Sisukord

Lüganuse naine ja neiu

Lüganuse naise rahvarõivad 19. saj keskelt

Lüganuse naise rahvarõivad 19. saj keskelt

19. sajandi alguses kantava naiste ülikonna põhiosad olid varrukateta särk, käised, seelik, põll, kirivöö, pikk-kuub, jalanõud, sukad, ehted. Sajandi keskel hakkas riietus muutuma ja sajandi lõpuks olid talunaised üle läinud linnamoele. Neidude riietus sarnanes suuresti mehenaise riietusele, vaid tanu ja põll olid üksnes abielunaise kohustuslikuks kandmiseks.

Olgu siinkohal välja toodud mõned kirjeldused naiste, neidude ja laste rõivastusest:

“Naised kansiwäd pääs teravad mütsid, wällä õmeldud litridega. Keha kattis niit ehk lõnga käisped, niisana wällä õmeldud litridega, rinna ees oli sõlg ehk prees. Walge linane ehk ka takune seelik oli seljäs ja walge punase niidiga wällä õmeldud põll ees. Labajalgu kattasiwäd kapukad ja sääri warrikud, nende pääl olivad Saare kengad. Tütrukud oliwäd piaaigu nõndasama riides kui naisedgi, muud kui lahtiste hiukste pääl kanneti pärjad, mida wask traadiga, nindanimetatud “härjapiitsaga” ja siidi lintidega ilustadi. Lapsed kansiwäd kuni kolme-neljatäistkümne aastani paljad särgid.” (H III, lk 603-604)

Riides käidud lihtsalt. Naised kannud linasest riidest särke, mille alumine pool olnud takune. Seelik kootud poolvillasest riidest ja värvitud enamasti mustaks. Kirjuid täisvillaseid seelikuid kantud kirikusse minnes ja suurte pidude puhul . Laste riietuseks olnud takune allapoole põlvede ulatuv särk, mida kannud niihästi tüdrukud kui ka poisslapsed. (EKLA, f 200, m 19:1, 55/61 < Lüganuse khk. 1931)

Alljärgnevas rõivastuse üksikosade kirjeldamisel on kasutatud Aino Voolma poolt 1953. aastal välitöödel kogutud ütlusi.

Särk

Alussärk

Varrukateta särki kanti käiste all. Peenemast linasest riidest piha ja jämedama takuse alasega varrukateta särk oli tuunika tüüpi – piht moodustati kahekorra kokkumurtud riidelaiast. Särgi alane pandi Põhja-Eestis pikiriidest ja laiendati külgedel siiludega. Kuna särk oli alusrõivas, jäeti see kaunistuste ja õlalappideta. Avar kaelaava tõmmati koomale palistusest läbi pandud krookpaelaga. Särk ulatus poole sääreni.

Särk, varrukatega

Töörõivana ja ka alusrõivana kanti varrukatega särki. Lõikelt olid need endiselt tuunikalaadsed, pihaosa õlgadelt pooleks mutud peenemast kangast, alune takusest linaset kangast. Varrukatega särkidele õmmeldi peale õlalapid! Õlalapid kaitsesid kangast higi kulutava toime eest. Esmalt õmmeldi küünarnukkideni ulatuvad varrukad laiad, lahtise suuga, kaenla all õmmeldi neil avaruse tarvis nelinurkne lapp, tilk. Esikinnis oli pikk, ulatudes peaaegu nabani. Särk oli suletav kaelusepalistuses oleva palmitsetud nööri abil.

Kirde-Eestis, sh. Lüganusel, tunti ka kaelaaugust välja pööratud õlalappidega särke. Särgi pihaosa tükk murti õlajoonel kahekordseks, kaelaaugu sügavuseks arvestati ca 7 cm. Murdejoonega paralleelsel tehti läbi kahekordse kanga sisselõige, tekkinud riba aga ei lõigatud aga välja, vaid poolitati keskjoonel ja murti kahele poole õla peale – nii moodustati pihalapid. Kaelaava alumine serv nii esi- kui seljatükil kurrutati parajaks ja kaelakaarele õmmeldi kitsas 2-3 cm laiune püstkrae. Selliste särkide kaelaauk jäi kandilise kujuga. Esikinnis oli pikk, see võis olla kas lihtne kitsa palistusega või juba nööbiliistuga. Selliseid särke kinnitatud niidist tehtud nööbiga, üks nööp kraele, 1-3 nööpi kinnisele. Särgi alumine pool ehk jätk tehti takusemast kangast, vajadusel õmmeldi külgedele väiksed siilud. Särk ulatus poolde säärde. Selliseid särke ei kaunistatud, välja arvatud tikkpisteread krae ja pihalappide servas ning tihedad korrapärased kurrud kaeluses.

Särgipiht

Käiste kandmise kadumisel tulid kasutusse särgipihad. Lõikelt sarnanesid need käiste lõikele, mille pihaosa aga oli juba nõnda pikk, et ulatus seelikuvärvli alla. Kaeluseava lõigati neil kas T-kujuline nagu käistel või süvendati eest kumeramaks. Kurrutatud kaelusekaarele õmmeldi kitsas püstkrae. Särgipihad olid hoolikalt õmmeldud, alati õlalappidega ning pikkade värvli külge kroogitud varrukatega. Tavaliseks kaunistuseks särgipihtadel oli tikkerida õlalappide, värvlite ja kaelustel (Lüganusel öeldi tikkerea kohta tikkaus) ja lihtne pilu, muud kaunistused puudusid. Pihtsärke kanti nii töö juures kui ka kampsuni all.

Käised

Käised on kahtlemata Virumaal talunaise kõige tunnuslikum rõivaese 18. ja 19. sajandil. Nimetatud ka käisped, käispäd, käispeed, käispihad.

Käised olid siin Virumaale iseloomulikult lühikese kahara pihaosaga – katsid napilt rinna, jättes alaääre (alase, alguse) ja seeliku värvli vahelt alussärgi umbes kämblalaiuselt nähtavale, mõneti on need veel lühemad olnud.  Kaelaava lõigati T-kujuline. Õlgadele õmmeldi õlalapid. Mahapööratava krae nurgad kurgu all kokku ei ulatunud. Varrukad olid poolpikad (3/4 või 7/8 pikkusega), suus tihedalt kurrutatud, umbes sõrmejämeduse värvliga, nn. krooksuuvarrukad. Varruka pära oli seatud korrapäraselt kitsastesse lappvoltidesse. Kaenla alla õmmeldi varrukale liikuvuse andmiseks nelinurkne lapp ehk tilk. Käiste alane äärestati niplispitsiga, mis siin on üsna laiad.

Igapäevased käised olnud tikandita või tagasihoidlikult tikitud, pidupuhkudel kantavad aga enamasti rikkaliku tikandivööndiga allservas. Lüganusel mäletati, et kuigi igapäevased käised olid tikandita, kurrutati neid siiski hoolikalt. Nimelt pärast pesemist on poolniiskete käiste pihaosale tõmmatud vastaval laual küünega tihedad voldid (krooked, käispekriipsud) sisse. Pärast leibade ahjust välja võtmist pandud käised puudele asetatune ahju kuivama.

Käiseid ja käisekirju on Lüganuselt kogutud rikkalikult. Enamasti on need tikitud villaste lõngadega ja nende seas torkab silma musta villase tikandi rohkus. Ka seni levitatud mustrite seas on just musta tikandit enim välja pakutud. Tasub siiski rõhutada, et nende kõrval on Lüganuse kihelkonnas armastatud väga värvirõõmsaid mustreid, mis oma motiivistikule ja värvilahendusele on omased just sellele kihelkonnale. On ka vahepitsiga käiseid. Nagu teisteski Virumaa kihelkondades on siingi käiste üheks kaunistuselemendiks nn ristid krae, õlalappide , värvlite kinniselõhandiku ja allservas , mis tekivad üle serva esmalt ühes suunas, siis vastassuunas üleloomispisteid tehes.

Käiseid on idapoolsetes kihelkondades kantud kauem kui mujal Virumaal. Leena Normak (snd 1869) Lüganuselt teadis, et tema tädi veel 19. saj keskpaiku abielludes saanud kaasavaraks viiedkümned käised. Seejuures on mõned vanad naised sajandi lõpuni austanud käiseid kirikuriidena. Leena Normaku vanaema aga pidanud käiseid surmani nii tööl kui peol.

Seelik

19. saj läbilõikes seelikute arengu osas on siingi olnud sajandi algul kaharad ühevärvilised, siis pikitriibulised ja sajandi teisel poolel põiktriibulised ning ruudulised seelikud. Tööseelikutena kanti takuseid valgeid või soomaakega mustaks värvitu linaseid ja mustaks värvitud poolvillaseid seelikuid.

Pikitriibulised kaharad seelikud said üldiseks 19. saj esimesel veerandil ja püsisid kandmisel mingil määral veel sajandi lõpus. Algul ostukangaste eeskujul kuduma hakatud seelikute triibustik omandas piirkondlikud eripärad. Nii teati, et Lüganusel näiteks armastatud rohelisipõhjalisi, Vaivaras hästi helkjaid, Jõhvis aga peetud lugu punastest triipudest. Pikitriibuliste seeliku näiteid on ERMis ainult kaks, üks on kollasepõhjaline ja teine punasepõhjaline, rohelisepõhjalise seeliku triibustik on Aino Voolmaal üles joonistada õnnestunud välitööde käigus.

Sajandi keskel pikitriibuliste seelikute kõrval olid kandmisel lühikest aega põiktriibulised seelikud, nn põhjalised. Need olid kooku õmmeldud neljast riidelaiast. Selle ülemine osa, kehariie, oli kas hall või sinakashall kootud vaheldumisi kitsaste triipudega, põlvedest allapoole jääv vöönd, tress, oli aga kootud laia värvilise triibustikuna. Lüganuse kihelkonnast sellise seeliku katke juures seisab: Sarnast kuube kantsivad naised umbes 80 aasta eest. Suvel olivad kuued pealmisteks kuubedeks, talvel jälle ehk sügisepoole aluskuubedeks, vaesemal kihil. Rikkamad kantsivad neid ainult suvel pealmisteks kuubedeks. Sarnaseid kuubesid kantsivad ainult naised (mitte neiud ega noorikud). Värvitud on poe ning metsavärvidega. Sellise seeliku kandmist peamiselt töö- ja alusrõivana kinnitavad ka teistest kihelkondadest saadud ütlused.

Sajandi teisel poolel kuni linnamoele üleminekuni tulid kandmisele üleni põiktriibulised ja ruudulised seelikud. Suveks tehti need sinisevalgeruudulised linased, talveks villased või poolvillased rohkemate värvidega nn ristilised. Ruudulisi seelikuid on värvli juures volditud või kroogitud. Neid on kokku õmmeldud samast riidest pihaga kleidiks, mida nimetati kabot, kaput, riided, pihaga riided, kuid kantud ka seelikuna kas koos särgipihaga või samast riidest või sitsist sirge pihaga jaki nn lahtise jakiga – ülikonnad . Kleidiga koos kanti peas pottmütsi, ees vähese mustriga ostukangast põlle, õlgadel rätti, mille otsad ees põllevärvli vahele torgati. Näiteid on Jõhvi ja Iisaku kihelkonnast.

Kirivöö

Kirivööd olid helehalli linasele põhjale korjatud villase kirjaga. Vööga mähiti kordadena seeliku, abielunaistel ka põlle värvel, samuti sellest kõrgemal olev käiste ääre alt vabaks jääv vöökoht. Vöö otsad peideti vöökordade alla. Muuseumisse kogutud Lüganuse kihelkonna kirivööd on eranditult kitsad, kõige laiem vöö on 4 cm lai , enamasti 2-3,5 cm laiused. Jääb silma, et mitmetel vöödel on diagonaalsetest plokkidest koosnev äärekiri, aga on ka sootuks äärekirjata vöid. Vöö otsad on jäetud lahtiselt narmasteks või punutud palmikusse.

Peakatted

Pärg

Neidude peaehteks oli pärg. Pärja võruks kasutati puulaastu, pappi, ka kasetohtu. Võru kaeti pealt siidkanga või lillelise siidilindiga, lindi otsad jäeti kuklasse rippuma. Siidilindiga kaetud pärjad olid lindi laiused, so ca 6- 8 cm. Äärtele seati kaunistuseks tressid, so kardpisti või siidipaela ribad. Pärga kanti kaua. Mitmed välitöödel küsitletute emad olla laulatusel pärga kandnud. Pärga kanti lahtiste juustega.

Lähimad näited on Viru-Jaagupi kihelkonnast:

Neiud käisid tihti palja peaga või kandsid rätikut, töö juures valget linast, kirikus kirjust sitsist. Kui neiu jäänud lapseootele, pandi talle pähe naise peakatte.

Tanu

Lüganusel, nagu kohati mujalgi Virumaal, võis abielunaine 19.sajandi I poolel ilmselt kanda eri tüüpi peakatteid. Nii võis veel kanda pikka pealinikut, samuti linukat, otsiktanu, lilltanu, moodi tulnud pottmütsi jne. 19. sajandi abielunaise põhiliseks peakateteks oli lilltikandiga tanu ja pottmüts .

Tanu nimetatud siin ka laantanu, kõrgetanu, lilletanu. Tanu koosnes kahekordselt kokkumurtud riidetükist, mille murrukoht jäi ette ja servi ühendav õmblus pealaele. Pähe seoti tanu kuklapalistuses läbipoetatud paelaga. Virumaa tanud tärgeldati, sopp pressiti tikandini tihedasti kurdu nagu käiste pihtki.

Leena Normak Lüganuselt meenutas oma vanaema tanusid. Pühapäeval, kui vanaema pannud puhta tanu pähe, hoidnud see ilusti kikki, nädala lõpuks aga enam nii heas vormis polnud. Lapsed vaadanud: “Jo hakkab pühapäev ligi tulema, ämma tanu vajub kõveraks.” Külmaga välja minnes pannud vanaema tanu peale rätiku.

Lüganuse kihelkonnast on tanusid õnnestunud koguda rohkelt. Neid on tikitud nii siid-, villase kui ka linase lõngaga. Vanemad laantanudeks kutsutud musta või mustjaspruuni siidi- ja reljeefse kardtikandiga tanud on üle 21 cm kõrged. Sellised tanud on õmmeldud peenemast linasest või puuvillasest kangast. Suursugune tikand katab neil peaaegu kogu tanu pinna. Värviliste villaste lõngadega mustrid on sarnased selletüübilistele käistele ja neid on kerge omavahel kokku kombineerida. Pidulikumad laantanud ääristati laia kardpitsiga kaetud punase villasepaelaga, hilisemad kitsama kardpaelaga. Igapäevaste tanude tikand on lihtsam ja kitsam, selle otsmikule jääv äär löödi ristpistetaoliselt üle.

Lilltanu kanti lahtiste juuste peal ja seati pähe nii, et äär jäi juuksepiirile. Kõrgeid tanusid on peas püsimiseks kinnitatud suurte nööpnõeltega juuste külge.

Pottmüts

Pottmüts, naiste müts oli kallis ja väga hinnatud naiste peakate 19. saj teisel poolel. Pappalusel vati või takkudega polsterdatud müts oli pealt kaetud mustrilise siidkangaga, igapäevasemad sitsiriidega. Mütse pidanud olema mitu. Noorikumüts oli valge, lisaks oli vaja erivärvilisi erinevateks elupuhkudeks. Pottmütsi seati pähe juuksepiirile, nii et mütsi pits, treemel ei määrduks. Juuksed letiti kuklas kahte patsi ja seoti need ümber pea või kinnitati nõeltega kuklasse krunni. Kirikusse minnes seoti mütsi peale suvel õhuke tüllitaolisest materjalist pupenetträtik, talvel villane rätt. Vanemad mütsid olnud kõrgemad, uuemal ajal on neid vanu mütse ka ümber tehtud madalamaks. Mütse sai osta suurematest linnadest , näiteks Rakverest, või piirkonna mütsitegija käest. Mitmel pottmütsil on tegija kohta märgitud: “Valmistanud Mütsitegija Miili Soonurmes”, “Soonurme Miili ümberteinud”, “Rakverest ostetud, Soonurme Miili ümbertehtud”, “Tegija on mütsi mamma Aus” jne. Pottmütse on kantud nii triibuseeliku ja käistega, kaapotkleidi ja – kostüümi kui ka juba linnamoelise riietusega veel 20. sajandi alguses.

Põll

Põlle sai pruut ette pulmas linutamise tseremoonial ja sestpeale oli see naise riietuse lahutamatu osa.

Vanemad, peamiselt 18. sajandil kantud ja veel 19. saj algul esinenud põlled olid kitsad rohelised, sageli kardpaelte ja -pitsiga ilustatud. Rahva mälestuste põhjal on Lüganusel, Jõhvis ja Vaivaras eriti pidulikeks peetud helerohelisi põllesid. Põhiliselt olid Virumaal 19. saj esimisel poolel naiste pidulikud põlled õhukesest valgest puuvillasest nn klaarriidest või kirjust sitsist. Klaarriidest põllesid hinnanud just noorikud. Sageli olid põlled pikitriibulise koe- või trükimustriga. Leena Normak Lüganuselt mäletas, et tema vanaemal olnud 12 põlle. Eriti ilus olnud üks, millel vaheldumisi värviliste roosidega rohelised ja valged triibud. Sajandi teisel poolel põlled muutusid. Neid hakati kuduma põiktriibulise alasega. Moodi tulid pitsäärisega valged põlled.

Põll tehti enamvähem ruudukujulisest kangatükist. Ülaäär seati kitsastesse voltidesse ja voltidele õmmeldi kitsas värvel. Värvli otstesse kinnitati põllepaelad, mis olid nii pikad, et sai selja tagant ette tuua ja kõhu peal sõlme siduda. Klaarriidest põllesid võidi kaunistada tikitud villaste lillmotiividega või õmmeldi neile allaserva kitsaid lappvolte. Igapäevased põlled tehti kodukootud linaset kangast ja olid ilustamata. Põll tehi seelikust tavaliselt umbes kämbla laiuselt lühem. Põlle värvel ja sidumispaelad seoti koos seeliku värvliga kirivöö alla peitu.

Kampsunid

Kampsuniks nimetatakse villasest kalevist või linasest kangast õmmeldud keha ligi hoidevat eest haakidega kinnituvat jaki moodi kehakatet. Selle kandmisest on teateid õige napilt. 20.sajandil küsitletud vanad inimesed kampsunite ega liistikute kandmist ei mäletanud, ka pole idapoolselt Virumaalt ühtegi sellist sarnast kogutud. Mõningaid teateid on Virumaa teistest kihelkondadest, mistõttu võib arvata, et kampsuneid on küll kantud, aga selle kandmine pole onud siiski nii üldine. Potisinise villasest kalevist kampsunist on põgus teade Jõhvi käistepiha EVM E 320:71 legendis, kus on kirjas, et pika hallitriibulise seelikuga koos kanti potisinist seesidega kampsunit. Kampsuni all kanti siis juba särgipihta ja kaelusesse seati kolmnurkseks murtud valge rätik – seljal rätiku nurk jäi kaelusest välja, ees seati rätiku otsad rinnal vaheliti kampsuni alla, täites nii kaeluse avause.

Õlakatted

Õlakatetest on kõige rohkem andmeid villase ruudumustriga suurrätist, mille kandmine oli üldlevinud juba 19. sajandi keskpaiku. Varasemad olid halli keskosa ja musta või pruuni ääretriibuga, randiga, hilisemad läbiruudulised. Suurrätte kanti õlgadel nurkadest diagonaalselt kokkumurtuna, Iisakus mäletati, et hiljem nooremad naised kandsid rätti põigiti pooleks murtuna.

Jõhvis mäletati valget lina, mis ümber võtmisel kolme nurka kokku murti, kanti ainult õlgadel. Kandsid nii naised kui tüdrukud.

Üleriided

Pikk-kuub

Ülerõivastest oli tähtsaim villane pikk-kuub. See oli piha ümber hoidev, seljale kaarduvate küljeõmbluste kohalt vööst alla poole tihedasti kokkupressitud voldikimpudega. Neid voldikimpe kutsuti händadeks, ka vollideks. Naiste kuued olid kaunistuste poolest tagasihoidlikud. Kaunistusteks võibki pidada seljal olevaid teravaks pressitud voldikimpe ja varrukasuus varruka peale keeratud käänise (nimetusega käsulauad , upsalndid) kuuekangast erinevat voodrit. 19. sajandi alguses oli pikk-kuubedel üldiseks lambapruun värv, aga üha enam hakati eelistama värvusena potisinist. Naiste kuued ulatusid poolde säärde.

Naiste pikk-kuub oli eest sügavalt lahti, kinnitudes vöö kohalt vaid mõne haagiga. Kuue all kaeluses kanti valget linast või kirjust puuvillasest riidest ruudukujulist rätikut. See murti kaela pannes diagonaalselt pooleks ja seati nii, et seljal jäi nurk kuue alla, käiste krae keerati rätiku peale. Ees täideti räti hõlmadega kuue rinnaesise avaus, rätt kinnitati pealt kahe preesi või sõlega. Külmemal ajal on kasutatud hõlmaava täiteks jänesenahka.

Kaapotkuub

Sajandi teisel poolel kaapotmoe tulekuga muutusid ka üleriided. Kaapotkuub on nagu kaapotkleitki keskelt läbilõikega, liibuva pihaosa külge on õmmeldud kahar vööjoonel volditud alumine osa. Kaapotkuub oli laia krae ja laiade puhevil varrukatega, eest haakidega kinnituv. Võrreldes pikk-kuubedega õmmeldi need kuued õhemast, valdavalt potisinisest villasest kangast.

Sukad

Sukki pole esemeliselt Lüganuse kihelkonnast säilinud. Varasemalt on Ida-Virumaa naised kandnud eraldi säärekatteid varrikuid ja jala otsas kapukaid. Seda kinnitab ka korrespodent Emilie Bachmanni kirjeldus (vt. sissejuhatusest) ja selliste sukkade kandmist näinud ka Leena Normak oma vanaemal, kes üldse visalt vanast riidemoest kinni pidanud. Ka Kreutzwaldi andmeil kandsid Alutaguse naised 1842. aastal valgeid, sinise-punase säärekirjaga sukki. Sääriste kandmisest suvisel ajal paljajalu on mitmeid teateid ka mujalt Virumaalt. Kapuka näiteid on säilinud Jõhvi ja Vaivara kihelkonnast.

Üldiselt on piduülikonna juurde kuulunud parempidises koes kootud valged sukad, millel sääre taga kahest pahempidiste silmustega kootud vikliks nimetatud rida. Igapäevasemad olid hallid, pruunid, ka potisinised. Kogu Virumaalt on ERMis vaid ühed valged sukad, mida võiks eeskujuks võtta.

Sukapaelad

Sukki kinnitati pastlapaelte sidumisega põlve alla, aga ka sukapaeltega. Sukapaelad punuti näpu vahel labaselt nö kalasabakirjalised.

Jalavarjud

Jalanõudest on Lüganuse kihelkonnas kantud rannikualale omaseid soomepäraseid susskingi ehk saarekingi ja pastlaid, sajandi teisel poolel kontsaga kingi ning sajandi lõpus nööritavad kontsaga poolsaapad.

Kotid

Mitmesuguste praktiliste kottide ja taskute tegemisel on ära kasutatud vanade käiste või tanude tikandeid.

Kindad

Ehted

Igapäevaselt olid ümber kaela klaashelmestest keed (kurguhelmed). See oli pigem amulett kui ehe, mis ümbritses tihedalt kaela ja paistis kaelusest vaid osaliselt välja. Tavaliselt olid kurguhelmeste kee otsad kukla tagant paela või riideribaga kinni seotud. Kurguhelmed võisid olla ühe- või mitmerealised. Pika umbse ringina valmistatud kee seati kahe- või neljakordselt ümber kaela ja tõmmati otstest nöör või riideriba läbi ja seoti kukla taga kokku (mitte ei pandud üle pea kaela). 18.-19. sajandi helmekeedes olid peamiselt erivärvilised klaashelmed. Klaashelmed võisid olla ümmargused, tahulised, torukujulised (piiprellid) või soonitud (kruvilised). Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela ja sellega läks naine ka hauda. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad.

Käiste kaelus kinnitati kurgu alt hõbedast (ka vasest)  vitssõlega . Selle asemel võis olla väike (2-4 cm läbimõõduga) prees.

Pidulikul puhul seati keset rinda hästi nähtavale suur prees, silmadega prees või kuhiksõlg. Preesi võis kanda ka ülalpool (eriti, kui sõlg ja prees olid korraga kasutusel), aga sõlg oli kindlasti rinna kõrgusel. Kuhiksõled olid 6-10 cm läbimõõduga. Suur prees, mis oli 6-9 cm läbimõõduga, võis asendada kuhiksõlge. Silmadega preesid olid enamasti kuuest peamiselt punasest klaastahukast „silmaga“. Virumaa silmadega preesidel asetsesid „silmad“ sageli väljaulatuvamalt kui mujal Eestis.

Kaela seati piduülikonnaga hõbekett kaelarahadega. Kaelarahad olid kannaga hõbetaalrid ja -rublad, mida oli kee küljes tavaliselt üks või kolm, harvem viis. Fr. R. Kreutzwaldi 1840. aastatel kirja pandud tähelepanekutest võib järeldada, et kaelarahasid võis korraga olla mitu rida:
Klaaskoralle, helmeid ehk krelle kanti alati tihedalt kaela ümber, sellal kui varakamatel naistel katsid hõbedased kaelaehted, paatrid kogu rinna kolmes, viies või enamas reas. (Kreutzwald 2012:23)

Sõrmused olid sel perioodil enamasti abielusõrmustena kasutatud vitssõrmus ja harisõrmus, mida kandsid nii mehed kui naised.

Koostajad

  • Kaili Maasikmäe, rahvarõiva meister
  • Jana Reidla( ehted)
  • Lembe Maria Sihvre( ehted) 2020

Allikad

  • Kirme, Kaalu 1986. Eesti sõled. Kirjastus Kunst.
  • Kirme, Kaalu 2000. Eesti hõbe. Kirjastus Kunst.
  • Kreutzwald Virumaa rahvarõivastest. Fr. R . Kreutzwaldi käsikiri etnograaf Aino Voolmaa kommentaaridega. Tartu, 2012
  • Voolmaa, Aino. Ida-Virumaa rahvarõivad 19. sajandil. – Ida-Virumaa rahvakultuurist. Tallinn,1992
  • Voolmaa, Aino. Täiendavaid andmeid Kirde-Eesti rahvarõivaste kohta. – Etnograafiamuuseumi aastaraamat XXV, lk. 212-229. Tln, 1971
  • Loite, Kersti. -Virumaa rahvarõivad. 2018
  • Piiri, Reet. Eesti talurahva ülerõivas.2007
  • Hurda käsikiri H III, lk 603-604 Lüganuse. Emilie Bachmann 1888, “Wanust riidest”
  • ERM EA 224 EA 61:2/39-138 Teatmematerjali Iisaku ja Jõhvi kihelkonna kohta (Kirde-Eesti rahvarõivad). käsikiri,Voolmaa, Aino, 1953
  • ERM EA 61 A. Voolmaa. Teatmematerjali Jõhvi kihelkonna kohta. 1953- Lk. 110 -138.
  • EKLA, f 200, m 19:1, 55/61 < Lüganuse khk. Majanduslik seis. Uuemõis, Eeva, 77 a vana, Sala-Aru külas. Leida Otsa,193