Pühalepa naine

Särk (juppsärk, kurdussärk)

Pühalepas oli särgist rääkides tegemist nö ihusärgi või alussärgiga, mida kanti enamasti  talvel. Argipäeviti oli selleks nö juppsärk ehk varrukateta ja keskosast läbilõike ning  kurrutuseta lühem linane ihukate. Uhkem ihusärk õmmeldi aga valgest   toimsest või ka labasest linasest riidest ja oma lõikelt meenutas see villast seelikut. Särgil oli nööbitav pihaosa ja vöökohast  kroogitud  alumine osa. Ihusärgi  pikkus pidi olema selline, et see küidu kuue ehk villase seeliku alt välja ei paistaks. Sellist pihaosaga aluskuube kanti enamasti kirikusse minnes.   Seesama ihusärk võis suviste tööde juures olla ka ainukeseks  ja peamiseks kehakatteks.  Paremini kurrutatuna ja koos käiste ja põllega kandes asendas see talvine alusriie suvisel ajal   seelikut ja kandis nime kurdussärk. Pühalepas  ei ole selle suvise kurdussärgi kandmine piduliku riietusena teada, tegu oli ikka pigem tööriidega.

Peale selle on rahvariideseelikute kandmise ajal olnud laialt levinud ka villased põikitriibulised labases koes  kootud põikitriipudega aluskuued. Need olid pihaosata, vaid vööni ulatuvad seelikud ehk nn rantidega aluskuued. Nende mustad-punased, sinised-punased triibud kooti seeliku alumises osas järjest laiemaks.  Selliseid alusseelikuid kanti eriti külma ilmaga.

Seelik (mustkuub, küütkuub) 

19. sajandi keskpaigani kandsid Pühalepa naised  villase riide laidudest kokku õmmeldud alaosa ja nööbitava pihikuosaga lambapruuni või musta seelikut  nimega mustkuub. Sama sajandi keskel asendati ühevärvilised seelikud pikitriibulistega ja need hakkasid kandma nime küitkuub. Praegu piirdutakse tihti lihtsalt sõnaga küit, mis tähendab triibulist. Kuna Hiiumaal kasutati rahvariide kandmise ajal veel seeliku asemel sõna kuub, täpsustas lisatud sõna (must, küit), millise seelikuga tegemist oli . 

Üheksateistkümnenda sajandi teises pooles Pühalepas kandma hakatud pikitriibuline villane seelik eristus teistest Hiiumaa seelikutest oma rikkaliku triibuvärvi valiku ning sügavate lappvollidega. Viimaseid kutsuti  lappkurdudeks.  Need pressiti pea kogu seeliku ulatuses sisse ja  kinnitati ülaosast ühevärvilisest riidest kandi ehk veerega. Viimase  külge  õmmeldi  eest lahti nööbitav varrukateta  pihikuosa ehk ööder. Ka seelik ise jäi eest u. 20 cm ulatuses avatuks. Et pihaosa peal kantavate käiste pitsid hästi esile tuleksid,  oli muidu valge öödri alumine osa kaetud värvilise puuvillariidega. Enamasti punase-musta kirjuga.  19. sajandi lõpu pikkade nö maani seelikute mood jõudis juurduda ka Pühalepas, mistõttu hakati küitkuubede alla õmblema mustast kalevist u 10-15 cm ribasid ehk toote. Seeliku ja toodi ühenduskoht kaeti punase kalevi ribade või kardpaelaga. Kardpaela ja kalevi kasutamine oli ühtlasi jõukuse märgiks. Toodi alumises servas on esinenud punase näpunööri kasutamist.Väga pika sammuga seelikutriibustiku  voltimisel tuleb jälgida kindlaid reegleid. Põhitooniks tõstetakse alati  peale punane, vikerkaarevärvilised triibustikud jäävad volli sisse. Enamasti jääb valge lõngaga poolitatud punase lappvolli kõrvale teine, mis on poolitatud musta lõngatriibuga.

Käised

Käiseid peetakse suhteliselt hiliseks riietusesemeks, kuid mõnede uurijate arvates ulatub nende iga tagasi 17. sajandi lõppu, 18. sajandi algusesse. Pihaosaga seelikutüüp nagu neid Hiiumaal, sh Pühalepas tuntakse, nõuab seda katvat riideeset.  Üheksateistkümnenda sajandi teise poole Pühalepa käiseid iseloomustas rohke pitside kasutamine. Pea alati oli käistel  võrdlemisi  lai serva ehk äärepits,  siis vahepits, krae äärepits ja enamasti ka krae vahepits. Pitsid olid kas ostetud ehk nn poepitsid või heegeldatud pitsid. Kuigi argised käised õmmeldi kodus valmistatud linasest riidest, olid pidulikud käised õhukesest puuvillakangast ning neid ilustavad pitsid tehti  samuti väga peenikesest  puuvillasest niidist. Ajaga kujunesid välja erilised  kohalike mustritega ainult sellele piirkonnale omased pitsid, mida heegeldati   pikkupidi ja nagu 19. sajandil tavaks, rea lõpus lõnga katkestades ja seejärel taas uue reaga alustades. Pühalepa käistele on  iseloomulik piklik nelinurkne krae. Varruka otstes ja pitside vahel on esinenud  tikitud kaunistusi, mis on enamasti tehtud punase niidiga ja varspistes.

Mitmes mälestusloos on lisatud, et selle suure mahamurtud krae all kanti tihti ka karmiinpunast siidipaela (u meeter pikk, ca 3 cm lai)

Põll

Põll tehti käistega samast riidest. Pidulikud põlled õmmeldi võimalusel ikka õhukesest puuvillasest poeriidest ning kaunistati rohkelt pitsidega. Enamasti heegeldati põllele vähemalt  4-6 peenikesest niidist pitsi. Pitsid asetuseid  ühtlaste vahedega, ainult ülaosa vöökohast allapoole jäi pisut pikemalt pitsivabaks. Pitsiridade vahele  lisati mõnikord veel sik-sak paelast kokku pandud kitsamaid pitse. Sik-sak paela või pitsi võidi kasutada ka põlle külgedel.   Heegeldatud pitside asemel on kasutatud ka poest ostetud pitse. Horisontaalsete pitsiridadega põllede  kõrval esines Pühalepas ka uhkeid heegelrombidega kaunistatud põllesid. Kuna  nende valmistamine nõudis tegijalt väga head käsitööoskust, ei levinud sellised põlled üle kogu kihelkonna. Põllepaelad õmmeldi enamasti kitsad ja nii pikad, et neid seljatagant ette tuues sai kinni siduda ja otsad  põlle esiserva või nahkvöö alla ära peita.

Vöö

Kirivöö asemel kanti Pühalepas  vaskplekiga kaetud nahkvööd, mille küljes
rippusid nii “kuldsed ketid litritega” ( rõhud) kui ka tinast tupega nuga ning
messingist kattega nõelakoda. Pühalepas jäid 19. sajandi teises pooles püsima nö vanemat tüüpi rõhud, kus üks “lapivahe” oli teisest lühem. Ka noa ja nõelakoja kasutamine asendus
sajandi lõpupoole lahttaskuga.

Sukad

Enne pikitriibuliste seelikutekandma hakkamist domineeris  Pühalepas villaste sukkade punane värv, mistõttu jätkati nende kandmist esialgu ka  uute seelikute ajal 19. sajandi keskel. Peagi muutusid  kirikusukad aga valgeks, harvemini mustaks ning argipäevadel eelistati eri tooni tumedamaid sukki või käidi paljajalu. Kuna sukk ei paistnud pika seeliku alt välja, ei panustatud üldiselt ka selle uhkele väljanägemisele. Hea lõnga kokkuhoidmise tõttu olid tihti teist värvi ka jalanõude sisse jäävad pöa- ning kannaosad. Hiiumaa sukki on säilinud vähe, üks kaunimaid koemustrilisi näiteid on ära toodud Anu Pink`i raamatus Eesti silmkoeesemed. Sukad sokid…!! lk Üksikteateid on ka puuvillaste sukkade kudumisest, kuid nende levikut piiras asjaolu, et  puuvillaniiti oli raskem saada. Puuvillaniiti kulus palju põlle- ja käisepitside heegeldamiseks. Hiljem on hakatud eelistama valgeid puuvillaseid sukki. Arvatakse, et selles on tunda on  mõisate mõju, kus need olid just teenijate hulgas valdavaks muutunud. Lühiajalise moena on kasutatud ka kahe värviga  põikitriibulisi või lihtsalt kirilõngast sukki.

Sukki hoidsid üleval tihvas kootud sukapaelad, mille tutid jäid säärele rippuma. On teada ka säärekaitsete kandmist, kuid siis liiguti enamasti paljajalu. Kingaga koos olid ikka ja alati ka sukad jalas.

Jalanõud

Hiiu naiste piduliku riietuse juurde kuulusid hiljemalt 19. sajandi algusest alates nahast kingad. Esialgu olid need lehma- või vasikanahast, laia servarandiga nn hiiu ranti kingad. Puust kontsa  ja mõnikord ka ninaosa all olid rauad ( kannaraud ja varvasraud) Kingad seoti pealt paeltega kinni. Selleks kasutati 19. sajandi  keskel sageli laiu heledaid puuvillariidest ribasid. 1875.-1885. aastate vahel hakkasid levima tikutatud tallaga kingad ehk tiklised kingad. Igapäevaselt, eriti külmal ajal  käidi sageli ka villastest sokkidest või paksust vildilaadsest kalevist valmistatud kapedate või pätakatega. Pastelde kandmisest on üksikteateid kohalike rootslaste juurest.

Peakatted

Palmik

On kalevist  händadega pähepõimitav peakate, mis hoiab nii neiu kui naise 
juuksed korralikult palmitsetuna. Palmikud võisid olla eri värvi kalevist:  rõõmuaegsed punased, paastuaegsed sinised ja leinaaegsed mustad.Pühalepa palmiku hännad kaunistati rikkalikult ja peaaegu kogu ulatuses litritest mustri ja kardpitsi-või paelaga. Palmiku peale pandi ja kinnitati kõik ülejäänud peakatted

Penik

Kardpaeltega kaetud ja rippuvate siidpaeltega ilustatud pärg oli Pühalepas
pruutide peakatteks. Lihtsamat paelteta penikut olevat kandnud ka pruutneitsid ja varem neiudki pidulikel puhkudel.

Tanu

Pühalepa tanu on väikese mütsi laadne peakate, mida on kaunistatud kas
tikitud geomeetrilise ornamendi (vanemad näited) või värviliste paeltega.
Tanu esiosa kanga vahele kinnitatud tugevdus aitas tanu rohkem püsti hoida.
Sellist püsttanu kandsid abielunaised pidulikel puhkudel. Lapiti tanu oli
mõeldud argipäevadeks, mil selle peal kanti veel pearätikut või karbust.

Karbus 

Tumepruunist vanutatud villasest kangast tuisukotilaadne, kuid eest avatav
talvepeakate. Ilustuseks värvilised kaleviribad õmbluste vahel, samuti pealael.

Jakk, jäku, vildne särk

Jakilaadsed kehakatted ehk vähejäkud õmmeldi lambapruunist villasest riidest ja need meenutasid oma lõikelt  pikkade kuubede lühikesi variante. Eest paari
haagiga kinnitatavad. Varrastel kootud jakid ehk särgid, olid enamasti tumesinised või lambapruunid, riidega äärtest kanditud . Kinni käisid nagu jäkudki enamasti vöökohast haakidega.

Ülerõivad

Pühalepas domineeris  19. Sajandi teasel poolel juba  taljesse töödeldud,
kuid tugevate seljale(puusale) jäävate  vollidega pikk-kuub (suurjäku). Muistsema lõikega laikuub oli peaaegu igapäevakasutusest taandunud. Mõnikord kasutati neid siiski nö riideta kasukate katmiseks külmal talvel.

Ehted

Põhilisteks eheteks Pühalepas olid vitssõled ehk sõlugesed, mida ühtlasi kasutati  ka nööbi või paelte asemel käiste rinnaava kinni panemiseks. Vitssõled olid sageli eri suuruses mitte üle 5 mm laiused rõngad. Kel võimalik, lisas sõle külge värvilise klaasist ripatsi. Ripatsite kinnitused olid küllaltki rohmakad- ilmselt lisati ripatsid hiljem. Eri suuruses vitssõlgi võis rinnal olla mitu ja nende hulk näitas samuti kandja jõukust.

Varasemad vitssõled olid valdavalt vasesulameist, teinekord ka dekoreeritud kaarega, täpikeste või nöörornamendiga.  Harvem esines sõlgi, millel tilguti poolitab dekoori kaheks. Hilisemad vitssõled valmistati hõbedast, 19. sajandil lisandus ka uushõbeda kasutamine. Vitssõlgede peamiseks valmistuskeskuseks oli Tallinn.  Tallinnas valmistatud vitssõled olid äärmiselt lihtsad, polnud märgata ka erinevusi meistrite vahel.

Lihtsakoelisi vitssõlgi valmistati hulgaliselt ka külaseppade poolt. Vitssõlg oli levinud just tarbeesemena ja sellisena püsis meesterõiva kinnitina- mõnel pool nimetatud ka meeste sõleks. Nimetus on küllaltki eksklik, sest eriti Hiiumaal kandsid seda sõletüüpi ka naised.

Lisaks vitssõlgedele kanti  preese, olgu värviliste klaaskividega või ilma. Preesid olid enamsti hõbedast, kuid on esinenud ka vasest või isegi tinast näiteid. Kaelas ja kaela ümber kanti ka keesid, helmeid ja pärleid (kotroseid). Uhkemad ehted nagu kasvõi hõbedast krõllid kadusid moest mitmete usuliikumiste mõjul. Veel kanti käiste krae all värvilisi, just punaseid, täpsemalt karmiinpunaseid siidpaelu, mida võib samuti ehetena käsitleda.

Sõrmustena kanti peamiselt vits- ja harisõrmuseid, mis olid nii meeste kui naiste ehted ja kasutusel abielusõrmustena.

Allikad

  • Kirme, Kaalu 1986. eesti sõled. Kirjastus Kunst.
  • Kirme, Kaalu 2000. Eesti hõbe. Kirjastus Kunst.

Koostaja

  • Helgi Põllo