Kaarma mees

Mehe pidulikku rõivakomplekti kuulusid särk, püksid, vest, vammus, kaelarätt, peakatted, üleriided, vöö, sukad, sukapaelad, jalanõud, kindad ja kotid.

Särk

Särk õmmeldi valgest linasest kodukootud riidest. Särk oli pikk, ainsateks ilustusteks tagid ja tikkpisted varrukavärvlitel, õlalappidel ja krae ääres. Krae oli laiem ja pöörati maha. Levinud oli ka komme särgikrae üles tõstmine selle alla rätiku sidumisega.

Püksid

19. sajandi keskpaigas olid üldlevinud põlvpüksid kintspüksid, lappidega püksid, mis Ida-Saaremaal olid pisut kitsamad, Lääne-Saaremaal veidi avaramad. Õmmeldi lambamustast kodukootud villasest vanutatud kangast tüssist ja need ulatusid veidi allapoole põlvi. Pükstel oli ees nelinurkne lapp lakk, mis kinnitati üleval nurkades nööpidega värvli külge. Pükse hoidis üleval värvel. Täislakaga pükste asemel hakati hiljem tegema poollakaga pükse, kus üks laka nurk õmmeldi kinni.  Lõhik sääreotste välisküljel kinnitati nööpidega.

Vest

Vest õmmeldi tavaliselt muu ülikonnaga samast materjalist.  Vestil oli väike püstkrae, mis ees kinnitus nööpidega. Vanemad vestid õmmeldi üleni ühest materjalist. 19. sajandi II poolel hakati seljaosa tegema värvimata linasest riidest ja vesti hakati nüüd ainult vati all kandma.

Vammus

Jakk ehk vatt õmmeldi pükstega samast kangast. Kui varasemal ajal tehti hännaga vatt, mille seljal olid lahtised voldid lipid, siis 19. sajandi II poole hännata vatil, hännata kampsunil  volte enam ei olnud. See õmmeldi võrdlemisi lühike – kuni puusadeni ulatuvana, väikese püstkrae ja ees tiheda nööbireaga.

Kaelarätt

Mees kandis naisega samasugust kaelarätti. See oli Saaremaale iseloomulikult punase- või sinise-valgeruuduline kodukootud linane rätik. Kaela seadis mees selle hoopis teistmoodi, kui naine,
sest lai särgikrae oli tarvis üles tõsta. Selleks keerati rätik rulli ja otsad viidi eest kukla taha, kus need ristati, toodi ette ja seoti lipsuks.

Peakatted

Lakkmüts

Mehed kandsid talvel lambanahkseid lakkmütse.

Kootud müts

Suvel või sügisel võis mees kanda tuttmütsi. Müts kooti linasest lõngast, sinise villase lõngaga kootud mustriga. 

Ülerõivad

Kuub oli pikk, poole sääreni, tüssist, punane pael ääres ja käis nööpidega kinni. Vööd selle peal ei kasutatud.

Vööd

Võrkvöö

Jalakatted

Sukad

Jalas olid mehel valged, pruunid või hallid villasest lõngast kootud sukad. Need ulatusid  pükste sääreotste alla. Et sukad alla ei vajuks, sidus ka mees nagu nainegi need 1-3 cm laiuste ja kuni 1,5 m pikkuste värviliste sukapaeltega kinni.

Jalatsid

Kingad

Jalas kandsid mehed musti kingi. 19. sajandil olid tavalised ka säärsaapad.

Kindad

Meeste kindad olid kahevärvilised kirikindad. Kindad kootis tumedates toonides, tavaliselt sinise ja tumesinisega. Osad kindad värviti hiljem üle, nt lilla poevärviga. Meeste pulmakindad olid värvikirevad.

Ehted

Mehed kinnitasid särgikaeluse väikese vasest või hõbedast vitssõlega.Vitssõleks nimetatakse kitsa, mitte üle 5mm laiuse rõnga kujulisi sõlgi, mille külge on kinnitatud sõlenõel. Vitssõlgede läbimõõt kõigub 1,5-3,2cm vahel.

Sõrmedes kanti hõbedast ja vasest sõrmuseid. Hõbesõrmust pigem pidulikul puhul ja see oli enamasti laulatus- või kihlasõrmus. 18.-19. sajandi peamised talurahva sõrmusetüübid üle Eesti olid vitssõrmus, plaadiga sõrmus ja harisõrmus.

Koostaja

  • Mareli Rannap, Saaremaa rahvarõiva nõuandekoda (2020)

Allikad

  • Kaarma Melanie, Voolmaa Aino. Eesti rahvarõivad. Tallinn, 1981
  • Manninen, Ilmari. Eesti rahvariiete ajalugu. Tartu, 1927.
  • Kirme, Kaalu  Eesti hõbe 2000. Kirjastus Kunst.
  • Kirme, Kaalu  Eesti sõled 1986. Kirjastus Kunst.