Jõelähtme mees

Jõelähtme mehe rõivakomplekti kuulusid 18. ja 19. sajandil särk, püksid, vest, vatt, sukad, säärepaelad, jalatsid ja peakate. Ülerõivana kanti pikk-kuube ja kasukat, mis kinnitati vööga. Lisandiks olid ehted, rätid, kindad ja tubakakott.

Särk

Särk valmistati peenest linasest riidest. Varasemalt kandsid mehed laia kaunistusteta särki, mis ulatus vähemalt põlvini. Tallinna läheduse mõjul hakkas 1820. aastate paiku särkide mood muutuma ning need tehti lühemad ja kitsamad, allääres jäeti külgedele umbes 15 cm pikkused lõhikud.

Särkidel oli lai maha pööratud krae. Tavaliselt õmmeldi särgile rinnalõhiku ülaossa paelad ehk sõltused, millega särgikaelus kokku tõmmati. Krae alt võidi rinnalõhik kinnitada ka hõbepreesiga. Kaunistuseks tikiti meeste särkide õlalappidele ja varruka värvlitele väikesed nupud (sõlmpisterida). Õlalappidel olid nupud hõredamalt, värvlitel tihedamalt.

Püksid

Püksata meest pole Jõelähtmes ristiinimesed näinud.

19. sajandil kandsid ka Jõelähtme mehed Põhja-Eestile iseloomulikke, veidi alla põlve ulatuvate säärtega kintspükse. Püksid tehti suveks linasest või takusest, talveks aga mustast või potisinisest villasest riidest. Talvel on kantud pukinahast ehk kitsenahast pükse, karv seespool.

Eest olid püksid kinni, püksilakal olid mõlemal puusal puupöörad, uuematel ja pidulikemal pükstel aga nööbid. Taskuid pükstel ei olnud. Pükste sääreotstes olid lõhikud ning värvlid, mis kinnitati sääre ümber üsna pingule. Sukasäär jäi püksi sääre otsa alla ning kinnitati kalasabaliste säärepaeltega, mis seoti värvli kohal püksi sääre peale.

Vest

19. sajandil kandsid mehed särgi peal sooja hoidmiseks takusest riidest vesti. Jõelähtmes nimetati seda liivistikuks nagu naiste vestigi. Vest oli selja tagant keha järele õmmeldud, pikkuselt umbes vati pikkune. Pidulikumate vestide esimene pool tehti pikitriibulisest villasest või kirjust siidriidest, seljatagune tükk jäi takusest kangast.

Vatt

Vatte tehti koduvillasest, tavaliselt hallist, hiljem ka mustat või potisinisest kangast. Potisinine olnud moes Jägala ja Saunja pool, mustast ja segatud villadest vatid aga rannaaladel. Vatid õmmeldi keha ümber liibuvad. Naiste kampsunitest tegi lõikeliselt erinevaks see, et meestel ei olnud voldid puusade ümber vaid ainult selja taga. Vattidel oli lai ja mahapööratud krae ja linane vooder. Esikinnises olid tinanööbid.

Kaelarätt

Kasutusele tulid kaelarätid umbes 19. sajandi keskel. Kaelarätt oli tavaliselt valge või kirju, enamasti sitsist. Rätt seoti spetsiaalselt mitme sõlmega nii, et sellise sidumise juures ei olnud rind mitte kaetud, vaid jäi ikkagi paljaks nagu enne. Ainult „kõri“ oli soe.

Peakatted

Suvel kanti kõrgeid musta värvi kaabusid, kaapkübaraid. Kaabus kanti silmakaltsu ja kaabu äärde oli torgatud puust tehtud pastlanõel. Pastla lagunedes oli siis alati nõel ja lõng käepärast.

Talvemütsid olid hallid kõrvmütsid, kõrvulised. Sel mütsil oli kokku neli kõrva: ees, taga ja kahel pool kõrval. Kõrvad olid mütsi kõrgused, nii et nende äär oli kübara põhjaga ühel joonel. Kõrvad seisid ise püsti, neid ei seotud. Sellised kõrvadega mütsid tehti hallist villasest riidest ning ka nahast, mille puhul siis kõrvad olid karvased, mütsi osa aga karvadeta. Sellist talvemütsi kasutati väga laialt ja see oli kasutuses veel isegi 1890. aastatel.

Ülerõivad

Pikk-kuub

Pikk-kuued valmistati villasest kodukootud mustast või hallist kangast. Erinevusi naistekuuest oli lõike poolest vähe, enamasti olid need kaunistusviisides. Kuue esikinnises olid tinanööbid, nende vastas rida ööse, mis olid vahetevahel punased. Neid tinanööpe aga kunagi kinni ei pandud. Kõik seljas olevad üleriided olid sulgemata nööpidega, ka kasukas talvel. Hõlmad tõmmati kokku vööga.

Rüü

Pikk-kuue lõikega linane või takune rüü oli 19. sajandil muutunud ainult igapäevaseks riietusesemeks.

Kasukas

Lambanahksed kasukad sarnanesid lõikelt riidest ülerõivastega. Need tehti valgest ja mustast nahast. Kasukad tehti pikad, pikk-kuue pikkused, lühemaid hakati kandma alles 19. ja 20. sajandi vahetusel. Meeste kasukatel oli ees kaks rida nööpe.

Vööd

Vöö mähiti pikk-kuue või kasuka ümber kaks korda, otsad topiti vöökordade vahele ning jäeti alla rippuma. Kasutusel olid varrastega kootud vööd ehk lõngavööd, linnast ostetud kamlotvööd ning siniste ja valgete pärlitega kaunistatud helmevööd.

Naaberkihelkondadest on teateid võrkvööde olemasolust, arvatavasti olid sellised kasutusel ka Jõelähtme meestel.

Sukad

Igapäevaselt kasutati jalakatetena valgest linasest või takusest riidest jalarätte või jalanartse, mis olid päris pikad. Väga külma ilmaga pandi pastla sisse tallukad – tupekujulised riidest jalavarjud. Sukad olid meestel ühevärvilised ja väga lihtsad. Jõelähtme meeste sukad olid lambapruunid, potisinised või mustad. Sukkade viklid olid meestel kootud pahempidi taustale, samal ajal kui naistel olid viklid parempidi koe sees.

Säärepaelad

Säärepaelad punuti villasest lõngast.

Jalatsid

Jalanõudena kasutati pruunist nahast pastlaid, hiljem saapaid.

Kindad

Meeste ja naiste kinnastes erinevusi ei olnud. Kõige rohkem kanti külma kaitseks kootud labakindaid. Kindakirjad olid vanemal ajal olnud suuremad ning ruudulised, uuemal ajal pisemad ja kirjud. Sõrmkindaid hakati tegema võrdlemisi hilisel ajal. Neile kirju ei tehtud, vaid kooti ainult viklitega, valgeid ja musti.

Töö tegemise ajal, mõnikord ka ilu pärast olid kasutusel pikkade randmekatete sarnased käevarukad.

Käevarukad, valtsvarukad olid tarvitusel töö juures ja ka uhkusasjana. Nad olid villasest koetud suka moodi.

Tubakakott, nuga

Rõivaste lisandina kandsid mehed kaasas tubakakotti ja kasetohust tupega nuga. Tubakotte valmistati riidest või nahast. Selles oli oli piip, tubakas ja taelad, tuleraud. Kott rippus puusa kohal. Noatupe ülemise otsa küljes oli nahkne aas, see riputati põuetaskus oleva spetsiaalse suure nööbi otsa.

Juuksed ja habe

Juukseid ei lõigatud peaaegu üldse, need olid pikad. Soengud olid arvatavasti ühesugused noortel ja vanadel. Habemed olid nn parakad, mis ulatusid juuksepiirist kõrvade juurest lõua alla. Habet lõigati kääridega lühemaks. Noorte meeste habemed lõigati lühemaks kui vanadel. Vuntse tohtisid kanda ainult sõdurid.

Ehted

Meeste särgi rinnalõhik kinnitati krae alt hõbedast vitssõlega (nimetati ka preesiks, meeste preesiks). Varasemad vitssõled olid valdavalt vasesulameist, teinekord ka dekoreeritud kaarega, täpikeste või nöörornamendiga.  Harvem esines sõlgi, millel tilguti poolitab dekoori kaheks. Hilisemad vitssõled valmistati hõbedast, 19. sajandil lisandus ka uushõbeda kasutamine. Vitssõlgede peamiseks valmistuskeskuseks oli Tallinn.  Tallinnas valmistatud vitssõled olid äärmiselt lihtsad, polnud märgata ka erinevusi meistrite vahel.

Kui särgi rinnalõhiku ülaossa olid õmmeldud paelad, tõmmati särgikaelus nendega kokku ja igapäevaselt polnud sõlge vaja.

Mehed võisid kanda kas hõbedast vitssõrmust või harisõrmus, mis olid talupoja abielusõrmuseks.

Koostajad

  • Maret Lehis, pärandtehnoloog (2020)
  • Meeli Lõiv (2015)
  • Jana Reidla, etnoloog (ehted, 2015)

Allikad

  • ERM EA 8. Meiesaar, August 1924. Teatmematerjali Jõelähtme kihelkonnast.
  • ERM KV 27. Joseph Grünthal 1938. Rõivaist ja nende valmistamisest. Lk 139-145.
  • Kirme, Kaalu 1986. Eesti sõled. Kirjastus Kunst.
  • Kirme, Kaalu 2000. Eesti hõbe. Kirjastus Kunst.
  • Piiri, Reet 2008. Jõelähtme naise pidulikud rahvarõivad: mustrivihik. EELK Jõelähtme Püha Neitsi Maarja kogudus.
  • Piiri, Reet 2000. Kuidas 19. sajandil Harjumaal riides käidi? – Rmt.: Rahvast, luulest ja meretuulest. Harjumaa uurimusi 5. Harjumaa Muuseum, lk. 70-88.