Kuusalu naine

Kuusalu naise rahvarõiva komplekti kuuluvad särk, käised, seelik, vöö, põll, peakate, pearätt, kampsun, pikk-kuub, suurrätt, sukad, sukapaelad, jalanõud, ehted.

Särk

19. sajandi algul kanti varrukateta särki käiste all. Peenemast linasest riidest piha ja jämedama takuse alasega varrukateta särk oli tuunika tüüpi – piht moodustati kahekorra kokkumurtud riidelaiast. Särgi alane tehti pikiriidest ja laiendati külgedel umbes 30 cm pikkuste kolmnurksete siiludega. Särk ulatus poole sääreni.

Kuna särk oli alusrõivas, jäeti see kaunistuste ja õlalappideta. Avar kaelaava tõmmati koomale palistusest läbi pandud krookpaelaga.

Põhja-Eestile iseloomulike käiste kandmine üldiselt kadus Kuusalu kihelkonnas 19. sajandi keskpaiku ning varem käiste all kantud varrukateta särk asendus selleks ajaks pikkade varrukatega särgiga, mida kanti siis ka piduliku rõivastusega.

Poole sääreni ulatuva peenemast linasest riidest piha ja jämedama takuse alasega pikkade varrukatega särgi allaäärde õmmeldi laiuse andmiseks komnurksed siilud. Selliseid särke õmmeldi kitsa püstkraega ning kaunistati valge linase tikandiga õlalappidel ja värvlitel. Eriti uhked olnud valgest peenlinasest kangast tehtud suvised pidulikumad särgid.

Käised

19. sajandi esimesel poolel kandis Kuusalu naine varrukateta särgi peal  käiseid ehk käikseid, mis ulatusid napilt rindade alla. Käised olid kurrutatud pihaga, nagu Põhja-Eestis üldiselt moes. Käiste piht vajutati vastaval kurrulaual kurdu (nööriti, kroogiti) harilikult küll vaid alase kaunistuseni: tikandini, piluni, pitsini. Tikandi all kasutati sageli kaunistuseks niplispitsiriba.

Käiste alläär on kaunistatud käisteniplisega, mis on 8-12 cm laiune. Lisaks on käistele õmmeldud suuremaid vasklitreid.

Käistele kinnitati valge tikkpistega kitsad õlalapid, pandi mahapööratav lõikelt ristkülikukujuline 6 cm laiune krae ja värvli külge kroogiti krooksuuvarrukad. Käiste varruka pikkus oli Põhja-Eestile omaselt kolmveerandine. Varrukapäral olid lappvoldid kummalgi pool õlalappi, õlalapi kohalt jäeti siledaks. Varrukasuu oli kurrutatud ja varustatud kitsa 1,5 cm laiuse kätisega, mida kaunistasid tagid ja tikkpiste read. Kinnituseks olid varrukatel sõltused. Kaenla alla õmmeldi kaenlalapid 6×6 cm. 

Seelik

Vanemad villased seelikud – kitsad ümbrikud olid ühevärvilised mustad ja neid kanti veel 19. saj. algulgi. Selliseid kokku õmmeldud kitsaid seelikuid hakati kandma juba 17.sajandil. Seelikul oli taga seljalt kummalegi puusale suunduv volt ning allääres kasutati kaunistuseks kitsast äärepaela või laiemat kaunistusriba.

19. sajandi esimesel poolel said koeripstehnikas pikitriibulised seelikud (Kuusalus ka sielikud) Põhja-Eestis valitsevaks. Need olid kasutuses kuni linnamoele üleminekuni. Värvi- ja triibukombinatsioonid omandasid koduse käsitöö tulemusena teatud paikkondliku omapära. Pikitriibulistele seelikutele õmmeldi tihti alla äärde kardpaelu ja värvilisi villaseid kaunistusribasid (tressid, poordid).

Pikitriibulistel seelikutel domineeris kollane toon, kollaseid oli mitmes varjundis. Üldse olid Kuusalu triibuseelikud heleda ja rõõmsa üldilmega. Kuusalus värviti seelikulõngad kollaseks karikakraga, kaselehtedega, sookailuga ja kadakasamblaga. Pruuni saadi kivisamblast ja tammekoorest.

19. sajandi keskpaiku hakkasid Põhja-Eestis paiku  pikitriibuliste seelikute kõrvale ilmuma ka põikitriibulised (Kuusalu rannikualal tõenäoliselt vähemalt 1850ndatel), mõnevõrra hiljem ka ruudulised seelikud. Nende ilmumist loetakse linnamoele ülemineku alguseks. Põikitriibulisi ja ruudulisi seelikuid kanti küll veel ka vana moe järgi käiste või särgipihaga.

Kirivöö

Põhja-Eesti vööde korjatud kirjadele olid kuni 19. sajandi keskpaigani iseloomulikud mahedad taimvärvid, 19. sajandi teisel poolel kasutusele tulnud aniliinvärvidega ilmusid vöökirjadesse eredamad toonid. (Kaarma, Voolmaa. 1981:215)

Vana traditsiooni kohaselt mähiti vöö tihedate kordadema ümber keha – igapäevaselt särgi peale, piduliku ülikonnaga seelikuvärvli peale. Arvati, et kõvasti ümber keha mässitud vöö annab kehale tuge ning hoiab ära haigusi, eriti venitamist. (Voolmaa 1988:16) Vööotsad peideti vöökordade vahele. Vöö laiuseks oli 2-3 sõrme.

Peakatted

19.sajandi alguses kandsid Kuusalu naised peakattena linikuid ja tanusid ning neile lisandusid üsna pea ka pottmütsid. Tanud olid linased, vahel lilltikandiga kaunistatud. Abielunaiste peakatteid pottmütse (tohvmütsid) valmistasid meistrid linnades, hiljem ka külades. Pottmüts oli kanditud valmis kandipaelaga, Ääres kitsas valge niplispits – treemel. Mütsi kuklale kinnitati siidilindid, mis enamasti valiti mütsi katteriidega ühte värvi.  

Piklik  linik (Kuusalus lina, rätt) oli 19.sajandi alguses veel tavaline abielunaise peakate, mis seoti pähe koonusekujuliselt. Täpne sidumismoodus pole kahjuks teada, kui arvatavasti seati liniku alla juustest või linadest palmik. 19. sajandi esimesel veerandil jäi linik vaid pulmas tseremoniaalseks pruudi peakatteks linutamisel. Üksikjuhtudel, nagu tõendab üks vana foto, kanti linikuid siiski veel kuni 20. sajandi alguseni. 19. sajandi esimesel veerandil jäi linik vaid pulmas tseremoniaalseks pruudi peakatteks linutamisel. Üksikjuhtudel, nagu tõendab üks vana foto, kanti linikuid siiski veel kuni 20. sajandi alguseni.

Neiud kandsid peas tavalisi võrupärgasid, Kuusalus on kantud samuti ka nn. kõrvadega pärgi. Pärjad olid mitmes värvitoonis – enamasti punased, kuid oli ka rohelisi ja kollaseid. Vahel kaunistati neid karra ja litritega.

Pärgadele sidusid neiud, olenevalt ilmast, peale rätiku.

Põll

Abielunaise kostüümi juurde kuuluv põll (Kuusalu rannakükades poll) tehti pidulikuks puhuks tavaliselt valgest õhukesest klaarriidest, kuid võib teha ka suurelillelisest või puulehelisest sitsist. Igapäevaselt kanti takuseid põlli.

Põllel on üldiselt 5-7 volti. Põll peab olema nii pikk, et seelik umbes 10-15 cm alt välja paistab. Põllepaelte asemel võisid olla ka värvli mõlemas otsas öösid samast riidest. Põll seoti paika punase villase paelaga, otstes olid tutid samast villasest lõngast.

ERM-is on Kuusalust säilinud üks puuvillane ja teine villane aplikatsioonide ning paeltikandiga kaunistatud põll.

Rätid

Pearätid olid linased või villased. Neid kanti pärgade ja pottmütside peal. Enamasti olid kasutuses punase-valge ruudulised, kuid kanti ka sinise-valge ja sinise-musta ruudulisi rätte. Rätte kanti ka kampsunite peal, ees kinnitati neid preesiga.

Liistik

19. sajandi keskpaiku hakati Kuusalus moodsaid puusadeni ulatuvaid liistikuid (liivistik) kandma. Neid valmistati värvilisest kirjust linnariidest. Liistikuid kanti suvel isegi käiste peal, koos triibulise seelikuga. Mõnikord olid liistikutel allservas seesid, kuid mitte alati.

ERM-i kogudes on olemas üks Kuusalust pärit täpilisest rohelisepõhjalisest kangast liistik.

Pikk-kuub

Ülerõivasteks olid nn händadega pikk-kuued, mis olid piha ümber hoidvad, seljale kaarduvate küljeõmbluste kohalt seljal kahe vööst algava tihedasti kokkupressitud voldikimbuga.

19. sajandi alguses oli pikk-kuubedel üldiseks lambamustpruun värvus, aga juba 19. sajandi keskpaigast sai pidukuubede värvina valitsevaks potisinine.

Naiste kuued olid kaunistuste poolest tagasihoidlikud. Naiste kuubede rinnaesisele õmmeldi ühe hõlma äärele tihe rida metallhaake, teine ääristati aasade reaga. Hõlmade kinnitamiseks kasutati nendest haakidest vaid 1-2, mis asetsesid vöökohal.

Suurrätt

Külma eest kaitseks võeti kolmnurkseks kokkupandult õlgadele villane suureruuduline rätt, mille ääres olid narmad.

Sukad

Pidurõivastusega kanti põlvini sukki. Kõige iseloomulikumad sukad olid kootud valgest villasest lõngast ja kaunistatud lihtsate vikeldustega, kuid 19. sajandi keskel kandsid naised ka juba potisiniseid sukki.

Külma ilmaga kanti jalas enamasti kaks paari villaseid sukki. 

Säärepaelad

Sukad olid põlve alt kalasabaliste säärepaeltega ümber jala seotud. Kalasabalistel säärepaeltel oli ühes otsas aas. Sukapaelad olid tavaliselt punutud seelikuvärvi lõngadest labases tehnikas.

Jalatsid

Jalas kandsid naised pastlaid (Kuusalus sipud, ormakingad), kuid ka musti laia madala kontsa ja ümara ninaga kingi. Rannakülades kanti samuti soomepäraseid pastlanahast tehtud nn. soome susse ehk lapikingi. Veel 20. saj. algupoolel mäletati, et kehvemad kandnud iga päev pastlaid, kuna soome sussid olnud vaid pidulikuks jalanõuks.  

Kott ja tasku

Vajalik komponent naiserõivastuses oli tasku. See seati kohale nii, et tasku jäi küljel kohakuti seeliku kinniseauguga, kust vajaduse korral võis käe tasku pista.

Naiste kostüümi juurde kuulus tavaliselt ka kott. Kott tehti valgest või vähe pleekinud linasest riidest. Selleks kasutati mõnikord ka vanade käiste tikandiosa. Linasele kotile võidi tikkida ka ainult ühe motiivi käistetikandi mustrist. Sangaks kasutati koti suuäärest läbitõmmatud paelu või ka küljeõmbluste sisse kinnitatud nööri või riideriba.

Koti suurus olenes sellest, mida oli tarvis kaasas kanda. Lõige on enamasti ristküliku kujuline, kaks poolt on kokku õmmeldud. Samas esineb ka vaheribaga kotte.

Ehted

Igapäevaselt olid ümber kaela klaashelmestest keed (kurguhelmed). See oli pigem amulett kui ehe, mis ümbritses tihedalt kaela ja paistis kaelusest vaid osaliselt välja. Tavaliselt olid kurguhelmeste kee otsad kukla tagant paela või riideribaga kinni seotud. Kurguhelmed võisid olla ühe- või mitmerealised. Pika umbse ringina valmistatud kee seati kahe- või neljakordselt ümber kaela ja tõmmati otstest nöör või riideriba läbi ja seoti kukla taga kokku (mitte ei pandud üle pea kaela). 18.-19. sajandi helmekeedes olid peamiselt erivärvilised klaashelmed. Klaashelmed võisid olla ümmargused, tahulised, torukujulised (piiprellid) või soonitud (kruvilised). Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela ja sellega läks naine ka hauda. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad.

Käiste kaelus kinnitati kurgu alt hõbedast (ka vasest) vitssõlega. Selle asemel võis olla väike (2-4 cm läbimõõduga) valatud õiemotiiviline prees. Kaeluskinnituseks võis olla ka südamekujuline sõlg (ilma ripatsiteta).

Pidulikul puhul seati keset rinda hästi nähtavale suur prees, silmadega prees või kuhiksõlg. Preesi võis kanda ka ülalpool (eriti, kui sõlg ja prees olid korraga kasutusel), aga sõlg oli kindlasti rinna kõrgusel. Kuhiksõled olid 6-10 cm läbimõõduga. Suur prees, mis oli 6-9 cm läbimõõduga, võis asendada ka kuhiksõlge. Silmadega preesid olid enamasti neljast punasest, läbipaistvast või värvilisest klaastahukast „silmaga“.

Kaela seati piduülikonnaga veel hõbekett või helmekee kaelarahadega. Kaelarahad olid kannaga hõbetaalrid ja -rublad, mida oli kee küljes tavaliselt üks või kolm, harvem viis. Rahadega hõbekette võis jõukamatel olla ka mitu rida.

Sõrmused olid sel perioodil enamasti abielusõrmustena kasutatud vitssõrmus, plaadiga sõrmus ja harisõrmus, mida kandsid nii mehed kui naised. Harisõrmuse üks alaliik oli nn. kätega sõrmus, mida kandsid nii naised kui mehed, sageli kasutati neid abielusõrmusetena.

Vöö küljest rippusid veel 18. sajandil alla ja katsid naise puusade osa vaskketid (rõhud).

Koostajad

  • Maret Lehis, pärandtehnoloog (2020)
  • Meeli Lõiv, rahvarõivaste uurija (2015)
  • Jana Reidla, etnoloog (ehted, 2015)

Allikad

  • ERM EA 64. Aino Voolmaa 1964. Teatmematerjale Kuusalu kihelkonnast.
  • Kaarma, Melanie, Voolmaa, Aino 1981. Eesti rahvarõivad. Eesti Raamat.
  • Kirme, Kaalu 1986. Eesti sõled. Kirjastus Kunst.
  • Kirme, Kaalu 2000. Eesti hõbe. Kirjastus Kunst.
  • Kurrik, Helmi 1938. Eesti rahvarõivad. Eesti Rahva Muuseum
  • Voolmaa Aino 1962. Täiendavaid andmeid Kirde-Eesti naiste rahvarõivaste kohta. – Rmt.: Etnograafiamuuseumi Aastaraamat 18, lk 212 -233.