Sisukord

Vaivara naine ja neiu

Vaivara naise rahvarõivad, 19. saj algus

Vaivara naise rahvarõivad, 19. saj algus

Naise rahvarõiva komplekti kuulusid 19. sajandil särk, käised, seelik, vöö, põll, peakate, pikk-kuub, sukad, jalanõud. Sajandi jooksul tegi rõivastus läbi mitmeid muutusi ja sajandi lõpuks oli talurahvast üle läinud linnamoelisele riietusele. Neiude riietus sarnanes abielunaiste riietusega, vaid põll ja tanu olid mehenaisel kohustuslikuks kandmiseks.

Särk

Alussärki kanti käiste all. Peenemast linasest riidest piha ja jämedama takuse alasega varrukateta särk oli tuunika tüüpi – piht moodustati kahekorra kokkumurtud riidelaiast. Särgi alane pandi pikiriidest ja laiendati külgedel siiludega. Kuna särk oli alusrõivas, jäeti see kaunistuste ja õlalappideta. Avar kaelaava tõmmati koomale palistusest läbi pandud krookpaelaga. Särk ulatus poole sääreni.

Pikkade varrukatega särke kantud eeskätt töö ja alusrõivana. Lõikelt olid need endisel tuunikalaadsed ja jätkuga. Särgile õmmeldi lahtise suuga kolmveerand pikkusega varrukad, mille kaenla alla õmmeldi avaruse andmiseks nelinurkne lapp, tilk. Õlajoonele õmmeldi uuendusena õlalapid. Just õlalapi tekitamise mooduses erinevad Kire-Eesti särgid ülejäänud Virumaast. Õlalappe on siin pööratud kaelaaugu seest. Pihaosa kangas murti kahekordselt kokku – moodustub esi-ja seljaosa. Kaelaava laius lõigati sirgjoonena murdejoonest ca 7-8 cm kauguselt, haarates lõikamisel nii esi- kui seljatüki. Saadud riba ei lõigatud välja, vaid poolitati keskelt vertikaalselt ja murti üks ühele, teine teisele õlale. Kaelaauk kroogiti kurruniitidega parajaks. Kaelusele õmmeldi kitsas püstkrae. Särki ei kaunistatud, väljaarvatud ainult valge linase niidiga tehtud tikkpisteread püstkkrae ja õlalappide servas. Suvel palavaga on küll särgi väel töötatud, kuid seelik oli ikka peal.

Piduliku ülikonnaga on käiste all kantud ka peenest linasest riidest särgipihta, mis pikkuselt ulatunud seelikuvärvli alla. 19. sajandi keskpaiku hakati särgipihtu hoolikamalt õmblema. Neile pandi õlalapid, krae või kaelakant ja pikad krooksuuvarrukad. Sellistena hakati neid pidulikus rõivastuses kandma käiste asemel. Särgipihtu on rinna eest ka kaunistatud, kuid mitte enam lilltikandiga.

Käised

Varrukateta alussärgi peal kanti lühikesi kahara pihaosaga käiseid. Kirde-Virumaal ulatus piht napilt rindade alla. Käiste piht õmmeldi õla kohalt kahekordselt kokkumurtud riidest, murrujoonele tehti kaelaava tarvis T-kujuline sisselõige. Lahti harutatud käisepihal ERM 15484 on hästi näha selle primitiivne lõige. Õlgadele kinnitati tikkpisteridadega kitsad õlalapid- pihalapid. Rinnalõhik palistati kitsalt, kaelakaar kurrutati, kurdudele õmmeldi kahekordselt kokkumurtud riidest mahapööratav krae. Varrukad olid laiad ja umbes 7/8 pikkusega, mis suus kurrutati kitsa värvli külge, õla juures aga seati lappvoltidesse, kaenla alla õmmeldi nelinurkne lapp ehk tilk. Varrukavärvlid olid kitsad, ca sõrmelaiused. Käised olid kurrutatud pihaga, st. käiste piht vajutati vastaval kurrulaual alase kaunistuseni kurdu (nööriti, kroogiti) .

Argipäeval kantud käiseid on tehtud jämedamast kodukootud linasest, olid lihtsamate kaunistustega või puudusid kaunistused sootuks. Pidulikul puhul ja kirikus kantavad käised kaunistati rikkaliku tikandi ja litritega, selliste käiste õmblemisel võidi kasutada ka peenemat ostulinastlinast.

Vaivara käiste vanemad allääre tikandid on tikitud musta siidiga. Esines ka värvilist siid ja valget linast tikandit. Levinud olid siiski linaste ja punase puuvillastega tikitud ja nende kombinatsioonid, näiteks punase-valge, sinise-valge, sinise-punasega. Tikkimisel kasutati ka musta ja värvilist lõnga. Mustriskeemid on piirkonnale äratuntavalt iseloomulikud – okkaste või pungadega väädil ümara õielehega õied ja kellukad. Vaivara kihelkonna käistele on omane, et detailide servad löödi ristpiste taoliselt üle. Selline kaunistus (ristpistes või aedpistes) on ka varruka ja pihaosa ühendusõmbluse kohal.

Käiste alläärele kinnitati niplispits, tipud. Pitsid on enamasti laiad ja lookleva mustriga.

Seelik

Veel 19. sajandi algul kanti Alutaguse piirkonnas kitsaid musti villaseid seelikuid ehk ümbrikuid, mille põhiline kandmisaeg jäi siiski 18. sajandisse. Ümbriku allääre kõige tavalisem kaunistus oli värvilistest villastest lõngatest palmitsetud pael ehk ai. Pidulikum oli punasest villasest riidest ja kardpaeltest kaunistus, jõukamatel oli punasele villasele kalevile tikitud lillkirjaline helmestikand, mida nimetati ka kõverikuks, kudrustükiks.

Kitsaste mustade seelikute, ümbrike kõrval hakkas 18. sajandi algusest peale levima kahar, värvli juures tihedatesse vabalt langevatesse voltidesse seatud seelik, algul ühevärvilisena, 18. sajandi keskpaigast peale juba ka pikitriibulisena ja 19. saj keskpaigaks olid pikitriibuliste seelikute mood muutunud valitsevaks. Uuemoelise seeliku nimetusena levis praegu kirjakeeles üldiselt käibel olev seelik.

Nagu ühevärvilised rohelised kaharad seelikud, olid ka varasemad mitmevärviliste pikitriipudega seelikud õmmeldud ostetud riidest või siis mõisakangrute kootud kangast.

Vaivara kamlotseelik on kõige varasem Virumaa seelik ERMi kogudes, saadud Soldina külast, valmistatud 19. sajandi alguses. Pole teada, kuidas selline kallis kangatükk tallu jõudis, võimalik, et mõisa kaudu. Ostukangaste eeskujul hakkasid talunaised endale ise seelikuid kuduma. Teine säilinud seelik on saadud Puhkovo külast.

Lisaks on õnneks jäädvustatud sõjakeerises hävinendu seeliku triibustik ( H. Kurrik ” Eesti rahvarõivad”, tahv. XII, 4. 1938)

19. saj kolmandal veerandil hakati Virumaal kandma põiktriibulisi ja ruudulisi seelikuid. Need seelikud olid kandmisel lühikest aega, peamiselt tööriidena suvel särgi peal ja alusseelikuna külmemal ajal.

Põiktriibulistest enam peeti lugu ruudulistest seelikutest. Neid kanti veel mõneti käistega, enamasti särgipiha või seelikuga samast riidest jakiga.

Tööseelikuna kanti kuni linnamoele üleminekuni takust valget või soomaakega mustaks värvitud linast ja puukoortega tumedaks värvitud poolvillast seelikut.

Vöö

Vööga mähiti kordadena seeliku, abielunaistel ka põlle värvel, samuti sellest kõrgemal olev käiste ääre alt vabaks jääv vöökoht. Vaivara vööde korjatud kirjadele olid kuni 19. sajandi keskpaigani iseloomulikud mahedad taimvärvid. Vaivarast on ERMi kogudes kokku 8 kirivööd, 1 vöö on Pärnu Muuseumis. Nende seas on kitsamaid ja laiemaid, vahemikus 3-7 cm.

Põll

Põll oli abielunaise ülikonna lahutamatu komponent, mida tütarlapsele loeti häbistavaks. Põll pandi pulma ajal pruudile pidulikult ette. Edaspidi oli talle põll samuti kui abielunaise peakategi rangelt kohustuslik. Öeldi, et naine ei tohi minna põlleta üle põranda ega tanuta üle tänava.

Pidulike põllematerjalina eelistati juba varakult ostukangaid. Kreutzwaldi Alutaguse naise rõivastuse kirjelduses seisab: Kitsas rohelist värvi põll, roheline põll, ei tohiks pidulikel puhkudel kunagi puududa. Algupäraselt on sellel põllel kuldpoort olnud, nagu annavad mõista vana rahvalaulu read: “Osta mulle põllekene. Põlle alla haljukene.” (Kreutzwald 2012:25)

Ka 19. sajandi algupoolel kandsid jõukamad talunaised mõnevõrra poevillaseid põlli, kuid roheline värv neis enam eriti ei domineerinud. Pidulikud põlled tehti eeskätt mitmesugustest puuvillastest kangastest. Noorikupõllede materjalina hinnati iseäranis õhukest valget või valgete ja väheste värviliste koekirjadega klaarriiet. Sageli tikiti klaarpõlledele värviliste villaste lõngadega madal- ja varspistes suured lillemotiivid. Taolisi suurte punaste lilledega kaunistatud põlli on Põhja-Eestis kantud juba päris 19.sajandi algul ja neid on siit viidud Soomegi. Lähim selline põll on kogutud Iisaku kihelkonnast.

ERMis Vaivarast kogutud põll on valmistatud punaselillelisest sitsiriidest. Põll õmmeldi suhteliselt ruudukujulisest riidetükist, selle ülaäär on kroogitud ja kinnitatud kitsa värvli külge. Värvli otsad on pahemale poolele tagasi keeratud, moodustades aasad, mille külge käinud eraldi tehtud sidumispaelad. Põll tehti seelikust umbes 10 cm lühem.

Peakatted

Pärg

Pärjaks kasutati papist, laastust või kasetohust painutatu võru, mis kaeti siidiriide või lindiga. Mälestuste järgi oli Jõhvis pärja papi ümber mitmevärviline litritega ehitud pael, pikad paelad taga; ka mäletati punase siidiga kaetud ja litrite ning karraga kaunistatud pärga. Virumaalt on ERMi kogudes pärgi Haljala ja Viru-Jaagupi kihelkonnast. Viimased võiks siingi eeskujuks võtta. Need pärjad on kaetud lillemustrilise siidlindiga, mille laius tingis ühtlasi pärja kõrguse, jäädes vahemikku 6,5-7,5 cm. Pärg tehti peaümbermõõdust väiksem ja kanti lahtiste juuste peal, mida kinnitavad ka eestlasi kujutavad kunstiteosed ja fotod 19.saj lõpust.

Tanu

Vanemamoelisi peakatteid, mida on kirjeldatud Alutaguse naise rahvariiete juures, on Virumaal kantud ka veel 19. saj alguses.

18. saj Põhja-Eestis üldine olnud väike lilltanu oli 19. sajandi esimesel poolel valitsev veel vaid Virumaal. Veel sajandi lõpus pidasid mõned vanad naised visalt kinni vanamoelisest riietusest.

Tanu moodustati ristkülikukujulisest valgest linasest kangatükist. Tanu tikiti, tärgeldati, pressiti üleni või sopi laiuselt tikandini kurdu. Tanu riidest moodustati eesääre pahemale poolele pööramisega tikandi alla vooder. Kuklaõmbluse tegemiseks murti tanuriie ristisuunas pooleks, paremad pooled vastamisi. Servad õmmeldi omavahel, tanu tipu ehk sopi osas õmmeldi kurrud tipu ümardamiseks kokku. Tanu pära palistati, tanu sidumise pael aeti palistuse kanalisse või põimiti üle palistuse serva. Kuklasse kinnitati siidilindid.

Varasemad pidulikud tanud – laantanud olid kaunistatud laia lillkirjas siidtikandiga, lisaks oli tikandivööndi all laial punasel villasel paelal suursugune kardpits. Hilisematel ainult kardpael. Igapäevased tanud (nibutanu, nipuga tanu, teravtanu) olid lihtsama ja kitsama tikandiga, enamasti tikitud linaste, puuvillaste või villaste lõngadega. Eesäär oli nendel tanudel ristpistetaoliselt üle tehtud. Vaesemad kandsid nibutanu ka pidudel. Tanu kanti lahtiste juuste peal, üsna peanupu otsas.

Vaivara Kihelkonnast on ERMis üle 20 tanu

Pottmüts

19. saj teisel poolel jõudis pottmütsimood Virumaa kihelkondadesse. Ühtaegu olid kandmisel nii tanu kui pottmüts. Pottmüts oli kallis peakate, eriti kalliks tegi mütsi laiad ja pikad siidlindid. Mütse pidi igal naisel olema mitu ja erivärvilisi, nii rõõmu- kui leinaajaks. Mütse tegid mütsitegijad.

Pottmüts valmistati papist alusele, takkude või vatiga anti mütsile nn poti kuju ja pealt kaeti mustrilise siidkangaga. Taha kinnitati laiad siidlindid, jõukamatel võisid need ligi põlvini ulatuda. Abielunaistel oli mütsi servas kitsas valge pits treemel. Müts seati pähe otsmikul juukse piirile – nii hoiti mütsi määrdumast. Juuksed kammiti otsalahku, punuti kuklas kahte patsi ja kinnitati nõeltega. Mütsi peal kant kirikusse minnes tüllitaolisest materjalist või õhemast puuvillasest riidest rätt, talvel seoti selle peale villane suurem rätik mille otsad seoti kukla taha. Kirde-Eestis neiud pottmütse ei kandnud.

Õlakatted

18. sajandil ja 19. saj. algul oli piklik valge villane sõba Fr. R. Kreutzwaldi Alutaguse rahvarõivaste kirjelduse järgi abielunaise pidulik õlakate. Kirjeldusele lisatud joonisest võib näha, et valgel sõbal on kirjud äärekandid. Võib eeldada, et valget sõba on kunagi ka Vaivara naised kandnud.

Valdavalt kasutati 19. sajandil peamise õlakattena ruudukujulisi narmasääristusega villast suurrätti. Suurrätikud võeti vastu rahvusvahelisest moest ning nad tulid kasutusele esmalt vabrikukaubana. Vabrikutoodete eeskujul hakkasid suurrätikuid kuduma mõisa- ja külakangrud ning vähehaaval ka talunaised oma kitsastel kangastelgedel. Viimaste puhul tuli suurrätid teha kahelaidsed, st. kooti kaks sümmeetrilist pool, mis ühendati õmblusega. Varasemad suurrätid olid halli keskosa ja musta või pruuni ääretriipudega, hilisemad läbiruudulised. Suurrätte kanti diagonaalselt kokku murtuna, 19.saj lõpus hakanud neiud-noorikud kandma rätte ka pikuti kahekorra murtuna.

Igapäevastel töödel ja sõitudel mähiti suurrätt nii, et otsad sõlmiti selja taha. Suurrätik oli naisterahval kodust välja minnes ikka kaasas, oli ilm missugune tahes. Ida-Eestis hoiti ilusa ilmaga rätti lappes käel, vilu ja sajuga aga võeti ümber.

Aino Voolmaa välitööde andmeil kasutatud kogu Kirde-Eesti alal veel 19. sajandi kolmandal veerandil valgeid linaseid palakaid ,mis võeti kolmnurkselt kokkumurtuna umber õlgade ja otsad kinnitati rinnal preesiga. Jõukamatel olid samal ajal ka valged villased suurrätikud.

Ühtegi õlakatet muuseumis Vaivara kihelkonnast näidiseks võtta pole. Eeskujuna sobib kasutada suurrätikut Jõhvist või Iisakust.

Pikk-kuub

Ülerõivastest oli tähtsaim villane pikk-kuub ka Vaivaras. See oli piha ümber hoidev, seljale kaarduvate küljeõmblustega, seljal kahe vööst allapoole moodustatud voldikimbuga. Siinse nimetusega händadega kuub, voolekuub. Voltide arv kuuel näitas kandja rikkust. Pikk-kuube kanti aastaringi, talvel tõmmati kuub kasuka peale.

19. sajandi alguses oli pikk-kuubedel üldiseks lambapruun värv, aga üha enam hakati eelistama värvusena potisinist, kuid Alutagusel siiski potisinine valdavaks ei saanud.

Naiste pikk-kuub oli eest sügavalt lahti, kinnitudes vöö kohalt vaid mõne haagiga. Kuue all kaeluses kanti valget linast või kirjust puuvillasest riidest ruudukujulist rätikut. See murti kaela pannes diagonaalselt pooleks ja seati nii, et seljal jäi nurk kuue alla, käiste krae keerati rätiku peale. Ees täideti räti hõlmadega kuue rinnaesise avaus, rätt kinnitati pealt kahe preesi või sõlega.

Ülemineku riietus

19. saj kespaiku traditsiooniline riietus hakkas muutuma. Käiste asemel tulid kandmisele särgipihad, pikitriibulise seeliku asemele tulid põiktriibulise ja ruudulised seelikud. Ruudulisi seelikuid õmmeldi samast riidest pihaosaga kleidiks – pihagariided, kaapotkleit. Ka ülerõivana tuntud pikk-kuub asendus kaapotkuuega. Just kaapotriided olid omamoodi üleminekurõivaks traditsiooniliselt talurahva riietuselt linnamoele. Et Vaivara kihelkonnast pole selliseid riideid kogutud, siis siinkohal pikemalt neid ei kirjeldata, täpsemalt saab lugeda naaberkihelkondade kirjeldustest.

Sukad

Ida-Virumaal on 19. saj algupoole võrdlemisi laialdaselt kantud lühikese säärega sokke ehk kapukaid ja silmkoelisi säärekatteid ehk varrikuid. Arvatavasti on kapukad jalas ka Kreutzwaldi käsikirja juures oleval joonisel. Ka Lüganuselt kirjeldab korrespodent naiste säärekatetena kapukaid ja varrikuid.

Sinise-punase äärekirjaga kapukad on muuseumisse õnnestunud koguda Jõhvi ja Vaivara kihelkonnast.

Sellised säärekatted on sobilik teha ajastult varasema kostüümi juurde. Kapukate ja sukkade kudumise kohta saab täpsemaid juhiseid raamatust ” Eesti silmuskudumine II. Sukad ja sokid”, A. Pink.

Üldiselt kanti 19. saj pidulike riietega valgeid villaseid põlvini ulatuvaid sukki. Kirjelduste järgi on need olnud lihtsad, parempidikoes kootud, sääre taga kahe pahempidise silmusega kootud juti ehk vikliga. Suveks võib sukad kududa valgest linasest või puuvillasest lõngast. Vaivara kihelkonnast pikki sukki ei ole, eeskujuna sobib kasutada Simuna sukki:

Säärepaelad

Sukkade ülal püsimiseks seoti ümber jala põlve alla säärepaelad. Neid punuti sõrme vahel, enamasti labaselt kalasabamustrilised.

Jalanõud

Ida-Virumaal kandsid jõukamad naised juba 19. saj esimesel poolel ummiskingi. Üldiselt kanti siiski pastlaid, veel 19. saj teisel poolelgi. Rannikualadel kanti soomepäraseid susskingi, saarekingi.

Kott ja tasku

Tarvilike esemete hoidmiseks tarvitati mitmesuguseid kotte ja taskuid. Kotid lauluraamatu kaasavõtmiseks tehti Virumaal tihti vanadest käiste või tanude tikitud osadest. Seeliku kinniselõhiku all kanti taskuid, mis köideti vööle tasku külge kinnitatud paelaga. Kõige lihtsam viis asjade kaasa võtmiseks oli need siduda kompsu, st asjad pandi rätikule ja räti vastasnurgad seoti omavahel sõlme.

Ehted

Igapäevaselt kanti ümber kaela klaashelmestest keed (kurguhelmed). See oli pigem amulett kui ehe, mis ümbritses tihedalt kaela ja paistis kaelusest vaid osaliselt välja. Tavaliselt olid kurguhelmeste kee otsad kukla tagant paela või riideribaga kinni seotud. Kurguhelmed võisid olla ühe- või mitmerealised. Pika umbse ringina valmistatud kee seati kahe- või neljakordselt ümber kaela ja tõmmati otstest nöör või riideriba läbi ja seoti kukla taga kokku (mitte ei pandud üle pea kaela). 18.-19. sajandi helmekeedes oli rohkesti värvilisi klaashelmeid. Klaashelmed võisid olla ümmargused, tahulised, torukujulised (piiprellid) või soonitud (kruvilised). Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela ja sellega läks naine ka hauda. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad. Hiljem täiendati keed tähtpäevade kingitustena.

Särgi või käiste kaelus kinnitati kurgu alt hõbedast (ka vasest) vitssõlega. Selle asemel võis olla väike (2-4 cm läbimõõduga) prees.

Pidulikul puhul seati keset rinda hästi nähtavale suur prees või kuhiksõlg. Preesi võis kanda ka ülalpool (eriti, kui sõlg ja prees olid korraga kasutusel), aga sõlg oli kindlasti rinna kõrgusel. Kuhiksõled olid 6-10 cm läbimõõduga. Suur prees, mis oli 6-9 cm läbimõõduga, võis asendada kuhiksõlge.

Kaela seati piduülikonnaga veel hõbekett kaelarahadega. Kaelarahad olid kannaga käibel mitte olevad mündid, mida oli kee küljes tavaliselt üks või kolm, harvem viis.

Sõrmused olid sel perioodil enamasti abielusõrmustena kasutatud vitssõrmus ja harisõrmus, mida kandsid nii mehed kui naised.

Kõrvarõngaid, mis eesti naistel üldiselt haruldased, on kantud Iisakus ja Vaivaras. Enamasti olnud need sõrmusetaolised lihtsad hõberõngad (Voolmaa 1992).

18. sajandil oli veel kasutusel vanapärane vööilustus – vöö küljest rippusid vaskkettidest rõhud, mis katsid naise puusade osa.  

Koostajad

  • Tekst Kaili Maasikmäe, rahvarõiva meister
  • Ehete teema retsenseeris Jana Reidla

Kasutatud kirjandus ja allikad

  • Kirme, Kaalu 1986. Eesti sõled. Kirjastus Kunst.
  • Kirme, Kaalu 2000. Eesti hõbe. Kirjastus Kunst.
  • Kreutzwald Virumaa rahvarõivastest. Fr. R . Kreutzwaldi käsikiri etnograaf Aino Voolmaa kommentaaridega. Tartu, 2012
  • Voolmaa, Aino. Ida-Virumaa rahvarõivad 19. sajandil. – Ida-Virumaa rahvakultuurist. Tallinn,1992
  • Voolmaa, Aino. Täiendavaid andmeid Kirde-Eesti rahvarõivaste kohta. – Etnograafiamuuseumi aastaraamat XXV, lk. 212-229. Tln, 1971
  • Piiri, Reet. – Vaivara neiu ja naine, Rahvarõivaste valmistamise juhend. ERM, 2018
  • Loite, Kersti. -Virumaa rahvarõivad. 2018
  • Hurda käsikiri H III, lk 603-604 Lüganuse. Emilie Bachmann 1888, “Wanust riidest”
  • ERM EA 61 A. Voolmaa. Teatmematerjali Jõhvi kihelkonna kohta. 1953- Lk. 110 -138.