Sisukord

Jõhvi mees

Jõhvi mehe rahvarõivaste hulka kuulusid 19. sajandil särk, püksid, vest, vatt, kuub, vöö, sukad, säärepaelad, jalanõud ja peakatted.

Nii nagu enamikes kihelkondades, on ka Jõhvist meeste esemeid vähe säilinud. See on seletatav meeste moe kiirema muutusega. Vanavara muuseumisse korjamise ajal 20. saj alguses olid rahvariided juba 30–40 aastat kandmiselt kadunud.

Üldiselt tehti ja kanti meeste riideid sarnaselt kogu Virumaal, mida kinnitavad suuliselt kogutud ütlused.

Särk

Särgil väike püstkrae. Seljatükil krae juures natuke krookeid. Varrukas lahtise suuga. (Liina Kruut)

Kirjelduste järgi tehti Virumaa meeste särgid üsna ühesugused. Meeste särgid õmmeldi kodukootud valgest linasest, pidulikumad särgid peenemast, töösärgid takusemast kangast. Särk tehti õlaõmblusteta, st. risti kokkumurtud kangast moodustus esi- ja seljaosa.  Särkidele õmmeldi pihalapid ja nurklapid (õlalapi vahele õmmeldud kolmnurkne kaelalapp õlakalde andmiseks). Kaelakaare kurdudele õmmeldi vanematel kitsas püstkrae, uuematel lai ja mahapööratav. Kinnis oli kas kitsalt palistatud või pealikuti käiva nööbiliistu ja lapiga. Esimesel juhul kinnitati kaelus vitssõle või krae nurgas paeltega, teisel juhul 2–3 niidist nööbiga. Varrukaid tehti enamasti lahtise suuga – need olid sirged koos kaenlaaluse lapi ehk tilguga või suus õla poole laienevad – viltsuuvarrukad. Uuemad ja uhkemad särgid olid juba värvli külge kroogitud varrukatega (krooksuuvarrukad). Särgid ulatusid põlvest ülespoole.

Meeste särgid tehti üldiselt eriliste kaunistusteta, siiski on neid oskuslikult õmmeldud ja hoolikalt kurrutatud. Viru-Jaagupis mäletati, et mõnele tehti pilusid särgi varrukate suusse ja õlalappide peale.

Jõhvi mehe rõivaste eeskujuks sobib võtta Väike-Maarja kihelkonna meeste särk.

Püksid

Meeste püksid olid suvel linased, talvel villased ja pidupuhkudel nahast.

Valged linased püksid õmmeldi toimsest kangast. Üldiselt olid Virumaal kantavad valged linased põlvpüksid vanemamoeliselt laiade ühes tükis säärtega, jalgevahelise rombikujulise vahetüki ja vööl nööri või nööbiga kinnituva värvliga. Kinnis jäi keskkohast pisut paremale. Kinniselõhik oli kas vanema moe järgi kitsalt palistatud või liistuga. Sääreotsas oli värvel vaid põlvepealsel osal, jalatagune tõmmati krookpaelaga kokku. Linased või takused suvepüksid olid 19. sajandi keskpaigani eriti töörõivastuses täiesti üldised. Näiteid valgete põlvpükste kohta on Viru-Jaagupi kihelkonnast.

Villasest kangast püksid tehti 19. sajandil juba kitsama säärega ja keha järgiva lõikega, st puudus jalgevaheline lisatükk, nimetusega kintspüksid, kintpüksid. Kintspükse tehti kas poollaka või täislakaga. Lakaga pükstel on värvel vaid tagaosal. Esiosal on värvel pikendatud nagu vööna, mis kõhu peal kinnitati. Laia lakaga pükste esiosa käis ca puusadeni lahti kogu esiosa laiuses, so küljeõmblusest küljeõmbluseni. Tehti ka kitsama lakaga pükse, mille laka laius moodustas vaid osa esiosast või tehti ka nn topeltlakaga pükse, kus esiosale on tehtud nii kitsas kui lai lakk. Laiad lakad tehti enamasti villastele ja triibulistele linastele kintspükstele, seevastu nahkpüksid on enamasti hoolikalt töödeldud kitsa või kahekordse lakaga. Lakk kinnitati nööpidega värvli külge. Kasutati vask- ja tinanööpe, säärelõhikute kinnitamiseks ka püksiriidega ületõmmatud puunööpe.

Püksisäär ulatus põlvesilma alla. Sääreotstes olev säärelõhik suleti 2–3 nööbiga, sääreotsa värvel kinnitati nööri või säärepaelaga. Püksi säär tõmmati suka peale. Moevärvina eelistati võimalusel potisinist värvi, kuid tavalisemad olid hallid ja mustad. Sellise lõikega, lakaga kintspükse tehti ka suviseid sinist-valget ruutu või sinist-valget triipu toimsest linasest kangast.

Püksid olid värvliga, eest käisid lahti. Tööpüksid sinist-valget ruutu takusest riidest, ulatusid alla põlve. (Liina Kruut)

Illustreerimaks kintspükste tegumoodi sobivad näited mujalt Põhja-Eestist.

Mehe kõige pidulikum püksipaar oli sikunahast. Nahkpüksi kandmisest Virumaal on teateid juba 17. sajandist. Esmalt olnud need laia säärega, lõikelt sarnased laiadele valgetele põlvpükstele. 19. saj seemisnahksed põlvpüksid olid ajale kohaselt kitsad, hoolikalt õmmeldud ja kaunistatud, neid on ostetud linnast meistrite käest. Nahkpüksid olid jõukuse tunnuseks. Virumaalt on nahkpükse kogutud kokku kolm: kaks Kadrinast, üks Lüganuselt.

Saterkuue kasutusele tulekuga tulid põlvpükste asemel pikasäärelised püksid, juurikatega püksid. Millised need välja nägid, pole teda, aga võib oletada, et vähemasti esmalt olid pikad püksid ülaosas sarnased kintspükstele.

  • Püksid, linased (Viru-Jaagupi) ERM 57
  • Kintspüksid, kitsa lakaga (Harju-Jaani) ERM A 343:3
  • Kintspüksid, laia lakaga (Kose) ERM 17161
  • Kintspüksid, triibulised linased poollakaga (Ambla) ERM A 446:237
  • Nahkpüksid, vanemat tüüpi (Torma, Rehessaare) ERM 209
  • Nahkpüksid, täislakaga (Lüganuse) ERM 17724
  • Nahkpüksid, topeltlakaga (Kadrina) ERM 16242

Vest

Vest on idapoolsel Virumaal meeste rõivastuse kodunenud suhteliselt hilja. Rohkem on teateid vesti kandmisest läänepoolselt Virumaalt. Vesti kant ikka vati või pikk-kuue all, mistõttu oli seljatagune tehtud linasest kangast. Hõlmad tehti sinisest kalevist või muust villasest riidest, ees üks või kaks rida nööpe. Kadrinast on säilinud siniselilleline poeriidest mahakeeratava kraega vest, mida legendi kohaselt kantud saterkuuega. Üldiseks sai vesti kandmine alles linnamoelise kostüümi juures 19. saj teisel poolel.

Vatt

Vatt oli poole puusani ulatuv, eest nööpidega kinnituv tänapäeva mõistes pintsakutaoline särgi peal kantav kehakate. Nimetatud ka lühike kuub, kampsun. Neid õmmeldi suveks valgest või sini-valge triibulisest toimsest linasest, talvel aga villasest potisinisest kangast. Tüüpilisel vatil olid hõlma nurgad kaarjalt õõnestatud. Vanemamoelistel vattidel oli püstkrae ja üks nööbirida hõlmal. Uuemamoeliste krae oli mahapööratav ja hõlmad kahe nööbireaga. Eelistati metallnööpe, aga oli ka riidega kaetud nööpe.

Valgeid linasest riidest vatte õmmeldi ise. Neid kanti koos valgete linaste põlvpükste ja linaste säärekatete kaltsudega ja need kuulusid tööriiete hulka.

Oskuslikumalt õmmeldud villased ja triibulised voodriga linased vatid õmmeldi rätsepade poolt. Villane vatt oli eelkõige piduriie. Ka pulma ega kirikusse ei mindud särgiväel, ikka pidi vatt peal olema.

Valgeid linaseid vatte on Virumaa kihelkondadest muuseumisse kogutud kokku neli: Viru-Jaagupist, Lüganuselt, Rakverest ja Väike-Maarjast. Üks sinisetriibuline linane ja üks potisinine villane vatt pärinevad Haljalast. Viimasele sarnane vatt säilib ka Rakvere muuseumis, kuid selle päritolu kohta andmed puuduvad.

Kaelarätt

Reeglina käisid Ida-Virumaa mehed rind eest lahti, oli seljas mis tahes ja ilm milline tahes, ainult hõbesõlg paistis. Kaelarätti kanti pidulikul puhul koos vesti ja vatiga, sellega seoti üles särgi krae. Rullikeeratud räti otsad toodi toodi kukla tagant läbi ja sõlmiti seoti kurgu alla lipsu. Üldiseks said kaelarätikud koos linnamoeliste ülikondadega.

Peakatted

Kaapkübar

Mehed kandsid vildist kaapkübaraid ehk tongkübaraid pea aasta ringi. Virumaalt, Viru-Jaagupist ja Väike-Maarjast kogutud kaapkübarad olid ülespidi aheneva tüvega ja kitsa ääreservaga. Kaapkübarad olid kas tumepruunid, mustjad, ka hallid. Kaabu all kanti suviseid linasest niidist heegeldatud mütse.

Murumüts

Virumaal on suve mütsidena peetud linasest lõngast heegeldatud või kootud ümmargusi murumütsitaolisi või pikema sopiga tuttmütse ehk toppmütse. Niidimütse kandsid heinalised, neid on kantud ka vildist kaapkübara all. Kaks Jõhvist säilinud valgest linasest niidist kootud mütsi on pitsilise mustri ja punaste triipudega.

Talvemütsid

Talvel kanti nelja kõrvaga läkiläki-tüüpi nahkset mütsi, nimetusega nahkne kübar, lontmüts. Talvekübar oli lamba,- jõukamatel rebasenahast. Mütsi otsaesise ja kukla kõrv oli mütsi peale kinni õmmeldud, külgmisi kõrvu sai pealaele paeltega kokku siduda ja vajadusel korral alla lasta. On kantud ka ümmargusi rummumütse, tuntud ka Soome mütsi nime all.

Ülerõivad

Pikk-kuub

Põhja-Eestile iseloomulikult kanti ka Virumaal villasest kangast händadega kuubi, mida ka vollidega kuubedeks , voolekuubedeks nimetati. Sellist tüüpi pikk-kuued olid levinud juba 18. sajandi teisel poolel ja püsisid kandmisel umbes 19. saj keskpaigani. Mõneti mäletati vanamoeliste vollidega kuubede kandmist veel 19. saj lõpus üksikutel vanainimestel või kehvematel.

Meeste ja naiste pikk-kuued olid lõikelt sarnased, kaunistamiselt aga erinevad. Pihaosast taljes ja seljataga vöö kõrguselt allapoole langevate voldikimpudega kuued õmmeldi algul lambapruunist villasest kangast, 19. saj eelistatud potisinine värv Alutagusel aga üldiseks ei saanud. Eeskätt meeste kuued püsisid valdavalt tumepruunid, ka mustad ja sinakashallid.

Meeste händadega kuued ei olnud nii kehasse õmmeldud kui naiste omad, rinnaesine ei olnud nii avali, samuti olid erinevused kaunistustes. Valdavalt on meeste kuubesid kaunistatud tiheda tinanööpide reaga ühel hõlmal ja teisel hõlmal punasest kaarusnöörist aasadega. Viru-Jaagupist mäletati, et vooledega kuuel olnud tinanööbid ees kahes reas. Simunas kirjeldati kuuehõlmal siidist rohelisest ja villasest punasest nöörist silmuseks keeratud aasasid.

Tinanööpidega kaunistati ka taskuliist ja varrukasuus olev lõhik. Kuue hõlmad kinnitati vööl mõne haagiga, peale seoti villane põimitud vöö või nahkrihm. Pikk-kuubi on Põhja -Eestist säilinud vaid üksikuid. Eeskujuks võib võtta Järvamaa pikk-kuued.

Saterkuub

20. sajandil küsitletud vanainimesed mäletasid oma isa kandmas saterkuube. Saterkuued tulid kandmisele Põhja-Eestis 19. saj keskel ja olid levinud üle terve Eesti. Esmalt olnud need nooremate talumeeste käimariideks. Saterkuube kanti vesti ja vatiga ja jalas uuemaid pikkade säärtega pükse ja säärsaapaid.

Saterkuued õmmeldi tumesinisest õhemast labasest villasest või poolvillasest riidest. Need olid eest nööbitavate hõlmadega, mahapööratava krae ja revääriga. Ees oli kaks rida nööpe. Saterkuue hõlma ja kaenlaalused tükid ulatusid ainult vööni, seljatükid aga allääreni. Kuue alumine osa oli kellukeskujuline, kuid õmmeldi ka kroogitud alaosaga kuubi.

Rüü

Suviseks kergeks igapäevaseks ülerõivaks oli toimsest valgest linasest kangast rüü. Rüü sarnanes lõikelt kohaliku käibel oleva pika kuuega, kuid nendel puudusid kaunistused. Jõhvist on kogutud kokku kolm linast meeste rüüd.

Vööd

Kuue ja kasuka kinnitamisel kasutati mitmesuguseid vöid: villast võrkvööd, kamlotvööd, nahkrihma.

Villase võrkvöö põimimiseks veeti lõimed kogu pikkuses toa seinade vahele (u 3–4 meetrit). Vöö põimiti näppude vahel ilma eriliste töövahenditeta. Põimiti ühes otsas, tekkinud vahelik lükati teise otsa. Nii valmis vöö kahest otsast korraga, punumine lõpetati ja kinnitati keskel. Vastavalt kasutatud töövõttele sündis vöö värviliste lõngade puhul kas triibuline või ruuduline. Kasutati labast, toimset kui ka diagonaalset põimimisvõtet. Eriti efektsed olid diagonaalsed võrkvööd, kus eri värvi lõngad moodustasid diagonaalseid ruute ja triipe.

Villased meeste vööd köideti kaks korda ümber keha. Vöö keskkoht asetati kõhu peale, otsad toodi selja tagant läbi ette kõhu peale tagasi, seoti ühekordsesse sõlme ja vöö otsad pisteti vöökordade vahele, üks ots ühele teine teisele külje poole rippu.

Meeste vööde hulka kuulub ka kamlotvöö. Kamlotvööd olid tiheda labase koega, kootud peenvillase või puuvillase lõngaga, ostukaubana soetatud. Virumaalt on muuseumis kokku kümmekond kamlotvööd. Kamlotvööd on ca 25–34 cm laiused ja kuni 3 m pikkused, neid kanti pealmiste riiete peal.

Jalakatted

Suvise valge linaste pükstega kanti linasest riidest kaltsusid – kolmnurksetest riidetükkidest kokku õmmeldud säärised. Labajalg mähiti valgest linaset riidest või takuste nartsudega ning kaltsud käisid nende otsa. Viru-Jaagupist on teada, et jalarätid olid meestel talvel villased, suvel linased. Ka sukki õmmeldi riidest.

Pidulikul puhul kanti lihtsalt kootud villaseid sukki. Sukad olid pikad ja ulatusid püksisääre alla, värvilt olid need mustad, valged, potisinised või hallid. Sukasääred seoti pastlapaeltega üles põlvesilma alla kinni või kinnitati säärepaelaga.

Pikkade pükste sääre otste peale tõmmati sokid. Kinnitati pastlapaelaga kederluu kohalt.

Säärepaelad

Säärepaelad olid tarvilikud sukkade ja püksisääre kinnitamiseks. Selleks mähiti pael põlve all üks või kaks korda ümber sääre, seoti sääre välisküljel lipsu, nii et paela tutid ehk topsud jäid rippu. Säärepaelad põimiti näpu vahel, enamasti labaselt, värviliste villaste lõngadega kalasabamustrilised.

Jalanõud

Jalanõudest kõige tavalisemad olid nahast pastlad, neid kantud tööjalanõuna veel 20. saj algupoole. Pastalad kuulunud ka sulase ja teomehe palga juurde. Vanemal aja kinnitati pastlapaelte üles sidumisega riidest kaltsud või sukasäär. Uuemal aja seoti paelad kererluu kohal vedrusõlme. Heineteo ajal kanti ka viiske.

Rannaäärsetes külades on nii mehed kui naised kandnud kergeid soomepärased soome susse ja suss-saapaid, eeskätt tööjalanõuna. Linnamoelise riietuse saterkuuega kanti venepäraseid säärsaapaid.

Ehted

Särk kinnitati rangluu alt väikese hõbedast või ka vasest vitssõlega.

Koostas

  • Kaili Maasikmäe, rahvarõivameister

Allikad

  • ERM EA 61. Voolmaa, Aino 1953. Teatmematerjali Iisaku ja Jõhvi kihelkonna kohta.
  • Loite, Kersti 2018. Virumaa rahvarõivad. Eesti Rahva Muuseum.
  • Piiri, Reet 2007. Eesti talurahva ülerõivas 19. sajandil. Eesti Rahva Muuseum.
  • Voolmaa, Aino 1992. Ida-Virumaa rahvarõivad 19. sajandil. Ida-Virumaa rahvakultuurist. Infotrükk.
  • Voolmaa, Aino. Meestepüksid eesti rahvarõivastes. Etnograafiamuuseumi aastaraamat nr 30, lk 22-42.