Emmaste naine

Särk

Alussärk

Talvise aja särgiks argistel päevadel oli juppsärk ehk varrukateta ja keskosast läbilõiketa lühem linane ihukate. Uhkem ihusärk õmmeldi aga valgest   toimsest või ka labasest linasest riidest ja oma lõikelt meenutas see villast seelikut. Särgil oli nööbitav pihaosa ja vöökohast  kroogitud  alumine osa. Ihusärgi  pikkus pidi olema selline, et see küidu kuue ehk pikitriibulise villase seeliku alt välja ei paistaks. Sellist pihaosaga aluskuube kanti enamasti kirikusse minnes. Seesama ihusärk võis suviste tööde juures olla ka ainukeseks  ja peamiseks kehakatteks.  Paremini kurrutatuna ja koos käiste ja põllega kandes asendas see talvine alusriie suvisel ajal  päris seelikut ja kandis nime kurdussärk. Emmastes, kus rahvariiet kauem kanti, jõuti sellenigi, et korralikust materjalist tehtud kurdussärgiga, mille peal käised ja ees põll,  julgesid noored suvel isegi kirikusse ja teiste seltskonda minna.

• ERM A 291:192

Käised

Käiseid, mis on avar laiade varrukatega pluusilaadne kehakate,  kanti seeliku eestnööbitava pihikuosa peal.

Emmaste kihelkonna moodustamise ajal 19. sajandi teisel poolel toimus ühiskonnas palju muutusi. Emmastes kohapeal tähendas see ennekõike laevaehituse ja meresõidu kiiret arengut. Uued võimalused peegeldusid ka riietuses. Seda soodustas eriti  uute kaupade  ning materjalide jõudmine väiksematessegi küladesse. Emmaste käiste villased tikandid asendusid ostupaeltega ning umbkäised muudeti sageli eest nööbitavateks jakkideks. Jakilaadsetele käistele pandi kaunistuseks isegi nööpe.   Sageli kasutati õhukesest valgest puuvillariidest käistel lausa  musti või punaseid nööpe. Kaunistuseks lisati  veel ka poepitse  ning värvilisi või valgeid koemustrilisi paelu. Viimaseid pandi nii esiliistule kui  varruka otstesse. Tikandiridade või värvilise riidega  ehiti veel ka õlalappe. Emmaste käiseid iseloomustab püstkrae, mõnikord liigkaelusega, enamasti ilma. Käiste püstkrae kinnituseks umbkäistel oli sageli kas üks puunööp või väikesed paelakesed, ilustuseks vanematel villane tikand või pilu, noorematel ostupaelad ja pitsid.

Seelik

19. sajandi keskpaigani kandsid Hiiumaa naised lambapruunist, kaheksast villase riide laiust kokku õmmeldud alaosa ja nööbitava villasest või linasest riidest
pihikuosaga seelikut.  Sajandi keskel asendati need tumedad ühevärvilised seelikud pikitriibulistega. Tegemist oli endiselt pihaosa ehk öödri külge kinnitatud seelikuga.

Emmaste seeliku puhul jäi nagu Käinaski domineerima punane põhivärv,
mida ilmestas eraldiseisev või  mõne teise värviga lihtsat triibukimpu moodustav
tumepruun või tumelilla triip. Kokku voltides jäi näha aga ikka ainult punane
põhivärv. Üksikud nö kirjud seelikud, kus esines Reigi kihelkonnale sarnaselt kaks triibustikugruppi vaheldumisi lambapruuni vahevärviga, volditi aga kokku nii, et peale jäid erksamad, kollasega ilmestatud triibustkud, sissepoole sinised-lillad toonid. Seelik ulatus poolde säärde, seda ei pikendatud  toodiga.

• ERM 5227

Vöö ja rõhud

Emmastes kanti seeliku peal vaskplekiga kaetud nahkvööd, mille küljes
rippusid nii “kuldsed” ketid litritega (rõhud) kui ka tinast tupega nuga ning messingist ülaosaga nõelakoda. Emmastes muutusid rõhud veel 19.  sajandi lõpukümnenditel. Et rõhukettide arvu suurendada, asendati varem tavaline vasklapp ketiridade ükinnituskohas traadist rõngaga. Nii sai kettide arvu viia üle 10. 

Emmaste rõhud on tavaliselt rohke needikaunistuse ning tihedalt asetatud  litritega alumise ketirea küljes. Vöönahka katvad vaskplekid on ornamentidega ilustatud. 

Peakatted

Palmik

Palmik on kalevist  händade ehk laiade lintidega pähepõimitav
peakate, mis hoiab nii neiu kui naise pikad juuksed korralikult koos.

Palmikud võisid olla eri värvi kalevist:rõõmuaegsed olid punased, paastuaegsed sinised ja leinaaegsed mustad. Emmaste palmiku  hännad  olid Hiiumaa palmikuhändadest kõige laiemad ( kuni 20 cm) ja neid kaunistati nii kardpaela, kardpitsi kui karrast narmastega. Pähepunutud palmiku peale pandi ja kinnitati kõik ülejäänud peakatted, olgu pruudipärg, tanu, rätik, nuutislina või att.

Seppel

Seppel on pruudipärg, mille papist või kasetohust võru on üleni kaetud riide ja kardpalaga, riie omakorda klaashelmeste ja mitmesuguste läikivate kaunistustega. Pärja tagaosas ripuvad siidist paelad, nende alla kinnitati värvilisest siidriidest või paeltest kokku õmmeldud lina, millel oli samuti üksikuid kaunistusi.

Tanu

19. sajandi I poole tanu oli enamasti õmmeldud valgest linasest riidest ning kaunistatud peamiselt villasest lõngast tikandiga. Tanu esikülge ääristasid veel punased ja sinised tikkeread. Peakatte püstihoidmiseks toestati seda seest poolt  papi või muu tugeva matejaliga. Sajandi teisel poolel muutusid Emmaste tanud veidi väiksemaks ja neid kaunistati peamiselt  erinevate kard- ja värviliste paeltega.

Pealinad

Pikad valged otskaunistustega pikad pealinad – vallaslinad, nuutislinad – mida 19. sajandil kasutati enamasti veel pulmade ja muude traditsiooniliste kirikuga seotud tähtpäevadel, hakkasid triibulise seeliku kandmise ajal kasutusest kaduma.

Att

Att oli muistne tuisukott, enamasti kokku õmmeldud vanutatud villasest
valgest riidest, üksikjuhtudel ka linasest riidest. Att oli kasutusel külma ilmaga sõites või suvel ja sügisel tuulise ilmaga tööd tehes. Att on olnud juuste ja teiste peakatete kaitseks ka tolmuse töö juures.

Põll

19. sajandi II poole Emmaste  põlledel, mis õmmeldi enamasti õhukesest puuvillasest riidest,  esineb kaunistustena nii pitse, paelu kui kirjust sitsist satsi. Erilistena torkavad silma pealekinnitatud satsidega põlled. Mitmed selle perioodi põlled on aga saanud inspiratsiooni omaaegsetest teenijapõlledest või põllede uuest moest ja erinevad seetõttu oma lõigetelt varasema aja omadest. Emmaste põlled on ise võrdlemisi lühikesed, kuid sedavõrd laiad, et ulatuvad korralikult kandja küljele.  Põlle kandsid pidulikel juhtudel nii neiud kui naised.

Jakk

Jakilaadsed kehakatted ehk vähejäkud (ka jäku, vildne särk) õmmeldi lambapruunist villasest riidest ja need meenutasid oma lõikelt pikkade kuubede lühikesi variante. Eest paari haagiga kinni pandavad, tagant kaharate vollidega. .
Varrastel kootud jakid ehk vildsed särgid, olid enamasti tumesinised või lambapruunid, riidega servadest kanditud. Kinni käisid nagu jäkudki enamasti vöökohast haakidega.

Pikk-kuub

Emmastest kanti  19. sajandi II poooles taljesse töödeldud, kuid tugevate seljale( puusale) jäävate vollidega pikk-kuube (suurjäku, tiladega kuub). Kasutuses oli ka lõikelt  arvatavalt 17. sajandisse tagasiulatuv laikuub mis leidis koos pikkade pealinadega (nuutislina, vallalislina) kasutamist nii pulmatraditsioons ja armulaual käies, aga  ka vanemate inimeste igapäevariietusena veel 19. sajandi lõpuski.

Sukad

Triibulise  seelikuga  kanti valdavalt valgeid sukki, kuid jätkus ka varasema ühevärvilise mustkuue juures enam kasutatud punaste sukkade kandmine. Leinariietuse juures olid sukad kas valged või sinised. 1870. aastatel tulid lühiajaliselt moodi kirilõngast küüdud sukad ehk pugud sukad, 1890. aastatel aga üleni mustad sukad, millega käidud isegi suvel. Ostukaupade kättesaadavuse kasvades hakati rohkem kandma valgeid puuvillasukki.

Jalatsid

Pidulikul puhul on Hiiumaal rahvariiete juures kantud madala kontsa ja  allaõmmeldud tallaga musti paelkinnisega kingi. Valged puuvillased laiad paelad muutsid neid omal ajal kandjate arvates eriti moekateks.

Ehted

19. sajand oli ehete poolest võrdlemisi tagasihoidlik, kuid käiste kinnitamiseks ja kaunistamiseks kasutati eri suuruses vitssõlgi, silmadega preese, erinevaid helmeid ja paelu.

Väga levinud sõletüüp Hiiumaal oli vitssõlg- kitsa, mitte üle 5mm laiuse rõnga kujuline sõlg, mille külge kinnitati sõlenõel. Vitssõlgede läbimõõt kõikus 1,5-3,2cm vahel. Hiiumaal kinnitati sõlerõnga külge valgest või roosakast läbipaistvast klaasist ripats. Ripatsite kinnitused olid küllaltki rohmakad- ilmselt lisati ripatsid hiljem.

Varasemad vitssõled olid valdavalt vasesulameist, teinekord ka dekoreeritud kaarega, täpikeste või nöörornamendiga.  Harvem esines sõlgi, millel tilguti poolitab dekoori kaheks. Hilisemad vitssõled valmistati hõbedast, 19. sajandil lisandus ka uushõbeda kasutamine. Vitssõlgede peamiseks valmistuskeskuseks oli Tallinn.  Tallinnas valmistatud vitssõled olid äärmiselt lihtsad, polnud märgata ka erinevusi meistrite vahel.

Lihtsakoelisi vitssõlgi valmistati hulgaliselt ka külaseppade poolt. Vitssõlg oli levinud just tarbeesemena ja sellisena püsis meesterõiva kinnitina- mõnel pool nimetatud ka meeste sõleks. Nimetus on küllaltki eksklik, sest eriti Hiiumaal kandsid seda sõletüüpi ka naised.

Hiiumaa lihtsamad preesid olid messingist, ääresakkidega, kaunistuseks olid enamasti kontsentrilised ringid, osadel ka nöörornament. Tõenäoliselt valmistati need preesid kohapeal. Preesi täiendati pidulikul puhul ka punase lindi ja hõbemündiga. Kanti ka silmadega- punaste klaastahukatega- preese.

Sõrmustena kanti peamiselt vits- ja harisõrmuseid, mis olid nii meeste kui naiste ehted ja kasutusel abielusõrmustena.

• Vitssõlg ERM A 291:196
• Silmadega prees ERM 5345
• Prees ERM A 509:636
• Sõrmus ERM 5358

Koostajad

• Helgi Põllo, etnograaf ja ajaloolane (2015)
• Jana Reidla, etnoloog (ehted, 2015)
• Lembe Maria Sihvre, rahvarõivaste uurija (ehted, 2020)

Allikad

• Kirme, Kaalu 1986. Eesti sõled. Kirjastus Kunst
• Kirme, Kaalu 2000. Eesti hõbe. Kirjastus Kunst
• Tõnurist, Igor 2003. Rahvarõivakandja abiline. OÜ Vali Press