Käina naine

Särk

19. sajandi Hiiumaal, seal hulgas Käina kihelkonnas, oli  särgist rääkides enamasti tegemist nö linasesest riidest ihusärgi või alussärgiga. Argipäeviti kanti villase seeliku all lühemat juppsärki, pidupäeviti pikka. Oma lõikelt sarnanes pikk särk – suursärk, kurdusssärk – pealisseeliku ehk küütkuuega.  Suvel kasutati seda keskelt läbilõikega, linast eest nööbitava pihaosaga kurdussärki ka tavalise ja sageli  ainukese riidena tööd tehes. Käinas, mõneti ka Käinast eraldunud Emmaste kihelkonnas arenes suvine kurdussärk 19. sajandi teisel poolel ka iseseisvaks suveseelikuks, millega sobis ehk mõnel juhul rahva ettegi tulla. Just seepärast hakati seeliku alaosa, mis varem oli lihtsalt kaharaks vollitud, hoopis  kurrutama.

Käised

Käisteks kutsuti avaralõikelist laiade varrukatega pluusi, mida kanti Hiiumaal koos pihaosaga rahvariideseelikuga. Varasemad käised õmmeldi linasest riidest, kuid puuvillase riide kättesaadavaks muutumisel 19. sajandi teises pooles,  tehti sellest  juba kõik pidupäevakäised. Käinas jäid siiski pikalt kasutusse ka  kurrutatud umbkäised, mis 19. sajandi lõpukümnendeil asendusid siin-seal lihtsamate krousitud esi- ja tagaosaga käistega, millel oli väike mahamurtud ümarnurkadega krae ning kitsas poepits käiste  alaservas.

Seelik

19. sajandi keskpaigani kandsid Hiiumaa naised kaheksast lambapruuni villase riide laiust kokku õmmeldud alaosa ja villasest või linasest riidest eest nööbitava
pihikuosaga seelikut mustkuube. Sajandi keskel asendati ühevärvilised seelikud
pikitriibulistega, mis ühtlasi muutis riietuse Hiiumaal kihelkonniti varasemast erinevamaks. Triibulisi seelikuid kutsuti küitkuubedeks, nüüd tihti lihtsalt küitudeks.

Tegemist oli endiselt pihaosa ehk öödri külge kinnitatud seelikuga, mis oli ühetükse kangana ja vollitud.  Käina seeliku puhul jäi värvidest domineerima punane põhivärv, mida ilmestasid  nii üks eraldiseisev roheline triip kui üks kitsas värviline  triibugrupp. Kokkuvoltides jäi aga näha ainult punane põhivärv.

Üksikud nö kirjud Käina seelikud, kus oli  kaks triibustikugruppi vaheldumisi lambapruuni vahevärviga, volditi kokku pisut juhusliku rütmiga, mingit värvigruppi pealiskorras eelistamata. Seelik ulatus poolde säärde, seda ei pikendatud  toodiga.

• Seelik HKM _ 597/A Trr 1:17

Vöö

Käinas kanti seeliku peal vaskplekiga kaetud nahkvööd, mille küljes
rippusid nii kuldsed ketid litritega (rõhud) kui ka tinast tupega pussnuga ning
messingist kattega nõelakoda. Käinas muutusid rõhud veel 19. sajandi
lõpukümnenditel. Et rõhukettide arvu suurendada, asendati seni kette kinnitanud metallist vasklapp traadist rõngaga. Ka muudeti kettide mõlemad pooled laiuses enam-vähem võrdseks.

Peakatted

Palmik

Palmikuks kutsuti kalevist  händade ehk laiade lintidega pähepõimitavat
peakatet, mis hoidis nii neiu kui naise pikad juuksed korralikult koos. Palmikuid õmmeldi eri värvi kalevist:  rõõmuaegsed olid punased, paastuaegsed sinised ja leinaaegsed mustad. Käina palmikulindid  kaunistati ainult alumises osas lihtsa kardpaela,  värvilisest kalevist või siidist kandiga. Palmiku peale pandi ja kinnitati kõik ülejäänud peakatted pulmapärjast nuutislina või atuni.

Seppel

Seppel oli pruudipärg, mille papist või kasetohust võru oli üleni kaetud riide ja kardpaelaga, riie omakorda klaashelmeste ja mitmest erinevast materjalist läikivate kaunistustega. Pärja tagaosas rippusid siidist paelad. Nende alla kinnitati mõnikord veel värvilisest siidriidest või paeltest kokku õmmeldud lina, millel oli samuti üksikuid kaunistusi.

Tanu

Käina abielunaise väike vitstanu oli kindlasti enam sümboli kui reaalse peakattena võetav. Õhuke poolkuud või aupaistet meenutav valge peaehe, mida toestas seestpoolt kumer vits, kinnitati nõeltega peas oleva palmiku külge. Vanemad tanud olid ristpistes tikitud alläärega, uuemad paelkaunistusega.
Käina tanudel  esines ka eraldi villasest lõngast kaunistusridasid, mis meenutasid nöörkaunistusi, sest lõng oli tanule kinnitatud linase niidiga.

Pealinad

19. sajandi esimesel poolel olid mitmel puhul, eriti kiriklike tähtpäevade korral, kasutusel pikad valged otskaunistustega pealinad – nuutislina ja vallalislina. Nuutislina kanti just armulaual käies. See ligi 2 meetri pikkune lina toestati seestpoolt samuti papi või muu sarnase tugevama materjaliga, et lina pea peal kübarataoliselt püsti seisaks. Nuutislina seoti aga tihedalt ümber pea, nii et lina kaunistatud otsad langesid õlgadele. Sama sajandi keskpaigast alates sellistepealinade kasutus järkjärgult vähenes. Maalikunstnik J. Köler, kes 1863. aastal Hiiumaal viibis, jõudis mõnda neist oma maalidel jäädvustada.

Att

Att oli muistne tuisukoti ehk kapuutsi moodi peakate, kokku õmmeldud tugevasti vanutatud villasest valgest riidest, üksikjuhtudel ka linasest riidest. See tõmmati pähe nii, et vaid nägu ümarast avast paistma jääb, kael ja õlad olid aga kaetud. Att oli kasutusel külma ilmaga või suvel ja sügisel tuulistel päevadel tööd tehes. Att oli juuste ja teiste peakatete kaitseks ka tolmuse töö juures.

Põll

19. sajandi II poole Käina pidulikel põlledel oli tavaliselt  mitu eenduvat
külgekinnitatud volangi ja satsi. Põlled olid ise võrdlemisi lühikesed. Koos
käiste pitsilisemaks muutumisega võeti kasutusele ka pitskaunistustega põllesid, millel oli maksimaalselt 2-3 pitsi.  Põlle kandsid pidulikul puhul nii neiud kui naised.

Kehakuub

Kehakuueks nimetati pikka varrukateta pruunist kodukootud riidest taljesse töödeldud vesti. Esialgu olevat see olnud justkui rohkem meeste riietusese, kuid 19. sajandist teatakse seda kindlalt juba naiste riietusse kuuluva esemena. Kehakuub oli varem ülesaareliselt tuntud, ent rahvariideaja lõpus jäi see kasutusse peamiselt vaid Käina kihelkonnas.

Jakk

Jakilaadne kehakate ehk vähejäku (ka jaku, vildne kuub) õmmeldi lambapruunist villasest riidest ja see meenutas oma lõikelt pika kuue lühikest varianti. Vähejäkud olid eest paari haagiga kinnitatavad. Varrastel kootud jakid ehk särgid olid enamasti tumesinised või lambapruunid, riidega äärtest kanditud. Kinni käisid need nagu jäkudki enamasti vöökohast haakidega.

Pikk-kuub

Käinas kanti  19. sajandi II poooles tavalise pealisriidena taljesse töödeldud, kuid tugevate, puusa kohal seljale jäävate voltidega pikk-kuube – suurjäku, tiladega kuub. Kinnitus asus vöö kohal ja see jättis kuue nii alt kui ülalt poolt avatuks. Värviliste kalevikantidega kaunistatud pikk-kuue all võis olla mõni sooja andev  värviline rätik. Pikk-kuub oli seelikust mõnevõrra lühem ja hõlmade vahelt tuli esile ka põlle ilu.

Kasutuses oli siin-seal veel ka lõikelt arvatavalt 17. sajandisse tagasiulatuv laikuub, mis leidis kasutamist ennekõike vanemate inimeste poolt.

Sukad

Triibulise  seeliku ehk küitkuuega  kanti valdavalt valgeid sukki, kuid jätkus ka  varasema ühevärvilise seeliku ehk  mustkuue juures enam kasutatud punaste sukkade kandmine. Leinariietusega koos olid sukad kas valged või sinised. 1870. aastatel tulid lühiajaliselt moodi kirilõngast küüdud sukad ehk pugud sukad, 1890. aastatel aga üleni mustad sukad, millega käidud isegi suvel. Ostukaupade kättesaadavuse kasvades hakati rohkem kandma valgeid puuvillasukki.

Jalatsid

Pidulikul puhul on Hiiumaal kantud madala kontsaga musti paelkinnisega
kingi. Valged puuvillased paelad muutsid neid moekamaks.

Ehted

19. sajand oli ehete poolest võrdlemisi tagasihoidlik, kuid käiste kinnitamiseks ja kaunistamiseks kasutati eri suuruses vitssõlgi, silmadega preese, erinevaid helmeid ja paelu.

Väga levinud sõletüüp Hiiumaal oli vitssõlg- kitsa, mitte üle 5mm laiuse rõnga kujuline sõlg, mille külge kinnitati sõlenõel. Vitssõlgede läbimõõt kõikus 1,5-3,2cm vahel. Hiiumaal kinnitati sõlerõnga külge valgest või roosakast läbipaistvast klaasist ripats. Ripatsite kinnitused olid küllaltki rohmakad- ilmselt lisati ripatsid hiljem.

Varasemad vitssõled olid valdavalt vasesulameist, teinekord ka dekoreeritud kaarega, täpikeste või nöörornamendiga.  Harvem esines sõlgi, millel tilguti poolitab dekoori kaheks. Hilisemad vitssõled valmistati hõbedast, 19. sajandil lisandus ka uushõbeda kasutamine. Vitssõlgede peamiseks valmistuskeskuseks oli Tallinn.  Tallinnas valmistatud vitssõled olid äärmiselt lihtsad, polnud märgata ka erinevusi meistrite vahel.

Lihtsakoelisi vitssõlgi valmistati hulgaliselt ka külaseppade poolt. Vitssõlg oli levinud just tarbeesemena ja sellisena püsis meesterõiva kinnitina- mõnel pool nimetatud ka meeste sõleks. Nimetus on küllaltki eksklik, sest eriti Hiiumaal kandsid seda sõletüüpi ka naised.

Hiiumaa lihtsamad preesid olid messingist, ääresakkidega, kaunistuseks olid enamasti kontsentrilised ringid, osadel ka nöörornament. Tõenäoliselt valmistati need preesid kohapeal. Preesi täiendati pidulikul puhul ka punase lindi ja hõbemündiga. Kanti ka silmadega- punaste klaastahukatega- preese.

Sõrmustena kanti peamiselt vits- ja harisõrmuseid, mis olid nii meeste kui naiste ehted ja kasutusel abielusõrmustena.

• Vitssõlg ERM A 509:783
• Kätega sõlg ERM A 509:49
• Prees ERM A 509:50
• Sõrmus ERM A 509:6976

Koostajad

• Helgi Põllo, etnograaf ja ajaloolane (2015)
• Lembe Maria Sihvre, rahvarõivaste uurija (ehted, 2020)

Allikad

• Kirme, Kaalu 1986. Eesti sõled. Kirjastus Kunst.
• Kirme, Kaalu 2000. Eesti hõbe. Kirjastus Kunst.