Reigi naine

Särk

Reigi kihelkonnas ja mujalgi Hiiumaal kandsid naised enamasti linasest riidest alussärki ehk ihusärki. Kodus tarvitati seks puhuks lühemat läibilõiketa lihtsat juppsärki, mõnikord ka pikka kurdussärki. Viimane oli talvise villase seeliku lõiget järgiv linasest riidest alusseelik-särk, mida kanti vajadusel villase seeliku all, eriti kirikusse mineku päevadel. Suvel kasutati seda keskelt läbilõikega pikka ja eest nööbitava pihaosaga suursärki koos linaste käiste ja põllega igapäevase tööriidena.

Käised

Käiseid ehk kahara lõike ning laiade varrukatega pluusi kanti seeliku eestnööbitava pihikuosa peal. Varasemad käised õmmeldi linasest riidest ja kurrutati või kaunistati piluga. Puuvillase riide kättesaadavaks muutumisel 19. sajandi teisel poolel tehti sellest juba kõik pidupäevakäised.

Reigi uuemat tüüpi puuvillasest riidest käiseid iseloomustas alaserva kaunistamine. Enamasti tehti seda heegelpitsiga, kuid mõnikord kasutati lihtsat sik-sak paela või heegelpitsi ning paela koos. Enamasti heegeldati  pitsid puuvillaniidist, üksikjuhtudel kasutati ostetud pitse.

Reigi kihelkonna käistele oli iseloomulik ristkülikukujuline mahamurtud krae, mida kaunistati pilu- ja auktikandiga. Krae ääristati puuvillariidest volangi, kitsa heegelpitsi või sik-sak paelaga. Sik-sak paela kasutati ka varruka otstes.

Seelik

19. sajandi keskpaigani kandsid Hiiumaa, sh Reigi kihelkonna naised ühevärvilist tumedat seelikut ehk mustkuube. See oli kangalaidudest kokku õmmeldud alaosa ja eest nööbitava pihikuosaga lambapruunist või mustast villasesest riidest seelik ehk kuub. Selle peal kanti kindlasti kurrutatud käiseid.

Sajandi keskel asendusid ühevärvilised seelikud pikitriibulistega, mis ühtlasi muutis riietuse kogu Hiiumaal piirkonniti varasemast rohkem omanäoliseks. Reigi kihelkonna seelikutes esines põhivärvi kõrval kaks sarnase rütmi, kuid eri värvidega triibukombinatsiooni. Vahe- või põhivärvidena kasutati nii punase, sinise, rohelise ja lilla värvi eri toone, mis andsid seelikule nime – Reigi roheline, Reigi lilla jne. Triibustikest oli ühel alati hele süda ehk kesktriip ja tumedam serv, teisel vastupidi - tume süda ja heledamad servad. Värvid lahknesid keskme suhtes peegelduvatena. Põhivärvi osa oli triibustikega enam-vähem samas laiuses või isegi kitsam.

Oluline on teada, et seelik volliti kokku nii, et nähtavale ehk pealmiseks jäi tumedaservaline triibustik. Põhjavärvist võis kahe triibuosa vahel natuke samuti nähtavaks jääda, eriti kui kangast taheti kokku hoida. Volle kogu seeliku ulatuses sisse ei pressitud - kui, siis ainult ülaosas.

Põhjavärvide kohta on teada, et punast kasutati rohkem pruudiseelikutes. Roheline oli üks hilisematest ehk kõige lühemaajalisemalt kasutuses olnud variante. Seeliku veere oli ühevärvilisest riidest kant vollide kooshoidmiseks. Selle külge kinnitati eest nööbitav pihaosa ehk ööder. See oli õmmeldud valgest linasest või puuvillasest riidest. Öödri alumise osa võis katta punasetoonilise puuvillariidega, et käiste pits paremini esile tuleks.

Kui 19. sajandi keskel olid osad Reigi seelikutest veel lühikesed, siis sajandi lõpu poole kindlasti juba kalevist riba ehk toodiga pikemaks tehtud. Tooti peeti ilusaks ja moodsaks, sest mõnikord õmmeldi seelik lisavolliga enne hoopis lühemaks, et saaks toodi alla panna. Seeliku ja toodi ühenduskohta kaunistati üksiku kardpaela või kalevist ribaga.

Vöö

Seeliku peal kanti Reigis vaskplekiga kaetud nahkvööd, mille küljes rippusid nii litritega ketid rõhud kui ka tinast tupega nuga ning messingist kattega nõelakoda.

Reigi rõhuvöö oli teiste Hiiumaa kihelkondade omadest laiem ning lihtsama kaunistusega. Mõnikord asendasid vööneete naha külge kinnitatud suured vasksed nööbid. Meistrite tehtud kolmetahulisi rõhukette oli vöö küljes samuti mõnevõrra vähem kui Lõuna-Hiiumaal. Eks rõhud oma uhkuses olid ikka ka jõukuse märgiks. Reigis nagu ka Pühalepas jäid enamasti kasutusele vanapärasemad nn lapivahega rõhud.

Kirivöö kandmisest seelikul on vaid üksikteateid, enamasti kasutati kirivöid pealisriietel.

Peakatted

Palmik

Palmik oli kalevist händade ehk seljale langevate lintidega pähepõimitav juukselint ehk peakate, mis hoidis nii neiu kui naise juuksed korralikult koos. Palmikud võisid olla eri värvi kalevist: rõõmuaegsed tehti punased, paastuaegsed sinised ja leinaaegsed mustad.

Reigi palmiku händade alumine ots kaunistati kardpitsi või -paelaga, lisaks kasutati piiprelle või litreid. Palmikuhänna servas oleva värvilisest riidest kandi sees oli õhuke pulk ehk vismär, mis hoidis palmikuhännad sirgena. Sama tulemuse andis händade mõlemalt poolt karraga kaunistamine. Palmiku peale pandi ja kinnitati kõik ülejäänud peakatted (pruudipärg, tanu, nuutislina, vallalislina, att).

Penik

Kuldsete kardpaeltega kaetud ja rippuvate siid- või puuvillapaeltega ilustatud pärg penik oli nii Reigi kui Pühalepa kihelkonnas ennekõike pruutide peaehteks. Lihtsamat paelteta penikut olevat kandnud pruutneitsid ja varem neiudki pidulikel puhkudel. Peniku kohta mainitakse, et see oli tagant ilusam kui eest ja erines tanust muuhulgas selle poolest, et oli pealt lahti.

Tanu

Reigi kihelkonna abielunaise tanu, eriti aga noorikutanu oli üks fantaasiarikkamalt kaunistatud peakatteid. Ristküliku või trapetsikujuline tanu oli lisaks ristuvatele paeltele ilustatud nii värviliste sitsitupsude, kunstlillede, litrite, pärlite, karra jms. Varasemad tanud kaunistati lisaks tikandiga.

• Tanud ERM 5630, ERM 5619, ERM 5666

Põll

Reigi pidulikud põlled õmmeldi  ühevärvilise seeliku ehk mustkuue juurde pigem linasest, triibuliste seelikute juurde juba puuvillasest riidest. 19. sajandi teise poole Reigi põlledel oli tavaliseks kaunistuseks paar pitsi või sik-sak paelast pitsirida ja valgest või kirjust puuvillasest riidest sats all ääres. Põlled olid võrdlemisi laiad ja pigem lühemat sorti, ulatudes enamasti  vaid 2/3 seeliku pikkuseni. Põlle kandsid pidupäevadel nii neiud kui naised.

Kahjuks ei ole Reigi kihelkonna 19. sajandist pärit pidulikke põllesid mäluasutustes säilinud, mistõttu saab nende  valmistamisel  tugineda vaid  üksikutele fotodele, joonistustele  ja mälestustele.

Jakk

Jakilaadsed kehakatted ehk vähejäkud õmmeldi lambapruunist villasest hästi vanutatud riidest ja need meenutasid oma lõikelt  pikkade kuubede lühikesi variante. Eest olid need paari haagiga kinnitatavad. Varrastel kootud jakid ehk särgid olid enamasti tumesinised või lambapruunid, riidega äärtest kanditud. Särgid käisid kinni nagu jäkudki enamasti vöökohast haakidega.

Pikk-kuub

Reigis kanti 19. sajandi II pooles taljesse töödeldud, kuid seljale puusade kohale jäävate tugevate voltidega mustjaspruunist kodukootud riidest pikk-kuube – suurjäku, tiladega kuub. Pikk-kuuel puudus seljaõmblus. I. Mannineni andmeil oli Reigi kuubedel mõlemal küljel 3 volti ehk tila. Hõlmad ja kaelus olid kalevi või muu värvilise riidega kanditud. Eest võrdlemisi avatud rõivast hoidsid vöökohalt kinni kaks haaki.

Avara lõikega laikuub oli 19. sajandi teises pooles  igapäevakasutusest praktiliselt  taandunud, kuid leidis koos pikkade pealinadega kasutamist pulmades ja armulaual käies. Laikuub lõigati vilturiidest, kusjuures õmblus suure voldiga jäi keset selga. Laikuub kinnitati eest ühe-kahe haagiga.

Sukad

Triibulise seeliku ehk küitkuuega kanti valdavalt valgeid sukki, alles jäid ka mustkuue juures enam kasutatud punased sukad. Lühiajaliselt, peamiselt 1870. aastatel tehti ja kanti kirjusid sukki, nn pugusid. 1890. aastatel tulid moodi päris mustad sukad, mida kantud mõnikord suvelgi.

Sukad kooti villasest lõngast. Sukad seoti kinni tihvaga kootud sukapaeltega, mille tutid jäeti sääre peale rippuma. Kaubanduse arenedes võeti kasutusse puuvillased sukad.

Jalatsid

Pidulikul puhul kanti Hiiumaal madala kontsaga nahast musti paelkinnisega kingi, mida ilmestasid 19. sajandi teisel poolel valged puuvillased paelad. Need olid laiemalt tuntud kui hiiuranti kingad. Reigirootslaste puhul on vähesel määral mainitud pastelde kandmist.

Ehted

19. sajand oli ehete poolest võrdlemisi tagasihoidlik, kuid käiste kinnitamiseks ja kaunistamiseks kasutati eri suuruses vitssõlgi, silmadega preese, erinevaid helmeid ja paelu.

Väga levinud sõletüüp Hiiumaal oli vitssõlg - kitsa, mitte üle mm laiune rõngakujuline sõlg, mille külge kinnitati sõlenõel. Vitssõlgede läbimõõt jäi 1,5–3,2 cm vahele. Hiiumaal kinnitati sõlerõnga külge valgest või roosakast läbipaistvast klaasist ripats. Ripatsite kinnitused olid küllaltki rohmakad - ilmselt lisati ripatsid hiljem.

Varasemad vitssõled olid valdavalt vasesulameist, teinekord dekoreeritud kaarega, täpikeste või nöörornamendiga. Harvem esines sõlgi, millel tilguti poolitas dekoori kaheks. Hilisemad vitssõled valmistati hõbedast, 19. sajandil lisandus uushõbeda kasutamine. Vitssõlgede peamiseks valmistuskeskuseks oli Tallinn. Tallinnas valmistatud vitssõled olid äärmiselt lihtsad, polnud märgata erinevusi meistrite vahel.

Lihtsakoelisi vitssõlgi valmistati hulgaliselt külaseppade poolt. Vitssõlg oli levinud just tarbeesemena ja sellisena püsis meesterõiva kinnitina - mõnel pool nimetatud meeste sõleks. Nimetus on küllaltki eksklik, sest eriti Hiiumaal kandsid seda sõletüüpi ka naised.

Hiiumaa lihtsamad preesid olid messingist, ääresakkidega, kaunistuseks olid enamasti kontsentrilised ringid, osadel ka nöörornament. Tõenäoliselt valmistati need preesid kohapeal. Preesi täiendati pidulikul puhul ka punase lindi ja hõbemündiga. Kanti ka silmadega ehk punaste klaastahukatega preese.

Sõrmustena kanti peamiselt vits- ja harisõrmuseid. Need olid nii meeste kui naiste ehted ja kasutusel abielusõrmustena.

• Vitssõlg ERM A 509:171
• Prees ERM A 509: 6743
• Prees ERM 5771
• Silmadega prees ERM A 509:660
• Sõrmused ERM A 509:6944, ERM A 509:372

Koostajad

• Helgi Põllo, etnograaf ja ajaloolane (2015)
• Lembe Maria Sihvre, rahvarõivaste uurija (ehted, 2020)

Allikad

• Manninen, Ilmari 1927. Eesti rahvariiete ajalugu. Eesti Rahva Muuseum.
• Kirme, Kaalu 1986. Eesti sõled. Kunst.
• Kirme, Kaalu 2000. Eesti hõbe. Kunst.