Audru naine

Audru naise rahvarõivaste põhikomplekti kuulusid särk, seelik, vöö, sukad, villane õlarätt, jalanõud, abielunaistel ka põll ja peakate. Lisanditeks olid ehted, rätid, vardakott ja kindad. Särgi peal kanti puuvillasest kangast liistikut või villasest kangast kampsunit. Ülerõivasteks olid pikk-kuub, rüü ja kasukas. Ülevisetest on teateid suurräti kandmise kohta.

Pärnumaal kantud villastele rõivastel olid iseloomulikud lambapruunid või mustad toonid. Piirkonnas püsisid rahvarõivad kaua, naised kandsid neid veel 20. sajandi algul. 1924. aastal on Eesti Rahva Muuseumi jaoks Audru rõivaste kirjeldusi kogunud Aleksander Isotamm.

Särk

Särk oli nii alus- kui ka pealisrõivas. Veel 19. sajandi keskpaiku peeti täiesti kombekohaseks, et naistel oli suviti seljas ainult särk. Särgile oli sellisel juhul peale mähitud vöö, abielunaistel oli ka põll ees.

Tööd tehes kanti lihtsamaid särke. Neil olid varrukad lühemad, kitsad ja kurrutamata. Värvleid ei olnud, varrukaotsad olid palistatud. Käe all oli siil, mis algas kaenla alt ja ulatus peaaegu varruka otsani.

Kirikusärgi varrukad olid laiad ja ulatusid randmeteni. Kui võimalik, aeti käiste jaoks kaks kanga äärt kokku ning kurrutati varrukasuud ja -pärad.

A. Isotamm on kirjutanud:

Kirikusärgil olid õlgade juures varrukatel kepikorrud, värvlite juures peened nõelakurrud. Et korrud ilusad seisaksid, oli neil kaks  „korrulõnga“ sees.

Varrukate otstes olid värvlid. Kaenla alla õmmeldi lapid. Mida laiem kaenlaaluse lapp oli, seda tihedamad said õlgadel olevad kurrud. Õlgadele õmmeldi õlalapid, mis kaitsesid särki õla pealt rebenemise eest.

Kirikusärke on kaunistatud nii valge kui ka värvilise põimpilutikandiga, samuti pruuni ning hiljem ka musta ja punase ristpistetikandiga.

Lahtkrae

Pärnumaal hinnati laiu kraesid. Igapäevasärgid aga valmistati sageli kraeta. Pidupäeval täiendati särki lahtkraega, mis koosnes alasest ja kraest. Krae ise sarnanes särgi kraega. Alas oli neljakandiline riidetükk. millesse oli sisse lõigatud kaelaava.

Seelik

Seelikud õmmeldi põikiriidest, kanga laius andis seeliku pikkuse. Kui moes olid pikemad seelikud, õmmeldi seelikule pikenduseks toot, mis kaeti poest ostetud punase kaleviga ja  erinevate paeltega. Seeliku pikkus ulatus alla poolt säärt, peaaegu pahkluuni. Ühe teate järgi olid Jõõpre vallas ka põikitriibulised kördid olnud.

Audru seelikute põhivärv oli punane või tumesinine, harva ka roheline ja valge. Enamik säilinud seelikutest on punasepõhjalised, millel on erinevad värvilised triibustikud. Allservas kasutati mitmesuguseid kaunistusviise: erineva laiusega poepaelu, punast kalevit, puuvillasest kangast kolmnurki e hundi hambaid, sik-sak-paela. Kõige alla õmmeldi veel punane, roheline, lilla või pruunikas villasest lõngast käsitsi punutud pael - ai. Tavaliselt oli ai keerutatud, palmitsetud või neljatahuline pael. Tehti ka silmkoe- ja vöötehnikas aiu.

19. sajandi teises pooles koos aniliinvärvide tulekuga muutus triibuseelikute põhi erkpunaseks ning triibud peenemaks. Allserva kaunistati ikka poekaleviribaga ning kardpaelaga. A. Isotamm on kirjutanud, et hilisemal ajal olid triibud kitsamad ja üsna sajandi lõpus olid seelikud päris paelteta. Kõige uuemad seelikud olid sinise, punase, lilla või rohelise põhjaga ja sõbakirjaliste triipudega.

Säilinud on üks valge põhjaga seelik, mille kohta kahjuks täpsemat infot säilinud pole. Valget värvi olevat peetud „surmamärgiks“. Kas tegemist oli leinaseelikuga, pole teada.

Seelikutes on kasutatud veel neotud ehk enne värvimist linakiuga kinniseotud lõngadega kootud rummulist, käpalist ja hargilist kirja. Seelikulõngad mõõdeti vastavalt seeliku laiusele, seoti ja värviti. Et muster õigesse kohta tekiks, pidi neotud lõnga veel kudumisel sättima.

Audru seelikuid on nii ERMis kui Pärnu Muuseumis rikkalikus valikus, kokku 18 seelikut. Lisaks on seelikuid erakätes.

Vöö

Vööd olid kitsad, vaid 2-3 sõrme laiused. Vöö oli valgele linasele põhjale korjatud värviliste villaste kirjadega, milles 19. sajandi keskpaigani domineeris madarapunane, sajandi teisel poolel aga erkpunane toon.

Vöö kandmist põhjendati vanasti tervise hoidmise vajadusega ja mitmete maagiliste uskumustega. Vööd hakkasid tütarlapsed kandma juba lapsena, et nad kasvaksid keskelt peenikeseks. Naised kandsid vööd särgil, vahel seoti teine vöö veel seelikuvärvli peale.

Vöö ümbermähkimist alustati seeliku värvli pealt vasakult küljelt, vöö keerati 3-4 korda ümber keha, jättes iga ülemise vöökorra alt eelmise korra alumise ääre paistma. Ots peideti vöökordade alla.

Peakatted

A. Isotamm on üles tähendanud, et neiud käisid palja peaga ja lahtiste juustega. Töö juures seoti juuksed paelaga kinni või tehti naiste moodi tutt.

Naised sugesid juuksed üles ja keerutasid pealaele tanu alla tutti. Et tanu liikudes ja väljas tuule käes peast maha ei kukuks, pisteti see spetsiaalsete nõeltega juuste külge kinni.

Pärga Audru neiud ei kandnud, aga igapäevaselt võisid nemadki sarnaselt naistele pähe panna räti. Rätt murti diagonaalselt pooleks ja pandi pähe nii, et kokkumurtud serva keskkoht jäi otsaette teravikuna püsti. Juuksed jäid näha. Räti nurgad seoti lõua all sõlme.

Audrus kanti pühapäeviti piduliku rõivastusega kõrget torutanu, mis moodustati kahekorra kokkumurtud ristkülikukujulisest riidetükist. Tanu äärde kinnitatud pitsid - tanu kirjad - olid linnast toodud nn vene ja soome pitsid. Lint, mis ümber tanu seoti, toodi samuti linnast. Kanti veel tikitud lillkirjaga tanusid. Kutseliste tikkijate kohta on Audrus andmeid juba 18. sajandi lõpust alates. Tihti mainitakse, et lint pidid olema seotud viieharuliselt, kuid muuseumides on ka neljaharuliselt või koguni kuue- ja seitsmeharuliselt seotud linte.

Sisemisi papist tugesid valmistasid külades meistrid, sest igaüks ei saanud nende tegemisega hakkama.

Kabimütside kohta on teateid, et neid kandsid ainult mõisateenijad ja ammed.

Talvemütsid olid punasest kalevist ja lambanahkse voodriga. Mõned olid siidist kangaga kaetud. Veel olid siin levinud kõvendatud pealaega, siidkangaga kaetud neljasopilised mütsid, mille ääres oli tõhu- e tuhkrunahast riba. Seetõttu kutsuti neid tõhunahkseteks kübarateks. Ühe teate järgi olla talvel tanu all kantud heegeldatud ühevärvilisi mütse.

Põll

Põlle kandsid Audrus ainult laulatatud naised, neiud põlle ei kandnud.

Põlled olid harilikult tehtud sinise-valgetriibulisest linnariidest. Värvli juurest olid põlled kroogitud. Põllepaelad olid punased, otstes riideribadest tutid. Vanemad põlled olid linased, aga neid kanti veel ka 19. sajandil. Linastele põlledele tehti sarnaseid põimpilu kaunistusi nagu särkidele. Väga hinnatud olid kirikupõlledena poesitsist põlled ja eriti õhukesest klaarriidest põlled.

Rätid

A. Isotamm on kirjutanud, et Audru naised kandsid särgi peal, kampsuni all puuvillast või siidist rätti. See oli linnast ostetud ja eelistatult punase või sinise äärega. Hinnati ka lillelisi rätikuid, millel olid kördiga sama värvi ääred. Ilu pärast pandi mitu rätikut üksteise peale nii, et alumine pealmise alt välja paistis. Rätid kinnitati preesiga ja nende peale seati helmed ja rahad.

Liistikuga kanti kaelas valget kalingurrätti, mis rinna eest nööpnõeltega korrapärastesse voltidesse seati. Räti peale pandi hõberahad.

Liistik

Liistik e lihtsik oli suvisel ajal särgi peal kandmiseks. Audrust pärit liistikuid muuseumites ei ole. On vaid kirjalikke andmeid nende valmistamise ja kandmise kohta.

A. Isotamm on 1924. a kirjutanud:

Liistikke hakati kandma aasta 70 eest. Liistikud valmistati „linnarõivast“, punasest, „purpurist“ või kirjust (punane purpur, valged lehed sees) riidest. Liistiku värv oli ikka punane. Liistik kujult oli niisugune, nagu praegusaja naiste kampsoni käisteta, sügava rinnalõikega. Liistik tehti üleni ühest ja samast riidest all oli linane vooder. Õlgadel liistikkudel oli õmblus. Liistikul olid all „seesid“, samast riidest voldid. Seesid olid gruppides kolmekaupa, gruppisid oli 3-4. Vöö kohalt, kus seesid piha külge olid õmmeldud, oli liistikul sinine ehk punane siidilint ümber õmmeldud, lindi peal kuus valget nööpi.

Kampsun

Kampsun, kihelkonna lõunaosas vamps, põhjaosas pelts, õmmeldi tumedast lambapruunist villasest kangast. Hõlma ja seljatüki õmbluse vahel olid kolmnurksed kiilud, millest moodustusid püstvoldid. Nende tõttu nimetati kampsunit siiludega kuueks. Kiilu sisse oli õmmeldud samast riidest tükk, mis tugevdas volti. Püstvolti nimetati puusaks ja sellest tuli teine nimetus - puusadega kampsun.

Kampsun oli üsna lühike, ulatudes vaid vöökohani. Kampsun kinnitati eest haagiga. Kampsun oli äärestatud punase kaarusnööriga, millest olid rinna ees ja puusade peal moodustatud silmuseid. Kampsunit kanti nii suvel kui talvel, see oli naise kohustuslik rõivaosa.

ERMi arhiivis on korrespondentide poolt ülestähendus, et 20. sajandi algul olevat kampsunid moest läinud, kuid laulupidude tarbeks olevat need jälle kirstudest välja otsitud ning kantud.

Ülerõivad

Pikk-kuub

Pikk-kuub oli soojem rõivas, mida kanti külmema ilmaga. Muidu kanti rüüd või vampsi.

Naiste pikk-kuub oli tumepruunist villasest kangast. Esi- ja seljatüki vahel oli puusast allapoole laienevad siilud. Külgedel oli kaks volti ja lõhikud. Kuub oli kaunistatud kaaruspaela ja karralappidega.

A. Isotamm on kirjutanud:

Pikadkuued tehti kodukootud täisvillasest riidest. Pikakuue värviks oli Audrus eranditu lambamust. Vanemad pikadkuued, mis veel juhuslikult säilinud, paistavad turba värvilised, pruunid, mis sellest tuleb, et lambamust „tuulitab“. Üliriiete värv on Audrus ikka must olnud. Pikk-kuub ulatas kuni kedraluudeni, lühemad ulatasid kõige rohkem üks vaks ülespoole kedraluid. Kaelaauk oli lahti kuni rindealuseni, nii et rahad ja reesid paistma jäid.

Rüü

Audrus oli rüü rohkem meeste riie. Naised kandsid seda vähem. Naised ei kandnud rüüd ka kasuka peal vaid kördi kaitseks kasuka all.

Kasukas

Kasukas valmistati keskmise ja pika villaga lambanahkadest ja selleks kulus 7-8 nahka. Kihelkonna põhjapoolses ja lõunapoolses osas olid kasukad erineva lõike ja kaunistustega. Põhja pool, alates Põharast ja Audru külast, olid kõik kasukad kurrutatud alaosa ja rihmadega. Lõuna pool oli kahesuguseid kasukaid: kurrutatud alaosaga rihmadeta kasukad ning küljesiilude ja rihmadega kaunistatud sirged kasukad. Kurrud tehti nii peened kui võimalik. Kasukas oli pikk-kuuest veidi lühem, see kinnitati vöö kohalt ühe nahast nööbiga. Kasukat kanti talvel pikemat teed käies ja tööl.

Ülevisked

Mitmevärvilised suurrätid tulid moodi 19. sajandi teises pooles. Enne seda võeti õlgadele sõbakirjalisi tekke. Üks ERMi korrespondent on üles kirjutanud loo, kus vanem naisterahvas räägib tüdrukupõlve mälestust kirikusse sõidust. Ta häbenes oma sõbakirjalist vaipa, sest kõigil olid moe järgi juba suurrätid. Kiriku lähedusse jõudes peitnud ta selle ära.

Sukad

Audrus kanti laia säärekirjaga sukki. Kollane värv (lehe- või karikakrakollane) moodustas koos lambapruuni või tumesinisega kirjatud pinna. Seda lõikasid punased paralleelsed read. Lai kiri kattis peaaegu terve sukasääre, ainult kämblalaiune põlvepealne oli kirjata, lambavilla värvi. Lisaks oli pahkluu kohal punase ja sinisega kootud kiri.

Sukkade kahandus kooti sageli ebasümmeetriline, sukad olid nn vasaku ja parema jala sukad. Mustri üleminekukoht jäi sääre sisemisele küljele. Hilisemad sukad kooti inim- või loomafiguuridega või lihtsalt valged.

Sarnaselt naaberkihelkonnale Tõstamaale kanti Audrus veel roositud sukki. Need olid valged villased sukad, millel värviliste villaste lõngadega kootud madalpistetaolised motiivid, roosidega kiri. Kiri oli mõlemal pool säärt. Kiri ulatus ülevalt alla pahkluuni, kus see jagunes keskelt kaheks ja jätkus ühe otsaga kannani, teisega varvasteni.

Säärepaelad

Põlve kohalt seoti sukad punasepõhjaliste kalasabamustriliste punutud paeltega. Paelte mustri moodustasid lillad või sinised lõngad. Naiste ja meeste säärepaelad olid sarnased. Naised kinnitasid sukad säärepaelaga põlve pealt, vahel ka sääre ülemisest osast. Mehed sidusid säärepaelad ümber suka põlvesilma alt ja tutid jäid paistma põlvpükste alt.

Jalatsid

19. sajandil kanti Audrus valdavalt tömbi ninaga pastlad. Neid valmistati peamiselt veisenahast. Väga tähtsaks peeti, et nöörid oleksid hästi valgeks pleegitatud.

Peamiselt valmistati pastlaid veisenahast. Igapäevapastlad tehti parkimata nahast. Kirikupastlad olid tihedalt kurrutatud, seitsme kurruga. Naised seadsid paelad ümber sääremarja ja sidusid kinni põlvesilma alt.

Pidulikeks jalatsiteks olid mustast nahast kingad.

Kindad

Audrus olid levinumad kirjatud mustriga laba- ja sõrmkindad. Labakinnastel esines omanäoline narmaste ja valge pitsilise mustriga randmeosa. On kootud punasepõhjalisi kirjatud sõrmikuid ning ka roositud sõrmikuid.

Lahttasku

Naised kandsid seeliku peal sageli lahttaskut, mille õmblemiseks kasutati järelejäänud riidetükke või siilusid.

Seeliku all, kördiaugu kohal kanti ka vöö või seeliku värvli külge kinnitatud lihtsamat nn luisutaskut. See oli linasest kangast, ristkülikukujuline kahepoolne tasku, mille kõik küljed olid kokku õmmeldud ja ava oli lõigatud pealmise poole ülemise neljandiku joonele. Ava oli palistatud.

Audru kihelkonna vardakotte muuseumides säilinud ei ole.

Ehted

Kurguhelmed

Ümber kaela olid igapäevaselt klaas- või kivihelmestest keed, kurguhelmed. Kurguhelmeid kanti tihedalt ümber kaela ja need paistsid kaelusest vaid osaliselt välja. Kurguhelmed võisid olla ühe- või mitmerealised. Helmed olid 18.-19. sajandil peamiselt klaasist, varem mitmesugustest kristallidest või merevaigust. Klaashelmed olid erinevat värvi ja erineva kujuga: ümmargused, tahulised, torukujulised või soonitud. Torukujulisi kutsuti piiprellideks ja soonituid kruvilisteks helmesteks. Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela, ta kandis neid kogu elu ja hauda minneski olid naisel kurguhelmed kaelas. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad. Hiljem täiendati keed tähtpäevadel kingitustena.

Vitssõlg

Särgi krae kinnitati hõbedast või vasest vitssõlega. Vitssõleks nimetati kitsa, mitte üle 5 mm laiuseid rõnga kujulisi sõlgi, mille külge oli kinnitatud sõlenõel. Vitssõlgede läbimõõt kõikus 1,5-3,2 cm vahel.

Prees

5-6 cm läbimõõduga hõbepreesid ja väikesed silmadega preesid sobisid samuti särgikinnituseks. Pärnu piirkonna preesidel oli suuserv kergelt ülespoole pööratud. Pärnu oli üks suurimaid preeside valmistamise keskusi. Pärnu tüüpi preesi eritunnuseks oli suuvitsa puudumine. Preesidel esines kaks kompositsiooniskeemi - tähemotiivid või saluudid ümber preesisuu vaheldusid üksikute puntsilöökidega tehtud lilleõitega.

Pidulikul puhul seati keset rinda hästi nähtavale suurem prees, silmadega prees või kuhiksõlg. Pärnu piirkonnas levisid lisaks Paide, Tallinna ja Lihula meistrite ehted. Väiksemat preesi võis kanda ülalpool, aga sõlg oli kindlasti rinna kõrgusel. Suurem, 8-9 cm läbimõõduga prees võis asendada kuhiksõlge. Silmadega preesid olid enamasti kuuest punasest klaastahukast silmaga.

Sõlg

Edela- ja Lääne-Eestis kanti kuhiksõlgi küllalt palju - sellega seoses kujunes Pärnu 18.-19. sajandil üheks kõige suuremaks kuhiksõlgede valmistamise keskuseks. Kuhiksõled olid 6-10 cm läbimõõduga. Kompositsioon oli küllaltki lihtne - neli pealtvaates õit ja nende vahel looklev akantuseväät. Graveeriti vabalt, pisut hooletultki. Graveeringud olid peened, tavalise joongraveeringu kõrval kasutati ka sik-sak graveeringut ehk tremoleeringut.

Kompositsioonis kasutati õie- ja kroonimotiive, üldmulje oli pigem barokselt lopsakas. Kolme-nelja lopsaka õie vahemotiivideks olid ehiskilbid, mis hiljem lihtsamal kujul Pärnu piirkonna kuhiksõlgedele tüüpiliseks said. Väga viljakas talupojaehete valmistaja oli Magnus Wilhelm Brackmann, kes kasutas ühte kompositsiooniskeemi - kolm või neli pealtvaates õit vaheldumisi ehiskilpidega. Dekoor oli lihtsakoeline, jämedavõitu ja raskepärane. Sõlesuud ümbritses kiirtepärg.

Kaelarahad

Kaela seati piduülikonnaga helmekee kaelarahadega. Rahadega keed seati riietuse peale hästi nähtavale. Kaelarahad olid nii kodaratega rahad kui kannaga rahad (hõbetaalrid ja -rublad), mida oli kee küljes tavaliselt üks või kolm, harvem viis. Reeglina kasutati ehetena münte, mis polnud enam käibel.

Sõrmused

Sõrmused olid sel perioodil enamasti abielusõrmustena kasutatud vitssõrmus ja harisõrmuse erinevad tüübid: inglipeasõrmus, kätega sõrmus ja õiemotiividega harisõrmus. Neid kandsid nii mehed kui naised.  

Koostajad

Allikad