Kõpu mees

Kõpu mehe rõivakomplekti kuulusid 19. saj. keskpaiku valge linane särk, poolpikad linased või villased põlvpüksid, vatt, pikk-kuub, kasukas, villane vöö, sukad koos sukapaeltega, kindad, pastlad, suvise peakattena murumüts või kaapkübar ja talvisena kõrvik.

Särk

Laia krae ja kroogitud käistega särk

Kõpu meestesärk ehk hame õmmeldi valgest labasest linasest riidest ilma siilude ja jätkuta ning kaunistati linase või puuvillase niidiga. Kõpu särkide kohta on vähe teada ja ka muuseumikogudes ei ole neid säilinud. H. Kurrik soovitab 1938. aastal ilmunud rahvarõivaraamatus Kõpu mehe rahvarõivaste õmblemisel võtta eeskujuks Viljandi kihelkonna meestesärk. Meestesärgid erinesid naiste omadest selle poolest, et nad olid harilikult lühemad, ulatudes enamasti põlvini ja kuna olid lühikesed, polnud neil vaja ka siilusid. Harva oli meestesärgil alune eririidest.

Viljandi tüüpi särgid tehti õlaõmbluseta, laia lihtsa mahamurtud krae ja kroogitud käistega. Neil oli T-kujuline kaelaava ja 30-36 cm sügavune rinnalõige ees keskel. Üldised olid pealeõmmeldud õlalapid, kaenla alla õmmeldi varruka laiendamiseks nelinurksed kaenlalapid ja küljeõmblused jäeti alt äärest ligikaudu 5 cm ulatuses lahti.  Meestesärgi krae jäeti sageli tikkimata või kaunistati lihtsalt lõngasõlmede, tagide või mõnel muul viisil. Samas õlalapid ja varrukavärvlid kaunistati püvisilm- ja tikkpistetega ehk piluga. Käisevärvlid sõlmiti niidist sõltusega.

August Kõrvevares Kõpu Serukülast mäletas, et meestel oli linane, põlvini ulatuv särk õlalappide ja nelinurksete kaenlalappidega ning jõukamad noormehed kandsid laiade varrukatega särke, mille varruka otsas olid värvlid.

Vanapärane põuetaskutega särk

Püstkrae, sügava rinnalõike ja põuetaskutega meestesärkide kandmise kohta 19. sajandil on mitmeid teateid Viljandi kihelkonna Viljandi vallast, kus selliseid särke nimetati ameks. Ilmselt on neid särke kantud ka Kõpu idaosas ehk alal, mis piirnesid Viljandi, Paistu ja Halliste kihelkonnaga. ERMi kogus leidub selle kinnituseks vaid kaks meeste särgi kraed nimetuse all meeste amme krae.

Püksid

Villased püksid

Põhja-Viljandimaal kandsid mehed potisinist täisvillast ülikonda, kuhu kuulusid kuuega samast riidest täislakaga, mõlemast ülanurgast lahtinööbitavad, põlvpüksid ja vatt. Koos lakaga pükstega levis siia ka nimetus püksid. 19. sajandi I poolel, enne potisinise ülikonna moodi tulekut, olid põlvpüksid valmistatud lambamustast kuueriidest.

Lakk ehk nelinurkne lapp pükstel ees esines ainult põlvpükstel. Täislakk kattis kogu eesosa jalgevaheni ja oli mõlemalt poolt ülanurkades nööbiga kinnitatav. Et püksid laka lahtivõtmise korral maha ei kukuks, jäeti eest nööbitava värvli nööbid kinni. Sääreotsa värvlid olid kinnitatavad palmitsetud paeltega, mille otstes ilutsesid tutid. Mõlema sääre otstesse küljele tehti umbes 15 cm pikkune lõhandik, mis  kinnitati tavaliselt kolme suure särava vasknööbiga. Samasuguse kahe vasknööbiga kinnitati eest värvel ja ülalt külgedelt laka nurgad. Lakaga pükstele tehti sageli linasest riidest tasku laka alla.

Kõpu kihelkonna idapoolses osas, kus kanti kaukaga särki, tehti talvepüksid valgest villasest riidest nagu Mulgi meeste püksid. Nende pükstega kanti särgi peal pikk-kuube.

Linased püksid

Suvepüksid olid valged linased või takused, lõikelt ühesugused villaste pükstega. Tavaliselt kooti püksiriie toimne, sagedamini murdtoimne.

Täpne linaste pükste kirjeldus pärineb Suure-Jaani korrespondendi Paul Johannsoni sulest 1893. aastal: Püksid wõi kaltsad oliwad murtelisest takusest ehk ka linasest riidest kunni pahkluini pikad, ühe õmblusega, wäljaspool kintsu külje pääl õmblust ei olnud. Pükste esimene pool oli kõhu eest mõlemilt ehk ühelt poolt kalitse (tasku) augu pikkuselt lahtine, seda tehti tarwituse korral paremalt poolt puusa päält nööbi otsast lahti ja kinni. Wärwle otsad käisiwad laka all kõhu pääle ühe ehk kahe nööbiga kinni, ja seljatagused otsad nööriga, kust püksa tarwituse korral kitsamaks ja laiemaks wõis säädida. Nööbid oliwad niidist tehtud, mis pesemise juures täiesti wastu pidasiwad. niisuguseid pükse nimetati lakaga püksid.

ERMis olid varem registreeritud ühed 1921. aastal kogutud paklased meeste püksid, mille kohta on tänaseni säilinud vaid märge, et need valmistas Eva Valter S.-Kõpu Tõrva talust 1860.-te aastate paiku. Kinkija käinud nendega veel paarikümne aasta eest kirikus. Püksid olid 63 cm pikad, lahti käivad parema külje pealt, küljetaskuga ja lõhikutega sääreotstes.

Kõpu kihelkonna idapoolses osas, kus kanti kaukaga särki, olid linased või takused püksid pikkade säärtega. Külmaga kanti sageli kahte paari pükse korraga – linased all, villased peal.

Vatt

Vatt ehk kampsun õmmeldi nagu püksidki potisinisest villasest labasest riidest. Mandri-Eesti meesterõivaste eeskujul olid need lipiga vatid ehk neil esines keset selga õmblus, mis jätkus allpool vööd lahtise voldi ehk lipiga. Kõpu mehe vatil oli mahapööratav krae, reväärid ja kaks nööbirida. Seljal olid kaarõmblused ja keskselja õmblus lõppes all 18 cm pikkuste lippidega. Selja- ja hõlmatükkide vahekohas all oli 3 volti, mille peal ilustuseks vask- või tinanööbid. Käistel ilutsesid otstes 10 cm pikkused tulbid.

Põhja-Viljandimaal tehti suveks ka valgeid linaseid vatte, mis lõikelt sarnanesid villastega.

Peakatted

Juuksemood

Meeste juuksemoe kohta on andmeid, et kanti pikemaid juukseid.

Kaapkübar

Kõige pidulikumaks meeste peakatteks olid 19. sajandil vildist lambamustad kaapkübarad, mis algselt olid ülalt kitseneva rummuga, siitpeale aga kas ühtlaselt laia või natuke ülespoole laieneva rummuga. Neid valmistasid erilised meistrid lambavilladest erilise paku peal.

Murumüts

Suviti kandsid Kõpu mehed nii tööl kui ka pidudel mustast kuueriide siiludest kokku õmmeldud murumütsi, millel oli valge linane kant ümber ääre ja valge nupp pealael. Murumüts olnud meestel ja poistel peakatteks. Rikkamatel olnud ka kahevärviliste siiludega mütse. Murumüts levis põlise peakattena Põhja-Viljandimaale Lääne- ja Põhja-Eestist.

ERMis leidub üks Kõpu meeste murumüts, mis on valmistatud 19. sajandi esimestel aastatel ja mille kohta on legendis kirjas, et vana mustrite järel valmistatud. Talvel lambanahast villad seespool, suvel punast-musta karva riidest.

Talvemüts

Talvepeakatet nimetati samuti kübäraks. Allalastavate kõrvadega talvekübar valmistati lambanahast ja enamasti niimoodi, et peaosa ja kõrvad jäid seest karvased, pealagi aga kaeti musta parknaha või riidega. Pealaele paelaga kokku seotavad kõrvad ja kuklatagune kitsam karusnahkne ääris olid tehtud mustast lambanahast, jõukamatel talupoegadel ka saarma- või rebasenahast.

Ühe J. Hurda korrespondendi sõnul olid kõrvulised kübarad sellised, kus kõrvu ühendas lai kuklatagune veer, mida andis koos kõrvadega üles ja maha keerata. Sellist talvekübarat nimetati naaberkihelkonnas Suure-Jaanis junnlaseks.

Ülerõivad

Pikk-kuub

Kõpu kihelkonnas kanti valdavalt tumepruune nn händadega pikk-kuubi. Rahvasuus kutsuti neid vammusteks. Andmeid laia selja ja puusadega kuubede kandmise kohta siin kihelkonnas on napilt, seda kinnitab vaid üks ERMis säilitatav pikk-kuub. Selle kuue puhul ei ole kahjuks täpsemalt teada, kes see oli naiste või meeste kuub.

Meeste händadega kuued olid kaarjalt seljale viidud küljeõmblustega taljesse võetud, kusjuures küljeõmbluste kohalt vööst algavad voldid jäid taha, moodustades nn hännad. Need pressiti tihedateks voldikimpudeks, vt naiste pikk-kuued. Kõpu kuuel oli kumbkis hännas 3 volti ja händade vahe seljal oli umbes üks kämmel. Meestekuubedel olid ka püstised taskud, mille kolme ümmarguse tipuga lakk oli punase või sinise kaleviga vooderdatud. Uhkematel kuubedel olid ka varrukasuud samamoodi kaunistatud nagu taskulakad. Pikk-kuue hõlmad kinnitati eest ainult paari haagiga, haake aga võis kuuel ees olla kuni 12 paari. Mehed kandsid alati pikk-kuue peal vööd, kas nahkrihma või villast vööd.

1883. aastal kirjutas kirjasaatja: Kes uhkust tahtis ajada, laskis teda eest sinise ehk rohelise nööridega ehitada. Kumbkile poole tehti kalits, aga kalitse suu ei olnud mitte risti nagu nüüdsel palitoodel, vaid pikuti alla. Kalitse lakad lõigati kõwerdi ja loogeldi wälja ja pandi punane ehk sinine wooder alla.

ERMis  on säilitamisel üks Kõpu meeste händadega vammus, mis saadi 1924. aastal A. Tischlerilt Kõpu valla Uja talust ja mille vanuseks nimetas annetaja 80 aastat. Valmistatud on see vammus vanutatud lambapruunist tasapindsest toimsest täisvillasest riidest ja koosneb ühest selja-, kahest hõlmatükist ja varrukaist. Õlal on õmblus, seljal vöökohal händade kaugus teineteisest 11 cm. Kumbki händ koosneb 3 püstvoldist, mis alguses lappvoltidena pahupoolelt on 12 cm pikkuselt kinnitatud. Püstvoldid kuni allääreni on tugevasti kokkuõmmeldud. Hõlmadel on vööni ulatuvad hõlmasiilud ja vöökohal kinnituseks 2 paari vaskhaake.

Rüü

Meeste rüü ehk rüüd valmistati linasest või paklasest kangast ja sarnanes lõikelt pikk-kuuele või kasukale. Rüü oli enamasti kasutusel suvise ülerõivana, kuid sajuste ilmadega tõmmati linane rüü ka kas mustale kuuele või kasukale peale, et see märjaks ei saaks. Varem kuulus linane rüü ka pidulike kirikurõivaste hulka, kuid 19. sajandi teisel poole jooksul jäi peamiselt töörõivaks.

Kasukas

Meestekasukas õmmeldi nagu naiste omagi pargitud lambanahkadest või nende puudumisel vasikanahkadest. Enamasti oli kasukas vastava piirkonna pikk-kuue lõikega ja tehti pealiskuue pikkune või natuke lühem. Vanemad kasukad olid suhteliselt kitsad – sirged või veidi alt laienevad. Naiste ja meeste valged pargitud lambanahksed kasukad oma lõikelt ei erinenud, kuid meeste omad olid lihtsamad kaunistuste poolest.

Kasukat kanti mihklipäevast jüripäevani välitöödel, sõitudel, kirikus ja pidudel. Igaks puhuks oli erinev kasukas, kas siis sõidu-, käigu- või pidukasukas. Naiste ja meeste valged pargitud lambanahksed kasukad oma lõikelt ei erinenud, vahe olnud ainult kaunistustes.

Alates 19. sajandi lõpust hakkasid nii mehed kui naised kandma pihtkasukaid, naistekasukal oli alumine osa lihtsalt kaharam.

Vööd

Kõpu mehed sidusid pidulikul puhul kasuka ja pikk-kuue kinni täisvillase võrkvöö, kõlavöö, kamlottvöö või helmevööga. Kasutati ka nahkrihmu.

Nahkrihm

Riiete kinnitamine nahkrihmaga on üks vanemaid kinnitusviise. Nahkrihmale lisati harilikult veel mitmesuguseid metallpandlad, -kinnitid, naastud ja sirgad. 18.-19. sajandil olid nahkrihmade pandlad lihtsad, valatud nelinurksete või ümarate servadega, vahel kaunistatud ka graveeringutega.

Uhkemaid vöid valmistasid elukutselised käsitöölised, külasepad tegid lihtsamaid pandlaid. Nahkrihmade kaunistamine rihma külge kinnitatud sirkadega oli 18. sajandil ja 19. sajandi I poolel veel üsna üldine. Pühade ajaks hõõruti nahkrihmade pandlad ja sirgad tuha ja söega läikima. Mitmed arhiiviteated sisaldavad aga viiteid selle kohta, et uhked sirkadega nahkrihmad ei olnud siiski taskukohased igaühele ja tuli leppida lihtsa pandlaga nahkrihmaga.

Kõlavöö

Kõlatehnikat kasutati 18. sajandi II poolel ja 19. sajandil veel vaid mõnedes paikkondades. Muuseumikogudes hoiustatud kõlavööd pärinevad peamiselt Lõuna-Viljandimaalt (Karksi, Helme, Paistu, Kõpu, Tarvastu, Viljandi) ja Lõuna-Pärnumaalt. Kõlavööd kuulusid siin meeste riietuse juurde.

Kõlavööd on meestel kõige kitsamad vööd, need seoti mitu korda ümber keha kas pükstele, pikk-kuuele või kasukale. Sageli olid vöö otstes tutid, mis jäeti mitmekordselt ümberseotud vööl ette rippuma.

Võrkvöö

Laia villase meestevöö üldnimetusena oli Kõpus tuntud pussak. E. Asteli andmetel olid võrkvööd 19. sajandil üldlevinud valdavas osas Eestist. Nende keskmine pikkus oli 2,5–3 m ja laius 5–13 cm. Vöö seoti kaks korda ümber keha, narmastatud otsad jäid rippuma puusadele.

Kõpu valla Tipu küla Räksi talust 1912. aastal kogutud vöö legendis on kirjas, et selle tegi vanavanaema 80-90 aastat tagasi ja et ööke on pikuti kirjaga ning mehed kandsivad neid kasukate ja vammuste vööl ning neid nim. pussakaks, pussak, pussaka.  

Kamlottvöö

Kõpus kandsid mehed kohati ka tihedast toimsest vabrikuriidest valmistatud laia villast kamlottvööd, mille kanga kudumiseks oli kasutatud angoorakitse villa. Selliseid laiu vikerkaarevärvilisi vöid peeti eriti pidulikeks ja need osteti tavaliselt linnast või harjukestelt.

Viljandi muuseumis leidub üks S.-Kõpu vallast Täku talust saadud kamlottvöö, mis kuulunud legendi järgi tõllasepp Tõnis Rosenbergile.

Helmevöö

Helmevööde kasutamine algas Eestis alles 19. sajandi keskel. Viljandi kihelkonnas olid need üsna levinud ja neid kandsid nooremad mehed pidulikul puhul ülerõivastel, peamiselt kasukal. Vööde lisaehteks olid graveeritud ornamendiga vasest või hõbedast pandlad.

Vöö alusmaterjaliks oli pruun pargitud nahariba. Sellele tõmmati peale jäme linane riie või kanvaa, millele oli hea joonise järgi ornament tikkida. Mustri moodustavad helmed kinnitati ühekaupa riidele ja täitsid nii tihedalt kogu pinna.

Helmevöö kandmist peeti jõukuse ja uhkuse tunnuseks. Ehkki helmevööd on traditsioonilise rahvakunstiga vähe seotud, väärivad nad siiski tähelepanu kui üks rõivastuse juurde kuuluv detail.

Säärekatted

Sukad

Üldiselt kanti 19. sajandil pidulikel puhkudel pasteldega sukki ja sokke. Nii valgete villaste pikkade kaltsade kui ka lühikeste lambamustade või potisiniste põlvpükste juurde kanti lambamusti või valgeid sukki, mis olid kaunistatud viklitega, s.o parempidi kootud sukale kooti külgedele või taha pahempidi kirjad sisse. Meestesukad ei olnud kunagi üleni vikeldatud. Et sukad aga hästi soojad oleks, siis vanutati neid paksemaks. Talvel külmaga tõmmati sukki isegi kuni 3 paari jalga.

Kõpu kihelkonna meeste linaste suvepükste juurde kuulusid kas valgest linasest riidest õmmeldud säärised e kal(t)sud või paklased ja linased jalarätid, mis püsisid üleval viisu- või pastlanööride abil. Külmemal ajal sooja saamiseks mähiti rätte ka sukkade peale ja vahel ka alla. Talvel kasutati ka villaseid jalarätte.

ERMis säilitatavad lambamustad paksud villased Kõpu meestesukad on 63 cm pikad, kirjamata ja neid olla kantud põlvpükstega, sukkade otsas kantud pastlaid. Sukad koguti 1921. aastal ja nende vanuseks nimetas valmistaja, Eva Valter, S.-Kõpu Tõrva talust 50-60 aastat. Kinkija mees käinud nendega veel hiljuti kirikus.

Säärepaelad

Sukad seoti värviliste säärepaeltega, mille tutid jäid rippuma poole sääreni. Meeste säärepaelad olid nii sukkade hoidmiseks kui ka põlvpükste sääreosade kinnitamiseks. Meeste paelad tehti sageli värvikamad ja otstes tuttidega, sest erinevalt naiste omadest jäid need nähtavale.

Labases või toimses põimingus tehtud säärepaelte valmistamisel kasutati tavaliselt mitut eri värvi lõngu, mida vastavalt rühmitades ja põimides moodustati iseloomulik kalasabakiri. Tavaliselt olid need nn. kalahännalised ehk pääsukesesabalised paelad.

Jalatsid

Viisud

19. sajandil kandsid Kõpu mehed paju- või niinekoorest otsese põimega viiske st soad käisid jalatsi laiuse ja pikkuse suunas, neil olid madalad ääred ja nina ning ääres kõrvad, kust tõmmati läbi paelad nagu pasteldelgi. 19. sajandi I poolel käis vaesem rahvas viiskudega ka kirikus, kuid sajandi keskpaigaks olid viisud jäänud siiski vaid tööjalanõuks.

Siiski tuli ka ette, et mõni wana ja waene inimene pühapäeviti ja pidudel pastelde asemel wiiskega käis.

Pastlad

Pidujalanõuks olid teravate ninadega ja ninapealsete tippudeta pargitud nahast pastlad. Pargitud nahast pastlad olid kandmiseks mugavamad ja nad ei kuivanud kõvaks. Kõpust on teateid selle kohta, et pargitud pastlanahk värviti väljastpoolt mustaks ja selliseid pastlaid kanti peamiselt pidulikel puhkudel.

Nagu teisigi rõivaid püüti pastlaid teha vanal kuul, arvates, et nad siis kauem vastu peavad. Samal põhjusel tehti neid ka vastlapäeval. Parkimisel kasutati kõige üldisemalt kooreparki, eelistades eriti pajukoort. Paju- ja ka kasepark jätnud naha pehmeks, lepa ja kuuse oma aga kõvaks. Kõpus mäletati, et mehed mähkisid tavaliselt pastlapaelad ristamisi ümber sääre ning kinnitasid need põlve alla.

Saapad

Alates 19. sajandi II veerandist hakkasid ka mehed Kõpu kihelkonnas püha- ja pidupäeviti järjest rohkem kandma pikkade säärtega saapaid ja pastlad jäid sajandi teise poole jooksul põhiliselt tööjalanõuks.

Varasemad kollasest parknahast pikasäärelised saapad olid õmmeldud taldadega ja neid kutsuti vene saabasteks. Valmistati neid veise või hobusenahast. Veisenahast tehtuid peeti paremaks, sest nad pidasid paremini vett ja olid pehmemad. Pärast korduvat tökatiga määrimist muutusid saapad tumedamaks ja veekindlamaks. Säärsaabas nõudis palju kvaliteetset nahka ning ka meistrit, seega oli nende kandmine võimalik alles jõukuse kasvuga.

Kindad

Meestel olid kindad peale praktilise otstarbe ka lihtsalt rõivastuse täienduseks. Ilma kinnasteta ei peetud mehe riietust täielikuks. Ka kosja mineja pidi eelkõige muretsema ilusad kirikindad.

Nagu mujal Viljandimaal, kanti Kõpu kihelkonnaski veel 19. sajandi keskpaiku viltkindaid, eriti reisidel või pikkadel sõitudel. Vildid ehk viltkindad nõeluti puust või luust nõelaga ja vanutati pärast vilditaoliseks.

Varasemal ajal kandsid mehed ka kahelõngalisi silmkoes labakindaid ehk labapeoseid, tavaliselt sinise-valge või lambamusta-valge kirjalisi. Alates 19. sajandi keskpaigast kooti pidulikumad kindad juba kirevavärvilisemad (vt naiste kindad).

Roositud meeste kinnaste kandmise kohta Kõpus ei ole autoril usaldusväärseid andmeid, kuigi võib oletada nende kandmist vähemasti Päri vallaga piirnevais paigus. Viljandi muuseumis leidub üks meeste tumesinine roositud kinnas Viljandi kihelkonna Päri vallast, mis oli naabriks Kõpu Puiatu vallale.

Ehted

Mehed kinnitasid nagu naisedki särgi rinna eest väikese vitssõlega. Et vitssõlg oli levinud just tarbeesemena, püsis ta teistest kauem meesterõivaste kinnitina, nii et paiguti nimetati teda isegi meestesõleks või meeste preesiks. August Kõrvevarese mälestuste järgi käis Kõpu särgi rinnalõhandik eest kinni sõlega, mis oli samasugune kui naistel.

19. sajandil olid meestel üsna populaarsed ka mitmesugused sõrmused. Sõrmused olid meestel ja naistel sarnased. Abielusõrmustena kasutati enamasti hõbedast vitssõrmust, plaadiga sõrmust, rombikujulise kaunistusmotiiviga sõrmust jm.

Koostajad

Allikad