Karksi naine

Halliste-Karksi naiseülikonda kuulusid 19. sajandil: särk, vaipseelik või kokkuõmmeldud seelik, vöö, pearätt, eespõll, puusapõll, linane ja(või) villane õlakate, rüü, pihtkuub, pikk-kuub, kasukas, talvemüts, kindad, sukad ja viisud ning pastlad.

Särk

Arhailise lõikega särk

Karksi naiste särk ehk ame, säilitas 19. sajandi keskpaiku oma arhailise kotitaolise lõike – oli kitsamate kurrutamata avasuuvarrukatega ehk värvlita, ilma krae ja õlalappideta. Muuseumikogudes asuvad Karksi vanemad särgid on enamuses ilma jätkuta, kuid leidub ka jätkuga särke.

Särgi õmblemiseks võeti peene valge linase riide tükk, mis oli kaks korda nii pikk nagu soovitud särgi pikkus, murti kahekorra, õmmeldi ääred külgedelt kokku, kusjuures jäeti ainult käeaugud. Varrukad olid kitsad ja laienesid veidi õla pool. Samal ajal tehti kehaosa üsna suur ehk lai, kusjuures varrukaõmblus langes käsivarrele. Särgi laiuse määras riide laius, mis oli harilikult 60–80 cm. Särk oli ülevalt sama lai kui alt ja jättis seda kitsama mulje, mida pikem ta oli, ulatudes tavaliselt poole sääreni. Kaelaauk valmistati lihtsalt: vastavasse kohta riides tehti pikisuunas lõige ehk ammeauk sisse.

Naste ammel aeti küünäsperä pikune auk sisse, palistedi ästi peenikselt ärä, alla otsa õmmelti ritsikuauk, kaala taga tetti vakaviir, nüüpaugu muudu õmmelt.

Ritsiku- ehk hiireauguks nimetati kaeluse lõpuotsa tehtud niidist nupukest, et ava edasi ei rebeneks. Abielunaiste särgi rinnalõige tehti tavaliselt pikem kui neidudel, et kergem oleks last toita.

Korrespondent Mari Sarv Karksist kirjutab 1936. aastal: Siinpool olnud naiste ammed vanast iki jakuga ja eest kesk joont nii palju lõhki lõigat, et lahedaste selga ja maha sai võtta. Naised ei võtnud vanast amet ülepää maha.

Ainulaadseks ja ainukeseks kaunistuseks arhailise lõikega pidulikul särgil oli peen, kitsas, miniatuurne põimpilu sügava rinnalõhiku ääres ehk ratta– ja poolrattakiri. Pilu mitmerealistest aukudest moodustunud sakid ehk kolmnurgad ja rombid lõid mustri, mis meenutasid pool- ja täisrattaid. Vahel ulatusid põimpiluread ees lõhandikust 2–3 cm allapoole üle.

Põimpilu õmmeldi hästi peenele särgimaterjalile peenikese valge linase niidiga, kusjuures püstjooneline rinnasisselõige jäeti kaela tagant umbes 14 cm ulatuses pilutamata. See põimpilust vaba osa, vakaviir, tikiti üle sämppistes või nööpaugupistes.
Poolerattapilu tehti 1,5 cm ja täisrattapilu 2–3 cm laiune. Vahel ulatusid põimpiluread ees lõhandikust 2–3 cm allapoole üle.

• Arhailise lõikega särk ERM 4124
• Särgi katke piluga ERM 7636
• Arhailise lõikega särgid (Halliste) ERM A 447: 270, ERM 5049, ERM 1780, ERM 19350, ERM A 627:89

Lahtkrae

Kirikusse minnes kanti Karksis sageli särgi peal rinnaesist – randsikest, mida kutsuti ka petus. Seda kandsid ainult naised, kui särk oli rinna eest mustaks saanud. Eriti suvel, kui särgi peale pandi linane rüü, kanti selle all särgil linasest riidest randsikest, millel sarnaselt särgile olnud kaelaaugu ääres kaunistusena täis- või poolerattakiri. Rinnaesine kinnitati niidist tehtud nööpide ja paeltega.

• Lahtkrae ehk petus (Halliste) ERM 1822

Uuemoeline särk

Arhiiviandmetes kajastuv teave viitab sellele, et 19. sajandi lõpul rahvarõivaste kandmise lõppjärgus, muutusid naistesärgid ajakohasemaks ka Karksis. Särkidele tehti T-kujuline kaelaava, mille otstesse õlgadel pandi kolmnurksed kiilud, saamaks kaelaavale veidi kumerust. Kaelaaugu äär kroogiti ja peale pandi kitsas püstkrae, mis kirjati ära. Sellistel särkidel olid tavaliselt pikad värvlita varrukad ja mõnel pool ka takusest riidest jätk.

Seelik

Vaipseelik

Vanema seelikuvormina oli Karksis 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi esimesel poolel üldine villane must vaipseelik ehk sõuke, sõpu. Siin võisid varasemal ajal laiemalt kasutusel olla heledad villased vaipseelikud või ka ülerõivad, mille kohta on andmeid saadud nii Karksist kui Hallistest.

Karksist pärineb teade, mis ütleb: Sõukesi oli ainult rikkamatel. Mõnel oli must, mõnel punane. All rida tinaloppe, mis käies logisesid (lokat-kallat-kollat). Ees ja taga oli suur volt, külgedel harilikult väikesed voldid. Tinaloppidest allpool, riide ääres oli väljaõmblus.

Must, lambavalge või punane villane toimne kokku õmblemata riidelaid, u 2,5 m, mähiti ümber puusade ja seoti kirivööga tugevasti ümber keha. Seljale murti kaks sügavat lappvolti ja nende kohalt õmmeldi riie ülalt kinni. Selga sättimisel asetati sõukese voldi keskkoht keskseljale nii, et voldid jäid kahele poole puusadele ja lahtised otsad toodi ette. Vasempoolne ots jäi parempoolse alla ning parempoolne ots toodi vasemale küljele. Kaunistuseks oli vaipseelikul allääres ja otstes kitsas kõlapook ehk puuk.

Vanemad seelikupoogad olid kitsamad – 0,5 cm laiused. Lõngad kooti taimevärvidega
ja kiri koosnes kolmest osast: keskmine ehk peaosa oli kirjaga, enamasti loogeline joon ning alumine laiem ja ülemine osa üht või mitut värvi triipudega. ERMi tekstiilikogus on hoiul kümmekond Mulgimaalt saadud kõlapooka.

Mõrsja kandis pulmas punast vaipseelikut, mille alläärt kaunistasid 19. sajandi I poolel pronkstraadist tinulised või tinaplaadikestest vaselised, mõnede vanemate teadete järgi ka tilisevad klaas- või kardtilgutid. Pruudisõpu ilus madarapunane värv saadi madarajuurtega värvides. Punast värvi on alati seostatud ka pidulikkusega, mistõttu oli see 18. ja 19. sajandi tekstiilkaunistuste eelistatud värvitoon. Hupeli järgi võeti ühe naela lõngade värvimiseks üks nael ehk 400 g värvimadara juurt. Kuna madarat oli suures koguses raske saada ja seda kulus ühe sõpu jaoks üsna palju, siis ei saanud kõik pruudid ja noorikud endale punast sõukest lubada. Karksist pärineva teate järgi pidi noorik vajalike rõivaste puudumisel need laenama – kellel vasilist sõukest ja neid tõisi nooriku rõõvid es ole, see pidi tõise käest tooma.

Vaipseelikuid kanti Hallistes-Karksis 1860.–70. aastateni, kuid mõned vanad naised ei loobunud neist 19. sajandi lõpulgi.

• Must vaipseelik (Halliste) ERM 1790
• Must vaipseelik (Paistu) VM 11400 E
• Valge vaipseelik (Halliste) ERM A 909: 82
• Punane pruudi sõpu (Halliste) ERM 1797
• Punane vaipseelik vaseliste ja tinulistega (Halliste) VM 11434 E
• Pook ERM 4158
• Poogad (Halliste) ERM 2078, VM 2338/E 260

Kokkuõmmeldud vaipseelik

Järgmine aste sõukesele oli kokkuõmmeldud vaipseelik. Lahtise vaipseeliku küljed õmmeldi kokku, säilis kitsas üldkuju ja äärekaunistus – kõlapook.

Millal täpselt vaipseelikuid hakati Hallistes ja Karksis kokku õmblema, pole teada. Samaaegselt vaipseelikutega olid siin 19. sajandi I poolel kasutusel ka ühevärvilised kokkuõmmeldud seelikud. Põhja-Eestis aga kanti kokkuõmmeldud seelikuid juba 17. sajandil.

Must volditud seelik

19. sajandi keskpaiku tuli Hallistes ja Karksis moodi must kibrutatud seelik ehk kört ehk värvli külge tihedasse volti seatud seelik, mille alläärt kaunistas kitsas pook. Lääne-Mulgi kihelkondadesse jõudis Põhja-Viljandimaal juba 18. sajandi algusest kasutusele võetud ühevärviline must kört seega tunduvalt hiljem.

Kördid olnud hästi pikad ja laiad ja nende valmistamiseks kulunud 7–8 küünart riiet. Halliste kihelkonna Laatre vallast pärineva teate järgi kulus kördiks 12 küünart riiet, see õmmeldi ristiriidest, kusjuures kanga laius jäi pikkuseks.

Karksi kihelkonna Polli vallas mäletati: Kibratet kördi ca 3 cm laiused lappvoldid olid nii seatud, et iga volt ulatus 1,5 cm laiuselt üle eelmise. Kõhu ees oli kipru vähem kui taga.

Musti körte armastasid Karksi naised mitu tükki ülestikku kanda.

Pikitriibuline seelik

Pikitriibulised värvli külge volditud kaharad seelikud ehk kört, olid Tarvastus, Paistus ja Helmes võetud üldiselt kasutusele 19. sajandi keskpaigaks; Hallistes-Karksis kodunesid need alles 19. sajandi II poolel ja ka siis ainult osaliselt.
Mitmed kogutud andmed kinnitavad, et Halliste naised ei võtnudki pikitriibulisi seelikuid omaks, mõnevõrra levisid need siiski Karksis.

Karksi vallas aga mäletati triibulise seeliku kandmist: Pikutitriipu körte on ka näinud. Neile oli ka pook alläärde õmmeldud, et ära hoida allääre kulumist. Vananännil oli kirikuskäimiseks must kört. Tal oli ka kirju, s.o pikitriibuline kört. Väike ääreke, värbel, oli peal, mille külge voldid kinnitatud.

Karksist on ERMi kogusse saadud ka üks koeripstehnikas põikitriibuline kört. Ann Toompalu (sünd. 1876) Karksist mäletas ka põikitriibulist seelikut: Siis kui olin alles karjalaps, sis meie saunanaisel oli küll ristipidi kirju kört, see oli kaunis lühike. Põikitriibuliste seelikutemõningane levik siinkandis langes linnamoele ülemineku aega. Ka pikitriibulisi körte armastasid Karksi naised mitu tükki ülestikku kanda.

• Pikitriibulise seeliku katked ERM A 377:9, ERM A 170:8
• Põikitriibuline seelik ERM A 509:1998

Ruuduline seelik

Ruuduliste seelikute ehk kört kandmisaeg algas Mulgi kihelkondades 19. sajandi viimasel veerandil ja sellised seelikud tähistasid juba rahvarõivaste taandumist linnamoelise ees. Lääne-Mulgi naiste seas need nii populaarseks ei kujunenudki kui Ida-Mulgi naistel. Punaseruudulisi körte kandsid eeskätt nooremad naised.

Ruuduliste seelikute kandmise kohta Karksis on mitmeid teateid. Marie Viira
Karksi vallast mäletas, et tema vanaemal olnud ka peeneruuduline kört, ca 2 cm tumepunaste, mustade, roheliste ruutudega. Kört oli hästi kohev, ümberringi kroogitud. Alus, s.o aluskört, oli veel all, samuti kroogitud. Veel mäletas ta lapsepõlves kuuldud jutustust sellest, kuidas naised ühes pulmas võistelnud, kes neist on kõige paksem. Üks neist öelnud, et tal on viis kohevat körti seljas.

• Seelikuriide proovid (Paistu) VM 3534 E 65, VM 2931 E 64

Suveseelik

Suviseks seelikuks Hallistes ja Karksis oli sarnaselt ülejäänud Mulgimaale toimses või silmilises koes valge linane pallapool, mille alläärt kaunistas värviliste geomeetriliste kirjadega kirivöötehnikas pook. Algselt oli linane seelik samuti kokkuõmblemata riidelaiast, kuid säilitas oma nime ka hiljem juba kokkuõmmeldud seelikuna.

• Pallapool (Tarvastu) VM 3224 E 365

Vöö

Pidulikul puhul mähiti vöö mitu korda seeliku- ja põllevärvli peale, argipäeval tööl harilikult särgi peale. Vöö otsad peideti vöö vahele. Vöö köideti juba väikesele tüdrukule ümber keha, et tüdruk kasvaks peenepihaline. Arvati, et kõvasti keha ümber mähitud vöö teeb keha tugevaks ja hoiab haiguste eest. Karksis mäletati: Ammust aiga mässiti ööke ümmer keha amme pääle, keha kinnituseks, et töö manu ära ei venite, esigi magada ka ei saanud ilma kui olti ära harjunud, võis ka ära venitada.

Kirivöö

Halliste ja Karksi naiste kirivöö ehk üüke, oli peentest lõngadest kirjadega, st valgele linasele põhjale korjatud värvilise villase kirjaga. Siinsete vööde olulisemateks põhivärvideks olid sinine, punane ja pruun. Mustjassinine domineeriva värvina oli kasutusel eelkõige vanematel, 18. sajandi lõpust ja 19. sajandi I poolest pärinevatel vöödel. Lisavärvidena esinesid neil kollane, tumeroheline, sinakasroheline, pähkli- ja punakaspruun.
Punase põhivärviga kirivöödel oli lisavärvina, s.o vöö südame ja ääriste värvina kasutusel suures osas potisinine, aga ka pähklipruun, punakaspruun, kollane, roheline, lilla, must. Madarapunase toonid olid punakaspruunist tugeva punaseni. Puupunane oli lillakaspunase tooniga.
19. sajandi keskpaigast alates, kui laialdaselt levisid aniliinvärvid, hakkas siinsetes vöödes domineerima ka tumepunane ja isegi kohati erkpunane.

Halliste-Karksi kirivööd on enamuses 2–3 m pikad. Muuseumiesemete analüüsi põhjal on nende laius varieeruv, jäädes vahemikku 2–6,3 cm. Suurem hulk neist on siiski 3–4 cm laiused.

• Kirivööd ERM A 153:1, ERM 4185, ERM 13206, ERM A 170:14, ERM 4189, ERM 6158, ERM 4173

Läbivillane vöö

Peale kirivööde kudusid Halliste-Karksi naised lätlaste eeskujul mõõgaga läbivillaseid vöid ehk üüke, mis olid punase põhjaga ja peamiselt sinise-rohelise lapilise ehk nopsilise kirjaga. Selliseid vöid on nimetatud ka lätilapiliseks ja need levisid 19. sajandi teisel poolel Lõuna-Eestis laiemalt. Täisvillaste vööde kirjadena tuntakse Karksist nopsilist ja räätsakirja.

Ühe ERMis asuva Karksi nopsilise kirjaga vöö legendis on kirjas, et roheline ja sinine lõng värviti poevärviga, aga puupunase puhul on antud värvimisõpetus: Poest ostetud valkjas punane puu (15 kopikat) pekseti peeneks, leotati viinaga, pandi potti taari sisse ja siis pott kuumuse kätte seni kuni lõng punaseks läks.

• Nopsilise kirjaga vööd ERM HM E 151, ERM 3324, ERM 4180

Tasku

Väiksemate tarbeesemete kaasaskandmiseks kasutasid naised paelaga vööle seotavat lahttaskut ehk task, kešš. Need köideti külje peale, harilikult paremale poole seeliku alla kinnise kohale. Tasku esikülg tehti enamasti villasest või puuvillasest riidest, kas ühest riidest või riidelappidest, kuid on kasutatud ka sametit või siidi.

• Tasku ERM 4195, ERM 4194, ERM 4191

Põll

Põll kuulus 19. sajandi esimesel poolel rangelt abielunaise ülikonda: naine ei tohtinud põlleta minna isegi üle toa. Eraldi olid käimise põlled ehk kirikupõlled, väljaskäimisepõlled ja igapäevased põlled. Neiud põlle ei kandnud.

Eespõll

18. sajandil peeti eriti pidulikuks rohelist ostuvillasest põlle, mille alast kaunistasid kard- ja punasest paelast pealeõmmeldud ornamendid. Ka 19. sajandi I poole eeskantavad pidulikud põlled, mida Mulgi naised kandsid mustade vaip- või kokkuõmmeldud seelikutega, olid tehtud rohelisest villasest riidest – villane rohiline põll ostet rõõvast, 1½ küünart lai, ehen. Nende põllede peal kanti valget linast haraliste otstega põllerätti. Jakob Hurda kogudes leiduvate andmete järgi olid rohelised põlled paksust toimsest poeriidest ja paistnud välja põlleräti lahtise pilu vahelt.

Ilmselt on varemal ajal Hallistes ja Karksis olnud eeskantavad põlled valged ja kaunistatud nagu puusapõlledki keskajast säilinud taimkirjadega. Valge pind kaeti tiheda vars-, sämp-, ahel-, rist-, ristik-, madal- või mähkpistes tikandiga. Tumedate – siniste, roheliste, madarapunaste, pruunide – ja mitmes varjundis kollaste lõngadega tikiti detailirohked ristid, sõõrid, õied, oksad ja tärnid. Nii kirjati vanemat tüüpi Mulgimaa rõivaid, mida kanti juba keskajal. Muuseumiesemed pärinevad aga alles 17.-18. sajandist või 19. sajandi
algusest.

Jakob Hurda kirjasaatja M. Kõdar Karksist märgib puusapõllede kõrval ka pallapoolt ehk pallapoolikut, mis olnud ära aetu ja pandud noorikule sõukese peale ette. Ilmselt on siin pallapool tähendanud põlle.

Keskaegse taimornamendiga Mulgi naiste esipõlli Eesti muuseumide kogudes ei leidu. Küll on aga üks rariteetne Paistu põll säilitamisel Peterburis Riiklikus Vene Muuseumis.

• Rohelised kardkaunistusega põlled (Kihnu) ERM A 290:410, ERM A 291:119
• Roheline põll kardkaunistusega (Muhu) ERM A 681:114

Põllerätt

Üksikutes 19. sajandi lõpul rahvasuust ülesmärgitud teadetes märgitakse koos puusapõlledega sõukesel kantud põllerätte ja põlli. Neid mainitakse just ühenduses pulmarõivastega.

Karksi pulmaülikonda on kinnikootud küllerättide kõrval kuulunud kaks teineteisel kantavat põlle. Alumine neist olnud umbes 80 cm lai ja õmmeldud rohelisest villasest riidest. Pealmine aga tehtud kodukootud linasest, kaunistatud rippuvas otsas tikandiga ja olnud eelmisest poole kitsam.

Ka Hallistes olnud noorikul rohelise põlle peal valgest riidest keskelt lõhki lõigatud põllerätt, all väljaõmmeldud kirjad, rattad punase, sinise, rohelise ja kollasega. Põlleräti pael oli kokku keeratud neist lõngadest, millega õmmeldi alumine ilustus.

Puusapõll

Hallistes ja Karksis kanti 19. sajandi esimesel poolel lisaks ees kantavatele põlledele veel vanapärase nähtusena puusapõlli ehk küllerätte. Neid kandsid nii abielus naised kui ka täiskasvanud tüdrukud põhiliselt vaipseelikutega – villase sõukese või linase pallapoolega ja need kuulusid piduülikonna juurde. Puusapõlli kanti külje peal ja nad katsid vaipseeliku vaheliti käiva koha. Nii pikalt kui küljerätt sõukesel rippus, jäeti mõnel juhul selle hõlm poogaga servamata. Puusapõlled õmmeldi valgest linasest riidest, otsad kaunistati villase lõngaga tikitud arhailise taimeainelise kirjaga ja samast lõngast narmastega. Taimemotiivide kõrval kaunistati küljerätte ka piludega. Mõnikord olevat hilisematel puusapõlledel olnud kiri ka sisse kootud.

Mulgi puusapõllede kohta käiv materjal on üsna kasin ja kohati vasturääkiv. Vähesed viited rahvaluule kogujate poolt kirjapandud rahvarõivaste kirjeldustes, üksikud teated ERMi teatmematerjali kogudes kinnitavad, et Mulgi naised kandsid oma küljerätte mõlemal puusal, kuid leidub ka andmeid, et ainult kas paremal või vasakul küljel. Karksi käterätikujuline küllerätt rippunud paremal puusal, Hallistes seevastu kanti kitsast ja ülalt pisut ahenevat puusapõlle vasakul küljel sõupu rao ehk lahtise külje kohalt ettepoole ulatuvalt. Pikkuselt ulatunud põll põlvini. Enamasti räägitakse puusapõlledest just seoses pulmarõivastega, sest pulmaülikonnas püsisid need kõige kauem kasutusel – 19. sajandi keskpaigani või mõnel pool kauemgi.

Kirjasaatja M. Kõdar Karksist on kirjeldanud puusapõlli, küllerätte, mis viimati kuulusid nooriku ülikonda – need olnud ilusasti ära aetu ja panti katelpoole puuste pääle. Nee teive puusa äste paksuks. Külleräti otsad olnud lõngast nõglut mitmet karva rattit ja rõngit täis.

Ann Tõnts Halliste Pauna talust meenutas oma vanaema räägitut, et puusapõlle esmakordse ettepanemisega pidanud vanarahvas nõidust: Niipea kui tüdrukul olnud hamme peal küpsuse jäljed (õnnetoov olnud 3 verepleki olemasolu), siis hakatud puusapõlle kandma. Missuguste nõidumistega põll ette pandi, seda ei tea, vanaema sellest saladusest ei kõnelnud.

• Puusapõll (Halliste) ERM 8108, ERM A 824:38
• Puusapõll (Helme) ERM 4942
• Tarvastu pulmapõll ERM A 523:9, VM 6452 E 297

Peakatted

Juuksemoe kohta Hallistes ja Karksis on teada, et nii naised kui ka tüdrukud lasid vana kombe kohaselt juuksed lühikeseks, kõrvadeni, lõigata.

Pearätt

Tanu asemel kandsid abielunaised Hallistes ja Karksis peenest linasest või puuvillasest riidest valget tärgeldatud pearätti ehk kulp, päärätt, mille ilu peitus selle erilises pähesidumisviisis.

Korrespondent Mari Sarv Karksist kirjutas: Vanasti oli koet peeniksid linatsit päärätte, muidugi ikka labane. …. Päärätt, mis naisel laulatuse ajal pähe panti, sellest ajast siis ei tohtinud ta isegi enam katmata peaga olla. See pidi olema igavene alistumise tunnus. Isegi saunas, kui tulnud vajadus lapsele rinda anda, pandud viht pea peale.

Vanemad rätid tehti peenest linasest riidest, hilisemad puuvillasest ja need pidid olema lumivalged. Rätik õmmeldi nelinurkne ja mõõtudega umbes 1×1 m. Pähe seoti see nii, et pikem nurk rippus seljal. Vastasnurk murti pea suurusele vastavalt sissepoole, kuid selle kolmnurga nurgake pöörati omakorda tagasi niiviisi, et ta ulatus umbes kahe sõrme laiuselt üle räti ääre. Sealt kohalt vajutas rätikandja rätikut sõrmega vastu otsaesist räti pähesidumise ja kipramise ajal, et lumivalge rätt ei määrduks. Hiljem pöörati see nurgake jälle tagasi räti alla. Kaks ülejäänud nurka seoti kuklas lihtsõlme ja see seos jäi umbes kõrvade kõrgusele. Voldid jaotati ühtlaselt üle pea ja kibrati sõrmeotstega. Rätik tärgeldati alati enne pähepanemist, nii säilis õige kuju ja rätti võidi peast võtta ning tagasi panna nagu mütsi.

Elena Animägi (sünd. 1900) Karksist Polli Oti talust meenutas, et tema vananänn kandnud kuni surmani 1913. aastal kulpi. Tal oli neid oma tosin tükki. Päärätid olid hästi valgeks pestud ja pleegitatud ning tärgeldatud. Neid köideti teise inimese peas. Kulpe hoiti kirstus nagu taldrikuid üksteise peale laotult, sabad jooksid ühes suunas. Kui oli vaja puhast kulpi, siis oli sealt kohe võtta. Välja minnes köitis vananänn kulbile siidräti peale. Siidrätte oli tal musti, valgeid ja kollakaid, kõigil narmad ääres. Siidrätikast oli samas kirstus, kus kulpe hoiti, ühes nurgas.

Hilisematele rättidele õmmeldi selja poole rippuvale nurgale valgetikandis lillkiri ning veel hiljem ka lehviosadele samasugune lillkiri, aga vähendatud kujul. Siis käis välja minnes päärätile peale veel lõua alla sõlmitav ümmerpäärät. Pearätil jäid valge otsaesine ja seljapealne nurk ümmerpääräti alt paistma.

Valgeid päärätte kanti Hallistes veel 20. sajandi alguseski ja üksikud vanad naised kandnud neid veel pärast I maailmasõdagi.

• Päärätt ERM 1769

Talvemüts

Talviseks peakatteks oli Karksi naistel rankamüts ehk rankakübar, mille lagi pealistati musta sameti või kaleviga ja äär kaunistati halli tallenahaga ehk rankanahk.

Hallistes olevat rankamütsi kandnud ainult naised, tüdrukud mitte. Küll aga kandsid talvemütse Karksi kihlatud pruudid – pruudil oli sinine samet, teistel must päälagiriie. Pruut oli rankakübarat kandma kohustatud sest ajast peale, kui ta peigmehega lugemas ära käis. Karksist pärineva teate järgi: kirikun panti noorikul kübär pähä ja kübäre pääle naiste tekk.

Mitmed arhiiviteated räägivad aga sinisest kalevist või sametist põhjaga rankamütsidest, mida kandsid ka naised.

• Rankamütsid (Halliste) ERM 1758, ERM 1767, ERM 2163

Õlakatted

Talvel kandsid Karksi naised villast õlakatet, suviseks üleviskeks oli aga linane linik. Tavaliselt kanti üht õlakatet korraga, kas linast või villast. Mõned mujalt Lõuna-
Eestist pärinevad teated räägivad aga mitme õlakatte kandmisest korraga. Otepääl kantud suurematel pidudel, näiteks pulmas, sõba kaali peal. Rõuges seevastu kandnud
noorik sõba peal pallapoolt. Selle kohta, kas ka läänemulgi naised võisid erilistel puhkudel villast ja linast õlakatet korraga kanda, puuduvad täpsemad andmed.

Villane ühevärviline õlakate

Vanematüübiliseks abielunaise pidulikuks õlakatteks oli Karksis tumepruunist villasest toimsest riidest ühelaidne, 70–90 cm lai ja 200–250 cm pikk, sõba ehk sõpu, sõuke, sõbarätt, kõrik. See võis varem olla ka valge, nagu on säilinud andmed Tarvastust ja Paistust, kus neid kanti 18. sajandil ja võib-olla 19. sajandi algulgi veel pidulike riietega. Valgetel sõbadel, nagu puusapõlledel ja eeskantavatel põlledelgi, esines arhailine taimeaineline tikand, mustad sõbad olid geomeetriliste kaunistustega.

Sõba kuulus, nagu pikk-kuub ja vastav peakategi, piduliku ülikonna juurde. Kui puudus vajadus sõba ümber võtta, kanti seda kokkupandult käsivarrel. Tarvituselt kadudes jäid sõbarätid püsima veel pruudiülikonna juures pea- ja näokattena.

Eesti muuseumidesse ei ole õnnestunud koguda ühtegi Karksis kantud musta villast sõba. Oletusi nende kaunistamise kohta võime teha naabrite õlakatete järgi. ERMis asuva nelja Helme sõba põhjal võime oletada, et ka Halliste ja Karksi tumedaid villaseid õlakatteid ilustati madarapunastest, kollastest, tumesinistest ja valgetest villastest lõngarühmadest kaunistustega, kõladega kootud ääre- ja otsatriipudega ning nurkadest rippuvate lõngatuttidega. Tikandeis esines ussijoont, mis omaaegsete arusaamade järgi pidid tõrjuma kahjulikke välismõjusid.

Rõngust Pikasillast saadud sõba põhjal võib järeldada, et sõbasid kaunistati ka sinise-punase keeleliste silmusnelinurkadega: punane lõng seati sõba nurka motiiviks ning kinnitati üleloomispistel sinise lõngaga. Sõba nurkadesse tikitud silmusnelinurgale ehk ruudulisele nurgakirjale omistati samuti kaitsvat ja õnnetoovat jõudu.

• Sõbad (Helme) ERM 3654, ERM 3655, ERM 7786, ERM A 102:30
• Sõba (Rõngu) ERM A 338:3

Villane ruuduline õlakate

Hiljemalt 19. sajandi algusest kuulusid Halliste ja Karksi naiserõivastuse juurde villased ruudulised viielõngalised tekid – viie lõngaga käetekid ehk naistekk, pääotsatekk. Ruudud moodustati viiest eri värvi lõime- ja koelõngadest: punasest, kollasest, rohelisest, valgest, pruunist või mustast. Varasemate viielõngaliste tekkide ruudustiku toonid olid mahedamad, hiljem aniliinvärvide kasutuselevõtuga muutusid kollane ja punane värv eredamaks.

Viielõngalised tekid kooti tasapindses toimses tehnikas ja need olid tavaliselt kahelaidsed. Jaheda ilmaga, eriti sõitudel, võeti tekk ümber ja kaeti sellega ka pea. Soojema ilmaga
kõndides või ruumi sisenedes hoiti tekki kokkupanduna käel. Sellest ka nimetus käetekk, käepealne tekk.

Selliseid peene ruudukombinatsiooniga tekke kasutati veel 19. sajandi lõpulgi, mil Mulgi alal pääsesid võidule suurrätid.

• Viielõngalised tekid (Halliste) VM 9449 E 1843 , ERM HM E 21/abc

Linane õlakate

Halliste-Karksi õlalinik ehk linik, pallapoolik, õlalinik, palakas, oli silmatorkavalt pikk ja kitsas riideese, mida kandsid ainult mõrsjad ning abielunaised. Linikuga käidi kirikus, seda kanti õlgadel, ümber kaela või peas. Linikuga kaeti pruudi nägu ja pea, kui pulma ajal sõideti peiu koju. Mõrsja ja nooriku linik oli ilusam ja rohkem ehitud kui harilik õlakate. Vanade kujutelmade kohaselt ähvardasid pruuti ja noorikut mitmesugused kurjad vaimud. Kaitseks nende eest kaeti nägu pruudilinikuga, millel oli eriline maagiline ornament. Sellekohaseid teateid on nii Hallistest kui Karksist. Mõlemas kihelkonnas nimetati noort naist kuni esimese lapse sünnini noorikuks – vanast oldi 2–3 aastat noorik.

Karksi pruudiliniku kohta käiv täpsem teade ütleb järgmist: Peas olnud noorikul linik, kui laulatusele sõidetud. Kuid ka pärast, pulmas, olevat linik ikka olnud. Linik olnud nii peas, et näo ära katnud. Ega nooriku nägu pulmas keegi polevat näinud. Linik olnud lai valge linane rätik, nii natuke käterätiku moodi, kuid palju laiem. Seotud pähe keskpaikapidi, kaks otsa üle õlade ettepoole. Õlad katnud kinni. Linikul olnud otsa kohal kibrad sees ja lõngadega väljaõmmeldud. Sääraseid otsi oli kaks. Poole aasta pärast pööranud noorik linikul teise otsa. Linikul olnud keskpaik valge, otsad kirjud. Harilikult kootud otstesse jämedad villased värvitud lõngad või kui enam kududa ei ole saadud, siis kistud linasest riidest lõngu välja ja aetud värvitud villased lõngad asemele. Linikul olnud narmad otsas, harilikult linasest lõngast. Linik olevat alles peigmehe kodus ämma poolt ära võetud.
Selliseid pruudi õlakatteid kasutati Hallistes ja Karksis kuni 19. sajandi keskpaigani.

• Õlalinik ERM 4155
• Pruudilinikud (Halliste) PäMu _ 11978 E 79/T, ERM 1804
• Pealina (Halliste) ERM A 509: 4309

Ülerõivad

Pikk-kuub

19. sajandil oli Karksi naistel kõige pidulikumaks rõivaks villane lambapruun või must pikk-kuub ehk särk, mis püsis kuni kandmiselt ära jäämiseni eriti arhailisena – laia selja ning ilma kaunistuse või siis tagasihoidliku keeratud nöörist kaunistusega. Vammuse tett ka maailma paksu, nindat pane püstü kurtma, kut´s koorike.

Teenijate kauplemisel oli Hallistes nõue, et vammus pidi 10 naela kaaluma, muidu teenijatüdruk seda vastu ei võtnud. Vammuse raskus olnud juba kaubas kokku lepitud.
Vanemad pikk-kuued õmmeldi käsitsi lambapruunist või lepakoortega mustaks värvitud villasest toimsest riidest. Hilisemal ajal õmmeldud pikk-kuubede seas leidub ka sügavmusti, kuid nende külm toon saadi juba aniliinvärviga.

Halliste ja Karksi pikk-kuued olid vanapärase särgi lõikega, st ühtlaselt laia seljatükiga ja õlaõmblusteta. Selja- ning esiosa moodustas kahekorra kokkumurtud riidelaid, kusjuures murdekoht jäi õlale. Esiosa lõigati kaheks hõlmaks, külgedele lisati vajaliku laiuse saamiseks siilud. Mõlemal poolel oli kaks siilu – suurem ja väiksem. Suurem siil ulatus peaaegu kaenlani. Küljeõmbluse ja siilu vahele jäeti püstine taskukotita taskuava. Naistel sagedasti taskukotid puudusid, taskuavasse pisteti käed külmaga ja sealtkaudu pääses ligi vööl rippuvale lahttaskule. Siilud pandi pikk-kuubedel ka esihõlmadele, kusjuures vasema hõlma siil oli lühem ja ulatus vöökohani ning parema hõlma siil ulatus ülespoole, kitsenedes kuni kaelaauguni. Kui kuub oli eest kinni, jäi pikema siiluga hõlm teise hõlma alla. Sellised hõlmasiiludega kuued olid võrdlemisi kinnised. Kinnituseks kasutati enamasti vasest haake, mida esines kuubedel 2–4 või 10–12 kaupa. Vööd pikk-kuue peal naised ei kandnud. Märja ilmaga tõmmati kuub kasukale peale.

Halliste-Karksi pikk-kuubede varrukasuud olid kas sirge lõikega või väikese lõhikuga 1–4 cm ulatuses. Varrukasuud kanditi pahemalt poolt 6–12 cm ulatuses kas valge linase, musta või mõnda teist värvi puuvillasest riidest voodriga.
Naiste pikk-kuubedele pandi tavaliselt punasest, pruunist, lillast või hallist kalevist otstes ahenev püstkrae ehk kaaltagune. Krae võis olla ka kuueriidest, puuvillasest riidest või mustast siidist. Kuue kaunistused olid tagasihoidlikud või puudusid üldse. Kaunistuseks õmmeldi neile tagasihoidlik punasest-rohelisest lõngast või ainult punane keerutatud südamega nöör avauste äärde.

19. sajandi lõpu poole hakati rikkamates Mulgi peredes pikk-kuubi õmblema õmblusmasinaga ja siis tehti need juba õlaõmblusega. Sel ajal hakati hõlmaääri ja varrukasuid vooderdama punase kaleviribaga, mis kõndides näha oli. Selliseid punaseid kaleviribasid on seni peetud rikkamate Mulgi meeste kuubede kaunistusvõtteks, kuid üks teade Karksist räägib punaste kaleviribade kasutamisest ka naiste kuubedel. Nimelt rahvalaulik Elena Animägi (sünd. 1900) Karksi kihelkonnast Polli Oti talust teadis jutustada, et vammus oli piduriie ja selle varrukasuud ja hõlmaääred vooderdati punase villase riidega – naiste vammustel oli heledam, meeste omadel tumedam punane. Vammuse hõlmad jäänud rinnal nii palju avatuks, et ame sõlg välja paistis.
Pikk-kuub oli nii Halliste kui ka Karksi kihelkonnas kõige kauem ajale vastu pidanud rahvarõivas.

• Pikk-kuued VM 8957 E 2258, ERM 4128

Rüü

Rüü ehk rüüd oli eeskätt suvine töö- ja käimisrõivas ning seda kanti Hallistes ja Karksis rohkesti. Karksist pärineva teate järgi olid rüüd suvel kirikuriideks – naised ja tüdrukud käinud suvel kirikus valged rüüd igaühel seljas, nii nagu luiged. Hallistest on teateid rüü kasutamisest pulmarõivana. Lõikelt sarnanesid rüüd vammustega, kuid õmmeldi valgest linasest riidest – rüüd tetti nindagu vammus.

Talvel, kui vammus tõmmati kasuka peale, kanti nende vahel linast rüüdi, et vammus kasukat ära ei määriks. Rüüde kasutamine kestis Hallistes-Karksis 19. sajandi lõpuni, mil neid kanti peamiselt töörõivana.

• Rüü (Halliste) ERM HM E 20
• Foto: Halliste neiu rüüga ERM Fk 440:1

Pihtkuub

Halliste ja Karksi naised kandsid tööl või jahedamate ilmadega ülerõiva all lühikest kuube – särgipeltsi. Materjalilt ja lõikelt ühtis see pikk-kuue pihaosaga, kuid oli kaunistusteta. Karksis mäletati, et naese kannive lühikest musta peltsi, mis niisama särgirõõvast olli tett. Piduülikonda särgipelts ei kuulunud.

Kasukas

Talviseks jõukamate naiste ülerõivaks oli Karksis valgeks pargitud lambanahkadest pikk kasukas ehk kasuk, kask, mis oli lõikelt sarnane vammusega – sirge seljatüki ja küljesiiludega. Pikad kasukad ulatusid allapoole säärt. Nahku kulus ühele kasukale tavaliselt 5–8, naistel 1 vähem kui meestel, olenevalt lõikest ja tellija kasvust. Kasukas kinnitati eest haakidega või omavalmistatud nahknööpidega. Naistel käis parem ehk hää hõlm vasaku peale ja vööd nad kasukal ei kandnud.

Kõige rikkalikumalt kaunistati käigukasukaid. Hallis-Karksi naistekasukad olid kas täiesti valged või punaste-valgete nahkadega rihmutatud. Rihmade asemel olnud vahel ka hall rankariba. Halliste kihelkonnas mäletati, et naistekasukad olid kaunistuste poolest rikkamad kui meeste omad. Neil olid hõlmaservades ja seljal värvilistest naharibadest kaunistused, varrukasuude, hõlmade ja allääre servas aga tuhkrunahast ribad. Niisugused kasukad olnud ainult perenaistel ja jõukatel peretütardel. Teenijarahval ja popsinaistel olnud ainult pikk-kuued.

Vaatamata kasukate kaunistamisele, pandi kirikusse, varrule või pulma minnes kasuk alla ja särk peale, ilma nendeta minna peeti sündsusetuks. Eriti oluline oligi kasukapealne riietus just mulkidel.

19. sajandi lõpu poole hakkasid Halliste ja Karksi naised talvel igapäevaste toimetuste tegemisel kandma kergetest tallenahkadest lühikest kasukat – kasugupeltsi ehk kasukupeltsi.

Säärekatted

Sukad

Karksi naistesukad kooti hästi peenest villasest lõngast ja kitsa säärekirjaga. Kiri asetses kitsa joonekesena pahkluust veidi kõrgemal. Oletatavasti oli see mälestus säärise ja kapuka ühenduskohast. Säärised olid pahkluust põlvini ulatuvad varrastel kootud säärekatted, mida kanti kapukatega enne sukkade kasutusele tulekut. Kapukad olid villased kitsa äärekirjaribaga sokid, mida enne sukkade kasutusele tulekut kanti koos ribade või sääristega.

Suvel kantavate sukkade valmistamiseks kasutati ka linast niiti ja hiljem puuvillast lõnga. Eleene Animägi Karksi kihelkonnast Polli Oti talust teadis jutustada: Sukad olid naistel valged, villased talvel. Suvel kanti valgeid linaseid pilutet (s.o pitsimustris kootud) suisukki. Need pidid ka hästi valgeks pleegitud olema.

Peene lõngaga kudumisel loodi suka alustamiseks 196–236 silma. Kooti, nagu mujalgi, viie vardaga. Sukakirjad olid vöökirjakujulised ja geomeetrilised. Kasutati ainult kaht eri kirja ning nende lähedasi variante. Kirjatriip oli 2–3 cm laiune ja hambuliste servadega, kiri paigutati kummaski ääres olevate triibukeste vahele. Ääretriibud olid koerea laiused ja vaheldumisi kahekaupa – kollast  või punast ja rohelist värvi. Tundub, et Hallistes-Karksis ei ole sukakirju edasi arendatud, need oleksid nagu põlvest põlve püsinud muutumatul kujul.

Halliste ja Karksi kihelkonnas oli väga laialt levinud sukakiri, mida rahvasuus kutsuti viie silma päält sarviku kiri. Seda kirja olevat kasutatud sellepärast, et arvati, nagu hoiaks silmade paaritu arvuga kiri kandjat kurja eest. Teine tuntud Halliste-Karksi sukakiri oli kõõrukiri. Sukakirjades oli 19. sajandi keskpaigani levinud ka väga vana silmusnelinurga motiiv, mida on kasutatud arhailiste sõbade kaunistusena.

Külmaga pandi jalga mitu paari sukki. Ühe ERMis säilitatava sukapaari kohta on kogumisel kirja pandud:: Need olivad päälmised sukad. Nende all oli ikka 2–3 paari teisi.

• Sukad ERM A 170:4/ab
• Sukad (Halliste) VM 1931 E 333, ERM 1813/ab, ERM HM E32, ERM 1825, ERM 13690/ab, ERM A 509:3252/ab

Jalarätid, jalaribad

Varasem rättide ning sääremähistega jalgade ja säärte katmise viis püsis 19. sajandil veel vaid suvises töörõivastuses. Hallistes mäletati, et 19. sajandi lõpul naised talvel linaseid jalarätikuid ei kandnud, kuna need võtnud lund ümber ning jalg külmetanud.

19. sajandil pidasid varasemast üldisest jalasäärte jämedamaks mähkimise kombest kinni kohati ka läänemulgi noorikud, kes tõmbasid villased sukad jalaribadega mähitud säärele peale, et säär jämedam tunduks.

Karksist Polli vallast kirjutas Jakob Hurda kirjasaatja M. Kõdar 1889. aastal: Nooriku
jala säärte ümmer mähiti sääreräti, mis linatsest rõõvast olli iluse villatse lõngage ära aetu just kui oaäitsen. Nee teive jalasääre jämes. Polli vallast on ka teistsugune teave. Noorikul olid jalas sülla pikkused ning vaksa laiused ribarätid, nende peale tõmmati kolmekirjalised sukad ja siis pastlad.

Säärepaelad

Naistesukad köideti põlve alt umbes 2 cm laiuste ja peamiselt kalasabatehnikas palmitsetud säärepaeltega, kuid need ei jäänud seeliku alt nähtavale.

• Säärepaelad (Viljandi) VM 3206 E 136, VM 2749 E 134

Jalatsid

Viisud

19. sajandi teiseks pooleks olid paju- või pärnakoorest viisud jäänud peamiselt tööjalanõuks. Vaid üksikud vaesemad inimesed pidid leppima nendega kui pidujalanõudega.

Pastlad

Halliste ja Karksi naiste kirikupastlad tehti heledat parki loomanahast teravate ninadega ja ilma ninapealsete tippudeta ning need paistsid silma hästi töödeldud naha, peente tärkmete ja hoolika valmistusviisi poolest. Eriti oluliseks peeti, et pastelde linased paelad oleks säravvalged. Nööre pestud ja pleegitatud veel aia peal hästi valgeks.

Hästi valgeks pargitud nahast valmistati eelkõige nooremate pidulikud pastlad. Kirikuteel käidud paljajalu ja alles kirikumäel pandud pastlad jalga.

Pastelde tegemiseks kasutati peamiselt veise-, harvem hobusenahka. Õhemast nahast, mida oli kergem töödelda (ka vasikanahast), tehti lastele ja ka pidulikul puhul kantavad pastlad.
Pastelde tegemisel ja kandmisel ei tehtud vahet vasaku ja parema jala vahel, jalanõu kooldus alles kandmisel jala järgi. Pastlad seoti jalga pastla serva tehtud tärkmetest läbiaetud paelaga. Pastlanöör olnud naistel peenike linane, kahest kiust punutud ja valgeks keedetud.

Halliste Abja vallas on pastlanööre seotud järgmiselt: Pasteldel olid külgedel aasad, aasantsed, nendest tõmmati paelad läbi, moodustati jala peale rist, mähiti ümber kederluu, siis toodi üles, ristati säärel ja mähiti põlve all mitu ringi ning köideti kinni. Karksi Polli vallas seoti pastlapaelad samamoodi.

Halliste ja Karksi naised pidasid vanast pastlamoest kaua kinni. Mugavate tööjalanõudena kanti neid kuni I maailmasõjani, mõnel pool kauemgi.

• Pastlad (Halliste) ERM A 569:8

Kindad

Hallistes ja Karksis olid 19. sajandi esimesel poolel kootud kindad kõik kahevärvilised labakindad ehk peokindad ja enamasti musta-valge või sinise-valge kirjalised. Alles sajandi teisel poolel hakati kinnaste randmeosadesse lisama aniliinvärvseid triipe ja kuduma sõrmkindaid e sõrmilisi kindaid, mida kanti peamiselt pidulikel juhtudel. Kirikinnaste kudumisel kasutati siin erinevalt teistest Mulgi kihelkondadest, väga peent korrutatud villast lõnga. Peene lõngaga kudumisel loodi kinda alustamiseks 120–148 silmust. Keerulised, pikisuunaliste ridadena kulgevad kindakirjad koosnesid vaheldumisi kahest või rohkemast eri motiivist. Kindakirjadest olid siin tuntud vahtralehekiri, kassikäpakiri, karukäpakiri, ristiline kiri, ristitähe kiri, kõõrukiri, rattakiri, tõllarattakiri, põrgutulbakiri, põrguväräti kiri, sõglakiri ehk vanasõgla kiri, kuldsõlekiri ehk kuldsõlgu kiri, saehambakiri, tähtlik kiri, pokikiri, puupuki kiri, leväotsakse kiri, tarasaiakiri, viie silma päält sarviku, seitsme silma päält sarviku, kaheksasarviku kiri jt.

Kindakirjade tähenduste kohta ei ole palju teada. Viljandi Muuseumi etnograafiakogus leiduvad ühed põrgutulbakirjaga ehk peksutulbakiri, pessutulbakiri Halliste kindad. Kiri koosneb kaheksaharulise tähe ehk aotähe ja tulba motiivist. Abjast pärinevate andmete järgi olevat selle kirjaga kindad kaitsnud kandjat ihunuhtluse eest. Seitsme täpi ehk silmaga tulp tähendanud seitset risti ja viletsust. Aotähte tulba otsas peeti kurja ärahoidjaks – elu sümboliks.

Ka silmusnelinurgale ja viie silma päält sarvikule on omistatud maagilist kaitsvat võimet. Samuti seitsmesilmalisel kaheksaharulisel tähel nagu viiesilmaliselgi sarvikul on olnud maagiline tähendus ja sellest motiivist moodustunud kirja nimetatakse seitsme silma päält sarviku kirjaks.

• Kindad VM 2019 E 299, ERM 4133, ERM 4134, ERM 4131
• Sõrmkindad, kirikindad ERM 4132/ab

Ehted

Halliste ja Karksi naised on uhkustanud helisevate ehetega. Ilmari Manninen kirjutab 1927. aastal raamatus „Eesti Rahvarõivad“: Karksis ja Hallistes on juba pea unustatud muistne õlarätt, kuid see, mis ei ole mälust kadunud, on selle räti metallehete kilin. Ennekõike kilisesid aga rinna- ja kaelaehted.

Piduülikonnaga kandsid naised hõbehelmeid, klaashelmeid, mitut moodi sõlgi, sh tagasihoidliku kuhikuga rõngakujulisi sõlgi ning hõbekettidest keesid, milles rippus tavaliselt üks kannaga raha. Õbe sõlgu ollive ja õbekeedi olliv kaki egäl. Armastati kanda ka sõrmuseid. Pulmadeks sis peigmees kinkis iki pruudil sõrmuse, ja laulatse aig panti sõrme.

Rinnaehted

Särgi eest kinnitamiseks kasutati Hallistes ja Karksis 19. sajandil väikest vitssõlge, mida nimetati rees. Armastatud olid siin ka hõbedast väikesed valatud kuhiksõled ehk nn Mulgi sõled, Ø 2,5-3 cm läbimõõduga, mille kaunistuseks oli lihtne reljeefne pealtvaates õis tahukatega vaheldumisi.

Särgi rinnal, vitssõlest allpool, kanti lameda koonusega sõlge. Halliste-Karksi kuhiksõled olid väiksemad, Ø 10-12 cm ja madalama kuhikuga, 0,5-1 cm, kui idamulkide omad.

Nooriku nägu katval pruudilinikul olnud ka selu ehk sõlg ehk ehen. Linik kinnitati eest tavaliselt kahe või kolme väikese sõlega. Hallistes jäetud ka vammuse hõlmad rinnal ikka niipalju avatuks, et ammesõlg välja paistaks. 

• Vitssõlg ERM A 170:17, VM 9430:4 E 776, ERM A 170: 15, ERM 4200
• Mulgi sõlg ERM 4201, VM 9430:3 E 804

Kaelaehted

Halliste ja Karksi naiste alalisteks eheteks olid mitmevärvilised klaashelmed, ühe või kahe ringina, lükkena, ümber kaela. Helmed olid 18.-19. sajandil peamiselt klaasist, varem kivist, ka erinevad kristallid, või merevaigust. Särgi all ümber kaela kantud helmeringi kutsuti kurguhelmesteks. Helmed pandi tütarlapsele kaela, kui tal tuli esimene hammas ning nendega läks naine ka hauda. Hallistes olnud noorikul sõpu ümber ning elme ja kedi kalan. Karksis olnud aga noorikul kaelas paks helmekord.

• Krõllikee (Halliste) ERM 18781:1/1-9
• Merevaigust helmekee (Halliste) ERM 1891
• Hõbekett (Halliste) ERM 13650
• Helmed (Halliste) ERM 18491, ERM 1886

Sõrmused

Sõrmuseid esines Hallistes ja Karksis mitut erinevat tüüpi ja tavaliselt kanti rohkem kui ühte. Nimetada võiks lihtsaid vitssõrmuseid ja harisõrmuseid. Muuseumikogudes leiduvad uhkemad sõrmused on valmistatud hõbedast, kuid leidub ka muust metallist tehtuid. Ilmselt on varasematel aegadel ka sõrmustele maagilist kaitsevõimet omistatud. Hallistes näiteks usuti, et vanahõbedast sõrmus kaitseb käsi vigasaamise eest.

• Sõrmus ERM 4199
• Plaadiga sõrmus VM 2746 E 800/H 36

Koostaja

• Tiina Jürgen, etnoloog

Allikad

• Jürgen, Tiina. 2015. Mulgi rahvarõivad. Viljandi: TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, Viljandi muuseum