Jõelähtme naine

Naise rõivakomplekti kuulusid alussärk, hiljem ka pikkade varrukatega särk, käised, seelik, vöö, sukad, jalanõud, põll ja peakate. Pikkade varrukatega särgi peal kanti liistikut. Jahedama ilmaga pandi selga kampsun, talviseks üleriideks oli pikk-kuub. Üleviseteks olid suurrätid. Moe muutudes 19. sajandi lõpul hakati kandma ruudulisest linasest või villasest kangast kaapotkleite ja -kostüüme.

Särk

Kogu rahvarõivakomplekti tähtsaimaks osaks oli särk, millele pandi riideid juurde vastavalt vajadusele. Jõelähtmes kanti kahte tüüpi särke: varrukateta särki (alussärki), mida kanti käiste all ja hiljem pikkade varrukatega särki.

Varrukateta särk

Põhja-Eestis kanti 18. – 19. sajandil varrukateta alussärki ja selle peal lühikest pihakatet – käiseid. Varrukateta särk õmmeldi linasest kangast. Särgi piht õmmeldi peenemast, jätk jämedamast kangast. Jätkule aeti küljeõmblustesse vahele kolmnurksed kiilud alumisele osale laiuse andmiseks. Särgi kaelus oli avar ning see tõmmati kokku kurrupaelaga.

Pikkade varrukatega särk

19. sajandi jooksul hakati Jõelähtmes kandma varrukatega särki. Nagu alussärgil, oli sellelgi ülaosa tehtud peenemast linasest kangast, jätk ehk alane aga takusest. Külgedele olid vahele õmmeldud siilud. Särk ulatus allapoole sääremarja. Särgipiht oli ühes tükis, õlaõmblusteta. Õlaõmbluste asemel olid õlalapid, mis olid kaunistatud tikandiga.

Särgi kaelaava oli ümmargune, meeste särgi kaelaavast suurem. Kaelus oli kroogitud. Särgi püstkrae oli sõrmelaiune, ääres kaunistuseks valge linase niidiga tehtud tikk-pisterida. Mõnel pool olid kraed kuni 2 tolli (5 cm) laiad. Särk kinnitati eest, kraest allpool preesiga. Kellel preesi ei olnud, pani särgi kinni nagu värvligi, st vahel pandi pael kaelusest läbi, sellega tõmmati särk eest kinni. Varrukad olid ühes tükis, ilma väljalõiketa ja tavaliselt lõppesid värvliga.

Erinevalt käistest kaunistati särke tagasihoidlikult. Krae, õlalapid ja varruka värvlite serv kaunistati nukupeade ehk tagide ja tikkpisteridadega, mis tehti valge linase niidiga.

Käised

Varrukateta alussärgi peal kanti käiseid. Need olid lühikesed, vähe üle rindade kaharad pihakatted. Põhja-Eestile iseloomulikult kaunistati käiseid lopsaka lilltikandiga. Vahel oli aga käiste ainukeseks kaunistuseks alumise ääre külge õmmeldud niplispitsiriba. 19. sajandi esimesel poolel oli Tallinna ümbruse kihelkondades käistemood kadumas ning 1865.-1870. aasta paiku neid enam ei kantud.

Käised õmmeldi peenest linasest riidest. Lõikelt sarnanesid käised varrukatega särgi pihaosaga, ulatudes puusaservani. Käised valmistati õlaõmblusteta ning õlgadele õmmeldi õlalapid. Käiste varrukad olid väga laiad ja kroogitud. Püst- ja mahapööratud kraed kanti jakikrae all.

Tikandid olid erinevatel käistel erinevad. Kasutati värvilisi, roosikirjalisi, pilutatud ja augulisi kaunistusviise. Mõned tänaseni säilinud käised on väga lopsaka lillkirjaga, mõned lihtsad valge pilutikandiga kaunistatud. Tikkimiseks kasutasid rikkamad siidiniite, vaesed aga linaseid niite. Sageli täiendati tikandeid vasklitritega.

Seelik

Naised panid särgile peale seeliku. Arvatavasti kanti Jõelähtmel 18. sajandil nagu ümberkaudsetes kihelkondadeski musta vaipseelikut. 19. sajandi algusest sai aga moerõivaks pikitriibuline seelik.

Seelikud kooti villasest, linasest ja ka takusest materjalist. Naised kandsid kehakattena kodus ja tööd tehes enam takuseid riideid. Pikitriibuline seelik kooti linase lõime ja villase koega koepindsena. Seelikukangas volditi värvli vahele. Seelikuriibud olid 0,5-1 tolli laiused, värvidena kasutati halli, musta, sinist jne. Punane triip naise seelikus ei puudunud peaaegu mitte kunagi – see oli tooniandja. Punaseks triibuks kutsuti lepakoore pruuni ja kanarbiku pruuni värvi triipe.

Seeliku pikkus oli:

“.. luupäälse kondist või kinga paelast saadik, nõnna et mööda maad jooksis.

Ilustuseks ja ka seeliku pikenduseks õmmeldi pikitriibulise seeliku alumise ääre külge:

“.. villasest riidest veer, mis värviline ja korten (1/4 küünart) lai oli. Jõukamad olid villase veerele veel ka kardpaelu peale õmmelnud.

Pühapäevaseelikud tehti kirjumad ja laiemad, leina ajal kanti samasuguseid seelikuid nagu tavaliselt. Kui mindi külla või kirikusse, kanti seeliku all alusseelikut, sest see hoidis sooja ning ilma selleta ei tohtinud avalikult käia. Alusseelik oli lühem ja kitsam kui pealmine ning käis särgi peale. Tavaliselt kanti alusseelikutena ära vanad pealmised seelikud.

1875. aasta paiku tulid pealisseelikutena kasutusele ruudulised seelikud, mida kanti kõrvuti linnamoeliste ühevärvilistega veel 19. sajandi lõpulgi.

Kirivöö

Naised kandsid villasest lõngast ja linasest niidist kootud erinevate geomeetriliste kirjadega kirivöösid. Tavaliselt kooti vöö tihvaga. Jõelähtme naiste vööd olid suhteliselt kitsad, kolme sõrme laiused. Vööd erinesid värvide ja kirjade poolest, mille algupära kahjuks enam ei teata.

Vöö pealmine pool oli villasem. Vööd kanti allpool käiseid seeliku värvli peal, abielunaistel ka põllevärvli peal. Kui kanti särki ilma seelikuta, mähiti vöö särgi peale. Mähkimisel hoiti ühte vööotsa vasaku käega vasakul küljel, parema käega keerutati vööd umber keha, jättes alumise vöökihi serva äärekirja laiuselt ülemise alt paistma. Ots pisteti vöökihtide vahele. Arvati, et kõvasti umber keha mähitud vöö annab kehale tugevust ja hoiab ära haigusi, eriti venitamist.

Peakatted

Neiud kandsid pikki lahtiseid juukseid. 1860. aastatel hakkasid neiud juukseid kahte patsi punuma ning hiljem patse ümber pea keerama. Kodus ja tööd tehes kandsid neiud pearätte.

Naised kandsid juukseid taga kuklasse ülessätitult, ümmarguselt keerdus. Abielunaise pea pidi vana traditsiooni kohaselt olema kaetud. Jõelähtmes on naised läbi aegade kandnud erinevaid peakatteid – tanusid, linukaid ja pottmütse.

Pärg

Pidulikul puhul kandsid neiud lahtistel juustel pärga. Algul olid madalamad kõrvadega pärjad ehk nn lenki pärjad, millel rippusid meelekohtadelt siidipaelad. Hiljem tulid võrupärjad, mis olid eelmistest kõrgemad. Kõrvade kohalt olid need madalamad, eest ja tagant kõrgemad. Taga olid juustega ühepikkused paelad. Kõige ilusamad olid pruudipärjad, mis olid veel kõrgemad ning hästi toretsevad oma mitmevärviliste paelte ja rohkete pärlitega.

Tanu

Kõige traditsioonilised peakatted olid kahekorra kokkumurtud riidetükist tanud, mida kanti hiljemalt 17. sajandist alates. Tanud kaunistati madalpistes lilltikandiga.

Tanu seati pähe nii, et otsmikul võis natuke juukseid paistma jääda. Tanulint ehk värviline siidpael kinnitati lehvi seatuna kuklapalistuse keskkohta, jättes lindiotsad 35–40 cm pikkuselt rippuma. Tanu kandmine oli 19. sajandil Jõelähtme kandis juba väga haruldane, selle asemel tulid moodi pottmütsid.

Linukas

18. sajandil ja 19. sajandi esimesel poolel kandsid naised piduliku peakattena linukat. See koosnes kotikujulise sabaga linast ja pead ümbritsevast pärjataolisest võrust. Linuka saba kaunistati värvilise või musta siidtikandiga.

Pottmüts

18.–19. sajandi vahetusel tuli naiste peakattena moodi siidist katteriidega pottmüts. Esialgu kanti neid veel kõrvuti tanudega, 19. sajandi keskpaigas muutus pottmüts valitsevaks mütsimoeks ning neid kanti veel 20. sajandi alguseski.

Ka neidude peakateteks said Harjumaal juba 19. sajandi algul Tallinna linna eeskujul pottmütsid. Naiste pottmütsidest erinesid need vaid selle tõttu, et neil puudus serval pits ehk treemel.

Pottmüts õmmeldi värvilisest siidriidest, pappalusele. Õige kuju andmiseks vormiti mütsi riide ja papi vahele pandud villa või takust polstri abil. Abielunaise pottmütsi serva õmmeldi valge pits ehk treemel ja taha kuklasse pandi siidist poepaelad. Paelad kinnitati taha ainult pühapäeviti. Pulma ajal, mil esimest korda söödi, pandi noorikule treemliga müts pähe ja põll ette.

Mütse oli igal naisel 2–3, mõnel rohkemgi, nagu jõukus lubas. Välja minnes kanti mütsi peal rätikut. Pidulikel käikudel pandi mütsi peale siid- või õhuke villane rätik, mille serv kinnitati nõelaga mütsi pealae külge, otsad sõlmiti lõua alla ühekordse sõlmega, reisile minnes pandi teine sõlm ka.

Põll

Põlle kandsid ainult abielunaised. Pulmas sai pruut linutatud ja talle seoti ette ka põll. Neiud põlle ei kandnud.

18. sajandil ja 19. sajandi alguses peeti pidulikuks põllematerjaliks kahvaturohelist peenvillast riiet. Hinnatud materjaliks oli ka õhuke valge puuvillakangas, nn klaarriie. 19. sajandi keskpaigas peeti ilusaks kirjut sitsi (rootsi riie). Kodus kooti linast või takust pikitriibulist põlleriiet, valgel põhjal värviliste triipudega, kuid sellised põlled peeti ära tööpõlledena.

Kaela- ja ninarätid

Kaelarätik oli 19. sajandi keskel kindlaks naiste rõivaste osaks. See oli väike kolmnurgaks murtud rätt, mis oli seotud lõua all sõlme. Nurk seljal tõsteti riiete peale. Öeldi, et kaelarätte oli mõistlikul naisel mitu. Rätte oli valgest linasest riidest neljakandilisi ja samuti ostetud rootsi riidest punaseid või trükimustrilisi.

Ninarätte või higilappi kandsid naised alati kaasas, kus, ei tea keegi. Vahel oli see vöö vahel, mõnikord rinna ees või kotis. Ninarätid olid kaunistatud nurkades punaste tikanditega.

Liistik

Liistikud ehk liivistikud tulid Harjumaal moodi 19. sajandi teisel poolel. 1870.–1880. aastatel olla Jõelähtmes liistikuid kantud koguni käiste peal. Liistikud tehti ühest kangast, tavaliselt rootsi riidest, vähem oma linasest kangast. Liivistikud olid varrukate ja kraeta, ümber keha pingul. Kinnituseks olid haagid, mida oli 2–3 paari.

Kampsun 

Kampsunid võeti kasutusele 19. sajandil koos pikkade varrukatega särkidega. Kampsunid tehti koduvillasest, tavaliselt hallist, hiljem ka mustast või potisinisest kangast. Potisinine oli moes eriti Jägala ja Saunja mail, mustad ja segatud villadest aga rannal. 19. sajandi kolmandal veerandil hakati kampsuneid õmblema ka ruudulisest või ristilisest riidest. Kampsunitel oli linane vooder.

Kampsunid õmmeldi keha ümber liibuvad, õlgadel puhvi kogutud varrukatega, rühmseesilised ehk alla äärde õmmeldud ribaga, kus voldid kolmes kimbus, igas kolm volti. Taga, voltide alguses oli igal kimbul kaks nööpi. Kampsuni esikinniseks oli kaks rida vasest või tinast nööpe. Kui kuubede moodi tulid haagid, siis pandi haagid ka kampsunitele.

Kampsuni kaelus oli avar ja ümar, mahapööratud kraega, kaeluses kanti rätikut. Kohati olid kasutusel püstkraed nagu särgil, kohati olid kampsunid ilma kraeta nagu vestid.

Ülerõivad

Pikk-kuub

Villasest kodukootud kalevist naiste pikk-kuued ehk händadega kuued olid soojaandvaks ülerõivaks. Varasemal ajal musta värvi pikk-kuued olid nii pikad, et seeliku serv vaksa laiuselt välja paistis. Hiljem hakati lambamustale valgeid villu juurde segama ja riided muutusid rohkem halli tooni.

Kuue seljal õmblust ei olnud. Õmblused olid kummalgi küljel ja õlgadel. Varrukad olid otsa õmmeldud. Kui kangas liiga kitsas oli, pandi alla kiilud vahele. Mõnikord pandi kiilud ka kaenla alla varruka vahele. Varrukate suhu lõigati kolmekandiline tükk riiet, käsuriie. See keerati tagasi käise peale ja ilustati kirju rootsi riidega.

Jägala ümbruses tehti hallile pikk-kuue riidele mustast kangast taskud kummalegi välisküljele. Saunjas, Kallaveres, Rebalas ja rannakülades ei olnud kuubedel väljaspool taskuid, neil olid hästi suured põuetaskud, kuhu pandi higilapp ja muud taolist vajalikku.

Naiste kuued olid kinnitatud haakidega, haagid olid suured, valget või musta värvi. Metallkinniste asemel kasutati ka niidist ja nöörist kinnitusvahendeid.

Rüü

Pikk-kuue lõikega linane või takune rüü oli 19. sajandil muutunud argipäevaseks riietusesemeks. Seda kanti suvel pealisrõivana ning talvel kasuka ja pikk-kuue vahel, vältimaks kasuka määrdumist.

Kaapotkuub

19. sajandi kolmandal veerandil hakati kandma liibuva piha külge õmmeldud volditud alaosaga potisiniseid kaapotkuubi. Erinevalt händadega kuuest, mis olid lahtise rinnaesisega ning mille hõlmad kinnitati vöö kohal paari haagiga, olid kaapotid vööst kurguni kinni haagitud. Kaapotkuued ulatusid kandadeni. Kaapotkuubede varrukad olid ülevalt laiad, õla juurest tugevalt kroogitud, randme juurest aga kitsalt ümber. Vooder ulatus vesti või kampsuni alla äärde.

Kaapotkuubedele tehti erinevaid kaunistusi. Krae äärde, varrukasuhu ning hõlmade äärde tehti erinevad tikandid või õmmeldi kahele poole hõlmadele värviliste klaaspärlite read.

Ehkki kaapotkuued olid kasutuses hilisemal ajal, jäid nendega paralleelselt kandmisse ka eespool kirjeldatud lihtsamad pikk-kuued.

Kasukas

Lambanahksed kasukad sarnanesid lõikelt riidest ülerõivastega. Need tehti valgest ja mustast nahast. Kasukad tehti pikad, pikk-kuue pikkused, lühemaid hakati kandma alles 19.–20. sajandi vahetusel. Kasukate kaunistamist punaste naharibadega ehk rihmadega, mida seostati rikkusega.

Ülevisked

Naised kandsid helevalgest linasest toimsest riidest palakaid ehk palajaid, mis olid ruudukujulised ning mida kanti teiste riiete peal.

Linnanaiste eeskujul sai moeasjaks ruudukujuline narmastatud servaga villane suurrätik. Esimesed suurrätid olid vabrikutooted, hiljem hakkasid neid kuduma külakangrud ja talunaised ise. Üldiselt kanti suurrätti kolmnurksena õlgadel, külmaga kaeti suurrätiga ka pea ning seotud otsad viidi selja taha. Kirikusse sisse minnes keerati suurrätt rulli ja võeti kaenlasse.

Sukad

Igapäevaselt kasutati jalakatetena valgest linasest või takusest riidest jalarätte või jalanartse, mis olid päris pikad. Väga külma ilmaga pandi pastla sisse tallukad – tupekujulised riidest jalavarjud.

Sukad olid varrastel kootud ja ulatusid põlveni. Need kooti jalasääre laiused, värvuselt mustad, hallid, sinised ja valged. Sukad olid ka kirjatud, triipude ja mustritega kaunistatud. Sukkade viklid olid meestel kootud pahempidi taustale, samal ajal kui naistel olid viklid parempidi koe sees.

Suvel kanti ka sukasääri. Need olid torukujulised varrastel kootud säärised, mis:

aeti jalaümber heina ajal ja olid kaitseks et „kuresaapad“ jalga ei tuleks.

Säärepaelad

Sukad kinnitati allapoole põlve põlvekeerme kohta kalasabalistega, mis olid sõrmelaiused värvilised punutud säärepaelad.

Jalatsid

Jalanõudeks olid tavaliselt tumepruunid pargitud nahast pastlad. Kirikus ja tööl kasutati samu pastlaid. Kui oli tegemist uue pastlaga, siis oli see kirikus käimiseks, kui jäi vanaks, siis sai sellest töö pastel.

Pastla nöörid olid linadest keerutatud, aeti pastla tärgetest läbi – otsa tagant välja. „Osmuseid“ ehk haasu pastlatel ei olnud, nagu Lõuna-Eestis. Nöörid keideti konsa tagant kohe ümber jala, ning sääre, madalasse – jalasääre peenemasse kohta.

Kingi hakati Jõelähtmes kasutama suhteliselt hilja – umbes 1890. aastate paiku. Kingadel olid madalad kontsad nagu meestekingadelgi. Kingad käisid pealt pannaldega kinni. Kinga nuki pääl oli väike kropp, millest pannal üle käis.

Viiske Jõelähtmes ei kantud.

Kindad

Kõige rohkem kanti külma kaitseks kootud labakindaid. Sõrmkindaid hakati rohkem tegema 19. sajandi keskel, kuna neid ei osatud eriti hästi kududa. Narmaid kinnastele ei tehtud. Kindakirjad olid vanemal ajal suuremad ning ruudulised, uuemal ajal pisemad ja kirjud. Kindakirjadena kasutati ka vöökirju, suurem osa olidki hoopis vöökirjad. Sõrmkindaid ei kirjatud, neid kooti ainult viklitega valgeid ja musti.

Töö tegemise ajal, mõnikord ka ilu pärast, olid kasutusel pikkade randmekatete sarnased käevarrukad. Käevarrukad (ka valtsvarukad) olid tarvitusel töö juures ja ka uhkusasjana. Nad olid villasest kootud suka moodi.

Jõelähtme kindakirjade nimetusi: seitsmesilma kiri, tuuleveski kiri, pajulehe kiri, ristiline, kaerakaie kiri, kirbukiri, lumekiri, lapiline.

Tasku

Tavaliselt puudusid riietel puudusid sisseõmmeldud taskud. Lahtine tasku seoti seeliku alla, seelikukinnise auguga kohakuti. Mõnikord seoti tasku puusa kohale või ette vööle seeliku peale. Tasku oli piklik ja sügav ning neid tehti nii villasest riidest kui muust kätte sattunud sobilikust kangast.

Tasku oli kasutusel päris kaua aega. Sinna sisse pandi nuga ja nõelatupp ning kanti ühes päevad otsa.

Ehted

Igapäevaselt kanti ümber kaela klaashelmestest helmekeed (kurguhelmed). Kurguhelmeid kanti ühe- ja kaherealistena, aga väiksemate helmeste puhul võis ridu ka rohkem olla. Kurguhelmed olid pigem amulett kui ehe ja paistsid kaelusest vaid osaliselt välja. Merevaigust ja kivist helmed olid pigem haruldased, keedes kasutati ka hõbehelmeid-krõlle. Klaashelmed võisid olla ümmargused, tahulised, torukujulised (piiprellid) või soonitud (kruvilised). Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela ja nendega läks naine ka hauda. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad. Hiljem täiendati keed tähtpäevade kingitustena. Tavaliselt olid kurguhelmeste kee otsad kukla tagant paela või riideribaga kinni seotud. Ka siis, kui kurguhelmed olid tehtud umbse ringina, seati need kahe- või neljakordselt ümber kaela ja tõmmati otstest nöör või riideriba läbi ja seoti kukla taga kokku, mitte ei pandud üle pea kaela.

Käiste või särgi kaelus oli suhteliselt avaralt lahti ja kinnitati allpool väikese (tavaliselt õiemotiivilise, 2–4,5 cm läbimõõduga) hõbepreesiga või vitssõlega.

Pidulikul puhul seati keset rinda hästi nähtavale suur prees, silmadega prees või kuhiksõlg. Silmadega prees võis olla koos kuhiksõlega kandes ka kaelusekinnitus, prees ei olnud päris kurgu all. Silmadega preesid olid enamasti kuuest või neljast punasest, värvilisest või läbipaistvast klaastahukast „silmaga“. Kuhiksõlg oli kindlasti rinna kõrgusel. Kuhiksõled olid 6-10 cm läbimõõduga. Suur prees, mis oli 6-9 cm läbimõõduga, võis asendada kuhiksõlge. Kui seljas olid üleriided, siis kinnitati pidulik rinnaehe rinnaräti peale nähtavale kohale.

Kaela seati piduülikonnaga veel helmekee või hõbekett, mille küljes võis olla kannaga raha- eheteks kasutati käibel mitte olevaid münte. Rinnarätti kandes käisid keed rinnaräti peale.

Sõrmused olid sel perioodil enamasti abielusõrmustena kasutatud vitssõrmus ja harisõrmus, mida kandsid nii mehed kui naised. Harisõrmuse üks alaliik oli nn. kätega sõrmus, mida kandsid nii naised kui mehed, sageli abielusõrmusetena. Materjaliks oli enamasti hõbe.

Koostajad

  • Maret Lehis, pärandtehnoloog (2020)
  • Meeli Lõiv, rahvarõivaste uurija (2015)
  • Jana Reidla, etnoloog (ehted, 2015)
  • Lembe Maria Sihvre (ehted, 2020)

Allikad

  • ERM EA 8. August Meiesaar 1924. Teatmematerjali Jõelähtme kihelkonnast.
  • ERM KV 27. Joseph Grünthal 1938. Rõivaist ja nende valmistamisest. Lk 139-145.
  • ERM Tap 28.
  • Kirme, Kaalu 1986. Eesti sõled. Kirjastus Kunst.
  • Kirme, Kaalu 2000. Eesti hõbe. Kirjastus Kunst.
  • Piiri, Reet 2008. Jõelähtme naise pidulikud rahvarõivad: mustrivihik. EELK Jõelähtme Püha Neitsi Maarja kogudus.
  • Piiri, Reet 2000. Kuidas 19. sajandil Harjumaal riides käidi? – Rmt.: Rahvast, luulest ja meretuulest. Harjumaa uurimusi 5. Harjumaa Muuseum, lk. 70-88.