Jämaja naine

Jämaja naiseriietuse hulka kuulusid särk, käised, kirikuub, vöö, põll, peakate, sukad või sukavarred ehk säärised, sukapaelad, jalanõud, vammus koos rinnarätiga või jökk, suurrätt, kindad ja vardakott.

Jämaja naiste riietuse juures on oluline silmas pidada, et see on 19. saj. keskpaigast alates olnud pidevas muutumises kuni tänase päevani. Enamasti kanti korraga ühe ajastu riideid, üleminekuperioodidel võis ette tulla ka erinevat tüüpi riiete üheaegset kandmist. Jämaja rahvariiete valmistamise ja pidulikel puhkudel kandmise traditsioon on jäänud oluliste katkestusteta püsima.

Särk

Jämaja naised kandsid igapäevaselt seljas poolde säärde ulatuvat pikkade käiste ja püstkraega särki. Särk õmmeldi tugevast pleegitamata või vähepleegitatud linasest kangast.

Käised

Pidulikul puhul tõmmati särgile peale laiavarrukalised valged käised. Soojal ajal kanti käiste all lühikesevarrukalist alussärki ning linast aluskuube ehk lihtsalõikelist alusseelikut.

Jämaja kirgukäised õmmeldi esiti valgest linasest kangast ning kaunistati valge pilutikandiga. Püstkrae kinnitati 2-4 paari vahedega nööpidega. Uemal ajal õmmeldi käised eriti laiade varrukatega ning sagedasti puuvillasest kangast. Kaunistamisel tarvitatati siksakpaela ja masinõmblust. Püstkrae on kõige uuematel puuvillastel käistel oluliselt madalam ja võib olla vaid mõne sõrme kõrgune.

Kirikuub

Jämaja naiste pihaga seelikud ehk kirikuued võib jagada üldjoontes kahte rühma, mille vahel oli sujuv üleminek. Vanemat tüüpi lühemad, tumepunaste viirgadega kuued ulatusid vaid poolde säärde. Neil oli suur kaelaava ja täplikust kangast pihikuosa ehk porst

Uuemat tüüpi kuued olid helepunaste või oranžide viirgadega, mille vahele oli kootud laiad valged puuvillased põiktriibud. Uuemat tüüpi kuued ulatusid maani. Väikese kaelaavaga vaevu rinna alla ulatuv porst õmmeldi roosilistest rätikutest. Porstiks kasutati ka roosat või muud eredat värvi siidi, puuvillast satääni või eriliselt erksavärvilist ja uhket kangast. Porst kaunistati rikkalikult pitsi, litrite, helmeste, karrapaelte, rodamiinroosade kantide või muu toredusega.

Talvel ning väga pidulikel puhkudel kandsid Jämaja naised seljas kahte kirikuube korraga. Eriti pidulikul sündmusel kanti pealpool musta kuube (vanatüüpi kuue musta ja kollase alläärega leinavarianti) ning selle all pikemat, uuema moe järgi õmmeldud kuube.

Selleks, et kuuevoldid hästi sees püsiks, tõmmati kuuele kurrulõngad iga kord sisse, kui oli teada, et lähiajal pidusse minekut plaanis ei ole. 

Vöö

Vanemat tüüpi täpliku porstiga kuue juurde kanti enamasti tumedapõhjalisi tihedakirjalisi vöösid. Leidub ka sarnase mustriskeemiga heledapõhjalisi vöösid. Vanemat tüüpi vööd kooti enamasti 2-3 kirjaga, aga leidub ka 5-7 kirjalisi vöösid.  Peakatteks oli sel puhul sariküll või tanu.

Üleminekutüüpi vöösid, mille mustris on valge ja punase värvi vahekord umbes 1:1 sobib kõige paremini kanda üleminekutüüpi kirikuue ning punast kirja nolkmütsiga

Uuemat tüüpi ehk laiade valgete viirgadega maani ulatuva kirikuue ning heledakirjalise mütsi juurde kanti pea üleni valgeid peente punaste või roosade kriipsukestega kirjatud puuvillaseid vöösid. Valged vööd ulatusid tihti napilt poolteist tiiru ümber keha ja need kinnitati vedrunõela või nööbi abil. Valget vööd kanti tavapärasest vöökohast oluliselt kõrgemal, päris rindade all. Roosilistest rätikutest porst õmmeldi nii napp, et mõnikord tuli vöö tõmmata koguni rindade peale.

Peakatted

Juukseid kandsid Jämaja neiud-naised mitmel moel – nii ühes kui mitmes patsis, pika punase lindi abil palmikutega ümber pea põimituna, lühikesi juukseid lahtiselt jne. 20. sajandil muutus juuksemood veelgi rikkalikumaks – pikki juukseid kanti klabritega mitmel moel kuklasse tõstetult, pidulike lopsakate soengutena, kammiga kinnitatult jne. Tukka Sõrve naised ei kandnud ja otsaesisele kippuvad juuksed kinnitati klambriga kõrvale.

Sõrve naise kõige tavalisemaks peakatteks oli rätik, mida kanti nii toas kui õues toimetades, aga kindlasti ka kodunt väljas käies.

Enne 19. saj keskpaika kandsid Jämaja kihelkonna naised peas väljapoole painutatud sarvedega sarikülli või rohke villase tikandiga ehitud tanu. Kirikus käisid Jämaja naised ja neiud sel ajal valget lihttanu katva, rikkalikult niplispitsi ja paeltega kaunistatud pealinaga. Kandja vajas lina pähesidumiseks oskuslikku abilist. Et kirikuväravas noortele neidudele-naistele lina sidumine olla maksnud suutäie viina, keelanud Jämaja kirikuõpetaja linakandmise ära. Seetõttu ei osatagi tänapäeval Sõrves röömulina pähe siduda.

19. saj teises pooles hakkasid Jämaja naised ja neiud peas kandma erilist varrastel kootud suuretutilist mütsi, mida samuti kiritanuks nimetati. Väikest tanusarnast peakatet kanti pealael ja sellele seoti ruuduline sõrve rätik peale. Alles peale I maailmasõda leevenes peakatmise komme ning tuttmütsi kanti ka rätikuta. Uuemal ajal võib põlleta kirikuue kandjaid ka katmata peaga näha.

19.-20. sajandi vahetusel tulid moodi peenest valgest lõngast kootud pitssallid ja -rätikud, mida Sõrves kooti nii enda tarbeks kui müügiks. Pitsrätikut kanti peas kirikus käies nii tuttmütsil kui ka ainsa peakattena. 

Põll

Jämaja naised kandsid varemalt erksavärvilisi rikkalikult kaunistatud põllesid ainult kirikus, 20. sajandi algusest aga ka muudel pidulikel puhkudel. Põllekangas – peenvillane, suuremustriline sits, mustriline tüll vm – toodi tihti kingituseks kaugemalt. Põlle kandmisel peideti paelad vöö alla.

Üleriided

Tagasõrve naiste üleriideks oli lühike tüssist ehk villasest vanutatud kangast vammus, mida kanti rinnarätiga (ruuduline sõrve rätik, pidulikul puhul siidrätik). Rinnarätiku eesmised nurgad torgati eest vöö alla, tagumine nurk sätiti vammuse peale või varasemal ajal sisse. Jämaja naiste vammuse tegi eriliseks tirkis änd – vammuse seljale koondatud 3-5 täisnurga all hoidvat teravat volti. Vammus kinnitati eest haakidega, millele seoti kaunistuseks erksavärviline lai siidipael – vammuse pael.

Külmema ilmga kanti vammuse varasema ja mõnevõrra lihtsama lõike järele õmmeldud lühikest lambanahkset kasukat. Samuti kandsid naised villaseid ruudulisi suurrätte, mis kodunt välja minnes ka suvisel ajal käsivarrel voldituna kaasa võeti.

19. sajandi lõpukümnendil tulid Sõrves moodi nii villasest kangast kui puuvillasest sitsist õmmeldud voodriga jakid. Villasest kangast õmmeldud kampsunitest kujunes Sõrvemaal välja unikaalne riietusese – pailadega jökk. See oli tumesinisest villasest kangast rikkalike aplikatsioonkaunistustega jakk. Nii sitsijökke kui pailadega jökke kanti kirikuue peal, jöki juurde põlle (ning sagedasti ka vööd) enamasti ei kantud. 

Samal ajal kanti Sõrves ka teist tõeliselt erakordset riideeset, laiavarrukalist lühikest varrastel kootud valgeid kampsuned – kootud käiseid. 

Jalakatted

Sukad või säärised ehk sukavarred olid Jämaja naistel punast värvi. Kuigi Sõrve naised käisid igal võimalusel paljajalu, ei käinud endast lugupidav naisterahvas kunagi paljaste säärtega. Punased sukavarred olid Sõrve naisel alati jalas. 

Koos maani ulatuva uuemat tüüpi kuuega tulid moodi mustad villased sukad. 

Sukapaelad

Sukapeal seoti Sõrves põlve alla kasutades lihtsõlme, ristatud paelaotsad tõmmati kordade alt läbi. Uhkeid lehve sukapaeltele ei tehtud, sest nii polnud Sõrves kombeks, pealegi oleksid need seganud pika kuuega käimisel.

Jalatsid

Jalanõudeks tarvitati madalakontsalisi kodusvalmistatud kingi – madalate rautatud puukontsadega kingi või peenema väljanägemisega nipp korkidega kingi. Viimaste suhteliselt peenike rautatud konts asus praktiliselt jalatalla keskel. Kingad valmistati veisenahast ning need olid tumedat värvi.

Kuigi nahkkingade valmistamine oli kogu Saaremaal üldine juba mitusada aastat, käisid naised igapäevaselt paljajalu või pättidega, märjal ajal puukingadega. Ka kirikusse mindi võimalusel paljajalu, kingad tõmmati paljaste jalgade otsa alles kirikuväravas. 

20. sajandil muutus kingakandmise mood oluliselt mitmekesisemaks. Sõrve kuuega kanti erinevaid tumedaid poekingi, mõnikord poolsaapaid, kolmekümnendatel aastatel koguni valgeid tenniseid või lihtsaid valgeid kingi.

Kindad

Jämaja naised kandsid nii sõrm- kui labakindaid. 19. sajandil olid kindad valdavalt Lääne-Saaremaale omased tumesinised valgekirjaliste randmete ehk suudega. 20. sajandil kanti kodunt väljas mitmesuguseid ühevärvilisi sõrmkindaid, mille erksavärviline randmeosa kooti või heegeldati erilisi võtteid kasutades (sakid, põimitud pinnad, keerdsilmustega värviline soonik vm). Kooti ka valgeid koemustrilisi pruutkindaid. Soojema ilma käekatteks olid sõrmedeta kindad ehk kätised, mida kanti nii töö juures kui linnas käies.

Kotid

Vardakott

Kuna sõrve naine kudus igal võimalusel, kanti oma poolikut tööd kaasas lappidest õmmeldud vardakotis.

Lahttasku

Lahttaskut kanti ainult Jämaja vanemat tüüpi kirikuuega. Siidist või roosilistest rätikutest porsti juurde lahttaskut ei kantud.

Ehted

Jämaja naised kandsid vanemat tüüpi porstiga käies rinnal rohkelt väikesi preesiseid ehk sõlgi. Väiksemad vitssõled olid kurgu all, suuremad madalamal. Mõnikord sätiti reas kõige alumiseks südamekujuline või klaasist silmadega prees. Samuti kanti pikki mitmerealisi helmekeesid millel oli mõnikord ka hõbedast kaelaraha küljes. 

Kui kirikuued muutusid pikemaks ning porst eest kinniseks, hakati rinnal kandma rikkalike klaasripatsitega südamekujulisi nilgustega preesiseid

Lisaks kandsid tagasõrulased pidulikel puhkudel sõrmedes korraga mitmeid hõbesõrmuseid. 

Koostaja

  • Mari Lepik (2020)

Allikad

  • Eesti Rahva Muuseumi kirjeldusraamatud, etnograafiline arhiiv, fotokogu ja esemekogu.
  • Sõrulaste suulised mälestused.