Särk

Hiiumaa meeste riietuse üks põhiosa oli linane särk. Kuna meeste särke 19. sajandist on väga vähe säilinud, tuleb toetuda mälestustele, fotodele ja hilisematele järeltehtud näidetele.

Särk oli sirge lõikega, pikkade varrukatega, kas mahamurtud või väikese püstkraega. Pidulike särkide krael ja varrukaotstes on olnud värvilist tikandit, kuid sagedamini kasutati kaunistuseks linasest niidist tikkeridu või sämpusid, samuti lihtpilu (aävits).

Eest oli särk sügavalt lahti. Nad pandi vajadusel eest kinni kas vitssõle või paeltega, mida on samuti sölugesteks kutsutud. Särkide eeskuju võidi mõnel juhul saada ka Venemaalt, kus sõdurite või nekrutitena meestel sagedamini viibida tuli.

Püksid

Mehed kandsid 19. sajandi keskpaigani jalas poolpikki pükse, mida kutsuti kintspüksteks. Talvised püksid õmmeldi mustjaspruunist või punakaspruunist koduskootud toimsest villasest kangast. . Neid kaunistati mõne vaskse nööbiga sääre otstes. Enamasti on püksisäärte otstes aga vastakuti augud, mida sai kasutada nii nööri või kaksinööpide panemiseks, aga ka sukapaelte kinnitamiseks. Üksikjuhtudel on teada ka hallist kangast pükste kandmist.

Suvised tööpüksid valmistati takusest, pidulikumad ka paremast linasest riidest. Pükste kinnitus vöökohalt võis samuti olla nii paelte, nööpide kui pööraga. Väidetavalt olid Käinas levinud rohkem nööpidega püksid, Emmastes aga paeltega. 19. sajandi 70. aastatel hakkasid järjest enam moodi tulema pikad püksid ja kintspüksid jäid pigem vanemate meeste koduse riietuse osaks.

Vatt

Särgi ja pükste peal kanti enamasti tugevalt vanutatud toimselt kootud villasest mustjas- või punakaspruunist kangast lühikest vatti, millel oli palju erinevaid nimesid (jäku, raudkampsun, kampsol jms). Enamasti oli tegu poolpika püstkraega kuuega, millel ees 1-2 rida vaskseid nööpe. 19. sajandi keskel hakkas meeste riietusse ilmuma ka kuuealune vest, mis oli samuti ühe-kahe nööbireaga. Vestid olid suuremalt jaolt sinised või pruunid, kuid Reigist on teada ka naiste rahvariide seelikukanga või muu triibulise kanga kasutamist.

Silmkoeline kampsun

Kuue all või särgi peal üksinda kanti ka villasest lõngast kootud kampsuneid ehk vildseid särke. Need olid ühevärvilised, tavaliselt tumesinisest, hallist või pruunist lõngast valmistatud. Rinnaesist hoidsid soojana ka varrastel kootud maniskilaadsed esilapiga kraed, mida mõnel pool puslatiks kutsuti. Sajandi lõpus on neid ilmselt juba väikeste käsikudumismasinatega tehtud.

Pikk-kuub

Piduliku pealisriidena ja muidu külmal ajal kandsid mehed pikka põlvini, mõnikord poolde säärde ulatuvat kuube ehk suurjäkut. See õmmeldi samuti toimsest mustjaspruunist või punakaspruunist kodukootud kangast nagu raudkampsun. Kinnituseks kasutati vöö kohal ühte haaki, kuigi hõlm oli pikalt kaunistatud vasksete või tinast nööpidega. Mõnel kuuel on hõlmad värvilise riidega kanditud ja krae mahamurtud. Aegapidi arenesid neist hilisemat mantlit meenutavad kehakatted. Pikk-kuubede peal kanti kas vaskdetailidega nahkrihma või võrkvööd.

Jalanõud

Meeste pidulike jalanõude hulka võib arvata nii allaõmmeldud tallaga nahkkingad (hiiu ranti kingad) kui saapad. Kintspükstega oli vajalik ka sukkade (põlvsukkade) kandmine. Sukad olid villased, värvilt hallid, sinised või pruunid. Püksisäär ulatus suka peale ja seoti paelaga kinni. Tupsud jäeti külgedele rippuma. Paar tolli sukast jäeti püksisääre ja saapasääre vahelt nähtavale, see oli moodne.

Peakatted

Mehed kandsid peas erisuguseid mütse. Pidulikul puhul oli eelistatuim kõvakübaralaadne kaap ehk lakk. Peale selle olid kasutusel kootud tuttmütsid nimedega käkkmüts või nunnmüts. Suvel võidi kanda nokkmütsi (ulaga või notiga müts) või eri värvi siiludest murumütsi.

Ehted

Väga levinud sõletüüp Hiiumaal oli vitssõlg- kitsa, mitte üle 5mm laiuse rõnga kujuline sõlg, mille külge oli kinnitatud sõlenõel. Vitssõlgede läbimõõt kõikus 1,5-3,2cm vahel.

Varasemad vitssõled olid valdavalt vasesulameist, teinekord ka dekoreeritud kaarega, täpikeste või nöörornamendiga. Harvem esines sõlgi, millel tilguti poolitab dekoori kaheks. Hilisemad vitssõled valmistati hõbedast, 19. sajandil lisandus ka uushõbeda kasutamine. Vitssõlgede peamiseks valmistuskeskuseks oli Tallinn. Tallinnas valmistatud vitssõled olid äärmiselt lihtsad, polnud märgata ka erinevusi meistrite vahel.

Lihtsakoelisi vitssõlgi valmistati hulgaliselt ka külaseppade poolt. Vitssõlg oli levinud just tarbeesemena ja sellisena püsis meesterõiva kinnitina- mõnel pool nimetatud ka meeste sõleks.

Sõrmustena kanti peamiselt vits- ja harisõrmuseid, mis olid nii meeste kui naiste ehted ja kasutusel abielusõrmustena.

Koostajad

Helgi Põllo, etnograaf ja ajaloolane (2015)
Lembe Maria Sihvre, rahvarõivaste uurija (ehted, 2020)

Allikad

Kirme, Kaalu 1986. Eesti sõled. Kirjastus Kunst.
Kirme, Kaalu 2000. Eesti hõbe. Kirjastus Kunst.

Pühalepa mees