Muhu naine

VANEMAD RÕIVAD

Muhu naise vanemate rõivaste all mõeldakse riietust, mida kanti 1870.-1880. aastateni. Selle komplekti kuulusid käised, särk, seelik, põll, vöö, peakatted, üleriided, kindad, säärekatted ja pastlad.

Särk

Kuni 19. sajandi lõpuni kandis Muhu naine linasest riidest poole sääreni ulatuvat särki. Kaelaava juures ja varrukasuudes olid püstkurrud, varrukapärades lappvoldid. Särgi allääres oli kitsas kirivöötehnikas kootud pael. Särgi mahamurtav krae ja õlarihmad tikiti (langiti) valge linase lõngaga. Hiljem lisandus krae tikandisse vähesel määral punast, musta, samblarohelist või roosat värvi. Varrukavärvlid langiti valge linase ja punase rootsipunase puuvillase lõngaga. Ka seal võis vähesel määral esineda musta. Tavaline oli männamotiiviga ornament, mille lisandusid mitmed muud lihtsamad geomeetrilised kujundid. Kraed ja rinnalõhikut ääristas kitsas valge siksakpael, krae ääres oli lisaks õmmeldud puuvillane poepits või heegelpits.

• Pikad särgid EVM E 95:50, EVM E 99:52
• Pikk särk kõlavööga JSM F 294:2

Käised

Veel 19. sajandi alguses kanti Muhus Põhja-Eesti ja Hiiumaaga sarnaseid käiseid. Selle iseloomulikuks jooneks oli lai võrkpits allääres, mis jäeti seeliku peale ja võis ulatuda kuni puusadeni. Kraeotsad, õlarihmad – täisnurksed riidetükid, mis õmmeldi särgi õla peale – ja mansetid varrukavärvlid kaunistati (roositi, langiti) madalpistes tikandigavalge linase niidiga. 19. sajandi keskpaigas kuulusid käised vaid pruudiülikonna juurde.

• Käised ERM 7974, ERM A 316:184, ERM A 316:196

Seelik

19. sajandi alguses oli levinud must üleni kurrutatud peente plisseetaoliste voltidega – seelik ümbrik, mille alumist äärt kaunistas pook. Seeliku esiosa jäeti põlle kohalt voltimata. Eriti piduliku ümbriku allääres oli punasest villasest riidest kaunistusriba tari,  mida ehtis helmestest kudrustest tikand. 19. sajandi keskel kuulus tariga seelik  nagu võrkpitsiga käisedki üksnes pruudi ülikonda.

19. sajandi keskel hakati tari asemel kangasse kuduma põikitriipe. Triibustiku kiutmaa värvides domineeris algul pruunikaspunane toon, mis sajandi keskpaigaks muutus erepunaseks.

Koos värvimuutusega tehti kiutmaa laiemaks ja lisaks punasele kooti sisse veel peened sinised, valged, mustad, kollase jt. jooned. Ümbriku alumisele punasele triibule tehti villase lõngaga ristpistes valged ja mustad männad – kirjutati silmad alla. Seeliku allääres oli männakirjaline männiline pook. Üldiselt kitsa siluetiga seelik oli lühike, ulatudes veidi allapoole põlvi.

• Ümbrikud ERM A 316:60, ERM A 253:20, ERM 7830

Põll

Vanem lipuline põll, rõhudega põll tõmmati üleni pappalusele ja kaunistati rikkalikult. Punasest, hiljem oranžist poekangast põll kaeti  kudrustest ja värvilisest klaasist torukujulistest piiprellidest rõngas- ja männamotiividest kompositsiooni ratastega. Põlle alumine osa eraldati ratastest ripatsite reaga. Sellest allapoole kinnitatud klaaspärlite, nööpide, prosside ja medaljonide vahel olevad kuljused ja rahad kõlisesid käies. Rõhudega põlle kanti nii tariga kui vanema alt põikitriibulise seeliku juures.

19. sajandi alguses tehti ka poolvillasest kangast pikitriibulist kiut- ehk alaspõlle. Selle triibustik oli enamvähem saranane seeliku kiutmaaga. Vanematel põlledel õmmeldi alläärde punasest kangast uuematel mustast kangast alane. Alasele tikiti (kirjutati) ristpistes männamotiivid, mida oli tavaliselt oli 5–7 tükki, punasel kangal must ja valge vaheldumisi, mustal kangal punane ja valge vaheldumisi. Tikitud on nii, et keskmine motiiv on valge. Kaunistuseks olid veel siksakpael vink, nööbid, piiprellid. Põll oli keskelt värvli juurest sile, külgedel volditud. Värvliks pandi kangas, millele õmmeldi peale kalasabakirjaline pael.

• Rõhudega põll ERM A 483:236, ERM 18772:2
• Põlle tikand punasel alasel ERM A 253:18
• Põlle tikand mustal alasel ERM A 509:5041

Vööd

19. sajandi lõpuni oli kasutusel kõlavöö öe, mis oli 1–1,5 cm lai ja kuni 15 m pikk. Madarapunane vöö muutus 19. sajandi keskel punaseks  ja 1880. aastatel oranžiks. Seda kanti nii pika särgi kui ka ümbriku peal.

Vöökiri silmad kooti musta lõngaga. Vöö keerutati ruiti kõvasti ümber keha.  Mähkimist alustati vasakult küljelt, kusjuures iga ülemise vöökorra alt jäi eelmise korra alumine äär 0,5 paistma. Vöö otsad peideti vöökordade alla.

• Kõlavööd ERM 7814, JSM _ 594 E 956
• Kõlavöö punutud otsaga ERM A 253:40

Peakatted

Tanu

Abielunaise vanem pidulik tanu oli valgest linasest riidest pappalusele tõmmatud ja eestvaates kaarekujuline kõrge arjutanu, kõrge valge tanu, õhtutanu. Valge tikandiga tanu all oli tume villane ristpistetikand – maal. Harjutanu hilisema variandi kiritanu valgele tikandile lisati vasklitreid,  punasest kalevist tärne, paelu ja piiprelle. Mõlemad tanud jäid lõpuks ainult pruudiülikonna osaks koos vanema särgi ja seelikutega.

• Tanud ERM 7960, ERM 7970, ERM 8043

Argitanu

19. sajandi keskpaigas oli argitanu väikese mütsikese suurune, olles sama pikk kui lai.  Tanu äärde kirjutati peamiselt tumepunasest, mustast ja sinisest lõngast tihe ääremuster, mis koosnes seitsmest mustrikorrast: luodus, laikord, pakud, ülemine laikord, suurkiri või silmad, vahekord, nkupiäd. Tanu eesmise otsa rahvapärane nimetus oli nott ja tagumisel perse.  Alates 19. sajandi keskpaigast hakkkas tanu järjest väiksemaks muutuma ja selle tagumist otsa hakati püsti ajama.

• Argianud ERM 2392, ERM A 290:348, ERM A 290:341

Kikk-kõrvamüts

Naise ja neiu  talvine peakate kikk-kõrumüts, kõruline müts oli punase või sinise põhjaga. Mütsi pöetud mustast lambanahast ääre otsad hoidsid kikki, millest tuli ka selle nimetus. Abielunaised kandsid kikk-kõrvamütsi all veel argitanu ja seda niimoodi, et vähemalt osa tikandist pidi paistma jääma. Tuulise või külma ilma korral seoti mütsi peale rätik.

• Kikk-kõrumüts ERM 7836

Ülerõivad

Vammus

Pikk-kuub vammus oli kuni 19. sajandi II pooleni naisel ja mehel üsna sarnane. Sajandi  I poolel õmmeldi see lambahallist või valgest kangast, hiljem mustast või tumepruunist. Vammus oli veidi taljes ja alt pisut laienev, selja- ning küljeõmbluse kohal olid sügavad voldid. Hõlmad tehti seljaosast pisut lühemad. Muhu vammusel oli iseloomulik kolmnurkne kuklalõige. Kaelaava äärde õmmeldi värvilised kaleviribad, rindade kohale õmmeldi punase ja valge lõngaga männamotiividega rinnakirjad. Kinnitati vöö kohalt haagiga.

• Naiste vammused ERM A 291:173, ERM A 780:64

Kasukas

Piduülikonna juurde kuulus uhke kurruline kasukas, ännaga kasukas. See õmmeldi valgest lambanahast, mille villaga pool jäeti sissepoole. Kasukas oli vöö kohalt läbilõigatud ja alumine osa änd ülevalt kurrutatud. Püstkrae kaelatagune kaunistati tavaliselt roosa siksak paelaga. Rinna kohale kinnitatud rinnalapp sai lisaks roosale siksak paelale peale veel värvilised klaasnööbid. Kasuka hõlmade servad, alumine äär ja varrukasuud kaunistati värvilise villase kanga, naharibade ja siksakpaelaga.

• Kasukad ERM A 603:54, ERM A 651:91

Kindad

Kindad ei olnud ainult külma eest kaitseks, vaid ka uhkuseasjad, mida pruudid kandsid laulatusel nii suvel kui talvel, kinnastes mindi lauakirikusse jne. Muhu vanemad labakindad olid valgepõhjalised ja tiheda mustriga randmel ning rombikujulise mustriga käeseljal. 1870. aastate paiku hakati kuduma sõrmkindaid, mis olid üleni sisse kootud tiheda mustriga.

• Labakindad ERM A 290:601/ab, ERM A 290:628/ab
• Sõrmkindad ERM A 290:625/ab, ERM A 290:638/ab

Jalakatted

Vanemad säärised seärised  – ilma pöiata põlvini ulatuvad säärekatted olid põikitriibulised. Algul musta- ja punase-, või pruunitriibulised taimedega värvitud lõngast; hiljem aniliinvärvide tulekul musta- ja oranžitriibulised. Sääriste peale tõmmati kapetad – poolsukad, mis ulatusid poolde säärde. Valge pöiaga kapeta sääre sisse kooti männakirjad, mille värvid muutusid mustast ja punasest või pruunist hilisema oranžini. Veel 1880. aastatel peeti sääriseid ja kapetaid sukkadest enamaks. Sääriste ja kapetate kõrval kanti ka valgeid vikkelsukki. 

• Säärised ERM A 290:799/ab, ERM A 290:800/ab
• Kapetad ERM A 290:781/ab, ERM A 681:37/ab
• Vikkelsukad AM _ 9433/a-b E 55/a-b

Säärepaelad

Selleks, et säärised ja sukad alla ei vajuks seoti need altpoolt põlvi 1–3 cm laiuste ja kuni 1,5 m pikkuste värviliste sukapaeltega kinni.

• Sukapaelad ERM 18923/ab, EVM E 99:44/ab

Jalatsid

Erinevalt Saaremaast kandis Muhu naine pastlaid. Kurrulised pastlad tehti tavaliselt parkimata veisenahast öötnahast ja kurrutati pealt. 

• Pastlad ERM 14234/ab

Ehted

Tavalisemateks eheteks olid kuue punase kiviga prees – kividega sõlg, millega särk kinnitati ja rinnale pandud kuhiksõlg – suur sõlg, kauss-sõlg. Preesi ja sõle vahel rippusid klaashelmestest keed. Ülemine prees võis olla suhteliselt suure läbimõõduga.

• Kividega prees ERM 8011
• Kuhiksõlg ERM 8001
• Helmed ERM 8055

UUEMAD RÕIVAD

Muhu naise uuemate rõivaste all mõeldakse riietust, mida kanti alates 1870.-1880. aastatest. Selle komplekti kuulusid särk, seelik, liistik, põll, vöö, peakatted, üleriided, ehted, kindad, sukad ja kingad.

Särk

Senine pikk linane särk õmmeldi nii lühike, et ulatus parajasti seelikuvärvli alla. Materjalina hakati linase kodukootud kanga kõrval kasutama ka poest ostetud linast või puuvillast kangast. Madalpistes tikkimine asendus ristpistes tikkimisega, hiljem tuli juurde veel masintikand. Rinnalapp tehti järjest laiem ja mahapööratav krae asendus sajandivahetuseks püstkraega.

Tikandi ornament muutus. Geomeetriliste motiivide kõrvale tikiti ka stiliseeritud lilli ja linde, tikand oli värvilisem. Rinnalapile hakati tikkima nimetähti ja aastaarve. Särke kaunistati mitmevärvilise heegelpitsiga, lisaks kasutati veel poepitsi, ilunööpe, värvilisi siksak paelu. Rohkesti kasutati pobipaela – erinevat värvi villast, umbes 1 cm laiust paela, mis kindla rütmi tagant kinni seotud, moodustades omapärase vööndi. Krae ja varrukavärvlite katteks oli tikandi asemel kasutatud ka ostetud laia kirjut pesupaela.

• Ristpistetikandiga ja püstkraega särk ERM A 1020:11
• Kirju pesupaelaga kaunistatud särk ERM A 554:39
• Masintikandiga särk JSM _ 372 E 215

Seelik

Mustapõhjaline ümbrik kadus suhteliselt kiiresti 1880. aastatel. Selle asemele tuli pikitriibuline seelik kiutud siilik. See oli ümbrikust veidi pikem ja siluetilt kaharam, sest pikitriibulist seelikut ei kurrutatud enam üleni vaid ainult värvli juurest.

Põhilise kandmisaja lõpuni 1930. aastatel vahetus seeliku värv mitu korda. Algul oli see punakasoranž, mille sisse kooti harvad peenikesed mustad, rohelised, lillad ja punased triibud. 20. sajandi alguses muutus oranž värv algsest heledamaks minnes enne Esimest maailmasõda üle munarebukollaseks. Esimese maailmasõja ajal tehti miinikollast kangast. Selleks kasutati värvimisel meremiinidest saadud lõhkeainet. 1930. aastatel oli seelik hele sidrunikollane.

Koos värviga muutus ka seeliku triibustik ja alumise ääre kaunistus. Peenikeste lihttriipude asemel hakati kuduma koekirjalisi kiritriipe. Kollase seeliku laiematele triipudele tikiti lisaks lillemotiive. Esimestele pikitriibulistele seelikutele kinnitati alla pook ja veel poepaelad, pits ning litrid. Vanemad poogad olid sissekootud mustriga ja kitsamad. Uuemad olid ühevärvilised, millele tehti värviliste villaste lõngadega lilltikand. Algul oli lilltikand lihtne, stiliseeritud, hiljem järjest naturalistlikum.

Pärast I Maailmasõda õmmeldi pooga asemele seeliku alla värviline villasest riidest kant langitud ai, mis kaunistati tikitud naturalistliku lillornamendi ja litritega.

• Seelikud ERM 4818, ERM A 358:128, ERM A 447:239, ERM A 569:15, ERM A 633:3

Vöö

Kõlavöö asemele tuli 19. sajandi lõpus  läikivast nahast rihm – iilerihm. Sellel oli silmapaistvalt uhke vaskpannal lukk, mis oli kaunistatud  graveeringute ja mõnikord värviliste klaassilmadega.

• Vöö ERM A 621:221

Argitanu

Enam-vähem praeguse kuju omandas argitanu 19. sajandi lõpus. Senise tiheda ääretikandi asemel õmmeldi tanu äärde oranž villase riide riba, millele tikiti hõre geomeetriline muster. Sageli kasutati tikandi tegemiseks õmblusmasinat. Tikkima hakati ka tanu pealaele päisele. 20. sajandi alguses lisandusid tikandisse ristpistes taime- ja linnufiguurid. Esimese maailmasõja ajaks olid kunagised mütsikesed muutunud üleni lillkirjaga kaetud väikeseks paadikujuliseks kikkis tanukeseks. Koos kollase seelikuga tehti ka tanu äär kollasest villasest riidest või satäänist, millele lilled tikiti siidlõngaga. Lisaks kasutati veel poepaelu, litreid ja pitsi. 

• Argitanud ERM HM E 511, ERM A 634:70, ERM A 264:5, ERM A 282:150, ERM A 509:3851

Liistik

Liistik oli lühike vestitaoline pihakate, mis moodustas seelikuga komplekti ja oli Saaremaal erinevalt Muhust oluline pidurõiva osa. Muhus tuli abuvest moodi alles 19. sajandi lõpus ja see tehti värvilistest villastest lõngadest.

• Liistikud ERM A 1020:214, JSM _ 643 E 1137
• Abuvestid ERM HM E 282, ERM A 651:34, JSM _ 367 E 210, ERM A 651:42

Põll

Oranžipõhjalise seeliku juurde tehti tavaliselt samast kangast põll. Põlletriibustik muutus koos seelikutriibustikuga - punane põhivärv asendus oranžiga ja triibud ei olnud enam nii ühelaiused kui varem. Põlle alane tehti enamasti mustast kangast, millele ristpistes tikitakse männamotiivid. Motiivid muutuvad keerulisemaks. Põhivärv on oranž ja valge, aga lisanduvad ka punane, roheline, sinine, roosa jm värvid, mis tikandipinda elavdavad. Tikitud osa kaunistati siksakpaeltega, sellest allpool oli piiprellide ja nööpidega kitsas vöönd. Põlle alane vooderdati papiga, et kaunistused hästi silma paistaksid.

Sajandivahetusel hakati tegema ühevärvilisest või kirjust puuvillasest kangast põlle, millele õmmeldi jätkuvalt alla papile tõmmatud alane. Ristpistes tikitud ornament muutus hõredamaks, männamotiividele lisaks hakati kasutama ka muid geomeetrilisi motiive, tikandi vahele lisati piiprelle ja nööpe. Tikitud osa kaunistati poepitsi ja -paeltega, põlle allääres oli käsitsi heegeldatud mitmevärviline pits.

20. sajandi alguse põlled õmmeldi kas ühevärvilisest või kirjust puuvillasest ehk siidkangast ja sageli ilma alaseta. Tavalisemaks kaunistuseks oli äärepits või tikand.

Lisaks kangast põlledele kanti muhus ka heegeldatud põlli. Need olid tehtud villasest lõngast, mitmevärvilised lillemotiivid kohe sisse heegeldatud või olid motiivid eraldi heegeldatud ja põllele õmmeldud.

Valged heegeldatud põlled tehti rikkalike mustritega, sageli olid põhiosa ja alane eraldi heegeldatud.

• Seelikukangast põlled ERM A 509:4842, ERM A 1020:190
• Puuvillasest kangast põlled ERM A 509:4848, ERM A 681:95
• 20. saj alguse põlled ERM A 290:408, ERM A 1020:189, JSM _ 578 E 873
• Heegeldatud põlled HM _ 1956 E, ERM A 1032:40, JSM _ 490 E 524, SM _ 10332:14 T

Ülerõivad

Vatt-kampsun, villasärk, nipiga vatt  tuli rahvarõivastesse üheaegselt liistikuga. See oli tavaliselt valgest, mustast või punasest lõngast nupilises koes kampsun (vatt), mille seljaosa alumine äär oli kolmnurkne. Uuemal ajal kasutati ka sinist või rohelist lõnga. Vati vöökohal ja õlgadel olid kaunistuseks kootud keerukorrad. Kaeluse kant ning rinnaesine lapp olid sageli oranžist või roosast villasest riidest. Kaunistati tikandi, värvilise kandi ja siksakpaelaga, nööpide, paelte ning pitsiga. Vati varrukaotsad võisid olla erinevad: värvilisest villasest kangast, kaunistatud ristpiste- või lilltikandiga; heegeldatud või kootud.

Pikk-kuube (vammust) ja kasukat kanti kohati kuni Esimese maailmasõja alguseni.

• Vatid AM _ 16374 E 1360, ERM A 634:90, JSM _ 566 E 792, JSM _ 643 E 1135

Sukad

Sääriste ja kapetate asemele tulid sajandivahetusel kasutusele pikad sukad. Kooti nii valgeid vikkelsukki üleväät sukki, kui mustrilisi. Sajandialguse sukamuster oli põikitriibuline, geomeetriliste motiividega, sagedasti kasutati tumepunast, oranži ja roosat värvi. Aegamööda tuli sukamustrisse taim- ja loomaoranmenti. Esimese maailmasõja ajal hakati kuduma ühevärvilisi sukki, millele tikiti lopsakas värviline lillemuster. Et sukad alla ei vajuks seoti need altpoolt põlvi 1-3 cm laiuste ja kuni 1,5 m pikkuste värviliste sukapaeltega kinni.

• Vikkelsukad ERM A 681:36/ab
• Värvilised sukad ERM A 1020:209/ab
• Värvilised tikitud sukad ERM A 681:159/ab

Jalatsid

Pastelde asemel hakati piduliku jalanõuna kandma kõrge ja hoolikalt kaunistatud jalapealse lapiga lappkingi. Esimese maailmasõja eel hakati Muhus valmistama pätte, mille pealsed tehti villasest riidest ja tallad pargitud nahast. Algul kaunistati need ristpistes ornamendiga, hiljem uhke madalpistes lilltikandiga.

• Lapiga kingad ERM A 1020:91/ab
• Ristpistetikandiga pätid ERM A 852:46/ab
• Lilltikandiga pätid ERM A 308:5/ab, ERM A 1010:64/ab

Kindad

Kanti endiselt valgeid vikkelkindaid. 19. sajandi lõpus hakati kuduma peenemustrilisi sõrmkindaid, kus musta kõrval oli enamasti kas oranž, roosa, sinine või muu värv. Lisaks kootud randmeosale võis kindaranne olla ka kinnissilmustega heegeldatud. Analoogiliselt sukamustri muutumisega, hakati  ka kindamustrisse sissekuduma lille-, linnu- ja loomamotiive, sealjuures kasutati kinda põhivärvina tumepunast, rohelist, sinist või roosat lõnga.

• Valged vikeldatud kindad ERM A 509:3216/ab
• Mustrilised kindad mustal põhjal ERM A 509:3107/ab
• Värvilised mustrilised kindad ERM A 509:2720/ab, ERM A 509:3100/ab, ERM A 621:217/ab, ERM A 621:218/ab

Ehted

Tavalisemateks eheteks olid kuue punase kiviga prees – kividega sõlg, millega särk kinnitati ja rinnale pandud kuhiksõlg – suur sõlg, kauss-sõlg. Erinevalt mandrist oli Muhu ülemine prees suhteliselt suure läbimõõduga. Preesi ja sõle vahel rippusid rikkalikud klaashelmestest keed.

• Prees ERM 18884
• Kuhiksõlg ERM A 316:466
• Helmed ERM A 566:60

Koostajad

• Maret Soorsk, Saaremaa Muuseum (2015)
• Alliki Oidekivi, rahvarõivaste uurija (2020)

Allikad

• Kaarma Melanie, Voolmaa Aino. Eesti rahvarõivad. Tallinn, 1981.
• Kirme, Kaalu 1986. Eesti sõled. Kirjastus Kunst.
• Kirme, Kaalu 2000. Eesti hõbe. Kirjastus Kunst.
• Kurrik, Helmi. Eesti rahvarõivad. Tartu, 1938.
• Manninen, Ilmari. Eesti rahvariiete ajalugu. Tartu, 1927.
• Rullingo, Ago. Muhumaa. Loodus. Aeg. Inimene. Tallinn, 2001.
• Soorsk, Maret. Saare maakonna rahvarõivad. Kuressaare, 2008.