Karula mees

Karula mehe rahvarõivaste põhikomplekti kuulusid särk, püksid, pihtsärk, sukad, jalatsid, peakate. Ülerõivaiks olid suursärk ja kasukas.

SÄRK

V. Haasi kirjelduste järgi oli särk e hameh tehtud kotiriide taolisest jämedast linasest riidest, laia, mahapööratava kraega. Eest pandi preesiga kinni. Kiriku hame oli peenemast ja enam valgeks pleegitatud riidest.

H.Kurriku andmetel kandsid mehed Võrumaal enamasti ilustusteta, avasuu- või ka kimardatud e kurrutatud varrukatega särki, mis eest kinnitati preesiga.

E. Kuigo teatmematerjalist võib lugeda, et 19. sajandi lõpul kanti kimardkäustega e kurrutatud varrukatega hamet, mis valmistati peenest linasest riidest ja ulatus põlvini. Kaenla all olid kaenlalapid. Kurrutatud kaeluse peale oli õmmeldud kitsas püstkrae. Õlgadele õmmeldi alati õlalapid e olalatt ja kahele poole rinnalõike äärde rinnalapp, mis lõppes allääres põõnaga. Kaunistuseks olid tikkpistes jooned. Sügav rinnalõhandik ja ~5 cm laiune varrukavärvel kinnitati niitnööbiga. Mehed sõlge ei kandnud.

Kimardkäustega hamega käidi ainult pühapäeval ja pidulikel juhtudel, sest see oli uhkem. Töö juures kanti lihtkäüstega särke, millel olid pikad varrukad, kitsas püstkrae ja õlalapid.

PÜKSID

Püksid e kaatsad olid alguses täislakaga, hiljem poollakaga.

Voldemar Haas on kirjutanud:

Täislakaga pükstel käis eest lapp lahti; lapi ääred olid mõlema külje pääl vaksa pikkuselt lahti. Kummagi puusa pääl oli nööp, mille külge lapp kinni pandi. Et püksid lapi lahti võtmise korral jalast maha ei kukuks, selleks oli värvel, mis eest nööbiga kinni käis. Selle pääle vaatamata tuli juhtumisi ette, et mehel mõisa herra ees seistes püksid äkki maha kukkusid. Hiljem õmmeldi laka serv pahemalt poolt kinni, ainult paremalt poolt lahti jättes. Neid pükse kutsusti poole lakaga.

Pükste pikkus oli poole sääreni. Püksisäärte otsad jäid sukkade või jalgrättide alla, kuigi talvel kanti villaste pükste sääri ka sukkade peal. Pükstel oli harilikult kaks taskut, mõnel juhul ka üks.

Pükste riie oli värvilt enamasti hall e ahk või helehall e vals-ahk, Antsla pool ka lamba-valge, sest villu ei värvitud. Lõngad kedrati vakutud villadest ja olid väga jämedad, nii et pärast vanutamist nägi riie välja nagu vilt.

Töö juures kanti suvel linaseid paklasi e takuseid pükse, mis olid ilma lakata, pealt kimardatud. Püksid seoti kinni palmiknööriga.

PIHTSÄRK

Voldemar Haas kirjutab:

Pihtsärk ulatas vaks üle puusakondi. Püstkrae oli umbest kämbli laiune, kliistriga kõvaks tehtud, otsad eest kinni ei ulatunud. Et kare pihtsärgi krae kaela kibedaks ei hõõruks, kanti hame kraed selle pääl. Kummagi puusa pääl ja seljataga vaksa pikkune lapp. Seljatagusel keskel õmblus. Õlgu keha järgi ei lõigatud, nagu praegustel riietel: pandi riie lihtsalt kahekorra, lõigati kaelaauk sisse ja eest lahti. Kummagi külje pääl üks risti task. Eest käis nelja kuni kuue paari haakidega kinni. Mingisuguseid nööre ega muid ilustusi pihtsärgil ei olnud.

Pihtsärk õmmeldi samasugusest riidest nagu püksid.

PEAKATTED

Kaapkübar

Meeste suviseks peakatteks oli vildist poolkõrge kõva hahk või must kaapkübar.

Voldemar Haas kirjutab:

Kübara „rummu“ kõrgus üks jalg, alumine serv kämbli laiune, ehk mõnel veel laiem, et päike silmi ei paistaks. Kübar oli väga paks ja kõva, nii et heinal sööma minnes pääle istuti. Esialgu olid kübarad valged, pärast ahad ehk mustad.

Talvemüts

Talvel kanti lambanahkset mütsi. Mütsi põhi oli seemisnahkne, ümber tallenahkne äär, vill väljaspool.

ÜLERÕIVAD

Suursärk

Suursärgi pikkus ulatas peaaegu kandadeni. Krae oli samasubune nagu pihtsärgil. Seljatagune oli ilma õmbluseta ja eest käis kuue paari haakidega kuni kaelani kinni. Kummagi külje pääl oli pikuti pealeõmmeldud lapiga tasku. Mõlemal pool puusade peal oli kolm volti. Seljataguse ja hõlmade õmbluse alumistes otstes olid 8-10 cm pikkused lõhkud.

V. Haasi andmetel oli vanemate inimeste mälestuse järgi suursärk olnud ilma mingite nööride ja ilustuseta, kuigi mõned kõnelesid siiski, et varemalt oli krae ümber olnud must kant.

Voldemar Haas kirjutab:

Suursärke ei kantud mitte üksi talvel, vaid ka suvel kuuma ilmaga. Kiriku minnes pidi suursärk tingimata selgas olema, sest muidu ei ole mees moodis, ehkki suursärk paks ja raske kanda oli. Kui talvel vooris käies suursärk märjaks sai ja ära külmetas, siis pandi kõrtsi minnes püsti ja seisis kui mees.

Suursärgid hakkasid kaduma 1865-1870 aastate paiku. Jõukamad olid juba varem hakanud „Vene moodi“ suursärke kandma. Need olid tehtud rohkem keha järgi, õlad ja käised olid juba kaasaegsemate riiete moodi lõigatud. Hõlmade ja seljataguse vahele enam kiilu ei pandud. Hõlmad lõigati eest laiemad.

V. Haasi käsikirjalises arhiivimeterjalis on lõigete joonised meeste pükste, pihtsärgi ja suursärgi kohta ning põgusalt on kirjeldatud ka nende valmistamist.

Kasukas

Talvel kanti lambanahkset kasukat, mille äärtes oli karvadest puhtaks aetud kitsenahkne riba. Kinnituseks oli ees neli nahkset nööpi.

VÖÖ

H. Kurriku andmetel kanti Võrumaa kaatsadega särki pükste peal. Särk seoti kinni kitsa vööga, milleks oli umbes 2 cm laiune toimselt palmitsetud villane pael, mille otsad jäid ette rippuma.

Kamlotvöö

Kamlotvööd kanti kasuka ja suursärgi peal. Vöö oli segavillane ja tavaliselt kooti see ise, kuid ka osteti.

SUKAD

Sukad e kaputad olid valged või ahad ja ulatusid põlvini ning käisid üle püksiääre. Kanti ka jalgrätte, mida tehti arvatavasti ärapeetud riietest.

SÄÄREPAELAD

Säärepaelu Võrumaal ei tuntud, sest sukad mähiti pastla- või viisupaeltega ümber sääre põlvini ja köideti põlve alla kinni.

JALATSID

Jalas olid pastlad e tsuvvad või viisud e viisad. Saapaid oli vähe, ainult mõnel rikkamal olid kollased vene saapad.

KOOSTAJA

  • Maaja Kalle, rahvarõivaste uurija

ALLIKAD

  • ERM EA 1. Voldemar Haas 1920. Käsikirjaline arhiivimaterjal Karulast.
  • ERM EA 113. Elle Kuigo 1966. Käsikirjaline arhiivimaterjal Karulast.
  • Kurrik, Helmi 1938. Eesti rahvarõivad. Eesti Rahva Muuseum.