mujalgi Alutagusel naise pidulikus riietuses üldiseks. Kuigi põhiliselt oli kasutuse sõna seelik, tarvitati ka mõistet alune ja Tudulinnas undruk.

Iisaku kihelkonnast on ERMis säilinud kaks seelikut. Neist vanem, rohelisepõhjaline koepindne seelik on valmistatud Tudulinnas Kraavi talus. Teine, Luuga külas Jõemäe talus 1910. aastal valminud seelik on kootud vana seeliku järgi.

Säilinud on üks tükk seelikukangast , mis legendi kohaselt on aluskuue ehk alusseeliku tükk. Teada on, et uuema moe tulekuga võeti pikitriibulised seelikud kasutusele aluseelikutena. Tänapäeval võiks ehk kaaluda triibustiku järgi kudumist neiu seelikuks.

Tudulinnas on seniajani tuntud sinisepõhjaline seelik kui “Tudulinna seelik”. Sellest on eriaegadel tehtud mitmeid koopiaid ja näiteid on nii erakätes, Iisaku Muuseumis kui ka Eesti Ajaloomuuseumis. Kummalisel kombel on seeliku triibustik väga sarnane Kadrina seeliku triibustikule, millest on säilinud joonis ERM MJ 1983.

19.sajandi keskpaiku hakkas talurahva naise riietuses levima linnamoele üleminekurõivana põiktriibulised ja ruudulised seelikud. Suveks tehti need sinise-valgeruudulised linased, talveks villased või poolvillased rohkemate värvidega, nn. ristilised. Esmalt kanti neid veel käistega, hiljem aga kas seelikuga samast riidest või ka erinevast kangast alt laieneva lahtise jakiga või pihast liibuva kinnise jaki ehk taljega (ka talja, kamsul). Ruudulisi seelikuid on värvli juurest volditud või kroogitud.

Käised

Käiseid nimetati ka käisped, käispihad, käiksed. Iisaku kihelkonnast on Eesti Rahva Muuseumisse korjatud kokku 10 käisekirja, neist viis on säilinud tervena. Lisaks 2 käisekirja joonist.

Iisaku käised olid Virumaale iseloomulikult lühikese pihaosaga – katsid napilt rinna, jättes alaääre (alase, alguse) ja seeliku värvli vahelt alussärgi umbes kämblalaiuselt nähtavale. Käiseid valmistati peenemast valgeks pleegitatud linasest riidest.  Kaelaava lõigati T-kujuline. Õlgadele õmmeldi õlalapid. Mahapööratava krae nurgad kurgu all kokku ei ulatunud. Varrukad olid poolpikad (3/4 või 7/8 pikkusega), suus tihedalt kurrutatud, umbes sõrmejämeduse värvliga, nn. krooksuuvarrukad. Varruka pära oli seatud korrapäraselt kitsastesse lappvoltidesse. Kaenla alla õmmeldi varrukale liikuvuse andmiseks nelinurkne lapp ehk tilk. Käiste alane äärestati niplispitsiga, mille laius varieerub 3,5-5,3 cm vahel.  ERMi kogus leiduvad Iisaku ki-helkonna käised mitmed on pihaosas tärgeldatud ja plisseetaoliselt kurdu vajutatud.

Pidulike käiste alane kaunistati reeglina lillkirjas tikandivööndiga, väljaõmblusega. ERMi kogus on olemas näiteid musta villasega, värviliste villaste lõngadega, sinise ning sinise ja valge linase niidiga tikitud käised. Üldiselt on need säilinud mustrid oma iseloomult kitsad, lihtsa joonega ja võib oletada, et valminud talu-käsitööna. Villase lõngaga tikitud tikandi motiivid ja värvigamma on laiemalt selle piirkonnale iseloomulik.  Sarnast tikandikujutist, mida näeme Iisaku käisealase katkendil ERM A 554:40, võib leida erinevates variatsioonides ka Jõhvi ja Vaivara kihelkonna käistel ja tanudel. Tikandi teostamisel on kasutatud madal-, mähk- ja varspistet. Motiivide täitena on kasutatud ka võrktikandit. Tikandile on ka kinnitatud erinevas suuruses vasklitreid, läbimõõdus 0,4-0,9 cm. 

Erandlikuks võib pidada Tudulinnast kogutud vahepitsi ja lihtpiluga käiseid. 1909. aastal kogutud käised on arvatud 100-aasta vanuseks. Taolisi, ilma tikandita, vahe- ja äärepitsiga käiseid leidub teisteski Virumaa ja Harjumaa kihelkondades. Need käised on tihti soovitatud eeskujuks võtta vanematüübilise Alutaguse naise rahvarõivaste komplekteerimisel koos kitsa ümbrikseeliku ja linukaga.

Eesti Rahva Muuseumi etnograafilisest arhiivist leiab lisaks huvitava kirjelduse ristpistes mustriga käistest. Iisaku kihelkonnast esemena sellist säilinud pole, küll aga naaberkihelkonnas Vaivaras. Arvatavalt on ristpiste tikandi kasutamine kitsama piirkonna erisus, Aino Voolmaa on seda nimetanud vene mõjuks.

Iisaku kihelkonnas Illukal kirjeldas Neti Uueõue ( sünd. 1893.a.) oma ema käiseid:

Emal olid käisped, õla peal olid pihalapid, valge niidiga läbi õmmeldud. Käised olid tihedasti pihalappide külge nööritud, varrukad olid suured ja laiad, värvlitega. Käiste allääres oli valge linane pits. Saba oli roosiline, s.o. käisealane oli kaunistatud punases ristpistes geomeetrilise kirjaga. Kiri oli vöökirja moodi. Ristpiste tikand oli ka varru-katel vöödina ümber varrukasuu, värvlist kõrgemal. Varrukatel litreid polnud, sabas aga küll.

Vöö

Vööga mähiti kordadena seeliku ja põlle värvel ning sellest kõrgemale jääv vöökoht. Eesti Rahva Muuseumis on säilinud Iisaku kihelkonnast kokku 7 kirivööd. Värvidest on neis kasutatud punakaspruuni, lillakaspunast, potisinist, rohelist ja kollaseid toone, on ka uuemate aniliinvärvidega värvitud lõngadega vöösid. Vööd on kitsad, jäädes 3,5 kuni 5 cm vahele. Lisaks kirivöödele leiab muuseumist ka erinevaid kitsaid vööpaelu (letitud vööd), mis on olnud kasutusel hoopis poluvernikute naiste ja meeste rõivastuses.

Peakatted

Juuksed

Juuksed olid nii tüdrukutel kui naistel pikad. 19. saj. esimesel poolel lasti juuksed lahtiselt õlgadele langeda. Juukseid kammisid nii naised kui neiud otsalahku.

1952. aastal Aino Voolmaa poolt kogutud andmete põhjal mäletati, et tüdrukutel rippusid juuksed letis, leti otsa köideti värviline siidpael. Täistüdrukud kinnitasid letid nõeltega kuklasse. Nii kandsid ka abielunaised. Tüdrukud võisid käia ka palja peaga. Külmaga kandsid rätikut. Kodus ja töö juures omakootud, pidulikel puhkudel sitsi-, siid- või villaseid rätikuid. Peapaelu ega pärgi ei kantud. Need ütlused käivad 19. saj lõpu ja 20. sajandi algusaja kohta, mil abielunaised kandsid pottmütse ja oube.

Pärg

Neidude pidulikuks peakatteks oli pärg. Esemena ühtegi näidet Iisaku kihelkonnast säilinud pole. Üldiselt oli pärja karkassiks 2-3 sõrme laiune õhuke ringiks painutatud höövlilaast või kasetoht, mis oli kaetud siidlintide või siidkangaga. Pärja kaunistuseks kinnitati kuklaosale siidlindid. 1844. aastal kunstik G.W. Timm`i illustratsioonil “Eestlased Rannapungerjast” on neiu peas näha kitsast pärga. Seevastu 1899. aasta fotol Tudulinna rahvarõivastes neiul on peas näha küllalt kõrget pärga, mis on kaetud risti pärga erilaiuste lintide või kangatükkidega. Virumaalt muuseumisse kogutud pärjad tehti siidilindi laiused.

Linik

Fr. R. Kreutzxaldi käsikiri Alutaguse rahvarõivastest (1842) kirjeldab linikulaadset peakatet, mida toru moodi pähe seotud. Andmeid sarnase pika räti eeskätt pulmapeakattena kandmise kohta on Kuusalust veel 19. sajandi algupoolelt, kus seda kutsuti linikuks.

Eesti Rahva Muuseumi kogudes on seni Põhja -Eestist vaid üks linik, mida võib arvatatavasti pidada taoliselt kantud peakatteks. Ese on saadud Iisaku kihelkonnast Lõpe külast, s.o Iisaku eesti-vene segaasustusega ala läänepiirilt. Linik on hõredas labases koes kollaka varjundiga puuvillasest riidest, 26 cm lai ning 2 meetrit pikk. Liniku otstes on 27 cm ulatuses värviliste puuvillaste, villaste ja siidlõngadega ning karraga tikitud vadjalaste tikandeid meenutavate sugemetega taimeaineline ornament. Kohapealt saadud andmete põhjal võiks eseme valmistamise ajaks olla kõige hiljemalt 19. sajandi algus. Ese on saadud pärandusena neljandast põlvest. Selle kasutamist pole nähtud, aga arvati siiski, et seda on kantud peas. Kuna ese üldilmelt ning mõõtudelt vastab Kreutzwaldi poolt kirjeldatud rätile, pole võimatu, et antud juhul ongi tegemist sellist laadi peakattega.

Linuk

Lisaks eelnimetatule kuulub 18. saj. lõpus valminud ning Tudulinnast saadud mustjaspruuni siidtikandiga kaunistatud linuk ehk sabaga tanu vanimate naiste peakatete hulka. Linuka kandmine koos ühevärvilise kahara seeliku ja rohelise või sinise villase põllega jääb siiski peamiselt 18. sajandisse, olles 19. saj algul kasutusel veel pruudi ja nooriku rõivastuses. Linuk, mille kandmine oli laialt levinud Järvamaal ja Virumaa läänepoolsetes kihelkondades, on ainus selline Ida-Virumaal.

Tanu

19. saj. I poole abielunaise peakattena oli üldiselt kasutusel lilltikandiga kaunistatud valgest linases riidest teravatipuline tanu – lilltanu, nipuga tanu, tipumüts. Virumaale kohaselt on tanud tärgeldatud ja pressitud nii nagu käiste pihtki ääretikandini tihedasti kurdu. Pidulikele tanudele kinnitati tanu serva tikandi alla kardpael või -pits ja kuklaosale värvilised siidlindid. Virumaa idaaosas, sh. Iisakus, kandsid üksikud vanainimesed selliseid tanusid koos käistega veel 1870.–1880. aastateni. Kandmisel jäi tanu peanupu otsa. Tanusopile täidet ei kasutatud. Juuksed olid lahtiselt ja langesid vabalt õlgadele.

Iisaku kihelkonnast on ERMis säilinud kuus lilltanu. Nende seas on nii oskuslikult tikituid kui ka lihtsama teostusega tanusid.

  • Tanu, pruuni siidi ja karraga ERM 137
  • Tanu, värviliste siidiniitidega ERM 134
  • Tanu, värviliste villaste lõngadega ERM 133

Pottmüts

19.saj. keskpaiku lisandus naiste peakattena pottmüts, kõnekeeles ka kõrge müts, rakvere müts või naeste müts. Tihti osteti pottmütse laatadelt, kus mütsitegijad neid müüsid ja sellest on tulnud ka nimetus rakvere müts. Pottmütsi kandmine käis peamiselt kokku kaapotkostüümi või –kleidiga ja oli hinnatud peakate veel 20. sajandi algupoole. Vanadelt fotodelt tsaariaja lõpust võib keskeas ja vanemate naiste peas näha pottmütse samaaegselt linnamoelise riietusega.

Oub

Oub ehk saksatanu tuli moodi pärast pottmütsi ja olid laialt kasutusel. Eeskätt on tegemist hilise kaapotkostüümi ja linnamoelise riietuse juurde kuuluva lisandiga, mis traditsioonilises mõttes rahvarõiva juurde ei kuulu.

Põll

Põll kuulus 19.saj. esimesel poolel rangelt abielunaise ülikonda. Põhiliselt olid Virumaa naistel pidulikud põlled kirjust sitsist või õhukesest puuvillasest nn. klaarriidest. Laialt tuntud Tudulinna Metskülast muuseumile ostetud valgest õhukesest klaarriidest põlle suuret villasete lillmotiividega on ostmise aastal peetud 100-aasta vanuseks. Teised kaks põlle Iisaku kihelkonnast on ristitriibulised, mis olid tööpõlled, ütluste kohaselt kootud vanade mustrite järgi.

19. saj teisel poolel tulid moodi pitsäärisega valged põlled. Neti Uueõue kirjeldas:

Ema lasi valge pika põlle kirstu ette panna. Põlledel oli pits ääres, mõned olid ka väljaõmmeldud. Vanasti hoiti põlle väga. Tööpõlled olid omakootud kangased, triibulised. Ema vanused naised kandsid kõik pidululikel puhkudel põllesid, aga umbes 30. aastat tagasi põlledega enam välja ei mindud. Tüdrukud põlle ei ole kandnud, alles hilisemal ajal hakkasid tüdrukud töö juures põlle kandma.

Liistik

Kuigi liistikute kandmisest Virumaalt on väga vähe teateid, säilib ometigi ERMis Iisaku kihelkonnast kaks liistikut. Mõlemad kogutud Tudulinnast, mõlemad 1909. aastal muuseumisse kogumisel arvatud 80 aastat vanaks. Üks neist on potisinisest villasest kangast, diagonaalsest kangaribast seesi ja vateeritud voodriga. Teine on sinise-valge-roosaruudulisest linasest pealiskangast vööjoonele töödeldud värvliga. Täpsemad andmed tegija või kandmise kohta puuduvad. Üldiselt peetakse liistiku kandmist rohkem omaseks neiu rõivastuses. Liistiku all kanti särgipihta.

Kaapotkleit

Ühtaegu põiktriibulise seelikuga tulid kasutusele kaapotkleidid, mida nimetati kapot, kaput või riided (Tudulinnas öeldi sellise kleidi kohta naiste riided, ristilised). Neid õmmeldi linasest või villasest ruudulisest kangast. Kaapotkleidi ja -kostüümi asendas juba 19. saj lõpus täielikult linnamoeline riietus.

Õlakatted

Valdavalt kasutati 19. sajandil peamise õlakattena ruudukujulisi narmasääristusega villast suurrätti. Suurrätik võeti väljaminnes ümber. Olid nii omakootud kui ostetud, halli- pruuni- mustaruudulised. 1952. aastal jutustas toona 86-aastane Katariina Fedka:

Olin 7 aasta täis, käisin kaheksanda peal kui sain suurrätiku. Jakk oli seljas, suurrätiku võtsin ümber ja käisin. Talvel kirikusse minnes oli kõigil suurrätik ümber. Siidrätik oli peas. Tuppa minnes võeti suurrätik ümbert ära, kuid siidrätik jäi pähe.

Marie Rebina (sündinud 1874) kirjeldas:

Talje või lahtise jaki peal kanti suurrätti või õlarätti. See oli omal varrastel tehtud, suurrätikust väiksem ja pearätist suurem. Seda kandsid nooremad lahtiselt õlgade peal, vanaperenaised aga panid otsad rinnapealt risti ja siis nurgad kaenaldelalt läbi kesk selga kokku sõlmitud. Suurrätikut minu ema ajal kandsivad nurkiti. Minu ajal juba poigiti, kahekordselt.

Linasest kangast õlakatetest otseselt teateid pole. Aino Voolmaa välitööde andmeil kasutatud kogu Kirde-Eesti alal veel 19. sajandi kolmandal veerandil valgeid linaseid palakaid, mis võeti kolmnurkselt kokkumurtuna umber õlgade ja otsad kinnitati rinnal preesiga. Jõukamatel olid samal ajal ka valged villased suurrätikud.

Üleriided

Pikk-kuub

Tähtsamaiks ülerõivaks kõigis Põhja-Eesti kihelkondades oli villane pikk-kuub, mis moekohaselt oli piha ümber hoidev, seljal kolme või enama voldikimbuga ehk vollidega. Vollidega kuued tehti paksemast vanutatud villasest kangast. Olgu öeldud, et vollid ehk vööst allaserva kulgev voltide kimp olid puhtalt kaunistuselement, need olid seespoolt kinnitatud, ega vajunud liikudes lahti.

Kui varem olid pikk-kuued hallid või lambapruunid , siis 19. saj. eelistati ja hinnati väga potisinist värvi. Naiste kuued ulatusid poolde säärde, nii et seelik jäi pikk-kuue alt paistma. Pikk-kuube kanti nii talvel kui suvel. Kuue alla pandi kaela rätik. Lähimad näited pikk-kuuest on naaberkihelkonnast Jõhvist ja Viru-Jaagupist.

Kaapotkuub

19. saj keskel tuli moodi kaapotkuub. Kaapotkuub oli vöökohal läbilõikega, vööst allapoole jääv osa oli tihedalt voltidesse seatud. Varrukad olid laiad, õlaõmbluse kohal volditud. Erinevalt pikk-kuuest, mis oli eest avatud lõikega, oli kaapotkuub kurguni kinni haagitav. Materjaliks kasutati õhemat potisinist villast riiet.

Kasukas

Talvine ülerõivas lambanahkne kasukas tehti sama lõikega kui villane kuub, ainult vollid olid puudu. Kaapotkuue kandmise ajal olid ka kasukad keskelt läbilõikega.

Neti Uueõue (60 a) kirjeldas Aino Voolmaale 1952. a Illukal:

Vanadel inimestel on olnud potisinised kapotid, taljes, vöökohal läbilõikega, alaosa volditud. Jaheda ilmaga võeti ümber suurrätik. Talvel kanti valget kasukat. Pikad kasukad ulatusid põlvini, olid vöökohal läbilõikega ning kroogitud nagu kapot. Ees olid nööbid – nahast puguvitsad. Lühike kasukas tehti sirge, ulatus umbes puusani. Rüü kandmist ei mäleta.

Sukad

Sukad olid talvel villased, suvel linased, lihtsas parempidises koes kootud, kuid on olnud ka triipkoes kootud (üks silm parempidi, teine pahempidi) ja põiktriibulisi sukki. Vikkelkoes sukkki ei teata. Ühevärvilised sukad olid kas valget, halli, potisinist või musta värvi. Põiktriibuliste sukkade põhivärviks oli harilikult hall, triibud kooti kas punase, sinise, lilla, musta, valge või muud värvi. Iisaku poluvernikute ütlustes mäletatakse ka neolõngadest (enne värvimist kinniseotud lõngast) sukki, kuid seda võib siiski uuema aja moeks pidada. Sukad kinnitati pastlanööridega. Hiljem, kui pastlaid enam vähemalt pidulikel puhkudel ei kantud, kinnitati sukk sukapaelaga.

Ühtegi sukka muuseumisse Iisaku kihelkonnast pole õnnestunud koguda. Villaste sukkade eeskujuks sobib võtta Simuna sukad.

Säärepaelad

Sukapael letiti sõrmedel värvilistest villastest lõngadest, harilikult kalasabamustriga, tutid ehk topsud tehti otstesse. Seoti nii, et topsud jäid rippuma. Iisaku kihelkonnast Liiva külast saadud säärepaelad on kuulunud poluvernikule. Värvidest on neis kasutatud erinevaid lillasid, rohelist, musta, kollast ja punast tooni.

Jalanõud

Peamise jalanõuna Iisaku kihelkonnas 19. saj lõpul veel üldiselt kasutusel pastlad, paslid, mis veel 1952. aastal püsinud tööjalatsitena. Pastlaid kantud nii suvel kui talvel. Pastlanöörid seoti üles põlvesilma alla, kinnitades ühtlasi sukasääre.

Kirjeldus vanema pastlanööri sidumisviisi kohta (ERM EA 61):

Nöörid tõmmati kanna tagant risti, pandi ormetest läbi, viidi uuesti kanna tagant risti läbi, toodi ette sääre peale, kus moodustati seos, sealt viidi põlve alla, kuhu kinnitati.

Hiljema sidumisviisi kohaselt kinnitati pastlapaelad kederluukondi kohalt. Kirjelduse juurde on lisatud joonis, sama joonis on avaldatud Kersti Loite raamatus “Virumaa rahvarõivad”, lk 334.

Pajukoortest või kasetohust viisud (Iisakus virsud) olnud vaid vaesematel. Jõukamad perenaised kandnud poolsaapaid ja kingi. Küsitletute vanainimeste noorpõlves on saapad ja kingad olnud juba üldiselt peojalatsiteks.

Kindad

Kotid

Iisaku kihelkonnast on muuseumisse kogutud mitmesuguseid kotte. Peakott ja ja kaelkoti riie – villase koekirjada telgede kootud oma mõõtmetelt on ehk üle õla kantavad moonakotid. Kõige tähelepanuväärsem on kindlasti Liiva külast muuseumile müüdud sametise aluspinnale helmestega tikitud kotike.

Ehted

Igapäevaselt kanti ümber kaela klaas- või kivihelmestest helmekeed (kurguhelmed), vt Simuna kurguhelmeid ERM A 292:314. Kurguhelmeid kanti ühe- ja kaherealistena, aga väiksemate helmeste puhul võis ridu ka rohkem olla. Kurguhelmed on pigem amulett kui ehe ja paistavad kaelusest vaid osaliselt välja.Kivihelmeid (mäekristall, kaltsedon jm kvartsiidid) ja merevaiku on 18.-19. sajandi helmekeedes harvem kui erivärvilisi klaashelmeid. Kasutatud on musti, valgeid, rohelisi, siniseid ja läbipaistvaid helmeid, mis olid kujult ümmargused või piklikud, armastati ka soonilisi ehk kruvilisi helmeid. Kohati kanti veel ka keskajast jäänud tavana merevaigust helmeid, harvad on korallhelmed, vt Väike-Maarja korallhelmeid ERM A 610:38.
Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela ja sellega läks naine ka hauda.

Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad. Hiljem täiendati keed tähtpäevade kingitustena.Tavaliselt on kurguhelmeste kee otsad kukla tagant paela või riideribaga kinni seotud. Ka siis, kui kurguhelmed on tehtud umbsena ringina, seatakse need kahe- või neljakordselt ümber kaela ja
tõmmatakse otstest nöör või riideriba läbi ja seotakse kukla taga kokku (mitte ei panda üle pea kaela).

Käiste kaelus oli suhteliselt pikalt avatud ja kinnitati alles rangluu kõrguselt hõbedase vitssõle või väikese preesiga (2-3 cm läbimõõduga valatud, hõbedast, akantuse- või õiemotiiviline) ERM 320. Pidulikum käiste kinnitus oli silmadegaprees. Silmadega preesid on neljast või kuuest punasest või läbipaistvast klaastahukast „silmaga“. Silmadega preesi „silmad“ on Ida-Virumaa piirkonnas eriti väljaulatuvad, vt kuuesilmalise preesi näidis Lüganuselt ERM 17540 ja neljasilmaline Jõhvist ERM A 509:642.  

Pidulikul puhul seati lisaks keset rinda hästi nähtavale kuhiksõlg (valandik). Suur sõlg (vt Lisa 1 teksti lõpus) kinnitati rinnale nii madalale, et selle serv peaaegu riivas käiste äärepitsi. Kellel suurt sõlge polnud, kinnitas käiste ette suure preesi (vt Lisa 2).

Piduülikonnaga kanti kaelas mitu rida peenikesi hõbekette kannaga rahadega. Keti külge kinnitatavad rahad olid 5-, 10-, 25- ja 50-kopikased ning 1-rublased hõberahad, millel olid kannad (kinnitusaasad)
küljes. Viiekopikaliste rida oli kõige ülemine ja viiekümneliste rida kõige alumine, selle keskel oli veel üks hõberublane raha.(ERM EA 61)

Kantud on ka traditsioonilisemat, klaashelmeste vahele pandud kannaga raha (hõberubla), mis ulatus rinnalõheni.

Sõrmustest sobib kandmiseks hõbedast vitssõrmus, näide Viru-Nigulast: ERM 12672 ja harisõrmus (näide Viru- Jaagupist) ERM 10481, mis olid tollal talupoja abielusõrmuseks.

Ehete kirjeldus Aino Voolmaa poolt Jõhvis välitöödel küsitletud Liina Kruuti (sünd. 1864) ütlustest, kelle vanaema oli pärit Iisaku Metskülast: Valandik oli hõbedast, kohvitassi kujuline kumer, ümmargused nupud ääres. Valandik kinnitati särgi külge, rindade alla, käisealase pits riivas valandikku. Ema kandis valandikku. Ema käis oma ema asjadega, mis ta Metskülast kaasa oli toonud. Sõlg rippus ehitusest (käisealase tikandikaunistus) saadik. Viie-, kümne-, kahekümne viie- ja viiekümnekopikalisele hõberahadele olid kannad külge tehtud, millest käis läbi õige peenike hõbekett. Viiekopikaliste rida algas preesi pealt peale, sellele järgnes kolm rida suuremaid rahasid. Kõige alumine oli viiekümnekopikaliste rida, mille keskel oli üks rublane. (ERM EA 61)

Läbimõõt 6-10 cm, graveeritud ornament kolme õiega, kuhik sujuva kumerusega. Foto (detail) ERM Fk 1087:11. Sobib Põhja-Eesti rahvariiete juurde.

Läbimõõt ca 8 cm, puntsitud ornament. Foto (detail) ERM Fk 1087:7. Sobib Lõuna-Harjumaa, Järvamaa ja Põhja-Viljandimaa rahvariiete juurde.

Koostajad

  • Kaili Maasikmäe, rahvarõivameister
  • Jana Reidla (ehted, 2015)

Allikad 

  • ERM EA 61. Voolmaa, Aino 1953. Teatmematerjali Iisaku ja Jõhvi kihelkonna kohta (Kirde-Eesti rahvarõivad).
  • ERM KV 45. Küsitluskava I. Aili Vetekaja 1960.
  • Friedrich Reinhold Kreutzwaldi käsikiri etnograaf Aino Voolmaa kommentaaridega. Eesti Rahva Muuseum 2012.
  • Loite, Kersti 2017. Virumaa rahvarõivad. Eesti Rahva Muuseum.
  • Nurgamaa, A. 2007. Iisakumaa poluvernikud. Ida-Virumaa
  • Voolmaa, Aino 1992. Ida–Virumaa rahvarõivad 19. sajandil. – Ida–Virumaarahvakultuurist, lk 27–43.
  • Voolmaa, Aino 1962. Täiendavaid andmeid Kirde–Eesti naiste rahvarõivaste kohta. – Etnograafiamuuseumi Aastaraamat 18, lk 212–228.