Kärla naine

Kärla naise pidulik kostüüm koosnes järgmisest osadest: särk ja särgipiht, seelik, liistik, põll, lahttasku, vöö, peakatted ja rätid, kampsun, pikk-kuub, ehted, kindad, sukad, kingad.

Särk

Lihtne ja kaunistusteta argipäevane särk õmmeldi pleegitamata jämedast linasest riidest. Piduliku riietuse juurde tehti peenemast kangast särk. See õmmeldi hästi valgeks pleegitatud linasest kangast. Varrukasuus ja kaelaava juures olid püstvoldid püstkurrud, varrukapärades väikesed lappvoldid.

Särk oli kas väikese madala püstkraega või hoopis ilma selleta. Viimase puhul ääristas kaelust kant vits. Kaunistuseks oli vähene tagasihoidlik tikand. Kui särke hakati õmblema poeriidest, kaunistati käiste mansetid narid ja rinnaesine kinnitis musta siksakpaelaga.

Seelik

Pikitriibuline seelik kiutkuub, küütkuub, kurduskuub valmistati ühest laiast –  ühest kanga tükist, mille laius võrdus seeliku pikkusega. Voltimisel seati püstvoldid püstkurrud  nii, et punane või muud värvi triip riips peale musta jäi kurru harjale.

Triibud olid enamvähem ühelaiused – tavaliselt alla 1 cm ja värvivalikult tagasihoidlikud. Tavalised värvid olid punane, must, sinine, roheline, lilla. Harilikult kasutati korraga 2-3 värvi.  Mõnikord kooti tumeda triibu sisse sama värvi, kuid veidi heledamat tooni süda. Üldiselt kasutati heledaid värve üsna harva, valge ja kollane puudusid üldse. Üldreeglina mõeldi triibustik ise välja, kuid häid mõtteid käidi ka küla pealt laenamas. Ainsaks kaunistuseks oli punane pael allääres. Leinaseelikud tehti sinise-musta triibulised.

Seespool seeliku allääres oli toot, alane, vastane – linasest või kehvemast lõngast kootud villane riideriba, mis õmmeldi seeliku alla äärde ja keerati tagasi. Seelik kurrutati üleni – pressiti sisse väikesed plisseetaolised voldid, ainult põlleaulune osa jäeti siledaks. Et seelik oleks kohevam, selleks aeti alla äärde toodi ja seeliku vahele kas traat või männijuur. Nõnda hoidis seelik nelja soppi löngi – ees, taga ja külgedel.

Seelik oli mõõduka pikkusega, kuni pahkluuni või veid üle selle, nii et kõndimisel pidi saama vabalt astuda. Raske seeliku ülalhoidmise kergendamiseks kasutati trakse. Tavaliselt olid need kalarookirjalised tugevad villased paelad kalandiraksid, mis käisid üle õlgade ja ristusid seljal.

Vöö

Levinud oli kirivöö, mis pidi ulatuma 2-3 korda ümber keha. Saaremaa vöö eripäraks oli tume koloriit.
Kuid selle kõrval tehti ka valge põhja ning punase mustri kirjaga vöösid. Kärla vöö oli suhteliselt kitsas (laius kuni 5 cm) ja lühike (pikkus kuni 235 cm) võrreldes teiste Saaremaa kihelkondadega.

Mähiti nii, et seeliku- ja põllevärvel, põlle- ja lahttasku paelad jäid vöö alla. Vöökorrad mähiti kõik üksteise peale, paistma jäi ainult pealmine kord. 

Liistik

Liistik oli lühike vestitaoline pihakate, mis moodustas seelikuga komplekti. Nimetus tulla sõnast Leibstuck (naiste vest). Tumesinisest villasest riidest liistik oli voodrita ja kuni vöökohani kehasse töödeldud. Alläärde õmmeldi samast kangast rühmiti volti seatud riideriba seesid. Ees õmmeldi see siledalt pihaosa külge. Ümarat rinnaavaust kaunistasid punane kant ja kardpael. Punasega kanditi ka alumine äär. Ees kinnitus liistik haakidega. Liistikud on rinna katteks.

Tüdrukud liistikuid ei kandnud. Särgi peal olid traksid ja kaelarätik.

Peakatted

Tanu

Abielunaise pidulikuks peakatteks oli kiri tanu, mis tehti pappalusele tõmmatud valgest riidest. Kärla tanu paistis silma oma tiheda tikandi poolest. Ülekaalus oli Lääne-Saaremaale iseloomulik punane värv. Kiri tanu kandsid naised peas, vahel paelaga kinni sõltmitud. Kiritanu kanti pidulikuil juhtumistel; argipäeval olid juuksed patsis, “laakmüts” ehk “tutiga müts” peas. Mõnikord oli kiritanu ka litritega kaetud, mispärast ka tanu ennast litritega tanuks nimetati.

Kootud müts

Saaremaale iseloomulik pappalusele tõmmatud tanu kadus siin juba üsna varakult. Nõnda kuulus 19. sajandi II pooles piduülikonna juurde kas tutt- või kabimüts, mida kandis nii tüdruk kui abielunaine.

Varrastel kootud tuttmüts nolkmüts, kirimüts oli alt laiem seatud äärega. Siluetilt oli peaosa peaaegu poolkera-kujuline, millest kasvas välja enamvähem ühtlaselt lai sopp, mille otsas oli tutt. Kärlal oli kombeks tutt mütsi külge kinnitada lõngast vahelüli abil. Tumesinise põhivärvi sisse kooti tavaliselt kolm punast-musta kirjaga vööti. Kui mujal Saaremaal kandsid tüdruk ja abielunaine tuttmütsi erinevalt, siis siin jätsid mõlemad sopi keset selga.

Kärlal tunti veel netstanu, vittermütsi, mis oli tuttmütsist välja kujunenud – peaaegu kerakujuline, kuid ilma sopi ja tutita.

Kabimüts

Kabimüts pinnmüts tehti kahest papitükist voodrile, millele tõmmati lilleline siid- või sitsiriie. Saaremaa kabimüts olid mandri omast madalama harjaga. Seest kaeti pappalus kodulinase või poeriidest voodriga. Tihitpeale pandi pappaluse ja voodri vahele polster, et kõva mütsi oleks peas mugavam kanda.

Kaunistati sinise kandi ja kindlasti uhke kardpaelaga esikülje äärel ja harjal. Mütsi kukla peale kinnitati tavaliselt samast katteriidest tehtud lindid, mille otsad langesid vabalt seljale. Kabimüts oli nii naise kui neiu peakate. Abielunaise tunnuseks oli mütsi äärde õmmeldud kitsas pits treemel.  

Varemalt kandsid pinnmütsi  ainult sakste teenrid, et viimased aga enamasti abiellumata tüdrukud olid, siis levines see aegamööda ka muude tüdrukute juurde. Pruudid kandsid ka pinnmütsi ja selle üle valget rätikut, mida nimetati “lehve” (Schleife). 

Sariküll

Talvel kandsid nii naised kui tüdrukud “sarilikku mütsi” ehk “sarilikku hülli”, kimara talle nahast mütsi. Sarikülli lagi oli valmistatud punasest kalukast, üks sarv ees, teine taga, külgede peal nukid. 

Rätid

Tunti pearätti ja rinna-ja õlarätti. Pearätt oli täiendav peakate, mis seoti tanu või mütsi peale viimase kaitseks vihma, tuule, tolmu, ka päikese pleegitavate kiirte eest. Kärlal kanti kogu Saaremaale iseloomulikku sinise-valgeruudulist linast või poolvillast rätikut.

Rinnarätik kuulus kindlasti liistiku juurde, aga seda kanti ka kampsuni või otse särgi peal.Vanem rinnarätt tehti pearätiga samast kangast. 19. sajandi lõpu poole hakati poest ostma lillelisi puuvillaseid ja siidirätikuid. Nelinurkne rätik murti kolmnurgaks. Selja taga jäeti nurk liistiku peale, ees toodi otsad abu hõlmade alla. Kinnitati sõle või salanõelaga.

Narmasääristega villast suurrätti kanti õlgadel kolmnurkselt kokkumurtuna.

Põll

Põll tehti valgest linasest riidest. Kaunistuseks oli punane kant ja mitut moodi (paralleelselt, v- kujuliselt)  paigutatud värvilised paelad. Sajandi lõpupoole muutus materjalikasutus mitmekesisemaks – juurde
tulid kalingur, musliin, mustriline sits.

Üleriided

Kampsun

Kampsun oli tumedast kodusest villasest vanutatud kangast tüssist  lühike pihakate. Erinevalt linnamoelisest
jakist, mille hõlmad asetsesid vaheliti ja nööbiti kurguauguni kinni, oli kampsun lahtise rinnaesise ja vastakuti asetsevatega hõlmadega, mis kinnitati haakidega. Kärla kampsun sarnanes tegumoelt siinse liistikuga, oli ainult
pikkade varrukatega. Talvel kampsoni all liistikut ei kantudki. Allääres oli voltidega riideriba ja kaelus kaunistati
värvilise kandiga. Kampsunit kanti suvel jaheda ilmaga pealisriidena, talvel nn meeste-kuue all.

Pikk-kuub

19. sajandi II pooles levis linnalähedastes piirkondades potikuub. Lambamustast või tumesinisest kangast poti-kuub oli keskkohast läbilõigatud. Pihaosa lõikelt sarnanes see kampsuniga.Vöö oli kuuega samast kangast ja krae võrdlemisi lai.

Kindad

Kindad ei olnud ainult külma eest kaitsjad, vaid ka uhkuseasjad, mida pruudid kandsid laulatusel nii suvel kui talvel, kinnastes mindi lauakirikusse jne. Labakindad raid– ehk kottkindad  kooti varasemal ajal ühevärvilised, hiljem mustrilised. Kudumisoskuse arenedes hakati tegema sõrmkindaid, mis sarnanesid mustrilistele labakinnastele.

Jalakatted

Sukad

Kaetud sääred olid üheks abielunaise tunnuseks. Sukad olid sinised, potis tehtud kõngadest, suud mustad ehk valged ehk lammaskarva. 

Sukad ulatusid põlvini või pisut üle. Et need alla ei vajuks seoti sukad altpoolt põlvi 1-3 cm laiuste ja kuni 1,5 m pikkuste värviliste sukapaeltega kinni. Sukapaelad ehk säärepaelad on kalahända. 

Jalatsid

Kingad

19. sajandi keskel kanti Saaremaale tüüpilisi traadiga allaõmmeldud taldadega raadiga kingi, millel olid madalad rautatud puukontsad. Nende kodus valmistatud loomanahast pealsetega kingade iseloomulikuks jooneks olid koos kannaosaga lõigatud kõrvad, mis seoti jala peal nööri või naharibaga kokku. Nende kõrval tehti ka tipskorkiskingi, mille konts kork oli peaaegu keset talda. 19. sajandi II poolel olid pidukingadeks raadiga kingadele üldkujult sarnased nakikingad, mille tallad löödi alla tikkudega.

Kotid

Lahttasku

Rahvarõivad olid sageli ilma taskuteta. Selle asemel kasutati lahttaskut. Kärlal tehti uhkeid taskuid, mis seoti paremale puusale. Neid kaunistati helmeste kudruste, värvilisest klaasist torukujuliste piiprellide, aplikatsioonide, paelte ja tikandiga, sageli erinevaid kaunistamisviise omavahel kombineerides. Vööle kinnitamiseks kasutati palmitsetud paelu, mille otsas olid tutid.

Ehted

Lühikesed kurguhelmed olid igapäevaseks kandmiseks ja neid oli tihti mitu rida ümber kaela. Pidulikum helmekee oli pikem ja koosnes samuti mitmest värvilisest helmereast. Üherealise kee küljes võis olla kaelaraha.

Saaremaa tüüpi kuhiksõlg (sõlus) oli suhteliselt väike (läbimõõt 2–4 cm) ja kaunistatud lihtsa graveeritud geomeetrilise või stiliseeeritud taimeväädi-ornamendiga. Saaremaa väikestel kuhiksõlgedel ei ole suu- ega välisserva vitsa. Väikseid sõlgi kanti mitu tükki (2–4) ühekorraga. Sõled paigutati nii, et allpool olid veidi suuremad, nende kohal aga väiksemad sõled.

Tunti ka südamekujulisi sõlgi (aga vähem kui Sõrves). Ilma ripatsiteta südamekujuline sõlg on ajaliselt vanem, sellised olid Eestis Euroopa ehtemoe mõjul tuntud juba 17. sajandist alates.

Sõrmedes kanti hõbedast või vasest sõrmuseid. Hõbesõrmust pigem pidulikul puhul ja see oli enamasti laulatus- või kihlasõrmus. 18.-19. sajandi peamised talurahva sõrmusetüübid üle Eesti olid vitssõrmus, plaadiga sõrmus ja harisõrmus.

Koostajad

  • Maret Soorsk (2015)
  • Mareli Rannap, Saaremaa rahvarõiva nõuandekoda (2020)
  • Jana Reidla, etnoloog (2015)

Allikad

  • Kaarma Melanie, Voolmaa Aino. Eesti rahvarõivad. Tallinn, 1981.
  • Kirme, Kaalu 1986. Eesti sõled. Kirjastus Kunst.
  • Kirme, Kaalu 2000. Eesti hõbe. Kirjastus Kunst.
  • Kurrik, Helmi. Eesti rahvarõivad. Tartu, 1938.
  • Manninen, Ilmari. Eesti rahvariiete ajalugu. Tartu, 1927.
  • ERM EA 50 – Pütsep, Liidia. Kihelkonna, Kärla, Mustjala, 1949.
  • Soorsk, Maret. Saare maakonna rahvarõivad. Kuressaare, 2008.
  • Voolmaa, Aino. Eesti rahvarõivaseelikud. – Etnograafiamuuseumi aastaraamat. XXV. Tallinn, 1971, lk. 106-149.
  • Värv, Ellen. Kuidas saare maanaised 19. sajandil riides käisid. – Saaremaa Muuseum. Kaheaastaraamat 2003-2004. Kuressaare, 2005, lk. 133-168.