Kadrina mees

Virumaa meeste rõivastus oli kihelkonniti küllalt sarnane. Esines vaid üksikuid piirkondlikke erisusi.

Mehe põhikomplekti kuulusid särk, püksid, vest, vatt, sukad, säärepaelad, jalatsid, peakate. Lisanditeks olid ehted, kaelarätt, tubakakott ja kindad, mis sätiti tihti kaunistuseks vöö vahele. Ülerõivasteks olid pikk-kuub ja kasukas.

Särk

Meeste särgid õmmeldi tavaliselt valgest linasest riidest, ühest tükist ja lühemad kui naiste omad, seetõttu ei olnud neil ka laiendavaid siilusid küljeõmblustes. Särgid õmmeldi õlaõmbluseta, õlgadele kinnitati õlalapid ja nurklapid. Kaela ümbert kroogiti, krae tehti kas kitsas püstine või mahakeeratud. Varrukad õmmeldi nii värvliga kui ilma. Eest kinnitati särk vitssõlega.

Kadrina kihelkonnast ei ole säilinud esemelist näidet ajaloolistest särkidest.

Virumaalt on esemena säilinud vaid üks Väike-Maarja kihelkonnast pärit särk hilisemast ajast, 19. sajandi teisest poolest. Särk on õlaõmblusteta, mahakeeratud kahekordse krae, nööbiliistu ja värvliga varrukatega. Õlgadel on õlalapid ja nurklapid, kaenla all nelinurksed kaenlalapid.

Püksid

Pikad ja poolpikad püksid olid Eestis vanemad. Põlvpükse hakati kandma hiljem, arvatavasti 17. sajandi lõpul, kuid kindlasti olid need kasutusel 18. sajandi algul Põhja- ja Kesk-Eestis. Tõenäoliselt tuli põlvpükste mood saksa talupoegadelt, kes kandsid 16. sajandi lõpus ja 17. sajandi alguses laiade säärtega põlvpükse, mis 18. sajandi alguses muutusid kitsasteks kintspüksteks.

Kitsad keha ümber liibuvad põlvpüksid ehk kintspüksid tulid Eesti põhjapoolses osas kasutusele 19. sajandi algul. Virumaal kutsuti neid mõnes kohas kintpüksteks või kukepüksteks. Selliseid pükse tehti nii linasest kui villasest kangast. Levinud potisiniste pükste kõrval kanti ka halle ja musti villaseid ja poolvillaseid pükse. Veel valmistati kintspükse nahast.

Kintspüksid olid lühikesed, sääred ulatusid veidi alla põlvi. Püksisääred lõppesid värvlitega, mille otstes olid nööpaugud. Nendest tõmmati läbi villased kirjud säärepaelad ning köideti ümber sääre.

Suvised meeste püksid õmmeldi kodukootud takusest või linasest riidest, talvepüksid villasest. Jõukuse tunnuseks ja eriti pidulikuks peeti nahkpükse. Kadrina kihelkonnast on säilinud kahed nahkpüksid.

Virumaa läänepoolsetes kihelkondades kanti 19. sajandi algul valgeid linaseid põlvpükse, mis olid laiad ja värvelkinnisega. Säärtel oli värvel vaid põlvepealsel osal ning jalatagune tõmmati krookpaelaga kokku. Selliseid pükse ei ole Kadrina kihelkonnast esemena säilinud, kuid Viru-Jaagupi kihelkonnast on neid muuseumis kolm paari.

19. sajandil said üldlevinuks lakaga püksid. Lakaks kutsuti nelinurkset lappi pükste esiosal. Lakaga pükste säärelõhikud kinnitati kahe-kolme, mõnikord rohkema nööbiga. Sääreotsa värvel köideti kinni säärepaelaga. Samas võisid sääreosa nööbid üldse puududa ja kinnitamine käis värvliotsa aukudest läbipistetud või säärevärvli peale mähitud villaste säärepaeltega.

Vest

Tavaliselt kanti vesti koos vati või pikk-kuuega, mistõttu õmmeldi vesti seljaosa linasest või takusest riidest. Vanemad vestid olid püstkrae ja kurgualuseni kinniste hõlmadega. Hilisematel vestidel olid krae ja hõlmade nurgad maha keeratud.

Ainuke Virumaalt säilinud meeste vest on pärit Kadrina kihelkonnast Palmsest. Siniselillelisest poeriidest piduvesti kinkis 1914. aastal muuseumile Juuli Kuuberg. Vesti valmistas külarätsep ning selle peal olevat kantud saterkuube. Esemelegendist võib lugeda:

Kanti 60-70 aasta eest, kus Palmse mehed kindral Pahleni ajal rikkad olid ja siidi vestides käisid.

Vatt

Vatiks kutsuti lühikest kuube, mis tavaliselt ulatus u poole puusani ning mida kanti põlvpükste peal. Vatte valmistati nii linasest kui villasest kangast. Virumaa vattidele on iseloomulik, et hõlmade alumised nurgad on nurkselt või kaarekujuliselt sisse lõigatud. Kahjuks ei ole Kadrina kihelkonnast meeste vatte säilinud. Seetõttu võib eeskujuks võtta naaberkihelkondade esemelised näidised.

Vanemad vatid kinnitati kuni kurgualuseni ja neil oli püstkrae, mille otsad kokku ei ulatunud. Uuematel vattidel pöörati krae ja hõlmade ülemised nurgad maha.

Linaseid vatte kanti suvel ning need valmistati tavaliselt valgest toimsest linasest riidest nagu suvised püksidki. Esemelisi näiteid on säilinud Viru-Jaagupi, Rakvere ja Väike-Maarja kihelkonnast. Samas on Haljala kihelkonnast säilinud valge- ja sinisetriibuline linane vatt, mida olevat kantud kintspükste ja vestiga.

Villased vatid õmmeldi potisinisest villasest kangast nagu pikk-kuued. Hõlmad kinnitati ühes või kahes reas vasknööpidega. Haljalast pärit potisinine vatt on valmistatud 19. sajandi keskel. Virumaa Muuseumides hoiul oleva vati kohta täpsemad andmed puuduvad.

Kaelarätt

Kaelarätik oli meestel tavaline rõivaese. Need olid kas valged linased, sitsist, villased või ka püksikanga otsast võetud. Valget rätikut kanti pühapäeval kirikus. Kaela pandi rätik kolmnurkselt.

Peakatted

Kaapkübar

Piduliku rõivastuse juurde kuulus kaapkübar, mis oli kõva, pealt kitsenev ning värvilt must, tumepruun või harva ka hall. Kahjuks ei ole Kadrina kihelkonnast kaapkübaraid säilinud, mistõttu võib siinkohal näidisteks tuua naaberkihelkondade Haljala ja Väike-Maarja esemed.

Kootud müts

Suvistest mütsidest on esemelised näidised varrastel kootud valgest linasest mütsist siniste villase lõngaga kootud kirjadega. Neist ühe kohta on teada, et müts valmistati 19. sajandi algul ning esemelegendis on kirjas:

Kinkija vanaisa müts. Tööl kanti linasest riidest kokkuõmmeldud tutuga mütsa, kirikus kujutuid. “Tirimüts, muru- ehk moorumüts.”

Ülerõivad

Pikk-kuub

Meeste põhiliseks üleriideks oli pikk-kuub. Vanemate pikk-kuubede värv sõltus lammaste värvist, need olid kas hallid, pruunid, mustad või valged. Potisinised kuued olid hilisemad, 18. sajandi lõpust ja 19. sajandist.

Kahjuks ei leidu muuseumide esemekogudes esemelisi näiteid Virumaa meeste ajaloolistest pikk-kuubedest. Virumaa Muuseumide kogus on üks kaunistusteta pruun, arvatavasti meeste pikk-kuub, mille kohta aga täpsemad andmed puuduvad. Seetõttu tuleb toetuda arhiivimaterjalides säilinud kirjeldustele, joonistele ja naaberpiirkondade esemelistele näidetele.

Viru-Jaagupi kihelkonnast on säilinud värviline joonis meeste pikk-kuuest, millele sarnane pikk-kuub on hoiul Järvamaa muuseumis. Potisinine esemeline näidis Järva-Madise kihelkonnast Järvamaalt on ERMis.

Pikk-kuue kaunistuseks olid väikesed tinanööbid kuuehõlma servas ja taskutel. Neid nööpe ei õmmeldud, vaid nööbi kand suruti läbi kanga ning pahemalt poolt tõmmati korraga kõikide nööpide kandadest nöör läbi. Teisele hõlmale kinnitati värvilisest lõngast aasadest kaunistused. Sarnaselt naiste pikk-kuuele, kutsuti ka meeste pikk-kuube vollidega kuueks. Voltide e vollide kimbud asusid seljaosas, mõlemal puusal. Rind oli eest lahti, vöökohalt kinnitati kuub ühe või mitme haagiga.

Saterkuub

19. sajandi meeste ülerõivaste hulka kuulus ka saterkuub, mida tavaliselt kanti vati peal. Saterkuued olid hilisemad ülerõivad, mida Kadrina kihelkonnas hakati kandma 1850. aastatel. Tegumoelt erinesid need pikk-kuubedest.

Kadrina kihelkonnast on säilinud kolm saterkuube, kaks sinisest ja üks mustast villasest kangast. Neist ühe kohta on teada, et seda kanti lühikese vestiga, jalas olnud pikad püksid ning saapad või pastlad. Teised kaks olnud pidukuued.

Rüü

Põhja-Eestis kandsid rüüd peamiselt mehed. Rüü oli tavapäraselt tööriideks suviste tööde juures, kuid seda kanti ka talvel pikk-kuue ja kasuka vahel, et kuub kasukat ära ei määriks.

Viru-Jaagupi kihelkonnast pärit rüü on valmistatud 19. sajandi esimeses pooles valgest toimsest linasest riidest ja pikk-kuuele sarnase tegumoega. Erinevus on seljaosas, kus voldikimpude asemel on rüül mõlemal pool puusal vaid üks ca 3,5 cm sügavune volt, mis annab rüüle avaruse.

Kasukas

Kasukad tehti lambanahkadest. Pikkuselt ulatus see poole reie või poole sääreni, kuidas nahka jätkus. Ilusad kootud vööd seoti peale. Kahjuks ei ole esemelisi näidiseid säilinud.

Vöö

Virumaal on mehed kandnud erinevaid vöid. Erksal mitmevärvilisel vööl oli suhteliselt ühevärvilise meestekostüümi esiletõstmisel oluline osa. Seda näitab ka Virumaa rannikualadel levinud vanasõna:

Isa pussik saab pojale, ema helmed tütterile.

Pussak ja pussakas olid laia villase meestevöö üldnimetused.

Võrkvöö

Mehed kandsid Virumaal võrkvööd ehk võrgelist vööd. Andmeid võrkvöödest on alates 18. sajandi lõpust ning 19. sajandil olid need levinud juba üle kogu Eesti.

Võrkvöö põimiti käsitsi villastest lõngadest, kusjuures põimimist alustati keskelt kahele poole korraga ja lõpetamisel tuli keskkoht kinnitada, et vöö üles ei hargneks. Mustrilt olid võrkvööd ühevärvilised, triibulised, hambulised või diagonaalselt ruudulised.

Haljala ja Kadrina võrkvööd on võrreldes teiste kihelkondade vöödega tunduvalt hõredamad ja lõdvemalt põimitud.

Võrkvöö seoti pikk-kuue vöökohale. Sidumist alustati eest keskelt taha ja tagant ette. Lõpetati samas kohas ees ning tehti poolsõlm. Vöö otsad viidi külje poole, pisteti vöö vahelt läbi ja jäeti rippu.

Kamlotvöö

Kamlotvööd moodustavad villaste vööde omaette rühma. Vanemad teated neist pärinevad 19. sajandi esimesest poolest. Kamlotvööd olid peene labase koega villased või puuvillased, mitmevärvilised ning triibulise mustriga.

Helmestega vöö

19. sajandi keskel tulid kasutusele helmevööd, mida kandsid üksnes mehed ning ainult pidulikel puhkudel. Helmevöid kanti ülerõivastel, algul pikk-kuuel või kasukal, hiljem aga palitul. Helmevööd peeti jõukuse ja uhkuse tunnuseks. Tihti kinkis pruut helmevöö peigmehele pulmadeks, millega on seletatav nimetähtede ja aastaarvude tikkimine vöösse.

Jalakatted

Jalarätid

Vanemateks jalakateteks olid nelinurkse kujuga riidetükid, mida kutsuti jalanartsudeks ning seoti ümber jala. Kaltsud valmistati kolmnurksest riidetükist ja neid kandsid nii naised kui mehed.

Sukad

Vanemad sukad õmmeldi riidest. Ühed sellised on legendi järgi valmistatud Porkuni vallas Väike-Maarja kihelkonnas, kanti neid aga koos linaste kink-pükstega Roela vallas Viru-Jaagupi kihelkonnas. Selliseid sukki tehti suveks toimsest linasest riidest.

Üldiselt olid varrastel kootud meeste sukad ühevärvilised, valged, mustad, potisinised või hallid. Sukad olid pikad ja ulatusid püksisääre alla.

Säärepaelad

Meeste säärepaelad hoidsid sukki üleval ja samal ajal köideti nendega kinni ka põlvpükste sääreots. Pael käis sääreotste ümber või sääre värvlis olevast august läbi ja seoti sõlme nii, et tutid jäid rippuma. Kuna säärepaelu kandsid nii mehed kui naised, ei ole kogumistegevuse käigus tavaliselt märgitud, kas kandja on olnud naine või mees.

Suurem enamus Virumaa säärepaeltest on põimitud labaselt kalasaba mustris, siiski leidub ka diagonaalselt või teises mustris põimitud paelu. Materjalina on kasutatud värvilisi villaseid lõngu.

Kadrina kihelkonnast on ERMis 13 erinevat varianti säärepaelu.

Jalatsid

Viisud

Viiske valmistati tavaliselt niintest või kasetohust. Heinaajal kandsid neid kõik. Vaesemad, kellel pastlaid polnud, kandsid neid ka talvel.

Pastlad

Üldised jalavarjud vanemal ajal olid pastlad, mis olid eelkõige tööjalanõud, kuid kehvemad kandsid neid ka peol.

Saapad

Paremaks jalanõuks olid vene saapad, mida jõukamad kandsid ka tööd tehes. Saapaid toodi linnast, Rakverest.

Kindad

Varasemad kindad valmistati nõeltehnikas ning vanutati. Alates 17. sajandist levis Eestis varrastel kudumine ning kindaid hakati tegema silmkoetehnikas. Vanemad olid labakindad ehk labakud, 18. sajandi lõpus hakati kuduma ka sõrmkindaid ehk sõrmikuid.

Virumaa kindakirjad on valdavalt väikese geomeetrilise kirjaga, mis üldjuhul täitis kogu kinda pinna. Kindad kooti villasest lõngast, tihti kasutati vaid kahte värvi. Ranne tehti enamasti soonikus ja ühevärviline.

Ehted

Mehed kandsid tavaliselt preesi ehk vitssõlge, mis kinnitati särgi ette. Mannineni väitel olnud meeste sõlel vaid praktiline otstarve – hoida särgi rinnalõhikut kurgu alt kinni, mistõttu olid need väikesed ja kitsa kaarega. Vitssõlgede läbimõõt jäi enamasti vahemikku 1,4 – 2,9 cm. Valmistatud olid need valdavalt hõbedast ning välimuselt küllalt sarnased. Kadrina kihelkonnast on vitssõlgi ERM-is ligi 20.

Koostaja

  • Kersti Loite, MA (TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, pärandtehnoloogia), rahvarõivaste valmistaja 7. tase. (2020)

Allikad

  • Astel, Eevi. 1998. Eesti vööd. Ilmamaa.
  • Kaarma, Melanie; Voolmaa, Aino 1981. Eesti rahvarõivad. Eesti Raamat.
  • Kurrik, Helmi 1938. Eesti rahvarõivad. Eesti Rahva Muuseum.
  • Loite, Kersti 2017. Virumaa rahvarõivad. Eesti Rahva Muuseum.
  • Manninen, Ilmari 1927. Eesti rahvariiete ajalugu. Eesti Rahva Muuseum.
  • Voolmaa, Aino 1977. Meestepüksid eesti rahvarõivastes. Etnograafiamuuseumi aastaraamat XXX.
  • Voolmaa, Aino 1992. Ida-Virumaa rahvarõivad 19. sajandil. Ida-Virumaa Rahvakultuurist. Infotrükk.