Mustjala naine

Mustjala naise pidulik kostüüm koosnes järgmistest osadest: särk, seelik, liistik, põll, lahttasku, vöö, peakatted ja rätik, vammus, pikk-kuub, ehted, kindad, sukad ja kingad.

Särk

Alussärk

Lihtne ja kaunistusteta argipäevane särk õmmeldi pleegitamata jämedamast linasest riidest. Särk oli sirge lõikega, kolmveerand pikkusega varrukad olid otsaõmmeldud. Särgil oli püstkrae, kinniseks oli valge nööp või/ja nöör ehk sõldus. Särk ulatus ülevalpool põlvi ja oli kaunistusteta. Vahel võis olla ette tikitud tume-sinised ristid ja kastid.

Lahtkrae

Mustjalas oli levinud lahtkrae altskrae, kaelus, mis õmmeldi jämedamast riidest kraealumisest ja peenemast riidest mahapööratavast kraeosast. Kraed ääristas lai niplispits. Lahtkraed üksinda oli mugavam pesta ja seda võis ükskõik millise särgiga kanda. Lahtvarrukad käetulped ulatusid poole õlavarreni ja seoti kinni palistuse ääres oleva paelaga. Neid kanti kampsuni all nii, et kaunistatud värvel jäi varrukasuust paistma.

Pidulik särk

Piduliku riietuse juures tõmmati selle peale lühike särgipiht käised, mis õmmeldi peenemast ja hästi valgeks pleegitatud linasest kangast. Et riie ilusasti läikima jääks hõõruti seda seakihvaga. Kaelakaar ja varrukasuu kurrutati, varrukapära seati kitsastesse lappvoltidesse. Eest kinnitati pidulikul puhul 3 hõbesõlega, iga-päevaselt kasutati ühte sõlge.

Lai, kuni õlgadeni ulatuv krae ääristati laia valge niplispitsiga. Ratastest või kassikäppadest  mustriga pits tehti niiskeks, hõõruti näiteks pudeliga läikima ja pandi ahju kuivama, et pits oleks läikiv ja kõva. Samamoodi tehti ka krae ja mansettide varrukavärvlite valgest linasest lõngast väga peene ja tiheda tikandiga, et see oleks valgel kangal selgemalt nähtav. Mansettidele õmmeldi külge tupsid – umbes
kämblalaiune tihedalt kroogitud pits, hiljem riidest sats, mis langes kaharalt käeseljale.

• Pidulik särk ERM A 16621
• Lahtkrae ERM A 1020:16

Seelik

Mustjala vanem seelik kirikuub õmmeldi tavaliselt neljast laiast – kanga tükist, mis võrdus seeliku
pikkusega. Värvlist alla oli kuub pruun 30-40 cm, värvitud madaraga. Edasi tulid laiad valged põikitriibud viirad. Need koondusid kolme laiemasse tumeda südamega valgesse vööti ja hõlmasid kuni poole seeliku pinnast. Õige valge värvi saamiseks segati siin lambavilla sisse veel kitsevilla. Peale valge olid värvideks kasutusel veel roheline ja sinine.

Seelikut kutsusti ka valgeks seelikuks. Allaäärde kooti sisse kitsas triip mustrit: sinine-valge ruudulist mustriosa kutsuti ai. Aist allapoole jäi seelikuriba, mis keerati ümber linasest valmistatud nööri, nii moodustas vasakule poole kuue alla kõva toot (see riba oli 4 cm lai). Või pandi nööri asemel kadakaniinid, et seeliku alläär laiali seisaks ja oleks kange.

Seeliku värvel oli valmistatud seelikuriidest ning oli värvilt madarapunane ja käis vasakult kinni ühe enda-tehtud traadist haagiga. Värvli alt oli seelik kroogitud.  Seelik ulatus nii kaugele, et sääremari jäi seeliku alla.  Selle juurde kanti kirivööd mis oli üleni punane, keerati mitu korda ümber keha, otsad peideti vöö alla.

Selle seeliku juurde kanti madarapunast või punast abu ja raamtanu.

19. sajandi keskel tulid moodi pikitriibulised kiutkuued. Pikitriibuline seelik kiutkuub, küütkuub, kurduskuub valmistati ühest laiast – ühest kanga tükist, mille laius võrdus seeliku pikkusega.

Triibud olid ühelaiused: punane, must ja roheline. Seeliku alläärde põimiti mustast lõngast lai peal (mida musttükiks kutsuti), et takistada allääre kulumist, seespool oli linasest lihtne hall vastane. Seeliku ülemises osas olid tihedad püstkurrud, kuid ees kõhul oli riba kurrutamata. Korraga kanti kahte kuube. Alumine oli väiksem ja vanem ning seelikul võisid linased lõimed näha olla, sest selle kangast ei löödud nii kõvasti kokku. Kuub oli kas püst- või lamekurdudes. Viimased tulid hiljem. Seelik oli pikem kui vanem seelik.

Raske seeliku ülalhoidmise kergendamiseks kasutati trakse. Tavaliselt olid need kalarookirjalised tugevad villased paelad kalandiraksid, mis käisid üle õlgade ja ristusid seljal.

• Vanem seelik ERM A 5133
• Pikitriibuline seelik ERM A 652:56

Vöö

Kirivöö

Levinud oli kirivöö, mis pidi ulatuma 2-3 korda ümber keha. Mustjala vöö oli võrdlemisi lai, kuni
6,5 cm. Tavaliselt valgepõhjalise vöö muster kiri kooti sisse kas punase või mustaga, kõrvalvärvidena kasutati rohelist ja sinist.

Mähiti nii et, seeliku- ja põllevärvel, põlle- ja lahttasku paelad jäid vöö alla. Vöökorrad mähiti kõik
üksteise peale, paistma jäi ainult pealmine kord. Vöö ots pisteti vöökordade alla.

• Kirivöö ERM A 16692

Peakatted

Rätik

Mustjalas kanti ülgadel, kampsuni peal või ka kasuka peal väikest punast kootud kolmnurkset ja narmastega ääristatud rätti leekrätti.

Leekrätik ERM A 12143

Tanu

Abielunaise pidulik peakate oli tanu. Mustjala tanu oli eestvaates trapetsikujuliselt murtud ja Saaremaal kõrgeim, kuni 25 cm. Vormilt ühesugust tanu kaunistati põhiliselt kahel erineval viisil. Nõelatanu kiri koosnes kolmest osast: ülemisest ja alumisest geomeetrilisest äärekirjast ja laiast keskmisest stiliseeritud
lillkirjast. Allääres oli kitsas niplispits. Tikiti ristpistes, millest tuligi tanu nimetus – ristpiste rahvapärane nimetus oli nõelatagant piste.

Raamitanul oli keskmise tikitud kirja asemel punasest kalevist aplikatsioonid kaluka lapid, millele õmmeldi veel täht peale. Mõlema kaunistamisviisi puhul oli valdav punane toon.

• Nõelatanu ERM A 12220
• Raamtanu ERM A 12137

Kootud müts

Varrastel kootud tuttmüts nolkmüts, kirimüts oli alt laiem seatud äärega ja ülespoole ühtlaselt teravneva sopiga. Sopi otsas oli tutt. Mustjala vanemad tuttmütsid olid  valge-, hilisemad sinise- või mustapõhjalised. Erinevalt teistest kihelkondadest kandnud Mustjalas ka naised valget tuttmütsi. Tavaliselt kolm mustrivööti olid punased ja ühelaiused. Tuttmütsi juures eristas abielunaist tüdrukust selle kandmise viis: abielunaine  seadis sopi paremale, tüdruk vasakule õlale.

• Kootud müts ERM A 290:261

Üll

Ülle kandsid nii abielunaised kui tüdrukud. Sariküll oli talvine peakate, mille nimetus tuli mütsi oma-pärastest sarvedest. Sarved ja mütsi äär puhk valmistati pügatud mustast tallenahast. Nende polsterdamiseks kasutati õlgi ja takkusid. Kahe nukiga lagipealne õmmeldi punasest kalevist. Voodriks pesaks oli harilikult valge lambanahk. Mustjalas käändusid sarved pealael otsapidi kokku, nii et võta teibaga ja viska metsa.

Hilisemal ajal jäid üllid peamiselt pruudi peakatteks ja nendega joosti marti ning tehti muid lolluseid.

• Sariküll ERM A 12153

Põll

Vanemad põlled õmmeldi kodukootud valgest linasest kangast. Kaunistati valge tiheda ristpistes tikandi
ja niplispitsiga allääres, mille otsad pöörati külgedel üles. Ajapikku muutus materjalikasutus mitme-kesisemaks, moodi läks mustriline sits, mida kaunistati poepitsi ja mitmesuguste paeltega.

• Kirju põll ERM A 12305
• Kirju põll ERM A 292:60
• Valge põll ERM A 290:406

Liistik

Liistik oli lühike vestitaoline pihakate, mis moodustas seelikuga komplekti. 19 sajandi alguses oli Mustjala abu vastavalt seelikule madarapunane. Sarnanes lõikelt ilma õlaõmbluseta Ida-Saaremaa liistikule, mille seljatagune ja õlapealsed lõigati välja ühest tükist. Õlapealsed õmmeldi ees rinnal hõlmade külge. Rinnaavaus kanditi punase, alumine äär punase või kollase kandiga. Ümber rinnaavause õmmeldi veel 2-3 kardpaela.
Olenevalt nende arvust oli abu vastavalt kas kahes kardas või kolmes kardas. Abu hõlmadele õmmeldi mitut värvi paelu, tehti ilupisteid.      

Mustjala liistiku kõige uhkemaks ehteks olid malid – rattakujulised aasadega tinanaastud. Siin olid need suuremad ja kinnitati abule ka rohkem paare, kui mujal Saaremaal. Abu kinnitati ainult alt haakidega, et hõlmanurgad abunukid  rohkem õieli hoiaksid.

Kiudukuuega kanti musti või punaseid abusid. Rinna ees oli mõlemas servas tumepunane riba mille otsas oli risti kardpael. Ja paela all oli 4 tinamali (kodus tehtud). Kaela ümber ja allääres oli tumepunane veeretis.  Punase paela ääres oli sinine ja roheline  5 mm laiune siidiriba mis oli õmmeldud sinka-vonka. Abu lõige oli nii, et seljataga oli üks tükk, külgedel teised. Eest olid hõlmad aakritega kinni. Hiljem ena liistikut ei kantud, särgi peal kanti hoopis kampsunit.

• Vanem liistik ERM A 292:49
• Liistik pikitriibulise seeliku juurde ERM A 5225

Kampsun

Kampsun abukäised õmmeldi lambapruunist villasest riidest tüssist ja ulatus allapoole vööd. Avara kuue hõlmad ja seljatükk olid allapoole laienevad. Umbes abaluude kohalt algas sügav volt ja kummalgi puusal oli veel üks madal volt ehk küljed olid sisse löödud. V-kujuline kaelus ja hõlmad kuni vöökohani kanditi
punase kaleviga. Kampsunil voodrit ei olnud.

• Abukäised ERM A 12176

Ülerõivad

Pikk-kuub

Mustjala naise pikk-kuub, meeste kuub õmmeldi lambapruunist villasest tüssist. Keset selga langeva
voldiga kuub oli ilma kraeta. V-kujuline rinaavaus ja hõlmad kuni vöökohani kanditi punase kaleviga. Erinevalt kampsunist olid pikk-kuuel haakide kinnituskohal kummalgi hõlmal väike värvilistest riidelappidest kaunistus, mille peale kinnitati mali.

• Pikk-kuued ERM A 12214, ERM A 509:2161

Kasukas

Nagu mujal Saaremaal, nii ka Mustjala khk kanti talviti kasukat. Kui ilm oli kuiv, kanti ainult kasukat, vihmaga võeti peale pikkkuub. Kui kasukas määrdus, aeti vikatiga kõnts maha ja valgendati kriidiga üle.

• Kasukas ERM A 12216

Sukad

Kaetud sääred olid üheks abielunaise tunnuseks. Varasemad jalakatted säärised sukavarred, mille peale tõmmati lühikesed sokid kapetad, olid kasutusel veel 20. sajandi alguseski. Sukad olid Mustjalas 19. sajandil Lääne-Saaremaale omaselt punased. Kuid nende kõrval kanti ka kirjatud valgeid sukki, mille sääre muster pidi seeliku alt välja paistma. 

Sukad ulatusid põlvini või pisut üle. Et need alla ei vajuks seoti sukad altpoolt põlvi 1-3 cm laiuste ja kuni 1,5 m pikkuste värviliste sukapaeltega kinni.

• Valged sukad ERM A 290:772

Jalatsid

19. sajandi keskel kanti Saaremaale tüüpilisi traadiga allaõmmeldud taldadega raadiga kingi, millel olid madalad rautatud puukontsad. Nende kodus valmistatud loomanahast pealsetega kingade iseloomulikuks jooneks olid koos kannaosaga lõigatud kõrvad, mis seoti jala peal nööri või naharibaga kokku. Mustjala raudas- ehk tulelukkukingadel olid lisaks kontsale ka tallad rautatud. Nende kõrval tehti ka tipskorkiskingi, mille konts kork oli peaaegu keset talda. 19. sajandi II poolel olid pidukingadeks raadiga kingadele üld-kujult sarnased nakikingad, mille tallad löödi alla tikkudega.

Kindad

Kindad ei olnud ainult külma eest kaitsjad, vaid ka uhkuseasjad, mida pruudid kandsid laulatusel nii suvel kui talvel, kinnastes mindi lauakirikusse jne. Labakindad raid– ehk kottkindad  kooti varasemal ajal ühevärvilised, hiljem mustrilised. Kudumisoskuse arenedes hakati tegema sõrmkindaid, mis sarnanesid mustrilistele labakinnastele. Mustjala naise kindad olid teistest uhkemad. Valgepõhjaliste sõrmkinnaste pikad pärad lõppesid värviliste narmastega. Muster kiri kooti sisse kolme vöödina, sõrmeotsad tehti värvilised. Nendega koos tehti ka laia päraga valgeid vikeldatud kindaid.

• Sõrmkinnas ERM A 316:120

Kotid

Lahttasku

Rahvarõivad olid sageli ilma taskuteta. Selle asemel kasutati lahttaskut. Mustjalas Lääne-Saaremaale omaselt tehti uhkeid taskuid, mis seoti paremale puusale. Neid kaunistati helmeste kudruste, värvilisest klaasist torukujuliste piiprellide, aplikatsioonide, paelte ja tikandiga, sageli erinevaid kaunistamisviise oma-vahel kombineerides. Vööle kinnitamiseks kasutati palmitsetud, kootud või taskukandist tehtud paelu.

Ehted

Lühikesed kurguhelmed olid igapäevaseks kandmiseks ja neid oli tihti mitu rida ümber kaela. Pidulikum helmekee oli pikem ja koosnes samuti mitmest värvilisest helmereast. Klaasist helmeste vahele pandi kaunistuseks villasest kalevist lõigatud riidetükke.

Saaremaa tüüpi kuhiksõlg (sõlus) oli suhteliselt väike (läbimõõt 2–4 cm) ja kaunistatud lihtsa graveeritud geomeetrilise või stiliseeeritud taimeväädi-ornamendiga. Saaremaa väikestel kuhiksõlgedel ei olnud suu- ega välisserva vitsa. Väikseid sõlgi kanti mitu tükki (2–4) ühekorraga. Sõled paigutati nii, et allpool olid veidi suuremad, nende kohal aga väiksemad sõled. Arvatavasti on Saaremaa omanäolised kuhiksõled kohapeal valmistatud. Tunti ka südamekujulisi sõlgi (aga vähem kui Sõrves).

Sõrmedes kanti hõbedast ja vasest sõrmuseid. Hõbesõrmust pigem pidulikul puhul ja see oli enamasti laulatus- või kihlasõrmus. 18.-19. sajandi peamised talurahva sõrmusetüübid üle Eesti olid vitssõrmus, plaadiga sõrmus ja harisõrmus.

• Helmed ERM A 316:423, ERM A 316:420
• Kuhiksõled ERM A 316:497, ERM A 316:489

Koostajad

• Mareli Rannap, Saaremaa rahvarõiva nõuandekoda (2020)
• Maret Soorsk, Saaremaa Muuseum (2015)
• Jana Reidla, etnoloog (ehted, 2015)

Allikad

• Kaarma Melanie, Voolmaa Aino. Eesti rahvarõivad. Tallinn, 1981.
• Kirme, Kaalu 1986. Eesti sõled. Kirjastus Kunst.
• Kirme, Kaalu 2000. Eesti hõbe. Kirjastus Kunst.
• Kurrik, Helmi. Eesti rahvarõivad. Tartu, 1938.
• ERM EA 2 – Lemberg, K. Mutstjala, 1920.
• Manninen, Ilmari. Eesti rahvariiete ajalugu. Tartu, 1927.
• ERM EA 50 – Pütsep, Liidia. Kihelkonna, Kärla, Mustjala, 1949.
• Soorsk, Maret. Saare maakonna rahvarõivad. Kuressaare, 2008.
• Värv, Ellen. Kuidas saare maanaised 19. sajandil riides käisid. – Saaremaa
• Muuseum.Kaheaastaraamat 2003-2004. Kuressaare, 2005, lk. 133-168.