Kadrina naine ja neiu

Kadrina kihelkonnast on Eesti Rahva Muuseumi kogutud hulgaliselt esemelist materjali. Kadrina kihelkonna naise ja neiu põhirõivastusse kuulusid särk, seelik, käised, kampsun, vöö, sukad, jalanõud ja ehted. Abielunaistele oli kohustuslikuks peakate ja põll. Neiud põlle ei kandnud ning käisid kas palja pea või rätikuga, pidulikul puhul pandi pähe pärg.

Särk

Kahjuks ei ole Kadrina kihelkonnast esemeliste näidistena ajaloolisi särke säilinud, seetõttu saab kasutada vaid arhiivimaterjalidesse kogutud kirjeldavat materjali.

Särki kanti nii suvistel põllutöödel vööga keskelt kinni köidetuna kui ka alusrõivana käiste ja seeliku all. Särke oli kahte tüüpi: pikkade või küünarnukkideni ulatuvate varrukatega ja varrukateta.

Särgi piht õmmeldi linasest riidest, särgi alumine osa jämedakoelisemast või takusest riidest. Varrukatega särkidel olid õla- ja kaenlalapid, pikkadel varrukatel oli suus värvel. 

Alussärk

Käiste all kanti alusrõivana kaunistusteta varrukateta särki. See oli lihtsa tegumoega, õlaõmbluseta, õlalappide- ja kraeta, avara ovaalse kaelaavaga, mis kurrupaelaga kaeluses kokku tõmmati. Küljeõmblustesse olid lisatud kolmnurksed kiilud, et särgile avarust lisada. Virumaalt on esemeliselt säilinud vaid üks selline särk Jõhvi kihelkonnast.

Särgipiht

Virumaal on naised kandnud ka särgipihta. Särgipihtasid on säilinud Viru-Jaagupist, Viru-Nigulast ja Lüganuselt. Särgipiht oli lühike, ulatudes pikkuselt allapoole seelikuvärvlit ning seda kanti kampsuni all. 19. sajandi keskpaiku hakati selliseid särke hoolikamalt valmistama. Õmmeldi õlalapid, krae- või kaelakant ja pikad krooksuu varrukad. Nii hakati neid kandma käiste asemel pidulikus rõivastuses.

Seelik

Vanemad seelikud, mida Virumaal kanti, olid ühevärvilised ja kitsad ning neid kutsuti ümbrikuteks. Kahjuks ei ole selliseid seelikuid Virumaalt säilinud. 18. sajandi algusest hakkasid talunaised kandma ühevärvilisi värvli juurest volditud kaharaid seelikuid. Pikitriibulisi seelikuid hakati kandma 18. sajandi keskel ning 19. sajandi esimese veerandi jooksul levisid need üle kogu Põhja-Eesti. 19. sajandi keskpaiku tulid kohati moodi ka risti- ja põikitriibulised ning ruudulised seelikud. Ristitriibulised seelikud olid põikitriibuliste seelikute eri variant. Mitmevärvilised mustritriibud jooksid põiki seelikut, lõimedeks aga kasutati lisaks pleekimata linasele lõngale helevalgeks pleegitatud linaste lõngade rühmi, mis rütmiliselt kordusid. Valgete lõimelõngade mõjul jäi kangas visuaalselt ruuduline.

Seelik kooti tavaliselt kodus. Pikitriibulise seeliku lõimeks kasutati linast ja koeks villast lõnga. Kooti labases koes, enamasti koepindsena. Ruudulistel seelikutel võisid nii lõime- kui koelõng olla linased.

Enam kui 15 Kadrina kihelkonnast pärit erinevat seelikut, seelikuriide katket või triibustiku joonist on hoiul mitmes Eestimaa muuseumis. Teiste Virumaa seelikute hulgast paistavad Kadrina kihelkonna triibuseelikud silma rõõmsavärviliste triipude ja kaunistuste poolest. Seeliku alla äärde õmmeldi tihti punasest riidest riba, mille kohale kinnitati kaunistuspael.

Kõige vanemad seelikuriidekatked pärinevad esemete kogumislegendide järgi aastatest 1754 – 1764 ning neid olevat laialt kantud Palmse kandis. Kõige tuntumad Kadrina seelikukangad kudus aga Palmse mõisa kangur Jüri Veper 19. sajandi keskel, neist ühe kudus ta oma mõisateenijast emale.

2014. aastal jõudis Rootsist ERM-i tagasi Stockholmis Põhjamaade Muuseumis (Nordiska Museet) hoiul olnud kaunis seelik.

Lisaks pikitriibulistele seelikutele on säilinud esemelisi näiteid ka ruudulistest seelikutest, mis kooti labase sidusega, linase lõime ja koelõngaga.

Seeliku laius oli tavaliselt 2,4-3 meetrit. Kaitseks kulumise ja määrdumise eest õmmeldi seeliku alumisse serva sissepoole 6-10 cm laiune linane toot. Seelik volditi vöökohast nii, et 8-17 cm jäi eest voltimata. Volte maha ei pressitud. Voldid võisid minna kogu seeliku ulatuses ühele poole või keskmisest voltimata osast mõlemale poole, saades selja keskel vastamisi kokku. Üldjuhul õmmeldi seelikule linane värvel, vööle kinnitamiseks kasutati põimitud paelu. Seeliku kinnis võis olla taga keskel, vasakul või paremal küljel, aga ka eest voltimata osa kõrval.

Kaapotkleit

Linnamoele üleminekul õmmeldi seelik kokku samast kangast valmistatud pihaosaga. Nii saadi kleit, mida kutsuti kaapotkleidiks. Kahjuks ei ole Kadrina kihelkonnast esemena kaapotkleite õnnestunud koguda. Eeskujuks võib võtta naaberkihelkonna Haljala kleidid.

Käised

Käisteks kutsuti valgest linasest riidest õmmeldud lühikest ja laiade varrukatega naiste pihakatet, mida kanti varrukateta särgi peal.

Kadrina kihelkonnas kantud käiseid või käisekirju on erinevates Eesti muuseumides säilinud üle 30. Suurem enamus neist on kaunistatud ühe- või mitmevärvilise lilltikandiga. Tikandi juures on kasutatud valget, pruuni-musta või mitmevärvilisi linaseid, siidi- või villaseid lõngu. Lisaks lilltikandile võib leida geomeetrilise tikandiga käisekirju, esindatud on ka ilma tikandita käised.

Mitmetel käistel võib märgata tikandis poolikuid ornamendi detaile, kus arvatavasti on kaunistuseks kasutatud kunagist linuka tikandit. Samuti on mõned käisekaunistused kokku sobitatud mitmest tikandist.

Käiste piht õmmeldi kahekordselt kokkumurtud valgest linasest riidest. Õlaõmblused puudusid. Õlgadele kinnitati tikkpisteridadega õlalapid, mis mõnikord kaunistati veel tikandiga. Esi- ja tagatükk kurrutati ning ühendati kraega. Krae valmistati kahekordsest ristkülikukujulisest riidetükist. Kaenla alla õmmeldi nelinurkne kaenlalapp. Varrukad õmmeldi ristkülikukujulisest riidetükist, mis õla juurest kas volditi või kurrutati ning varrukasuus kurrutati ja ühendati varrukavärvliga. Värvel õmmeldi kahekordsest riidest, tihti kaunistati see tikandiga. Rinnalõhandik palistati, mõnikord lisati äärde ka tikand. Käistealane kaunistati tavaliselt tikandiga ja alla äärde kinnitati niplispits.

Kirivöö

Nagu mujalgi Virumaal, kandsid naised Kadrina kihelkonnas kirivöösid, mis olid linase põhjaga ja värvilistest villastest lõngadest korjatud kirjadega. Naised kandsid vööd nii särgiväel käies kui ka seeliku peal.

Kadrina kihelkonnas kantud ajaloolisi vöid või vöökatkeid võib leida mitmest Eestimaa muuseumist kokku ligi 40. Vööde laiused jäävad vahemikku 1,2-7,3 cm, kuid suurem enamus on 3-4 cm laiad.

Vöö tehti linase ja villase lõimega, koelõng oli linane. Muster moodustus nendest villastest lõngadest, mida üles korjati. Nii jäi üks vöö pool villasem ja see oligi pealmine pool. Vöö otstesse jäävad narmad punuti tihti palmikutesse, kuna palmitsetud otsi oli arvatavasti lihtsam vöökordade vahele toppida kui lahtisi.

Vöökiri koosnes tavaliselt kolmest osast: kahest ääre- ja ühest keskmisest kirjast, millele tihti lisandus vöösüda, mis koosnes eri värviga korjatud üksikutest lõngadest või veidi laiemast osast vöö keskel. Suurem osa vöödest olid äärekirjadega, kuid leidus ka äärekirjadeta vöid.

Värvidest kasutati kõige rohkem punast, pruuni, potisinist ja rohelist. Paljudel vöökirjadel olid oma kindlad nimed, näiteks lauajala- ja veskirattakiri.

Tavaliselt topiti vöö otsad vöökordade alla, nii, et ülemine kord tuli pooleks alumise peale ja otsi ei jäetud rippuma.

Peakatted

Peakatte järgi võis ära tunda, kas kandja oli naine või neiu. Abielunaistel oli peakate kohustuslik ning seetõttu oli nende valik mitmekesisem.

Pärg

Neiud käisid tihti palja peaga või kandsid rätikut. Pidulikel puhkudel pandi pähe pärg, mis oli ümmarguse kujuga, tavaliselt siidipaelaga kaetud võru. Ühed omanäolisemad olid Kadrina kihelkonnas kantud nn kõrvadega pärjad, mis on saanud oma nime külgedel olevatest ja ettepoole laiali hoidvatest pärja laiustest kõrvadest. Sellistel pärgadel ei olnud taga paelu. Vanalt fotolt võib näha, kuidas pärga kanti.

Linuk

18. sajandil ja 19. sajandi esimeses pooles kandsid naised piduliku peakattena linukit ehk sabaga tanu, mis koosnes kahest osast: valgest tikitud otstega linasest rätist ja kitsast kullavärvilisest võrust. Kreutzwaldi andmetel oli linuk 1842. aastaks kandmiselt kadunud. Kreutzwaldi rahvarõivaste kirjelduste juures olevatel Altrofi illustreerivatel joonistel on Alutaguse talunaist kujutatud selle uhke peakattega.

Kui linukit enam ei kantud, kasutati kauneid tikandeid tükkideks lõigatuna käise- või tanutikanditena. Nii on ka Kadrina kihelkonna käistelt õnnestunud taastada kunagisi linukate ornamente.

Tanu

ERMi on Kadrina kihelkonnast kogutud kümmekond lillkirjalist tanu. Tanud tikiti kas musta või mitmevärviliste siidiniitidega. Tanu ääres oli tavaliselt punane pael, mille peale kinnitati kardpits.

Tanud õmmeldi valgest ristkülikukujulisest kodukootud linasest kangast. Riidetükk murti keskelt risti kokku ja riide ääred õmmeldi ühelt küljelt kokku, nii et õmblus jäi kukla taha. Tanu sopp jäeti 4-7 cm ulatuses kokku õmblemata ja kurrutati nii, et kokkutõmmatult jäi kurde 1-2 cm. Tikandiosale õmmeldi sissepoole linane vooder, mis oli sageli jämedamast kangast. Tanu alläär pöörati sissepoole ja palistati. Tekkinud tunnelist tõmmati läbi mitmest linasest lõngast punutud pael, mille abil sai tanu pähe siduda. Tanudele kinnitati kaunistuseks siidilindid.

Pottmüts

Pottmütse on Kadrina naiste peakatetest kõige rohkem säilinud, sest tegemist on hilisema moega. Erinevates Eestimaa muuseumides on neid hoiul mitukümmend.

Paljud pottmütsid on ühevärvilised, kusjuures värvid varieeruvad valgest mustani. Samas leidub ka mitmevärvilise katteriidega mütse. Pottmütsid valmistati ostukangast, mistõttu võis juhtuda, et samast kangast mütse kanti mitmes kihelkonnas.

Siiski võib välja tuua mõned erilised pottmütsid, mida on kantud Kadrina kihelkonnas. Üks ainulaadsemaid on 18. sajandi algul valmistatud punasest siidist katteriidega pottmüts, millele on tikitud värviliste ja kardlõngadega lilltikand. Tavapärastest pottmütsidest eristuvad ka pottmütsi kujulised pehmed mütsid. Pottmütsi kandmist võib näha vanadelt fotodelt ja maalidelt.

Tavaliselt valmistati pottmüts kõvale pappalusele ja polsterdati vati või takkudega potikujuliseks. Uhkemad mütsid kaeti mustrilisest siidist katteriidega ning kuklasse kinnitati siidilindid. Voodriks kasutati ühevärvilist linast või kirjut sitskangast. Abielunaiste pottmütsi laubale ulatuvat äärt ehtis kitsas valge pits ehk treemel. Neiud kandsid pitsita ehk treemlita pottmütsi.

Põll

Põll oli abielunaise kohustuslik rõivaese. Põlle kui naise tunnuse sai pruut pulmatseremoonia käigus linutamisel koos peakattega ning hiljem ei tohtinud naine olla põlleta ei tööl ega peol.

Kadrina kihelkonnast on kogutud kuus ajaloolist põlle. Üldjuhul olevat kantud suvel kirjut ja valget põlle, talvel aga villaseid. Omapärased olid õhukesest valgest marlitaolisest riidest põlled, millele tikiti villaste lõngadega kaunistused. Kanti ka villasest poekangast õmmeldud põllesid, millest üks rohekassinine linutispõll on säilinud ka Kadrina kihelkonnast. 19. sajandi esimeses pooles kanti pidulike põlledena puuvillasest kirjust ostukangast põllesid.

Tegumoelt olid põlled lihtsad. Põll õmmeldi nelinurksest piklikust riidetükist, mis volditi või kroogiti värvli juurest. Põllede laiused olid erinevad, ostukanga puhul võis see ühtida kanga laiusega. Tavaliselt oli põll seelikust lühem. Üldiselt olid tööpõlled tagasihoidlikumad, kas linased või takused, pidupõlled aga uhkemad.

Kampsun

Kampsuniks kutsuti villasest või linasest kangast ümber keha hoidvat jakki, millel oli lahtine rinnaesine ning mille hõlmad kinnitati haakidega. Kampsunit kanti särgi peal. Villane potisinine kampsun kuulus piduliku riietuse hulka ja seda kanti pikitriibulise seelikuga.

Kampsuni vöökohale oli õmmeldud riideribast volditud äär, mille volte kutsuti seesideks. Sellest ka nimetus seesidega kampsun. Sõltuvalt voltide ehk seeside paigutusest nimetati kampsunit pidevseesiliseks (äär oli ühtlaselt volditud) või rühmseesiliseks (voldid vaheldusid voltimata pinnaga).

Kahjuks ei ole Kadrina kihelkonnast säilinud esemelisi näiteid potisinistest kampsunitest. Küll aga on säilinud rühmseesiline sinise- ja valgeruudulisest linasest riidest kampsun, mille vöökohal on kinniseks üks haagipaar. Seesid on volditud 7,5 cm laiusest riideribast. Teine ERMis hoiul olev pulmakampsun on punase ja valge ruuduline.

Potisinise kampsuni eeskujuks saab võtta Simuna või Viru-Jaagupi kihelkonnast pärit kampsunid.

Ülerõivad

Pikk-kuub

Naiste põhiliseks üleriideks oli pikk-kuub, mida kutsuti ka vooledega kuueks. Materjalina kasutati potisinist, vahel ka pruuni, musta või halli täisvillast vanutatud kangast, mis pidas vastu põlvkonna või rohkemgi. Potisinised pikk-kuued olid ajaliselt hilisemad, neid kanti alates 18. sajandi lõpust ja 19. sajandil.

Tegumoelt hoidis kuub taljesse, oli vöökohalt ühe või mitme haagiga kinnitatud ning hõlmad hoidsid altpoolt veidi laiali. Pikk-kuuel oli 2-3 sõrme laiune püstkrae. Seljaosal olid kahel pool püstiste voltide ehk vollide kimbud, mis andsid kuuele avarust. Taskuid kuuel ei olnud. Rinnaesine oli pikk-kuuel lahtine ning kaeti kandmisel rinnarätiga.

Kuigi Kadrina kihelkonnast ei ole esemeliselt säilinud ühtegi pikk-kuube, on neid siinkandis kantud. ERMi esemekataloogis on kirjeldus mustast pikk-kuuest, mis käis eest kinni kahe haagiga. Kuuel oli kitsenevate otstega püstkrae ning seljal kummalgi pool neljavoldiline händ. Varrukasuu alumine külg oli kaares lühemaks lõigatud. Kuue parema hõlma äärele oli tihedalt õmmeldud 24 tumedat plekknööpi.

Virumaalt on ERMi kogudes hoiul sarnased potisinised pikk-kuued Viru-Jaagupi ja Jõhvi kihelkonnast ning lambapruun pikk-kuub Viru-Jaagupi kihelkonnast. Kirjelduse järgi erines Kadrinast pärit pikk-kuub nendest vaid kuue hõlmal olnud kaunistusnööpide poolest.

Ajaliselt hilisemad pikk-kuued olid kaabutid ehk kaapotkuued, mida kanti kõigis Põhja-Eesti kihelkondades 19. sajandi lõpupoole. Kaapotkuue pihaosa sarnanes tegumoelt kampsuniga, alumine osa koosnes aga mitmest volditud või kroogitud laiust, mis ühendati pihaosaga. ERMis on Virumaalt säilinud potisinine kaapotkuub Simuna kihelkonnast.

Ülevisked

Villased või linased ülevisked olid naistel käevarrel, kui kodust välja mindi ning külmaga võeti need õlgadele. Virumaal on üleviskeid nimetatud ka kalinaks või palakaks. Varasemad ristkülikukujulised ülevisked võeti õlgadele kitsamat serva pidi nagu näha Altrofi joonisel Alutaguse naisest.

Suurrätt

19. sajandi algul tulid Lääne-Euroopas moodi ruudukujulised suurrätikud, mis levisid kiiresti linna- ja maarahva hulgas. Rätid murti diagonaalselt pooleks ja võeti kolmnurksetena ümber.

Kadrina kihelkonnast on ERM-is säilinud 19. sajandi esimeses pooles valmistatud suurräti katke ja kosjarätik, mille kohta on teada, et see olevat olnud kosija ainuke kink pruudile. Lisaks neile on ERM-is hoiul legendi andmetel poest ostetud pealetrükitud lilledega roosapõhjaline villane rätik.

Jalakatted

Jalarätid

Vanemateks jalakateteks olid nelinurkse kujuga riidetükid, mida kutsuti jalanartsudeks ning seoti ümber jala. Ajaliselt hilisemad olid umbsed kaltsud ja säärised, mis olid kas riidest kokku õmmeldud või varrastel kootud nagu sukasääred. Kaltsud olid kootud sääristest vanemad ning valmistati kolmnurksest riidetükist ja neid kandsid nii naised kui mehed.

Sokid ja säärised

Jalanartsud asendati aja möödudes kapukatega. Sokid ehk kapukad ja nendega koos säärised olid laialt levinud jalakatted. Suvel oli sääriste kandmine ilma sokkideta naistel tavaline, siis ei löönud märg seelik vastu säärt. Naised kandsid ka vanu sukasääri, millel olid pöiad ära lõigatud.

Sukad

Vanemad sukad olid õmmeldud riidest, hiljem hakati neid varrastel kuduma. Põhiliselt kanti kas ühevärvilisi või lihtsaid põikitriibulisi sukki. Pikitriibuliste seelikutega kanti põikitriibulisi sukki, triipudeks kasutati mitut värvi. Samas kanti ka valgeid sukki, mis olid lihtsad või pitsilise koega. Vanematel sukkadel oli alumine osa triibuline, ülemine aga ühevärviline.

Suvel kanti lihtsaid valgeid linaseid sukki. Ka töösukad olid lihtsad, valged või hallid. Kuna pakse sääri peeti ilusaks, siis vahel pandi jalga mitu paari sukki, et sääred paksemad paistaks.

Kadrina kihelkonnast on esemetena säilinud 19. sajandi teises pooles valmistatud kaks villast sukka. Punaste sakiliste ristjoontega valgeid sukki on kantud pulmas, hallipõhjalised sukkad aga olevat tehtud kirikus käimiseks.

Säärepaelad

Sukki hoiti üleval säärepaeltega, mis tavaliselt olid põimitud kalasaba mustris. Siiski leidub ka diagonaalselt või teises mustris põimitud paelu. Naised kasutasid säärepaeltena ka pehme riide ribasid. Kuna säärepaelu kandsid nii naised kui mehed, ei ole kogumisel eraldi märgitud, kas need olid meeste või naiste omad. Materjalina on kasutatud värvilisi villaseid lõngu.

Jalatsid

Põhiliselt kanti 18. sajandil talvel jalas pastlaid, suvel viiskusid. 19. sajandil hakati pidudel kandma musti kingi, kuigi neid võis näha juba 18. sajandil.

Viisud

Viiske valmistati tavaliselt niintest või kasetohust. Heinaajal kandsid neid kõik. Vaesemad, kellel pastlaid polnud, kandsid viiskusid ka talvel.

Pastlad

Pastelde kohta leidub andmeid juba 17. sajandi esimesest poolest. Vanemal ajal tehti pastlaid parkimata nahast, kirikupastlad pargiti. Hiljem tehti aga kõik pastlad pargitud nahast. Põhiliselt kasutati veisenahka.

Kingad

Kingad, ummiskingad ja poolsaapad olid pidulikud jalanõud ja seda eeskätt jõukamatel. Tihti mindi pasteldes või soojal ajal paljajalu kiriku juurde ning alles seal pandi kingad jalga.

Kindad

Varasemad kindad valmistati nõeltehnikas ning vanutati. Alates 17. sajandist levis Eestis varrastel kudumine ning kindaid hakati tegema silmkoetehnikas. Vanemad olid labakindad ehk labakud, 18. sajandi lõpus hakati kuduma ka sõrmkindaid ehk sõrmikuid.

Virumaa kindakirjad olid valdavalt väikese kirjaga, mis üldjuhul täitis kogu kinda pinna. Kindad kooti villasest lõngast, tihti kasutati vaid kahte värvi. Ranne tehti enamasti soonikus ja ühevärviline. Sõrmkindaid kooti ka linasest lõngast, tavaliselt vikkelmustritega ja põhivärvilt valged. Kadrina kihelkonnast on säilinud ka üks puuvillasest lõngast heegeldatud sõrmkinnas, mida olevat kantud kirikus ja pulmas.

Kotid

Virumaal on kottide valmistamisel tihti kasutatud käiste või linukate tikandeid. Näitena võib tuua Kadrina kihelkonnast pärit lauluraamatu kandmise koti, kus on kasutatud käisemustreid. ERMis on Kadrina kihelkonnast veel kaks taskut ja mitmevärvilistest puuvillase riide tükkidest lapitehnikas kokku õmmeldud rahakott. Taskuid kanti vööle seotuna särgi peal, seeliku all.

Ehted

Igapäevaselt kanti ümber kaela klaas- või kivihelmestest helmekeed (kurguhelmed). Kurguhelmeid kanti ühe- ja kaherealistena, aga väiksemate helmeste puhul võis ridu ka rohkem olla. Kurguhelmed olid pigem amulett kui ehe ja paistsid kaelusest vaid osaliselt välja. 18.-19. sajandi helmekeedes domineerisid kui erivärvilised klaashelmed. Klaashelmed võisid olla ümmargused, tahulised, torukujulised (piiprellid) või soonitud (kruvilised). Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela ja sellega läks naine ka hauda. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad. Hiljem täiendati keed tähtpäevade kingitustena. Tavaliselt olid kurguhelmeste kee otsad kukla tagant paela või riideribaga kinni seotud. Ka siis, kui kurguhelmed olid tehtud umbse ringina, seati need kahe- või neljakordselt ümber kaela ja tõmmati otstest nöör või riideriba läbi ja seoti kukla taga kokku (mitte ei pandud üle pea kaela).

Käised kinnitati kurgu alt hõbedast vitssõle või väikse preesiga (2-4,5 cm läbimõõduga). Materjaliks võis hõbeda asemel olla ka vask või vasesulamid. Pidulikul puhul seati keset rinda hästi nähtavale silmadega prees või kuhiksõlg. Preesi võis kanda ka ülalpool, aga sõlg pidi paiknema rinna kõrgusel. Kuhiksõled olid 6-10 cm läbimõõduga. Silmadega preesid olid neljast või kuuest klaastahukast „silmaga“, mis olid tehtud punasest. läbipaistvast või värvilisest klaasist. Piduülikonnaga kanti kaelas hõbekette kaelarahadega. Keti külge kinnitatavad kaelarahad olid kannaga rahad (hõbetaalrid või -rublad). Kee küljes oli üks või kolm, harvem viis raha.

Sõrmustest kanti hõbedast vitssõrmust ja harisõrmust, mis olid tollal talupoja abielusõrmuseks.

Koostajad

  • Kersti Loite, MA (TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, pärandtehnoloogia), rahvarõivaste valmistaja 7. tase (2020).
  • Jana Reidla (ehted 2015).

Allikad

  • Astel, Eevi 1967. Eesti rahvapärased pastlad. Etnograafiamuuseumi aastaraamat XXII.
  • Kaarma, Melanie, Voolmaa, Aino 1981. Eesti rahvarõivad. Eesti Raamat.
  • Kirme, Kaalu 1986. Eesti sõled. Kirjastus Kunst.
  • Kirme, Kaalu 2000. Eesti hõbe. Kirjastus Kunst.
  • Kurrik, Helmi 1938. Eesti rahvarõivad. Eesti Rahva Muuseum.
  • Loite, Kersti 2017. Virumaa rahvarõivad. Eesti Rahva Muuseum.
  • Manninen, Ilmari 1927. Eesti rahvariiete ajalugu. Eesti Rahva Muuseum.
  • Viires, Ants 2001. Kultuur ja traditsioon. Ilmamaa.
  • Voolmaa, Aino 1959. Fr. R. Kreutzwaldi käsikiri Virumaa rahvarõivastest. Etnograafiamuuseumi aastaraamat XVIII.
  • Voolmaa, Aino 1975. Põll eesti rahvatraditsioonis. Etnograafiamuuseumi aastaraamat XXVIII.
  • Voolmaa, Aino 1984. Õlakatted ehk ülevisked Eesti naiste rõivastuses. Etnograafiamuuseumi aastaraamat XXXV.
  • Voolmaa, Aino 1992. Ida-Virumaa rahvarõivad 19. sajandil. Ida-Virumaa Rahvakultuurist. Infotrükk.