Lüganuse mees

19. sajandi Lüganuse kihelkonna mehe rahvarõiva komplekti juurde kuulub särk, püksid vest, vatt, kuub, vöö, sukad, säärepaelad, jalanõud ja peakate.

Mehe rõivastuse üksikosi on säilinud vähe. Kirjeldamisel on abiks 20. saj korjatud mälestused ja nende eeskujul esemenäited teistest Virumaa kihelkondadest.

Meestel olnud töötamiseks takused püksid ja särk. Kuid pühapäevaülikonnaks olnud mustad poolvillased püksid, valge linane särk ja must vammus. (EKLA)

Särk

Virumaa meeste särgid tehti üsna ühesugused. Meeste särgid õmmeldi kodukootud valgest linasest, pidulikumad särgid peenemast, töösärgid takusemast kangast. Särk tehti õlaõmblusteta, st. risti kokkumurtud kangast moodustus esi- ja seljaosa.  Särkidele õmmeldi pihalappid ja nurklapid (õlalapi vahele õmmeldi kolmnurkne kaelalapp kumeruse andmiseks). Kaelakaare kurdudele õmmeldi vanematel kitsas püstkrae, uuematel lai ja mahapööratav. Kinnis oli kas kitsalt palistatud või pealikuti käiva nööbiliistu ja lapiga. Esimesel juhul kinnitati kaelus vitssõle või krae nurgas paeltega, teisel juhul 2-3 niidist nööbiga. Varrukaid tehti enamasti lahtise suuga – need olid sirged koos kaenlaaluse lapi ehk tilguga või suus õla poole laienevad – nn viltsuuvarrukad. Uuemad ja uhkemad särgid olid juba värvli külge kroogitud varrukatega (krooksuuvarrukad). Särgid ulatusid põlvest ülespoole.

Meeste särgid tehti üldiselt eriliste kaunistusteta, siiski on neid oskuslikult õmmeldud. Naaberkihelkonnast Viru-Jaagupist mäletati, et mõnele tehti pilusid särgi varrukate suusse, õlalappide peale ja kinnise palistusse.

Eeskujuks sobib võtta Väike-Maarja kihelkonna meeste särk

Püksid

Suvised meeste püksid õmmeldi valgest takuses või toimsest triibulisest linasest riidest, talveks kodukootud villasest. Eriti pidulikuks peeti nahkpükse.

Vanaisa läks suvel kirikusse, valged püksid põlvest saadik, krouspael sääreotstel sees, valged tutid otsas (jut. Leena Normak)

Valged linased püksid õmmeldi toimsest kangast. Üldiselt olid Virumaal kantavad linased põlvpüksid laiade ühes tükis säärtega, jalgevahelise rombikujulise vahetüki ja vööl nööri või nööbiga kinnituva värvliga – 18. saj pärit moega. Kinnis jäi keskkohst pisut paremale. Kinnis oli lihtne sisselõikeline, serv palistatud, värvli otstes sõltuste või nööbiga suletav. Sääreotsas oli värvel vaid põlvepealsel osal, jalatagune tõmmati krookpaelaga kokku. Vanamoelise lõikega valged suvepüksid olid 19. sajandi keskpaigani eriti töörõivastuses täiesti üldised.

Virumaalt on valgeid linaseid pükse kogutud Viru-Jaagupi kihelkonnast :

Kintspüksid ( ka kintspüksid, kintpüksid) seevastu olid juba uuema moe kohaselt keha järgi lõikega, st säär tehti kahest osast ja jalgevahel puudus rombikujuline vahetükk.

Kintspükse tehti kas poollaka või täislakaga. Lakaga pükstel on värvel vaid tagaosal. Esiosal on värvel pikendatud nagu vööna, mis kõhu peal kinnitati. Laia lakaga pükste esiosa käis ca puusadeni lahti kogu esiosa laiuses, so küljeõmblusest küljeõmbluseni. Tehti ka kitsama lakaga pükse, mille laka laius moodustas vaid osa esiosast või tehti ka nn topeltlakaga pükse, kus esiosale on tehtud nii kitsas kui lai lakk. Laiad lakad tehti enamasti villastele ja triibulistele linastele kintspükstele, seevastu nahkpüksid on enamasti hoolikalt töödeldud kitsa või kahekordse lakaga. Lakk kinnitati nööpidega värvli külge. Kasutati vask- ja tinanööpe, säärelõhikute kinnitamiseks ka püksiriidega ületõmmatud puunööpe. Püksisäär ulatus põlvesilma alla. Sääreotstes olev säärelõhik suleti 2-3 nööbiga, sääreotsa värvel kinnitati nööri või säärepaelaga. Püksi säär tõmmati suka peale. Moevärvina eelistati võimalusel potisinist värvi, kuid tavalisemad olid hallid ja mustad. Sellise lõikega nn lakaga kintspükse on tehtud ka suviseid sinist-valget ruutu või sinist-valget triipu toimsest linasest kangast.

Illustreerimaks kintspükste tegumoodi sobivad näited mujalt Põhja-Eestist:

Mehe kõige pidulikum püksipaar oli sikunahast. Nahkpüksi kandmisest Virumaal on teateid juba 17. sajandist. Esmalt olnud need laia säärega, lõikelt sarnased laiadele valgetele põlvpükstele. 19. saj seemisnahksed põlvpüksid olid ajale kohaselt kitsad, hoolikalt õmmeldud ja kaunistatud, neid on ostetud linnast meistrite käest. Nahkpüksid olid jõukuse tunnuseks. Virumaalt on nahkpükse kogutud kokku kolm: kaks Kadrinast, üks Lüganuselt.

Vest

Vest on idapoolsel Virumaal meeste rõivastuse kodunenud suhteliselt hilja. Rohkem on teateid vesti kandmisest läänepoolselt Virumaalt. Vesti kant ikka vati või pikk-kuue all, mistõttu oli seljatagune tehtud linasest kangast. Hõlmad tehti sinisest kalevist või muust villasest riidest, ees üks või kaks rida nööpe. Kadrinast on säilinud siniselilleline poeriidest mahakeeratava kraega vest, mida legendi kohaselt kantud saterkuuega. Üldiseks sai vesti kandmine alles linnamoelise kostüümi juures 19. saj teisel poolel

Vatt

Vatt on poole puusani ulatuv, eest nööpidega kinnituv tänapäeva mõistes pintsakutaoline särgi peal kantav kehakate. Nimetatud ka lühike kuub, kampsun. Neid õmmeldi suveks valgest või sini-valge triibulisest toimsest linasest, talvel aga villasest ( potisinisest) kangast. Tüüpilisel vatil on hõlma nurgad kaarjalt õõnestatud. Vanemamoelistel vattidel oli püstkrae ja üks nööbirida hõlmal. Uuemamoeliste krae oli mahapööratav ja hõlmad kahe nööbireaga. Eelistati metallnööpe, aga oli ka riidega kaetud nööpe.

Valgeid linasest riidest vatte nagu ka teisi valgeid linaseid riideid õmmeldi ise. Neid kanti koos valgete linaste põlvpükste ja linaste säärekatete “kaltsudega” ja kuulusid suvise riietusena peaasjalikult igapäevaste riiete hulka.

Oskuslikumalt õmmeldud villased ja triibulised voodriga linased vatid õmmeldi külarätseppade poolt. Villane vatt oli eelkõige piduriie. Ka pulma ega kirikusse ei mindud särgiväel, ikka pidi vatt peal olema.

Valgeid linaseid vatte on Virumaa kihelkondadest muuseumisse kogutud kokku neli: Viru-Jaagupist, Lüganuselt, Rakverest ja Väike-Maarjast. Üks sinisetriibuline linane ja üks potisinine villane Haljalast. Viimasele sarnane vatt säilib ka Rakvere muuseumis, kuid selle päritolu kohta andmed puuduvad. Näitena sobivad eeskujuks võtta:

Kaelarätt

Kaelarätti kanti pidulikul puhul koos vesti ja vatiga, sellega seoti üles särgi krae. Rullikeeratud räti otsad toodi toodi kukla tagant läbi ja sõlmiti seoti kurgu alla lipsu. Muidu käinud Virumaa mehed rind eest lahti, oli seljas mis tahes ja ilm milline tahes, ainult hõbesõlg paistmas. Üldiseks said kaelarätikud koos linnamoeliste ülikondadega.

Peakatted

Kaapkübar

Mehed kandsid vildist kaapkübaraid ehk tongkübaraid pea aasta ringi. Virumaalt kogutud kaapkübarad (Viru-Jaagupist, Väike-Maarjast) on ülespidi aheneva tüvega ja kitsa ääreservaga. Kaapkübarad oli kas tumepruunid, mustjad, ka hallid. Kaabu all on kantud suvel linasest niidist heegeldatud mütse.

Murumüts

Virumaal on suve mütsidena peetud linasest lõngast heegeldatud või kootud ümmargusi murumütsitaolisi või pikema sopiga tuttmütse (nn toppmütsid). Niidimütse kandsid heinalised, neid on kantud ka vildist kaapkübara all. Naaberkihelkonnast Jõhvist saadud kaks valgest linasest niidist kootud mütsi on pitsilise koekirja ja punaste triipudega. Seevastu Rakverest ja Viru-Jaagupist saadud murumütsid on heegeldatud valge ja sinise linase niidiga.

Talvemütsid

Talvel kanti nelja kõrvaga “läki-läki”-tüüpi nahkset mütsi, nimetusega nahkne kübar, lontmüts. Talvekübar oli lamba,- jõukamatel ka rebasenahast. Mütsi otsaesise ja kukla kõrv oli mütsi peale kinni õmmeldud, külgmisi sai pealaele paeltega kokku siduda ja vajadusel korral alla lasta. On kantud ka ümmargusi rummumütse, tuntud ka Soome mütsi nime all.

Ülerõivad

Pikk-kuub

Põhja-Eestile iseloomulikult kanti ka Virumaal villasest kangast händadega kuubi, mida ka vollidega kuubedeks , voolekuubedeks nimetati. Sellist tüüpi pikk-kuued olid levinud juba 18. sajandi teisel poolel ja püsisid kandmisel umbes 19. saj keskpaigani. Mõneti mäletati vollidega kuubede kandmist veel 19. saj lõpus.

Meeste ja naiste pikk-kuued olid lõikelt sarnased, kaunistamiselt aga erinevad. Pihaosast taljes ja seljataga vöö kõrguselt allapoole langevate voldikimpudega kuued õmmeldi algul lambapruunist villasest kangast, 19.saj eelistatud potisinine värv Alutagusel aga üldiseks ei saanud. Eeskätt meeste kuued püsisid valdavalt tumepruunid, ka mustad ja sinakashallid. Meeste händadega kuued ei ole nii kehasse õmmeldud kui naiste omad, rinnaesine ei ole nii avali, samuti on erinevus kaunistustes. Valdavalt on meeset kuubesid kaunistatud tiheda tinanööpide reaga ühel hõlmal ja teisel hõlmal punasest kaarusnöörist aasadega. Viru-Jaagupist mäletati, et vooledega kuuel olnud tinanööbid ees kahes reas. Simunas kirjeldati kuuehõlmal siidisest rohelisest ja villasest punasest nöörist silmuseks keeratud aasasid. Tinanööpidega kaunistati ka taskuliist ja varrukasuus olev lõhik. Kuue hõlmad kinnitati vööl mõne haagiga, peale seoti villane põimitud vöö või nahkrihm. Pikk-kuubi on Põhja -Eestist säilinud vaid üksikuid. Eeskujuks võib soovitada Järvamaa kuubesid:

Saterkuub

20. sajandil küsitletud vanainimesed mäletasid oma isa kandmas saterkuube. Saterkuued tulid kandmisele Põhja-Eestis 19. saj keskel ja olid levinud üle terve Eesti. Esmalt olnud need nooremate talumeeste käimariideks.

Saterkuued õmmeldi tumesinisest õhemas labasest villasest või poolvillasest riidest. Need olid juba eest nööbitavate hõlmadega, mahapööratava krae ja revääriga. Ees oli kaks rida nööpe. Saterkuue hõlma ja kaenlaalused tükid ulatuvad ainult vööni, seljatükid aga allääreni. Kuue alumine osa oli kellukeskujuline , kuid õmmeldi ka kroogitud alaosaga kuubi.

Saterkuube kanti vesti ja vatiga ja jalas uuemaid pikkade säärtega pükse ja säärsaapaid.

Rüü

Suviseks kergeks enamasti igapäevaseks ülerõivaks oli toimsest valgest linasest või takusest kangast rüü. Rüü sarnanes käibel oleva pika kuue lõikega, kuid nendel puudusid kaunistused. Rüüd kanti töö juures.

Vöö

Kuue ja kasuka kinnitamisel on kasutatud mitmesuguseid vöid: villast võrkvööd, kamlotvööd, nahkrihma.

Villase võrkvöö põimimiseks veeti lõimed kogu pikkuses toa seinade vahele (so umbes 3-4 meetrit). Vöö põimiti näppude vahel ilma eriliste töövahenditeta. Põimiti ühes otsas, tekkinud vahelik lükati teise otsa. Nii valmis vöö kahest otsast korraga, punumine lõpetati ja kinnitati keskel. Vastavalt kasutatud töövõttele sündis vöö värviliste lõngade puhul kas triibuline või ruuduline. Kasutati labast, toimset kui ka diagonaalset põimisvõtet. Eriti efektsed olid diagonaalsed võrkvööd, kus eri värvi lõngad moodustasid diagonaalseid ruute ja triipe.

Villased meeste vööd köideti kehale kaks korda ümber keha. Vöö keskkoht asetati kõhu peale, otsad toodi selja tagant läbi ette kõhu peale tagasi, seoti ühekordsesse sõlme ja vöö otsad pisteti vöökordade vahele üks ots ühele teine teisele külje poole rippu.

Meeste vööde hulka kuulub ka kamlotvöö. Kamlotvööd olid tiheda labase koega, kootud puuvillase lõngaga, ostukaubana soetatud. Virumaalt on muuseumis kokku kümmekond sellist. Kamlotvööd on ca 25-34 cm laiused ja kuni 3m pikkused. Kanti pealmiste riiete peal. Vööle seoti nagu võrkvöid.

Jalakatted

Suvise valge linaste pükstega kanti linasest riidest kaltsusid, so kolmnurksetest riidetükkidest kokku õmmeldud säärised. Labajalg mähiti valgest linaset riidest või takuste nartsudega ning kaltsud käisid nende otsa (Simuna). Viru-Jaagupist on teada, et jalarätid olid meestel talvel villased, suvel linased. Ka sukki õmmeldi riidest.

Üldiselt kanti pidupuhkudel pikki kootud villased sukki. Need olid olid ühevärvilised mustad, valged, potisinised või hallid. Sukad olid pikad ja ulatusid püksisääre alla. Sukasääred kinnitati pastla- või säärepaeltega.

Säärepaelad

Säärepaelad punuti näpu vahel värviliste villaste lõngadega, enamasti labaselt ja kalasabamustrilised.

Jalanõud

Jalanõudest kõige tavalisemad olid nahast pastlad, paslid, neid kantud tööjalanõuna veel 20. saj algupoole. Pastalad kuulunud ka sulase ja teomehe palga juurde. Vanemal aja kinnitati pastlapaelte üles sidumisega riidest kaltsud või sukasäär. Uuemal aja seoti paelad kererluu kohal vedrusõlme.

Sajandi teisel poolel koos saterkuuega hakati kandma laatadelt ostetavaid säärsspaid.

Heinateol on kantud ka puukoorest viiske

Rannakülades kanti meeste ja naiste poolt soomepäraseid susskingi ja suss-saapaid (soome tossud).

Ehted

Kitsalt palistatud rinnasisselõikega särk kinnitati väikese ümmarguse vitsõlega. Enamasti olid need valatud hõbedast, vaesematel ka vasest. Vitssõlg oli kõige tavalisem kinnitusvahend, nööpide tulekuga jäid väikesed sõled kasutusest ära.

Koostas

Kaili Maasikmäe, rahvarõiva meister

Allikad

  • Voolmaa, Aino. Ida-Virumaa rahvarõivad 19. sajandil. – Ida-Virumaa rahvakultuurist. Tallinn,1992
  • Loite, Kersti. -Virumaa rahvarõivad. 2018
  • Piiri, Reet. Eesti talurahva ülerõivas.2007
  • ERM EA 61 A. Voolmaa. Teatmematerjali Jõhvi kihelkonna kohta. 1953- Lk. 110 -138.
  • EKLA, f 200, m 19:1, 55/61 < Lüganuse khk. Majanduslik seis. Leida Otsa (1931)