Ruhnu naine

Ruhnu neiu ja vallalise naise riietus sarnanes abielunaise omaga, erinevus seisnes soengus ja tanu kujus. Juuksed seoti kuklasse krunni, pähe pandi valge pitsiga alustanu ning sellele madal ümara põhjaga puuvillasest kirjust riidest müts. Ka neiu tanu kinnitati üle pea tõstetud linase nööriga, millele peale kinnitati tanuga sobiv pael, otsad taga vaheliti. Neiu rõivastuses olid värvid rõõmsamad, esines rohkem punast ja valget.

Särk

Särk e armoport olii õmmeldud valgest puuvillasest või linasest riidest. Õmblemisel võeti kahekordne särgi pikkus ja murti keskelt pooleks. Kaelaava moodustus kaela kohalt ristkülikukujuliselt välja lõigatud riideosast, mis pöörati kahele poole õla peale maha – see osa jäi särgi õlakuks.  Nõnda tekkinud suhteliselt avar kaelaava oli eest ja tagant kitsalt kanditud. Kandi otsad ulatusid õlaku peale. Võis kanditud olla ka kogu kaelaava ümberringi. Esikinnist ega –lõhikut särgil ei olnud. Õlak ulatus ~1 cm võrra varruka peale ja oli kaunistusteta. Õlaku all varrukal oli 4 kitsast volti, varruka all kaenlalapp. Varrukasuu ja kaelaava olid kurrutatud. Kätisel oli lihtne pilu ja  tikkpisteread, ääres sõlmtagid.

Seelik

Seelik e serk oli musta värvi. Kangas kooti linasele lõimele, musta villase lõngaga, labases koes. Lõim kumas mõnevõrra koest läbi. Esiosa oli seelikul sile, vaid mõne kokkuvõtva voldiga. Ülaosas heledad linased triibud, mis olid igal seelikul erinevad. Tagaosa oli kurrutatud. Vöökoht kanditi valge puuvillase riidega. Kinniselõhik asetses seeliku vasakul küljel. Paremal küljel oli tasku. Alla äärde, sissepoole, oli õmmeldud villane labases koes pael, mis veidi nähtav ka paremal pool. Külmal ajal kanti mitut seelikut ülestikku nii, et alumine paistis välja.

Peakatted

Alustanu

Alustanu e huit missa oli õmmeldud kokkumurtud, neljakandilisest, valgest, puuvillasest riidetükist. Eesäärde oli kinnitatud veidi kroogitud laiem niplispits e knipplu. Tanu pits volditi hoidmisel kokku nii, et kandes seisis see ilusti püsti. Tanul oli taga linane nöör, mis tõsteti üle pealaele seotud juuksekrunni, mida kutsuti tuppen. Igapäevaselt kanti vaid valget tanu või seoti selle peale rätik. Mõnikord võisid naised ka hoopis peakatteta olla.

Pearätik

Pearätik e hürdück seoti alustanu peale. Rätik oli lilleline, leinaajal tume. Hoidmisel volditi pearätik erilisel kombel kokku nii, et pähe pannes tekkis mulje plisseeritud rätikuservast.

Pealistanu

Pealistanu e toru missa  kuulus abielunaise piduliku rõivastuse juurde. Tanu oli kaetud siidise lillemustrilise riidega, vooder linane, nende vahel tugevduseks kiht linast takku. Tanu oli ääristatud kitsa kandiga. Taga oli tanul linane nöör, mis tõsteti tanu kõrgemast osast üle. Nöör kaeti lühikese tanupaelaga (snere), mille otsad asetati taga vaheliti ja kinnitati nõeltega. Leinatanu oli must või mustapõhjaline, üksikute valgete lilledega. Mida sügavam lein, seda vähem oli lilli.

Põll

Igapäevase riietuse juurde põlle (pelle) ei kantud, heinateol aga näiteks seoti ette valge põll. Pidulik linane põll õmmeldi trükimustrilisest riidest, vöökohal olid mõned voldid, sidumiseks kitsas pael.

Õlarätik

Õlarätik e halsdück murti veidi üle keskjoone kolmnurgaks kokku, asetati üle õlgade ja kinnitati eest 2-3 sõlega.

Liistik

Mitmevärvilist liibuvat triibulist liistikut, mida kutsuti snevele, kanti valge särgi peal. Külmemal ajal halli kampsuni peal. Kangas oli puuvillase lõime ja villase koega kolmeniieline toimne. Mustris vaheldusid kaks triipude rühma, mis olid üksteisest eraldatud valge triibuga. Liistikul külgedel olid seesid, hõlmad kinnitusid haakide või nööridega. Argipäeval kanti liistikut seeliku sees.

Kampsun

Lühike jakk

Hallist või beezikast villasest riidest puusadeni ulatuvat jakki e sketovamsa kanti jahedamate ilmadega halli kampsuni peal. Jakil oli all ääres keset selga väike sees. Vooder linane või puuvillane.

Hall kampsun

Meeste kampsuniga sarnast lihtsat patentkoes kampsunit e stripuvamsa kasutati ainult argipäeviti. Kaelarätik topiti kampsuni alla.

Valge pidulik kampsun

Pidulik silmkoeline vikeldatud kampsun rosavamsa sissekootud tähekeste ja siniste mustritriipudega kätistel ning vikliga õlal ja allääres. Kampsun oli lõikelt tugevasti keha järgi kootud, tagant veidi pikem. Kampsuni peal kanti õlarätikut.

Tumesinine või must kampsun

Eelmisega samalõikeline, kuid mustrilt lihtsam silmkoeline kampsun valgete mustritriipudega kätistel ja õlakutel, mida kutsuti brua vamsa, svart vamsa.

Sõba

Talvel kirikusse minnes võeti peale valge villane sõba huit veippa. See oli kootud toimselt ühe pika laiuna, mis pikkupidi kokku murti ja ühest küljest kokku õmmeldi. Nurka tikiti nimetähed.

Jalakatted

Sokid

Igapäevaselt kanti valgeid sokke, kapeto, mille looduses ja pahkluu kohal asetsevas mustris kasutati tumesinist lõnga.

Roositud sukad

Tumesinised põlveni ulatuvad sukad, munstre sukka, olid pidulikud. Põlve kohal hall või valge parempidine kude ja põlve all kitsas ornamenditriip. Sukad kinnitati allpool põlve kirivöötehnikas sukapaeltega. Pahkluu kohal asetsev roositud tähemotiiviga muster võis olla vägagi rikkalik. Kand oli nn saksa kand ja pöia kahandus hall või valge. Pruudi sukad olid punased ja külgedel vikeldustega.

Kindad

Poolkindad

Ülipidulikud sõrmedeta käekatted, halvhankel, kuulusid pruudi rõivastuse juurde või pandi kätte pühapäeval kirikusse minnes. Kinnaste randmel ja käeseljal olid vikeldused, looduses ja randmel kasutati ka tumesinist lõnga.

Valged sõrmkindad

Peenest lõngast sõrmikud fingerhanklu olid rohkete vikeldustega.

Labakindad

Labakinnaste, pusahanklu, mustris kohtas tihti lillesarnast motiivi. Randmed olid vikeldatud.

Pastlad

Soome tüüpi pastelde, finsk sküa, paelad punuti valgest villasest lõngast. Paelad seoti pahkluu kohale mitmeid kordi ümber jala nii, et paelad jäid seeliku alt paistma.

Ehted

Ruhnus kasutatud sõlg sölja oli kohaliku meistri – Peeter Rooslaiu (Schönberg) – valmistatud hõbesõlg. Tihti oli neil kujutatud laevuke.

Koostaja

  • Külli Uustal, TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia diplomitöö Ruhnu meeste rõivastus 20. sajandi I poolel autor

Allikad

  • ERM EA 232. Aino Voolmaa 1992. Märkmeid Vormsi ja Pakri saarte ning Risti kihelkonna Vihterpalu valla rannaäärsete rootslaste rõivastusest.
  • ERM EA 243. Piret Õunapuu 2000. Ruhnu.
  • ERM KV 237. Küsimusleht nr 103. Kasukad.
  • Kaarma, Melanie, Voolmaa, Aino 1981 (2015). Eesti rahvarõivad. Eesti Raamat.
  • Kurrik, Helmi 1938. Eesti rahvarõivad. Eesti Rahva Muuseum.
  • Manninen, Ilmari 1927. Eesti rahvariiete ajalugu. Eesti Rahva Muuseum.
  • Moora, Harri (Toim) 1957. Eesti rahvarõivaid XIX sajandist ja XX sajandi algult. Eesti Riiklik Kirjastus.
  • Kirme, Kaalu 1986. Eesti sõled
  • Kirme, Kaalu 2000. Eesti hõbe
  • Astel, Evi 1967. Eesti rahvapärased pastlad XIX sajandil ja XX sajandi algul. Etnograafiamuuseumi Aastaraamat XXII, Tartu, lk 188-213
  • Eestirootslased. 2004. Rootsi Instituut: Printfabriken
  • Holst, Juta 2010. Rannarootslaste riietumistavad. Haapsalu: Haapsalu trükikoda
  • Manninen, Ilmari. 2009. Eesti rahvariiete ajalugu. Tartu : Printon
  • Pulst, August. 1922. Ruhno pulm. Kodu. Eesti kirjandusmuuseum 394 (2.325)
  • Runö.Ruhnu 650. 1991. Tallinn : Huma
  • Steffensson, J. 1994. Elu Ruhnul. Tallinn: Olion
  • Tomberg, Riina 2007. Vatid,troid,vamsad-silmkoelisi kampsuneid Lääne-Eesti saartelt. EKA,TÜ VKA : Tallinna Raamatutrükikoja OÜ.
  • Voolma, Aino 1976. Lääne-Eesti saarte rahvarõivaste omapärast. ERM AA XXIX. Tartu, lk 189-209.
  • Voolma, Aino 1977. Meestepüksid eesti rahvarõivastes. ERM AA XXX. Tartu, lk 22-43.
  • Õunapuu, Piret. 1989. Rannarootsi esemed Etnograafiamuuseumi kogudes. ERM AA XXXVII. Tartu, lk 132-143.