Anseküla naine

Anseküla naise pidulike riiete põhikomplekti kuulusid 19. sajandi teises pooles särk või alussärk, käised, kirikuub, punased sukad või sukavarred, sukapaelad, kingad, põll, tasku, vöö, nolkmüts, pearätik, rinnarätik, vammus, kindad ja suurrätt. 

Särk

Anseküla naised kandsid igapäevase riidena tugevast linasest kangast pikkade käiste ja tagasihoidlike tikanditega kaunistatud kõrge püstkraega särki.

Käised

Pidulikul puhul tõmmati särgile peale laiavarrukalised, rohke pilutikanditega ehitud valged käised. Püstkrae kinnitamiseks kasutati 2-5 vaskset või klaassüdamega kaksiknööpi. Sajandi teises pooles hakati valge lõngaga pilutatud käiste asemel valmistama ka tumeda villase- või siidlõngaga tikitud käiseid.

Kui käiseid kanti pikavarrukalise särgi peal, keerati särgi kõrge krae sissepoole. Sooja ilmaga võidi käiste all kanda ka varrukateta alussärki ning lihtsat linast aluskuube (alusseelikut).

Kirikuub

Anseküla naise kirikuub ehk pihikuga seelik ulatus pahkluuni. Täplikust kangast (raanukangast) abu õmmeldi kuuevärvli külge ning see aitas rasket seelikut trakside asemel ülal pidada. Abuservad kanditi punase kaleviga, hõlmad kaunistati värvilisest kangast abulappide ning karrapaeltega.

Anseküla kuue värvel asus tavapärasest vöökohast pisut kõrgemal ning seetõttu kanti ka vööd taljest ülalpool, alumiste roiete peal.

Leina ajal kandsid Sõrve naised musta kurrutatud kuube, mille alläärde oli aetud vaksalaiune rebukollane pael. Leinakuue abu oli rohelise-musta-sinisekirju, punast värvi ei kasutatud ka ühegi teise leina-riideeseme juures, v.a. sukad.

Peakatted

19. sajandi esimeses pooles kandsid naised lühikesi juukseid. Pikajuukselised, enamasti neiud, põimisid palmikutes pikad juuksed pika punase lindi abil ümber pea. Peas kanti siis sarikülli, ehkki neiud võisid palmikuid ümber pea kandes ka katmata peaga käia.

19. sajandi teisel poolel kasvatasid pea kõik naised oma juuksed pikaks. Juuksed pletiti üheks, võimalikult pikaks patsiks. Patsi ots seoti pika ja laia siidist lindiga. Sajandivahetuse paiku hakati juukseid ka klambrite või kammiga kuklasse mitmel moel krunni kinnitama. Tukka ei kantud ning otsaesine hoiti, vajadusel klambrite abil, alati juustevabana.

Peas kandsid Anseküla naised ja neiud pikasopilist tuttmütsi ehk nolkmütsi, millele seoti kodunt välja minnes üldjuhul rätik peale. Mütsi kanti pealael ning lisaks soojahoidmisele aitas rätik aitas nolkmütsil paigal püsida. Mehenaised kandsid mütsisoppi enamasti paremal õlal, vallalised vasakul.

Enne 19. saj keskpaika kandsid Anseküla naised peas sarilikülli ning pidulikumal puhul tanu. 

Kodus käisid naised ka ainult rätikuga. Paljapäi üldjuhul naised ringi ei liikunud, isegi toas mitte.

Põll

Anseküla naised ja leeris käinud neiud kandsid põlle kirikus käies ja teistel pidulikumatel puhkudel. Põllekangaks valiti eriline ja võimalusel üle mere toodud riidetükk – õhuke poelinane, mustriline kardinatüll, peenekirjaline sits vmt, mis kaunistati pitside-paeltega. Leinapõllede puhul punast värvi ei kasutatud. Anseküla kihelkonna üheks eripäraks oli värvilistest villastest lõngadest narmaste kasutamine põlle serva kaunistamiseks. 

Põllepaela jaoks õmmeldi põlle ülaserva kanal, nii oli võimalik põll sirgelt hoiule panna. Ettepanemisel kroogiti põlle ülaserv abu kaunistatud osa laiuseks kokku. Põllepaelad peideti kandmisel vöö alla varjule.

Ülerõivad

Anseküla kihelkonna naiste üleriideks oli helehallist tüssist ehk vanutatud villasest kangast vammus, mida kanti kindlasti ruudulise vm rinnarätiga. Rikkamatel oli kaelas kaks rätikut. Rinnarätt kinnitati eest preesiste või vedrunöölaga (haaknõel). Räti eesmisi otsi kanti põues vöö vahel, tagumine nurk sätiti vammuse peale. Talvel olla kantud pisut lihtsustatud vammuse lõike järele õmmeldud lambanahkseid kasukaid.

Sajandivahetuse paiku tulid moodi villasest kangast õmmeldud kampsunid. Eriti uhke riietusese oli aga tagasõrulastega ühetaoline tumesinine paeladega jökk – sinisest villasest kangast rikkalike aplikatsioonkaunistustega jakk.

Aastaringselt kandsid naised villaseid kodukootud pikanarmalisi suurrätte. Rätik võeti kodunt välja minnes ka suvisel ajal käsivarrele.

Jalakatted

Anseküla naised kandsid punaseid sukki või sukavarsi (säärised). Sukad-sukavarred olid punased ka leina-ajal. Kodus kanti enamasti sukavarsi. Sukavarte väel ning paljajalu mindi suvisel ajal ka kirikusse – kingad pandi siis kirikuväravas palja jala otsa (kabelis kingad). 

Jalatsid

Jalanõudeks tarvitati suhteliselt madalaid, kodus valmistatud puukontsadega kingi. Uhkeimad neist olid tipskorkiskingad, mille konts oli praktiliselt keset talda. Kodus ning kirikuteel käisid naised võimalusel paljajalu. Kingad pandi sukavartes paljaste jalgade otsa alles kirikuväravas (kabelis kingad). Kodus käidi paljajalu või pättidega, märjal ajal talitati puukingadega.

Kindad

Anseküla naised kandsid 19. sajandi teises pooles kodunt väljas käies tumesiniseid valgete suudega (randmetega) sõrmkindaid. Sajandivahetuseks muutus kindamood nii värvide kui kudumistehnika poolest oluliselt mitmekesisemaks. Soojemate ilmadega ja töö juures kanti sõrmedeta kindaid ehk käpuseid.

Lahttasku

Aplikatsioonide, karrapaelte ja litritega kaunistatud lahttaskut kandsid Anseküla naised paremal puusal. Taskuserv ulatus mõne sõrme laiuselt põlleserva peale. Taskuvööd kanti enamasti vöö all.

Ehted

Anseküla naised kandsid rohkelt hõbeehteid, eeskätt väikesi preesiseid (lihtne väike kuhiksõlg) ning röngaid (vitssõlg), südamekujulisi sõlgesid ja hõbesõrmuseid. Sõled paigutati rinnale väiksemad ülespoole, südamekujuline sätiti kõige madalamale. 

Erksust andsid kraesuud kinnihoidvad klaassüdametega vahedega nööbid ning mitmerealised klaasist elmed. Elmed seoti kuklas kokku laia erksavärvilise siidlindiga. Elmed sätiti jooksma mööda abuserva ning kee alumine ots torgati abupõue. Mõnikord, kui elmerea keskel oli kannaga hõberaha, õngitseti viimane abu hõlmade vahelt väljapoole, abulappide peale.

Koostaja

  • Mari Lepik (2020)

Allikad

  • Eesti Rahva Muuseumi kirjeldusraamatud, etnograafiline arhiiv, fotokogu ja esemekogu.
  • Sõrulaste mälestused.