Vaivara mees

Vaivara eestlastega asustatud alad olid koondunud rohkem kihelkonna põhja- ja keskossa. Kihelkonna eripäraks on erinevate etniliste rahvusgruppide kõrvuti eksisteerimine ja läbikäimine, mis on mõju avaldunud ka riietusele.

Vaivara eesti mehe kostüümi kuulus särk, püksid, vatt, kuub, vöö, peakatted, sukad ja jalavarjud. Et esemelised näited täiesti puuduvad ja ka suuliselt kogutud materjali riietuse kohta napib, kirjeldame siinkohal naaberkihelkondade näidetel riietuse üksikosi ja kohalikke erisusi.

Särk

Kirjelduste järgi tehti Virumaa meeste särgid üsna ühesugused. Meeste särgid õmmeldi kodukootud valgest linasest, pidulikumad särgid peenemast, töösärgid takusemast kangast. Särk tehti õlaõmblusteta, st. risti kokkumurtud kangast moodustus esi- ja seljaosa.  Särkidele õmmeldi pihalappid ja nurklapid (õlalapi vahele õmmeldi kolmnurkne kaelalapp õlakalde andmiseks). Kaelakaare kurdudele õmmeldi vanematel kitsas püstkrae, uuematel lai ja mahapööratav. Kinnis oli kas kitsalt palistatud või pealikuti käiva nööbiliistu ja lapiga. Esimesel juhul kinnitati kaelus vitssõle või krae nurgas paeltega, teisel juhul 2-3 niidist nööbiga. Varrukaid tehti enamasti lahtise suuga – need olid sirged koos kaenlaaluse lapi ehk tilguga või suus õla poole laienevad – nn viltsuuvarrukad. Uuemad ja uhkemad särgid olid juba värvli külge kroogitud varrukatega (krooksuuvarrukad). Särgid ulatusid põlvest ülespoole.

Meeste särke on hoolikalt õmmeldud. Viru-Jaagupis mäletati, et mõnele tehti pilusid särgi varrukate suusse ja õlalappide peale.

Eeskujuks sobib võtta Väike-Maarja kihelkonna meeste särk

Eraldi väärib tähelepanu ja analüüsimist tikitud meeste särkide esinemist piirkonnas. Aino Voolmaa küsitles 1953. aastal Illukal Iisakus khk Neti ja Juhan Uueõue. Kirjeldati võrdlemisi hästi naise ja mehe rõivastust. Sealhulgas meeste särkide kirjeldamisel seisab: Noorematel, üldiselt ka jõukamatel olid pidusärgid tikitud. Veel 45 aastat tagasi oli tikitud meeste särk. Väljaõmblus oli krae ulatuses, kinnisel ja vahest ka varrukasuudel, sinise, ka musta värviga. Üldiselt domineerib tikandis punane värv. Kes oskas tikkis ise läbi kanvaa ristpistes, kes ei osanud, ostis kirjut paela ja kaunistas sellega. Mõnikord kantud tikitud särke ka tööl. Särk oli pükstes. Venelased kandsid särki pükste peal. ( jut. Juhan Uueõue) Kogu kirjelduse juurde on lisatud joonis, millel on kujutatud Virumaa aladel kantud särki püstkrae, õla- ja nurklappide, liistuga esikinnise ja viltsuuvarrukatega. Sarnast kaunistusvõtet mäletati naiste käistel: Saba oli roosiline, s.o. käistealane oli kaunistatud punases ristpistetikandis geomeetrilise kirjaga. Kiri oli vöökirja moodi. Ristpistetikand oli ka varrukatel vöödina ümber varrukasuu, värvlist kõrgemal. Varrukatel litreid polnud, sabas aga küll. (jut. Neti Uueõue) Vaivara kihelkonnast on üks selline säilinud – punase ja sinise linase niidiga tikitud alasega (ERM 15583). Ristpistes tikandiga kaunistamist saab pidada kohalikuks eripäraks. A. Voolmaa pidas seda vene mõjuks.

Püksid

Kui Virumaal oli lühikeste põlvpükste mood üldine, siis Iisaku ja Vaivara aladel lühikeste pükste kandmine valdavaks ei saanud, näiteks 1953. aastal Iisaku segaasustusega aladel küsitletud lühikesi pükse ei mäletanud. Püksid olnud pikad, ülaääre palistusest läbiaetava nööriga ülalhoitavad või värvelkinnisega. Vaivaras kasutatud sõna kaaded on otsene laen soome keelest (kaatiot), tähendas pikki linaseid pükse. Täpsed andmed kahjuks puuduvad, kuid on teada, et nii materjalilt kui tegumoelt sarnanesid need Kagu-Eesti kaatsadega. Talvel kanti lambanahast pükse, vill seespool (Iisakus, J. Bilov)

Üldiselt tehti Virumaal püksid suvel linased, talvel villased ja pidulikud puhkudel kanti nahkpükse.

Valged suvepüksid

Valged linased püksid õmmeldi toimsest kangast. Üldiselt olid Virumaal kantavad valged linased põlvpüksid vanemamoelised – laiade ühes tükis säärtega, jalgevahelise rombikujulise vahetüki ja vööl nööri või nööbiga kinnituva värvliga. Kinnis jäi keskkohst pisut paremale. Kinniselõhik oli kas kitsalt palistatud (vanem mood) või liistuga. Sääreotsas oli värvel vaid põlvepealsel osal, jalatagune tõmmati krookpaelaga kokku. Linased või takused suvepüksid olid 19. sajandi keskpaigani eriti töörõivastuses täiesti üldised.

Kintspüksid

Villasest kangast püksid tehti 19. sajandil juba kitsama säärega ja keha järgiva lõikega, st puudus jalgevaheline lisatükk, nimetusega kintspüksid, kintpüksid. Kintspükse tehti kas poollaka või täislakaga. Lakaga pükstel on värvel vaid tagaosal. Esiosal on värvel pikendatud nagu vööna, mis kõhu peal kinnitati. Laia lakaga pükste esiosa käis ca puusadeni lahti kogu esiosa laiuses, so küljeõmblusest küljeõmbluseni. Tehti ka kitsama lakaga pükse, mille laka laius moodustas vaid osa esiosast või tehti ka nn topeltlakaga pükse, kus esiosale on tehtud nii kitsas kui lai lakk. Laiad lakad tehti enamasti villastele ja triibulistele linastele kintspükstele, seevastu nahkpüksid on enamasti hoolikalt töödeldud kitsa või kahekordse lakaga. Lakk kinnitati nööpidega värvli külge. Kasutati vask- ja tinanööpe, säärelõhikute kinnitamiseks ka püksiriidega ületõmmatud puunööpe.

Püksisäär ulatus põlvesilma alla. Sääreotstes olev säärelõhik suleti 2-3 nööbiga, sääreotsa värvel kinnitati nööri või säärepaelaga. Püksi säär tõmmati suka peale. Moevärvina eelistati võimalusel potisinist värvi, kuid tavalisemad olid hallid ja mustad. Sellise lõikega nn lakaga kintspükse on tehtud ka suviseid sinist-valget ruutu või sinist-valget triipu toimsest linasest kangast. Püksid olid värvliga, eest käisid lahti. Tööpüksid sinist-valget ruutu takusest riidest, ulatusid alla põlve. ( jut. Liina Kruut, Jõhvi ERM EA 61 Jõhvi)

Illustreerimaks kintspükste tegumoodi sobivad näited mujalt Põhja-Eestist:

Mehe kõige pidulikum püksipaar oli sikunahast. Nahkpüksi kandmisest Virumaal on teateid juba 17. sajandist. Esmalt olnud need laia säärega, lõikelt sarnased laiadele valgetele põlvpükstele. 19. saj seemisnahksed põlvpüksid olid ajale kohaselt kitsad, hoolikalt õmmeldud ja kaunistatud, neid on ostetud linnast meistrite käest. Nahkpüksid olid jõukuse tunnuseks. Virumaalt on nahkpükse kogutud kokku kolm: kaks Kadrinast, üks Lüganuselt.

Saterkuue kasutusele tulekuga asendusid põlvpüksid pikasääreliste pükstega, nn juurikatega püksid. Millised need välja nägid, pole teda, aga võib oletada, et vähemasti esmalt olid pikad püksid ülaosas sarnased kintspükstele.

Vest

Vest on idapoolsel Virumaal meeste rõivastuse kodunenud suhteliselt hilja. Üldiseks sai vesti kandmine alles linnamoelise kostüümi juures 19. saj teisel poolel saterkuuega.

Vatt

Vatt on poole puusani ulatuv, eest nööpidega kinnituv tänapäeva mõistes pintsakutaoline särgi peal kantav kehakate. Nimetatud ka lühike kuub, kampsun. Neid õmmeldi suveks valgest või sini-valge triibulisest toimsest linasest, talvel aga villasest ( potisinisest) kangast. Tüüpilisel vatil on hõlma nurgad kaarjalt õõnestatud. Vanemamoelistel vattidel oli püstkrae ja üks nööbirida hõlmal. Uuemamoeliste krae oli mahapööratav ja hõlmad kahe nööbireaga. Eelistati metallnööpe, aga oli ka riidega kaetud nööpe.

Valgeid linasest riideid õmmeldi ise. Linaseid vatte kanti koos valgete linaste põlvpükste ja linaste säärekatete “kaltsudega” ja kuulusid tööriiete hulka.

Oskuslikumalt õmmeldud villased ja triibulised voodriga linased vatid õmmeldi rätseppade poolt. Villane vatt oli eelkõige piduriie. Ka pulma ega kirikusse ei mindud särgiväel, ikka pidi vatt peal olema.

Valgeid linaseid vatte on Virumaa kihelkondadest muuseumisse kogutud kokku neli: Viru-Jaagupist, Lüganuselt, Rakverest ja Väike-Maarjast. Üks sinisetriibuline linane ja üks potisinine villane Haljalast. Viimasele sarnane vatt säilib ka Rakvere muuseumis, kuid selle päritolu kohta andmed puuduvad. Näitena sobivad eeskujuks võtta:

  • linane vatt, valge, Viru-Jaagupi khk, valmistatud ca 1863 ERM 14544
  • linane vatt, sinisetriibuline, Haljala khk, valmistatud ca 1834 ERM 15053
  • potisinine villane vatt, Haljala, valmistatud ca 1843 ERM 18193

Kaelarätt

Reeglina käinud Ida-Virumaa mehed rind eest lahti, oli seljas mis tahes ja ilm milline tahes, ainult hõbesõlg paistmas. Kaelarätti kanti pidulikul puhul koos vesti ja vatiga, sellega seoti üles särgi krae. Rullikeeratud räti otsad toodi toodi kukla tagant läbi ja sõlmiti seoti kurgu alla lipsu. Üldiseks said kaelarätikud koos linnamoeliste ülikondadega.

Iisakust on kirjeldus: Kaelarätikut kandsid mehed. Harilikult seoti kurgu alla ühte sõlme, isa pani kaelarätiku otsad risti, tõmbas otsad vesti käeaukudes läbi, sidus sõlme. Nõelaga kurgu alla kinnitamise mood on hilisem.

Peakatted

Kaapkübar

Mehed kandsid vildist kaapkübaraid ehk tongkübaraid pea aasta ringi. Virumaalt kogutud kaapkübarad (Viru-Jaagupist, Väike-Maarjast) on ülespidi aheneva tüvega ja kitsa ääreservaga. Kaapkübarad oli kas tumepruunid, mustjad, ka hallid. Kaabu all on kantud suviseid linasest niidist heegeldatud mütse.

Murumütsid

Virumaal on suve mütsidena peetud linasest lõngast heegeldatud või kootud ümmargusi murumütsitaolisi või pikema sopiga tuttmütse (nn toppmütsid). Niidimütse kandsid heinalised, neid on kantud ka vildist kaapkübara all. Jõhvist saadud kaks valgest linasest niidist kootud mütsi on pitsilise mustri ja punaste triipudega.

Talvemütsid

Ülerõivad

Pikk-kuub

Põhja-Eestile iseloomulikult kanti ka Virumaal villasest kangast händadega kuubi, mida ka vollidega kuubedeks , voolekuubedeks nimetati. Sellist tüüpi pikk-kuued olid levinud juba 18. sajandi teisel poolel ja püsisid kandmisel umbes 19. saj keskpaigani. Mõneti mäletati vanamoeliste vollidega kuubede kandmist veel 19. saj lõpus üksikutel vanainimestel või kehvematel.

Meeste ja naiste pikk-kuued olid lõikelt sarnased, kaunistamiselt aga erinevad. Pihaosast taljes ja seljataga vöö kõrguselt allapoole langevate voldikimpudega kuued õmmeldi algul lambapruunist villasest kangast, 19.saj eelistatud potisinine värv Alutagusel aga üldiseks ei saanud. Eeskätt meeste kuued püsisid valdavalt tumepruunid, ka mustad ja sinakashallid. Meeste händadega kuued ei ole nii kehasse õmmeldud kui naiste omad, rinnaesine ei ole nii avali, samuti on erinevus kaunistustes. Valdavalt on meeset kuubesid kaunistatud tiheda tinanööpide reaga ühel hõlmal ja teisel hõlmal punasest kaarusnöörist aasadega. Viru-Jaagupist mäletati, et vooledega kuuel olnud tinanööbid ees kahes reas. Simunas kirjeldati kuuehõlmal siidisest rohelisest ja villasest punasest nöörist silmuseks keeratud aasasid. Tinanööpidega kaunistati ka taskuliist ja varrukasuus olev lõhik. Kuue hõlmad kinnitati vööl mõne haagiga, peale seoti villane põimitud vöö või nahkrihm. Pikk-kuubi on Põhja -Eestist säilinud vaid üksikuid. Eeskujuks võib soovitada Järvamaa kuubesid:

Saterkuub

20. sajandil küsitletud vanainimesed mäletasid oma isa kandmas saterkuube. Saterkuued tulid kandmisele Põhja-Eestis 19. saj keskel ja olid levinud üle terve Eesti. Esmalt olnud need nooremate talumeeste käimariideks.

Saterkuued õmmeldi tumesinisest õhemas labasest villasest või poolvillasest riidest. Need olid juba eest nööbitavate hõlmadega, mahapööratava krae ja revääriga. Ees oli kaks rida nööpe. Saterkuue hõlma ja kaenlaalused tükid ulatuvad ainult vööni, seljatükid aga allääreni. Kuue alumine osa oli kellukeskujuline , kuid õmmeldi ka kroogitud alaosaga kuubi.

Rüü

Suviseks kergeks ülerõivaks oli toimsest valgest linasest kangast rüü. Rüü sarnanes pikk-kuue lõikega, kuid nendel puudusid kaunistused.

Vööd

Kuue ja kasuka kinnitamisel on kasutatud mitmesuguseid vöid: villast võrkvööd, kamlotvööd, nahkrihma.

Villase võrkvöö põimimiseks veeti lõimed kogu pikkuses toa seinade vahele (so umbes 3-4 meetrit). Vöö põimiti näppude vahel ilma eriliste töövahenditeta. Põimiti ühes otsas, tekkinud vahelik lükati teise otsa. Nii valmis vöö kahest otsast korraga, punumine lõpetati ja kinnitati keskel. Vastavalt kasutatud töövõttele sündis vöö värviliste lõngade puhul kas triibuline või ruuduline. Kasutati labast, toimset kui ka diagonaalset põimisvõtet. Eriti efektsed olid diagonaalsed võrkvööd, kus eri värvi lõngad moodustasid diagonaalseid ruute ja triipe.

Villased meeste vööd köideti kehale kaks korda ümber keha. Vöö keskkoht asetati kõhu peale, otsad toodi selja tagant läbi ette kõhu peale tagasi, seoti ühekordsesse sõlme ja vöö otsad pisteti vöökordade vahele üks ots ühele teine teisele külje poole rippu.

Meeste vööde hulka kuulub ka kamlotvöö. Kamlotvööd olid tiheda labase koega, kootud peenvillase või puuvillase lõngaga, ostukaubana soetatud. Virumaalt on muuseumis kokku kümmekond sellist. Kamlotvööd on ca 25-34 cm laiused ja kuni 3m pikkused. Kanti pealmiste riiete peal.

Jalakatted

Suvise valge linaste pükstega kanti linasest riidest kaltsusid, so kolmnurksetest riidetükkidest kokku õmmeldud säärised. Labajalg mähiti valgest linaset riidest või takuste nartsudega ning kaltsud käisid nende otsa (Simuna). Viru-Jaagupist on teada, et jalarätid olid meestel talvel villased, suvel linased. Ka sukki õmmeldi riidest.

Kootud villased sukad olid ühevärvilised mustad, valged, potisinised või hallid. Sukad olid pikad ja ulatusid püksisääre alla. Sukasääred seoti pastlapaeltega üles põlvesilma alla kinni.

Pikkade pükste sääre otste peale tõmmati sokid, kinnitati pastlapaelaga kerluu kohalt.

Säärepaelad

Säärepaelad olid tarvilikud sukkade ja püksisääre kinnitamiseks . Selleks mähiti pael põlve all üks või kaks korda ümber sääre, seoti sääre välisküljel lipsu, nii et paela tutid ehk topsud jäid rippu. Säärepaelad põimiti näpu vahel enamasti labaselt, värviliste villaste lõngadega kalasabamustrilised.

Jalanõud

Jalanõudest kõige tavalisemad olid nahast pastlad, neid kantud tööjalanõuna veel 20. saj algupoole. Pastalad kuulunud ka sulase ja teomehe palga juurde. Vanemal aja kinnitati pastlapaelte üles sidumisega riidest kaltsud või sukasäär. Uuemal aja seoti paelad kererluu kohal vedrusõlme.

Linnamoelise riietuse saterkuuega kanti venepäraseid säärsaapaid.

Kindad

Ehted

Vanemat tüüpi palistatud rinnasisselõikega särgid kinnitati rangluu alt väikese hõbedase vitssõlega. Vitssõleks nimetati kitsa, mitte üle 5mm laiuse rõnga kujulisi sõlgi, mille külge oli kinnitatud sõlenõel. Vitssõlgede läbimõõt kõikus 1,5-3,2cm vahel.

Sõrmused olid tol perioodil vits- ja harisõrmused, mida kandsid nii mehed kui naised. Sõrmused olid kasutusel peamiselt abielusõrmustena.

Koostas

Kaili Maasikmäe, rahvarõiva meister

Allikad

  • Kirme, Kaalu 1986. Eesti sõled. Kirjastus Kunst.
  • Kirme, Kaalu 2000. Eesti hõbe. Kirjastus Kunst.
  • Voolmaa, Aino. Ida-Virumaa rahvarõivad 19. sajandil. – Ida-Virumaa rahvakultuurist. Tallinn,1992
  • Voolma, Aino. Meestepüksid eesti rahvarõivastes. EM aastaraamat nr XXX, lk 22-42
  • Loite, Kersti. -Virumaa rahvarõivad. 2018
  • Piiri, Reet. Eesti talurahva ülerõivas
  • ERM EA 61:2/39-138 Teatmematerjali Iisaku ja Jõhvi kihelkonna kohta (Kirde-Eesti rahvarõivad). käsikiri. Aino Voolmaa, 1953
  • ERM EA 61/7-38 Teatmematerjale Iisaku kihelkonna rahvarõivaste kohta. Aino Voolmaa, 1952
  • ERM EA 115 Teatmematerjale Vaivara, Jõhvi, Maarja-Magdaleena kihelkonnast ming Narva-Jõesuust. Endla Jaagosild, Elle Kuigo, 1967