Muhu mees

Muhu mehe pidulikku rõivakomplekti kuulusid särk, püksid, üleriided, peakatted, sukad ja jalanõud.

Särk

Vanem särk õmmeldi valgest linasest riidest, enamasti ühest tükist, mis on õlal kahekorra murtud. Püstkrae kaunistati sinise villase lõngaga ristpistes tikandiga, rinnal olevasse lõikesse tehti kitsas pilupalistus ja särk kinnitati vitssõlega. Kaenla alla õmmeldi kaenlalapp ja kaelaaugu laienduseks õlale kolmnurkne kaelalapp. Kaelus kurrutati. Varruka suus olid väikesed püstkurrud. Mansetid varrukavärvlid kaunistati valge lõngaga erinevates tehnikates tikandiga. Värvlite äärde tehti tagid – sakilised äärepisted nii kaunistuseks kui kaitseks serva kulumise eest.

Uuemal ajal lisandus särgile esilapp ja õlakud. Sinine tikand asendus punase ristpistetikandiga, pidulikemal särkidel olid tikandiga kaunistatud kõik särgidetailid.

Püksid

19. sajandi algul kandsid Muhu mehed valgeid või helehalle pikkade või poolpikkade säärtega pükse. Püksid olid suhteliselt kitsad ja lahtiste sääreotstega. Püksiotsad köideti altpoolt põlvi säärepaeltega kinni, sääred kaeti sokkide või jalarättidega. 19. sajandi keskpaigas olid valitsevad põlvpüksid kintspüksid, lappidega püksid, mis õmmeldi lambapruunist villasest kodukootud vanutatud kangast tüssist ja ulatusid veidi allapoole põlvi. Pükstel oli ees nelinurkne lapp lakk, mis kinnitati üleval nurkades  nööpidega värvli külge. Pükse hoidis üleval värvel.

Täislakaga pükste asemel hakati hiljem tegema poollakaga pükse, kus üks laka nurk õmmeldi kinni. Sääreotste lõhiku kummasegi nurka tehti nööpauk, millest tõmmati läbi sukapael. Pael ise seoti ümber sääre pükste sääreotste alt.

Jõukamad mehed kandsid seemisnahast leedripükse. 19. sajandi lõpus kandsid põlvpükse ainult vanemad mehed, kuna nooremad eelistasid pikki pükse.

Vatt

Lühike kuub õmmeldi pükstega samast kangast. Väikese püstkraega vatil oli selja taga kolm lahtist volti lippiKolme lipiga vatt kinnitati ees vasknööpidega.

Silmkoeline kampsun

Muhus oli laialt levinud silmkoeline kampsun. 1870.-80. aastatel oli nii naisel kui mehel must vikkelkirjadega kampsun nupiline vatt.  Sajandivahetusel hakati mehele kuduma kaheksanurkse motiivi – männakirjaga punakasoranži soesärki, tamsevalla vatti (oli eriti populaarne Tamse vallas).

Pikk-kuub

Pikk-kuub oli mehel ja naisel üldjoontes üsna sarnane. Mehe pikk-kuue rinnaesine oli rohkem kinni ja kaunistusteta. 19. sajandi II poolel hakkas Muhu mees kandma pealekuti hõlmadega laia kuube.

Vööd

Pealekuti hõlmadega laia kuue peale seoti peale lai pikitriibuline riideriba pussak.

Peakatted

Piduülikonna õige peakate oli kõvakübar lakk, mis oli pealt laieneva rummuga. Musta või tumepruuni kübara kaunistuseks oli värviline lakipael või –nöör. Kanti ka villasest lõngast silmkoelist ja üleskeeratud servaga sukkmütsi.

Poolkerakujuline talimüts karune üll tehti enamasti mustast lambanahast. Õmmeldi kokku kuuest siilust villaga seespool küljes. Parema ilmaga keerati äär väljapoole, külma ilmaga tõmmati üle kõrvade.

Sukad

Põlvpükste juurde kanti enamasti valgeid, mõnikord ka tumedaid sukki, mis ulatusid püksiotste alla. Kirikusukkadeks olid meestel uhked valged vikeldatud sukad, mis mille muster oli naistesukaga sarnane.

Mehed loobusid põlvini ulatuvatest sukkadest peale pikkade pükste kandmahakkamist.

Säärepaelad

Selleks, et sukad alla ei vajuks, seoti need 1-3 cm laiuste ja kuni 1,5 m pikkuste värviliste sukapaeltega kinni.

Jalanõud

Erinevalt Saaremaast, kus pidulikel juhtudel kanti kingi, olid Muhus levinumateks jalanõudeks pastlad. 19. sajandi lõpus hakati nende kõrval kandma säärsaapaid.

Ehted

Särgi krae kinnitati hõbedast või vasest vitssõlega. Vitssõleks nimetatakse kitsa, mitte üle 5mm laiuse rõnga kujulisi sõlgi, mille külge on kinnitatud sõlenõel. Vitssõlgede läbimõõt kõikus 1,5–3,2 cm vahel.

Sõrmused olid sel perioodil vits- ja harisõrmused, mis olid kasutusel peamiselt abielusõrmustena.

Koostajad

  • Maret Soorsk, Saaremaa Muuseum (2015)
  • Alliki Oidekivi, rahvarõivaste uurija (2020)

Allikad

  • Kaarma Melanie, Voolmaa Aino. Eesti rahvarõivad. Tallinn, 1981
  • Kirme, Kaalu 1986. Eesti sõled. Kirjastus Kunst.
  • Kirme, Kaalu 2000. Eesti hõbe. Kirjastus Kunst.
  • Manninen, Ilmari. Eesti rahvariiete ajalugu. Tartu, 1927.
  • Nigul, K., Voolmaa, A. (koost.) Eesti rahvarõivad. Tallinn, 1968.
  • Pink, Anu. Eesti silmuskudumine II. Sukad ja sokid. Saara Kirjastus, Türi, 2018
  • Rullingo, Ago. Muhumaa. Loodus aeg inimene. Tallinn, 2001.