Lõuna-Eesti rahvarõivarühma kuuluvad Viljandi-, Tartu-, Võru- ja Kagu-Pärnumaal kantud rõivad, samuti Setu rahvarõivad.

Lõuna-Eesti talupojarõivastus oli rohkete lokaalsete erinevustega, kuid eelkõige iseloomustas seda mitmete väga vanade rõivavormide visa püsimine. Näiteks kandsid naised muinasajast tuntud villaseid või linaseid piklikust kangalaiast õlakatteid veel 19. sajandi keskel või kohati kauemgi. Eriti rohkelt säilis rõivastuses vanapärasusi Lõuna-Eesti lääneosas asuval Mulgimaal: naistel algelise lõikega särgid, kokkuõmblemata vaipseelikud, seotavad pealinikud ja rätid, arhailise, keskaegset päritolu taimornamendiga puusapõlled, meestel pikad püksid. Piduliku rõivana hindasid nad oma musti, lõikelt särgiga sarnanevaid pikk-kuubi kuni üleminekuni linnamoele. Mulgimaa omapära kujundas nii varasem läti asustuselement kui ka selle piirkonna kultuuriliselt konservatiivne hoiak, mida omal moel toetasid sealse talumajanduse jõudsad edusammud 19. sajandil. Traditsioonilist rõivastust kantigi kauem just jõukates mulgi peredes.

Põhjapoolne osa Lõuna-Eestist oli uuendustele ja moemõjutustele suhteliselt vastuvõtlikum, sealt levisid need ka lõuna poole.

Naiste rõivastusele oli Lõuna-Eestis iseloomulik pikkade varrukatega, pilu või geomeetrilise tikandiga kaunistatud särk. 19. sajandi esimesel poolel said üldiseks pikitriibulised seelikud. Abielunaiste tunnus – tanu – oli valgest linasest riidest, kaunistuseks laubale jääv pits ning kuklasse kinnitatud siidlindid.

Meeste särgist, pükstest ja lühikesest kuuest vatist koosnenud ülikond sarnanes oma lõikelt ja potisiniselt värvuselt Põhja-Eestis kantuga, eriti ala põhjaosas. Mulgi mehed vatti omaks ei võtnud. Kagu-Eesti meeste rõivastuses ilmnes rida venepäraseid jooni, näiteks särgi kandmine vöötatult pükste peal.

Eriti tugev oli vene rahvakultuuri mõju Eesti kagunurgas elavatel setudele, kes olid pikka aega (13. sajand – 1918) muust Eestist poliitiliselt eraldatud. Setu naised kandsid 19. sajandi esimesel poolel kitsaste, väga pikkade varrukatega venepäraseid särke. Pidulikku rõivastusse kuulus särgi peal kantav valgest villasest riidest umbkuuetaoline vene naiste sarafani tüüpi kehakate, mis säilitas varasema kuue eestikeelse nimetuse rüü. Rüü oli vale- ehk liigvarrukatega, mis rippusid vöö alla pistetult seljal. Setude kokkukuuluvust teiste lõunaeestlastega tõendavad naiste peakatted, ehted, kaugest minevikust pärinevad puusapõlled, geomeetriline ornament.

Teksti koostas: Ellen Värv, ERMi teadur-kuraator

Anna naine

Anna naine kaapotkleidis, 19. saj II pool