Sisukord

Jõhvi naine ja neiu

19. sajandi Jõhvi naise rahvarõivaste hulka kuulusid särk, käised, seelik, kirivöö, põll, peakate, pikk-kuub, sukad ja jalanõud. Neiude riietuse peamiseks erinevuseks oli tanu ja põlle puudumine. Aja jooksul rõivastus muutus ja sajandi lõpuks oli talurahvas üle läinud linnamoelisele riietusele.

Särk

Alussärk

Kogu Põhja-Eestist on just Jõhvi kihelkonnast ainsana säilinud käiste all kantud varrukateta alussärk. Muuseumi peakataloogi andmeil kanti seda 19. sajandi algul. Särk on labases koes valgest linasest riidest pihaosaga ning vööst alates jämedama takuse jätkuga, kundamendiga. Lõikelt on särk tuunikalaadne, kanga laiuselt kahekordselt kokku murtud, õlaõmblusteta. Kaelaauk on avar, ovaalne, kokku tõmmatav äärepalistuses oleva valge linasest niidist palmitsetud paelaga. Allservas on küljejoonele lisatud avaruseks väikesed siilud. Särk on täiesti ilustamata.

Särk

Jõhvis hakati 19. sajandi keskel kandma pikkade varrukatega särke, eeskätt töö ja alusrõivana. Lõikelt olid need endisel tuunikalaadsed ja jätkuga. Särgile õmmeldi lahtise suuga kolmveerand pikkusega varrukad, mille kaenla alla õmmeldi avaruse andmiseks nelinurkne lapp, tilk. Õlajoonele õmmeldi uuendusena õlalapid. Just õlalapi tekitamise mooduses erinevad Kire-Eesti särgid ülejäänud Virumaast. Õlalappe on siin pööratud kaelaaugu seest. Pihaosa kangas murti kahekordselt kokku, nii moodustus esi-ja seljaosa.

Kaelaava laius lõigati sirgjoonena murdejoonest ca 7–8 cm kauguselt, haarates lõikamisel nii esi- kui seljatüki. Saadud riba ei lõigatud välja, vaid poolitati keskelt vertikaalselt ja murti üks ühele, teine teisele õlale. Kaelaauk kroogiti kurruniitidega parajaks. Kaelusele õmmeldi kitsas püstkrae. Särki ei kaunistatud, väljaarvatud ainult valge linase niidiga tehtud tikkpisteread püstkkrae ja õlalappide servas. Suvel palavaga töötati küll särgi väel, kuid seelik oli ikka peal.

Särgipiht

19. sajandi teisel poolel on alussärgi peal kantud särgipihta. Näiteid on Viru-Jaagupist, Viru-Nigulast, Lüganuselt ja joonisena Iisakust. Särgipihad olid alati hoolikalt õmmeldud, alati õlalappidega, kitsa püstkkraega ning pikkade värvli külge kroogitud varrukatega. Pikkuselt ulatus särgipiht umbes puusadeni, puudus takune alune. Mälestuste järgi kantud neid siis, kui käised kandmiselt kaduma hakkasid.

Käised

Kogumisel on käiseid ja nende osi nimetatud mitmeti: käismed, käisped, käiksed, käispu või käispää ilustus, käispää ehitused, käipe alune. Linasest niidist niplispitsi on nimetatud tipud .

Jõhvi kihelkonnast on käiseid, käisekirju või jooniseid ERMi kogutud 27, lisaks on paar näidet Eesti Ajaloomuuseumis. Seega on valik väga rikkalik.

Käisekirjad olid väga eriilmelised. Oli geomeetrilise mustriornamendiga käiseid, uhkeid siidi ja karraga, värviliste ja musta villase lõngaga ning linaste niitidega tikituid. Enamasti oli siiski tegemist lillkirjalise mustriga. Tavapäraselt oli käiste allservas linasest niidist niplispits, aga leidus ka haruldasemaid kardpitsiga käiseid.

Käised ERM 17253 ja ERM 17252 on kokku õmmeldud erinevatest tikanditükkidest ja võib oletada, et endised tanukirjad on uue kasutuse leidnud käistealasel. Et Jõhvi käisekirju on avaldatud mitmeid, siis toome siin mõned vähem tuntud variandid.

Seelik

19. sajandil tegi seelik läbi õige mitmeid muudatusi. Fr. R. Kreutzwaldi Alutaguse naise rahvarõivaste kirjelduse kohaselt olid 19. sajandi algupoole seelikud kaharad ühevärvilised, eriti hinnatud olid rohelised volltaht ( villasest taftist) seelikud.

19. sajandi alguses hakkasid levima pikitriibulised seelikud. Jõhvis olid need ütluste kohaselt värvikirevad, triipudes esinenud punast, sinist, kollast tooni. Vöökohalt seati kangas vöö järgi voltidesse, volte sisse ei pressitud.

Seelikut kanti jalg prii (kederluu kondini), maani ei ulatunud.

Pikitriibulistest seelikutest on ERMis Jõhvi kihelkonnast eeskujuks võtta vaid üks lahti harutatud seeliku tükk. Selle ühest äärest 11,5 cm kauguselt on näha kanga sees puuvillase niidi katkeid, millest võib oletada, et seelikut kaunistas brokaatpael.

19. sajandi teisel poolel jäid pikitriibulised seelikud lihtsamaks, triipudes oli vähem värve. Üks selline seelik säilib Ajaloomuuseumis. Pühajõe külast saadud kollakaspruuni põhjalise pikitriibulise seelikuga koos on saadud veel kahed käised ja kirivöö. Komplekt pärineb 19. sajandi kolmandast veerandist.

19. sajandi kolmandal veerandil kanti lühikest aega põiktriibulist seelikut. Mõneti on sellise seelikuga ka kirikus käidud, peamiselt aga siiski alusseelikuna või tööriidena tarvitatud.

Samasse aega jäävad veel ruudulised seelikud. Suvised seelikud olid linaruudulised. Talvised ja hinnatumad olid villase koe ja linase lõimega. Mõlemad kooti labase sidusega. Seelikud olid 3–4-laidsed, st seeliku õmblemiseks õmmeldi kokku 3–4 kangalaiuse jagu kangast. Linaruudulistel ja villastel seelikutel oli vööjoone voltimine erinev. Linastel olid voldid tihedad ja kitsad või üldse üleni kurrutatud. Villastel ruudulistel seati vööjoonel kangas esipoolel hõredamatesse, tagantpoolt tihedamatesse voltidesse ja/või kurdudesse. Kõhupealne osa jäeti ca 10–15 cm ulatuses siledaks. Kinnis tehti üsna kõhu peale, mõne voldi kaugusele kõhupealsest svoltimata osast. Allaserva seeliku sissepoole kinnitati linane toot.

Igapäevaste seelikutena kanti ühevärvilisi, ka ruudulisi linaseid, takuseid või poolvillaseid seelikuid. Vanemad pikitriibulised seelikud leidsid kasutust uuemal ajal alusseelikutena.

Kirivöö

Kirivöö on naise ja neiu rõivastus oluline element. ERMi on Jõhvi kihelkonnast vöid kogutud 17, Ajaloomuuseumisse ja Pärnu Muuseumisse 1.

Vöö seoti seeliku ja põllevärvli kohalt spiraalselt ülespoole, jättes iga korra alt eelmist kihti pisut nähtavale. Alguse ja lõpu ots peideti vöökordade alla. Selliselt mähitud vöö tegi keha nö tugevaks ja toetas keha raske talutöö tegemisel. 1953. aasta välitöödel küsitletud mäletasid näinud olevat vöö sidumist ühele küljele kergesse sõlme, vöö otsad rippumas põlvini.

Kirivööle on omistatud ka ravitoimet. Vöö ERM 282 legendis seisab:

Praegune omanik Kreet Eljas ei anna tervet vööd, sellepärast et see hea rohi roosi vastu olla. Kui vöö pestud saab, siis kaotab ta terveks tegemise jõu. Punane lõng on metsa manara juurtega värvitud, sinine potisinine.”

Antud vöö on ühtlasi üks vanemaid Jõhvi kihelkonnast.

Varasemate kirivööde lõngad värviti taimsete värvidega, uuematel saadi ergumad toonid aniliinvärvidega. Vöö laius jäi 2,1–5 cm vahele. Vöö otsa jäeti enamasti pikad lahtised narmad, mõnel üksikul on narmad palmikutessesse palmitsetud.

Peakatted

Juuksed

Juuksed olid nii naistel kui neidudel pikad ja peakatte all lahtiselt õlgadel. Seda kinnitab nii Kreutzwaldi kirjelduse joonised Alutaguselt kui ka kunstnike maalid mujalt Virumaalt. Alles 19. sajandi teisel poolel hakati juukseid palmitsema ja kukklasse kinnitama.

Pärg

Iest minge mehed ilusad 
taganege naesed targad,
Jõhvi neidiksed tulevad,
need on uhked ja ilusad,
need on valged ja valusad
pead valged, pärjad punased,
seelik seljas siivuline,
saba maani kulda poori.

Pärg oli kõige silmapaistvam identiteedi sümbol, mis eristas neiut abielunaisest. Ida-Virumaa neiud kandsid pärga veel 1870. aastatel. Pärjaks painutati papist, laastust või kasetohust võru, mis kaeti siidiriide või lindiga. Mälestuste järgi oli pärja papi ümber mitmevärviline litritega ehitud pael, pikad paelad taga. Pärga kanti lahtiste juuste peal. Töö juures kanti linasest riidest rätikut, kirikusse minnes pärja peal osturätikuid.

Tanu

19. sajandi jooksul tegi abielunaise peakate läbi mitmeid muutusi. Vanimaid peakatteid kirjeldab Fr. R. Kreutzwald Alutaguse rahvarõiva kirjelduses. Nendeks olid linik, linukas ja võrukujuline tanu. Need olid aga peaasjalikult 18. sajandi peakatted ja 19. saj. algul kasutatud neid veel vaid pulmakombestikus linutamisel.

19. sajandi naise peakateteks olid pikalt lilltikandiga tanud ja pottmütsid.

Tanu oli abielunaise riietuses lahutamatu ese. Tanusid, tanukirju või kirjade jooniseid on Jõhvist ERMis kokku 32. Et just Virumaa idapoolsetest kihelkondadest lilltanusid nõnda arvukalt kogutud on, näitab selle kandmise pikka traditsiooni. Veel 19. sajandi lõpus peeti seal tanu kandmisest kinni.

Eristada tuleb laantanu. Laantanud, mida leidus ka Lüganuse, Iisaku, Vaivara kihelkondades, olid kõrgemad kui krooktanud. Need olid ostetud puuvillasest või peenemast linasest kangast. Varasematel kattis suursugune siid- ja kardtikand peaaegu kogu pinna. Laantanu tunneb ära punasele toimsele villasele paelale kinnitatud laia uhke kardpits järgi. Kuklasse kinnitati laiad ja pikad siidilindid, jõukamatel võis neid olla lausa neli. Kõrgeid tanusid kinnitati peas püsimiseks nõeltega juuste külge.

Väiksem krooktanu, teravtanu, nipuga tanu oli õmmeldud valgest ristkülikukujulisest linasest riidest, enamasti kodukootud kangast, kitsama tikandivööndiga. Need olid tärgeldatud ja tikandini kurdu vajutatud. Ühe külje kokkuõmblemise õmblus jäi kukla peale, tanu tipp tõmmati kurruniidiga ümaramaks. Igapäevased ja kehvemate tanud olid lihtsama mustri ja vähemate värvidega, tikitud villaste või linaste lõngadega. Pidulike krooktanude tikandile lisati litreid ja serva kinnitati kardpael, igapäevaste tanude serv äärestati ristpistetaoliselt. Pidupuhkudeks kinnitati kuklasse siidpaelad.

Pottmüts

Liina Kruut kirjeldas 1953. aastal:

Naistel oli nipuga tanu peas, kurrutatud. Pärast olid kõrged mütsid, kirjust siidist, tüllrätikut kanti mütsi peal.

Pottmütsi ehk kaba, kabumütsi, kabamütsi, kappmütsi kandmise mood laienes Harjumaalt Virumaale ja alates 19. saj keskpaigast kuni 20. saj alguseni oli see hinnatud peakatte. Mütse tegid mütsitegijad. Pottmüts valmistati papist alusele, takkude või vatiga anti sellele poti kuju, sisse seati sitsiriidest vooder. Pealt kaeti müts siidkangaga. Taha kinnitati laiad siidlindid, jõukamatel võisid need pea põlvini ulatuda.

Abielunaistel oli mütsi servas kitsas valge pits treemel. Müts seati pähe otsmikul juuksepiirile nii hoiti mütsi määrdumast. Juuksed kammiti otsalahku, punuti kuklas kahte patsi ja kinnitati nõeltega. Mütsi peal kanti kirikusse minnes siidist või õhemast puuvillasest riidest rätti. Talvel seoti selle peale villane suurem rätik, mille otsad seoti kukla taha. Kirde-Eestis neiud pottmütse ei kandnud.

Vanadelt piltidelt võib näha, et juuksed pandi hoolikalt kinni. Iisaku kihelkonnast mäletasid vanad inimesed, et abielunaised lettisid juuksed patsi ja seadsid letid nõeltega kuklasse.

Aino Voolma mainib oma artiklis, et juukseid kanti pottmütsiga kahes patsis ümber pea. Kunstnik Maria von der Pahlen (Voore mõisniku tütar, Viru-Jaagupi kihelkonnast) on kujutanud pottmütsis naist külgvaates, mis sellist kandmisviisi kinnitab.

Põll

Pulmatseremoonia linutamise käigus sai pruut tanu pähe ja põlle ette ning sestpeale said neist naise kohustuslikud rõivaesemed nii kodus kui peol. Virumaal hinnati sajandi algul peenvillaseid rohelisi põllesid, veidi hiljem levisid klaarriidest villase tikandiga põlled ja ostukangast tükimustrilised põlled.

Jõhvi kihelkonnast kahjuks pidulike põllede näited puuduvad. On säilinud vaid üks lihtne kodune linane põll, mis kuulus igapäevase tööriietuse hulka. Ka mujalt Virumaalt on põllesid säilinud vähe: klaarriidest põllesid on Iisaku ja Kadrina kihelkonnast, trükimustrilisi Vaivarast ja Kadrinast, lisaks üks heleroheline siidpõll Kadrinast.

Õlakatted

Õlakatetest on kõige rohkem andmeid villase ruudumustriga suurrättide kohta, mille kandmine oli üldlevinud juba 19. sajandi keskpaiku. Varasemad suurrätid olid halli keskosa ja musta või pruuni ääretriibu randiga, hilisemad läbiruudulised. Suurrätte kanti õlgadel nurkadest diagonaalselt kokkumurtuna. Iisakus mäletati, et hiljem kandsid nooremad naised rätti põigiti pooleks murtuna.

Liina Kruut meenutas oma ütlustes Aino Voolmaale valget lina, mis ümbervõtmisel kolmnurka kokku murti. Seda kanti ainult õlgadel. Kandsid nii naised kui tüdrukud.

Kampsun

Kampsuniks nimetati potisinisest villasest kalevist või linasest kangast õmmeldud, keha ligi hoidvat eest haakidega kinnituvat jaki moodi kehakatet. Selle kandmisest on teateid õige napilt. 20.sajandil küsitletud vanad inimesed kampsunite ega liistikute kandmist ei mäletanud. Idapoolselt Virumaalt ühtegi kampsunit kogutud pole.

Potisinisest villasest kalevist kampsunist on põgus teade Jõhvi käistepiha EVM E 320:71 legendis, kus on kirjas, et pika hallitriibulise seelikuga koos kanti potisinist seesidega kampsunit. Kampsuni all kanti siis juba särgipihta. Kaelusesse seati kolmnurkseks murtud valge rätik. Seljal jäi rätiku nurk kaelusest välja, ees seati rätiku otsad rinnal vaheliti kampsuni alla, täites nii kaeluse avause.

Kaapotkostüüm, kaapotkleit

Viktoriaanlikust Inglismaa õukonnast valla pääsenud ruuduline kleidi- ja kostüümimood levis kiiresti teistesse Euroopa maadesse ja sellest ei jäänud puutumata ka Põhja-Eesti talunaise riietus. Kaapotkleit oli omamoodi üleminekurõivas rahvarõivalt linnamoele. Kaapotkleidi nimetusteks olid veel riided, ristilised riided, üleüldse riided, pihaga sielikud, ülikonnad. Ülikond, ka riided käisid kaapotkostüümi kohta.

Kaapotkleit koosnes puhvis varrukate ja taljesse hoidva pihaosast ning selle külge õmmeldud kaharast seelikuosast. Pihaosa alla õmmeldi linasest kangast vooder. Pikk kinnis pihaosa ees kinnitati metallhaakidega. Seelikuosa oli pikk, u 1 m pikkune. Kleidi kandmisaeg jäi 1870. aastatesse. Kleidiga koos kanti peas pottmütsi, ees vähese mustriga ostukangast põlle, õlgadel rätti, mille nurgad torgati põllevärvli vahele.

Kaapotkostüüm koosnes kaharast ruudulisest seelikust ja seelikuga samast riidest õmmeldud figuuri rõhutavast nööpkinnisega jakist.

Ülerõivad

Ülerõivana kanti 19. sajandil pikk-kuube ja kaapotkuube.

Pikk-kuub

Nii naised kui mehed kandsid ülerõivana 19. sajandi esimesel poolel kodukootud villasest kalevist pikk-kuube, vollidega kuube. Kuued õmmeldi paksust vanutatud villasest riidest. Lõikelt olid need üsna kehasse hoidvad, eest oli kaelus sügavalt lahti, hõlmad kinnitusid vöökohal paari haagiga. Taga, vööjoonest allaserva ulatuva kahe kuni viie voldiharjaga voldikimbu kohta öeldi selghänd. Vollid olid seestpoolt teatud vahemaa tagant kinnitatud, st liikumisel voldid lõõtsana ei avanenud, olles nii vaid üksnes kaunistuselement.

Hõlmade kinnitamiseks kasutati vaid 1-2 haaki, mis asetsesid vöökohal. Pikk-kuued ulatusid umbes poolde säärde, jättes allservas nähtavale seeliku ja pisut põlle. Varrukatel olid käsulapid ehk varrukasuus käänisena alla pööratav varruka pikendused, mis käelaba külma eest kaitsesid. Hinnatud olid potisinist värvi pikk-kuued, varasemad ja levinumad olid lambapruunid kuued.

Kaapotkuub

Rõivastuse muutumisega muutusid ka üleriided. Põiktriibuliste seelikute ja ruuduliste riietega üheaegne oli kaapotkuub ehk kabut, kapotpalto. Kaapotkuub koosnes keha ümber liibuvast, kurguni haagitava hõlmadega pihast ja tihedasti volditud alaosast. Need kuued olid õhemast potisinisest villasest kangast kui vanemad pikk-kuued. Lähim näide on Simuna kihelkonnast.

Sukad

Kreutzwaldi kirjelduse järgi kandsid Alutaguse naised 1842. aastal valgeid, sinise ja punase säärekirjaga sukki. Kapukad kuulusid vanematüübilise rõivastuse juurde. Kapukatega koos kanti sääriseid. 19. saj lõpust mäletati kapukate ja varrikute kandmist igapäevaste riiete juures.

Üldiselt olid sukad lihtsad, parempidises koes kootud. Sääre taga oli vikliks nimetatud pahempidisekoe rida. Mäestuste järgi olid need valged, hallid, pruunid või potisinised villased, ka valged linased. Sukad kinnitati põlve alt sukapaelaga.

Sukapaelad

Sukapaelu tehti mitmevärvilisi kalasabakirjaga, tutid ehk topsud olid otsas. Seoti nii, et topsud jäid rippuma.

Jalavarjud

Aino Voolmaa välitöödel küsitletute inimeste jutustuste põhjal olid peamiselt jalanõudena Jõhvi kihelkonnas 19. saj lõpuni kasutusel pastlad, paslid. Pastlaid kantud nii suvel kui talvel.

Põhjarannikule omaselt kanti ka siinsetes rannalähedastes külades kollakast parknahast nn soome susse (rannakingad, susskingad) ja valgeid sukki.

Kirikusse minnes kanti ummiskingi ja sajandi lõpul kanti juba nööritavaid poolsaapaid.

Kindad

Kotid, taskud

Väiksemate asjade hoidmiseks kasutati taskuid. Taskud seoti paeltega vööle, kanti seeliku kinniselõhiku all. Mitmesuguste praktiliste kottide ja taskute tegemisel on ära kasutatud vanade käiste või tanude tikandeid ja erinevaid kangatükke.

Ehted

Igapäevaselt kanti ümber kaela klaas- või kivihelmestest helmekeed (kurguhelmed).  Kurguhelmeid kanti ühe- ja kaherealistena, aga väiksemate helmeste puhul võis ridu ka rohkem olla. Kurguhelmed olid pigem amulett kui ehe ja paistsid kaelusest vaid osaliselt välja. 18.-19. sajandi helmekeedes esineb enim erivärvilisi klaashelmeid. Kasutati musti, valgeid, rohelisi, siniseid ja läbipaistvaid klaashelmeid, mis olid kujult ümmargused või piklikud, armastati ka soonilisi ehk kruvilisi helmeid. Harvad olid korallhelmed.

Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela ja sellega läks naine ka hauda. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad. Hiljem täiendati keed tähtpäevadel kingitus-tena.Tavaliselt olid kurguhelmeste kee otsad kukla tagant paela või riideribaga kinni seotud. Ka siis, kui kurguhelmed olid tehtud umbse ringina, seati need kahe- või neljakordselt ümber kaela ja tõmmati otstest nöör või riideriba läbi ja seoti kukla taga kokku (mitte ei pandud üle pea kaela).

Särgi kaelus või käiste rinnalõhik kinnitati rangluu alt hõbedast vitssõle või väikse preesiga (2-3 cm läbimõõduga valatud, akantuse- või õiemotiiviline), jättes nähtavale ümber kaela olevad kurguhelmed. Lemmikmotiivideks oli akamtusemotiiv ja õiemotiiv. Pidulikum käiste kinnitus oli silmadega prees.
Silmadega preesid olid neljast või kuuest punasest või läbipaistvast klaastahukast „silmaga“. Silmadega preesi „silmad“ olid Ida-Virumaa piirkonnas eriti väljaulatuvad. 

Pidulikul puhul seati lisaks keset rinda hästi nähtavale suur prees või kuhiksõlg. Ülerõivastega kandes kinnitati prees või sõlg ja rahadega keed rinnaräti peale.

Piduülikonnaga kanti kaelas hõbekette või helmeid koos kannaga rahadega.

Sõrmustest sobis kandmiseks hõbedast vitssõrmus ja harisõrmus, mis olid tollal talupoja abielusõrmuseks.

Etnograaf Aino Voolmaa on kirja pannud Jõhvi välitöödelt 1950. aastail mälestusi vanaaegsest omapärasest naiste puusaehtest nimetusega sõrik. Seda olevat mõned naised kandnud pikitriibulise seeliku peal veel 19. sajandi kolmandal veerandil. Sõrik kujutas endast niidile aetud mitmevärvilistest väikestest helmestest (sõredest) võrku, mis käelaiuste ja u 25 cm pikkuste ribadena rippus vööst alla seeliku peale, külgedel ja seljataga. Sõrik olevat kinnitatud kirivööga. See olnud „ülemate naiste ja tüdrukute uhkuseks“. Muuseumides sõrikuid või nende pilte pole.   

Koostajad

  • Kaili Maasikmäe, rahvarõivameister
  • Jana Reidla, etnoloog (ehted, 2015)

Allikad

  • ERM EA 61. Voolmaa, Aino 1953. Teatmematerjali Iisaku ja Jõhvi kihelkonna kohta.
  • Kirme, Kaalu 1986. Eesti sõled. Kirjastus Kunst.
  • Kirme, Kaalu 2000. Eesti hõbe. Kirjastus
  • Kreutzwald Virumaa rahvarõivastest 2012. Fr. R . Kreutzwaldi käsikiri etnograaf Aino Voolmaa kommentaaridega. Eesti Rahva Muuseum.
  • Loite, Kersti 2018. Virumaa rahvarõivad. Eesti Rahva Muuseum.
  • Piiri, Reet 2007. Eesti talurahva ülerõivas 19. sajandil. Eesti Rahva Muuseum.
  • Voolmaa, Aino 1992. Ida-Virumaa rahvarõivad 19. sajandil. Ida-Virumaa rahvakultuurist. Infotrükk.
  • Voolmaa, Aino 1962. Täiendavaid andmeid Kirde-Eesti rahvarõivaste kohta. Etnograafiamuuseumi aastaraamat 18, lk 212-229.