Põltsamaa naine

Põltsamaa naiseülikonda kuulusid 19. sajandi keskpaiku peenest linasest riidest särk, pikitriibuline seelik, põll, kirivöö, tanu, õlakate, kampsun, pikk-kuub, kasukas, sukad, kindad ja jalanõudena pastlad või kingad.

Särk

Põltsamaal kanti 19. sajandil Põhja-Viljandimaale omast särki, millele oli iseloomulik eriti lai, 12-17 cm laiune mahapööratud krae, T-kujuline kaelaava, õlalapid ja pikad värvli külge kurrutatud varrukad. Õla otsa sätiti varrukale õlalapi laiuselt peened voldid või kurrud, kaenla alla õmmeldi varruka laiendamiseks kaenlalapid.

Põltsamaa pidulikud naistesärgid õmmeldi peenest valgest labasekoelisest linasest riidest pihaosa ja jämedama takuse alaosa ehk jätkuga - jatk - mis kooti nurktoimses tehnikas ehk nn kilpsilmsed. Lihtsamatel särkidel kooti takuseid alaosi ka labases koes.

Särkide alumiseks servaks jäeti kangaäär ja kanga laius, u 73 cm, jäi jätku pikkuseks. Esiküljel õmmeldi jätk särgi piha külge siledalt ja õmblus tehti ette keskele. Seljal seati aga takune alaosa voltidesse.

Vanematel naistel olid jätkudega särgid. Piht peenem linane labane, jätk jämedam labane takune, põikiriidest, väikesed voldid sisse pandud, muidu jäid alt kitsaks.

Laia mahamurtud kraega särkide kraeotsad kaunistati rikkaliku põimpiluga. Ühekordsele riidele õmmeldud põimpilu asus tavaliselt 3-4 cm laiuse triibuna krae otstes, sageli tehti selline pilu ka krae pikka serva. Pilude asemel võis kaunistuseks krae mõlemal otsal olla valge niidiga tikandi rida.

Varem olevat olnud käisevärvlid välja nõelutud ja valge niidiga pilud tehtud särkidele ning olevat olnud ka laiad kraed, nii et sai maha pöörta.

Pajusi vallas mäletati:

Väljaminekusärgid olid hästi valged ja peened, õlalappidele kassikäpad ja käisevärvlitele kuuseoksamoodi kirjad valge niidiga peale tehtud.

Põltsamaa särkide kaunistamiseks kasutati veel püvisilmtikandeid. Särkide õlalappidele ja varrukavärvlitele tikiti valge linase niidiga külakirjad. Püvisilmpistet kasutati õlalappide ja varrukavärvlite tikandeis mustripistena. Püvisilmkirjas esines peamiselt ühel nurgal seisev lihtne või kombineeritud romb, ka tavaline püvisilmtikandi kujund – kolmnurk ja siksakjoon.

Kuni 19. sajandi kolmanda veerandini tehti tikandid enamasti hästi valgeks pleegitatud linase lõngaga, mis paistis silma tugevuse ja läike poolest.

Hilisematel särkidel ümbritseti krae veel lisaks sakilise paelaga. Ühel Põltsamaa särgil on lausa mitu sakilist paela õmmeldud üksteise külge, nii et moodustub krae serva pitsi imitatsioon. Varrukavärvlite ääres olid sagedaseks ilustuseks tagid ja sõltused.

Kuigi Põltsamaa särkide kaunistused olid harilikult valged, on teateid üksikute hilisemate särkide kaunistamisest punase niidi, maaklõngaga. 19. sajandi keskpaiku, eriti aga II poolel, oli punane maagelõng levinud Põhja-Viljandimaale.

Teade Rutikvere vallast ütleb:

Ema särgil olid sinised ja punased kirjad nõelutud rinna ette, värvlitele ja õlalappidele.

19. sajandi keskpaiku peeti täiesti kombekohaseks, kui naistel suviti tööl ja sageli pühapäevastes tingimustes oli seljas ainult särk, millele oli pealemähitud vöö, abielunaistel oli ka põll ees.

I. Manninen viitab Põltsamaa pastor Hupeli kirjeldusele naiste häbenematusest 18. sajandi lõpul, mille kohaselt naisterahvad ei olevat kartnud paljastada ennast võõraste inimeste nähes. Suvel olevat nad tulnud kirikusse, seljas särk ja pikk kuub. Palavaga võtnud paljud ilma vähegi kahtlemata seljast kuue ja istunud kirikupingis särgiväel.

Seelik

Vaipseelik

Vanema seelikutüübina kandsid Põltsamaa naised 18. sajandil ühevärvilisi vaipseelikuid. Teateid on nii valget kui musta värvi vaipseelikutest.

Valge või must villane toimne kokku õmblemata riidelaid, u 2,5 m laiune, mähiti ümber puusade ja vöötati tugevasti kirivööga. Seljale murti kaks sügavat lappvolti ja nende kohalt õmmeldi riie ülalt kinni. Selga sättimisel asetati sõukese voldi keskkoht keskseljale nii, et voldid jäid kahele poole puusadele. Lahtised otsad toodi ette. Vasempoolne ots jäi parempoolse alla ning parempoolne ots toodi vasemale küljele.

18. saj. alguses hakkasid siin levima moerõivastuse eeskujul ühevärvilised värvli külge tihedatesse voltidesse seatud kaharad seelikud.

Ühevärvilistel seelikutel oli allääres ja otstes kitsas kõlapook, uhkematel allääres lai helmestikand ehk helmetari. Pisikesed niidile aetud klaashelmed tikiti punasele kalevist alusriidele. Tikkimistööks kasutati suurt raami. Mõni teade räägib ka valgete seelikute karraga kaunistamisest.

Selline tikand olnud Hupeli järgi väga raske ja selle valmistamine maksnud 3-5 rubla. Riide tikkimine levis meil Saksa eeskujul alates 16. sajandist ja esialgu harrastatigi pärltikandit, kuni lõngtikand selle 18. sajandi lõpupoolel täiesti kõrvale tõrjus.

Triibuline seelik

18. sajandi keskpaigast peale asendusid kaharad ühevärvilised seelikud triibulistega. Triibulised körtsikud õmmeldi põikiriidest, selliselt jäid nad pikitriibulisteks. Seelikud seati värvli külge tihedatesse voltidesse, linane värvel kinnitati vasakul küljel haagiga.

Pikitriibulised seelikud said Põhja-Viljandimaal üldiseks 19. sajandi I veerandi jooksul. Kõige varajasem teade Eesti talunaise pikitriibulistest seelikutest pärineb just Põltsamaalt. Põltsamaa lossi perenaise Küchen Mutter May 1745. aasta palgas oli muuhulgas ette nähtud ka üks pikitriibuline seelik.

Põltsamaa triibuseelikud kooti valge linase lõime ja värvilise villase koega koepindsed ja neis olid ülekaalus punased toonid. Koos roheliste, kollaste, siniste, mustade ja valgete kitsamate triipudega moodustati kaks vahelduvat triibukombinatsiooni. Kunstnik G. Fr. Schlateri 1850. aastatest pärineval litograafial Põltsamaa Eeva näeme seelikut punaste ja roheliste kitsate triipudega.

Teade Adavere vallast ütleb:

Rohelist, punast, valget ka oli triipudes, kuidas kellelgi. Seelikutel oli volt voldis kinni. Emal oli ümberringi kroogitud körsik.

ERMis säilitatkse A. Voolmaa andmeil Põltsamaalt viite pikitriibulist seelikut. Nende seelikute pikkuseks on 80-90 cm ja laiuseks 270-300 cm. Õmblus on ees, keskkohast veidi paremal ja seeliku ülaäär on seatud 2-5 cm sügavustesse voltidesse. Ees kõhul on jäetud 6-9 cm siledaks. Voldid on kõik ühes suunas vasakult paremale, ainult kinnise lõhiku ees on voldid vastassuunalised. Ees on voldid kitsamad ja hõredamad, seljal sügavamad ja tihedamad. Voltide seadmisel pole ühtegi triipu domineerima jäetud, on püütud säilitada rütm. Volte maha ei pressitud.

Ruuduline seelik

19. sajandi keskpaigas, kui algas üleminek linnamoelisele rõivale, levisid Põltsamaal nooremate naiste hulgas ristitriipu ja ruudulised ehk runnulised seelikud. Viimased olid läbivillased ja neis domineeris punane värv.

Linane suveseelik

Suveseelikuna kanti Põltsamaal nagu mujalgi Viljandimaal linast pallapoolt. Mäletati, et palapool olnud kahelaidne muistne undruk.

See võis olla körsik, aluskuub, seelik. Tehtud linasest e. takusest riidest. Seda võis kanda ka ilma pääliskuueta.

Kirivöö

Põltsamaa naised kandsid kirivöösid, mille kiri moodustus piki vööd jooksvatest värvilistest villastest lõngadest ja katmata jäänud linasest põhjast.

R. Stokeby kirjutas 1927. aastal Põltsamaa kihelkonnas etnograafilist materjali kogudes:

Vöösid kudusid naised kui ka tüdrukud. Nagu teada, sünnib vöökudumine eriliselt väheste abinõudega. Võetakse 60-100 lõnga, pooled valged linased, pooled tumepunased villased. Need lõngad jäetakse vihti ca 5 küünralise ringmooduga. Niied pannakse sisse ja kuduja seab vöölõngade vihi omale ümber keha, kuna teise otsa paneb kusagile konksu otsa ehk vaia taha. Nüüd nopib kuduja väikese mõõgaga lõimelõngad ülesse, nagu nõuab seda vöökirja muster ja piiritsaga, millele aetud koelõng, ka linane niit, pistab koelõngad läbi ning lööb pärast mõõgaga koelõngad jälle kinni. Kudumise eel käib väike pulk, mis niidid korras hoiab. Niied reguleerivad vöökirjade kudumist. Oma keha raskusega hoiab kuduja vöö pingul. Kudumine käib niiviisi ringi. Lõpul jäetakse umbes pool küünart vööd kudumata, mis lahti lõikamisel moodustavad vöö narmad /.../ Vöökudumiseks oli toas seinas akna kõrval raudkonks ehk puuvai, otsaga põranda küljes. Tüdrukud kudusid vöösid harilikult karjas olles. Poisid lõid vaiad kõvasti maa sisse ja tüdrukud kudusid vöösid, kuna poisid hoidsid karja. Sügisel said poisid selle eest tasuks vöösid.

Põltsamaa vanemad kirivööd tehti üsna laiad – keskmiselt 5-9 cm, kuid nende laius võis olla suuremgi. Erinevalt mujal kantavatest vöödest arenes nende vööde äärkiri  iseseisvaks kirjaks, mis tihti oli niisama lai kui kogu vöö mõnes teises kihelkonnas.

Põltsamaa vööde kirjades domineeris punane värv, mille kõrval vähemal määral kasutati samblarohelist, kollast, sinist või koguni musta. Vanematel vöödel oli pruunikas puupunase toon, hilisematel sünteetiliste värvide erkpunane. Puupunast värvi saadi punase värvipuuga värvides ja seda oli vanasti poes müüdud.

Põltsamaal mäletati, et vana vöökiri oli tumepunane. Äärtel geomeetriline kaunistus ja keskel vöökiri. Üldisemate vöökirjadena esines tammelehekiri, põdrasarvekiri, maasikalehekiri, ristikiri, lumerätsakakiri, kärbsekiri. Pea need samad kirjad esinesid ka kinda kirjana.

Vöö seoti igapäevaselt särgi peale, pidulikul puhul aga seelikuvärvli peale,  abielunaistel ühtlasi ka põllevärvli peale. Vöö mähiti 2-3 korda ümber keha ja otsad pisteti vöökordade vahele.

Naised hakkasid vööd mähkima ühest otsast pääle. Ajasid seni ümber keha kuni lõpuni ja otsa pistsid vöö vahele, ühelt poolt, ehk kahelt poolt, ülalt ja alt kummagilt poolt pooled narmad. Otsa rippuma ei jäetud.

Peakatted

Juuksemood

Pikki lahtiseid juukseid hakati Lõuna-Eestis pühapäevarõivastega kandma 18. sajandist alates. A. W. Hupeli andmetel olevat lahtiste juuste kandmine olnud moes eriti Põltsamaal, Viljandimaal ja Läänemaal.

Linukas

Põltsamaal kanti 18. sajandil ja 19. sajandi algul piduliku peakattena rohkem Põhja-Eestile iseloomulikku vanapärast peakatet linukat ehk sabaga tanu, mida Põltsamaal kutsuti ka linoke, linokene, pruutlinukas. See koosnes pead ümbritsevast kardvõrust ning kotikujuliselt kokkuõmmeldud sabaga pealinast.

Linuksaba kaunistas saksa käsitöömeistrite tikitud Põhja-Eesti-pärane lillkiri, mida rahvas siin oma kaunistustesse siiski üle ei võtnud. A. W. Hupeli järgi olnud kohalikeks tikkijaiks vaesed saksa naised, kes linukate, mitmesuguste väiksemate tanude  ja ümbrike kudrustükkide kaunistamisega endale ülalpidamist teenisid. Linuka hind olnud 3 rubla, väiksem tanu maksnud 30-70 kopikat.

Põltsamaa kihelkonnas kantud linukail on enamasti õmblus pealmisel poolel ja ornamendid suuruses 28x14 cm paigutatud  sümmeetriliselt kahele poole õmblust. Saba allosas asub puulaast, mida katavad kardpael ja rühmiti värvilised siidnarmad. Tanude üldpikkus ulatub 62-70 cm-ni.

Linuk jäi väga hinnalise esemena kättesaadavaks ainult jõukamale rahvale. Sabaga tanu ehtis pruuti ainult esimesel pulmapäeval, teisel päeval oli tal peas juba väike tanu ning särav linutamisehe jäi edaspidi kirikuskäimiseks ja pidulikel puhkudel kandmiseks.

Väike lilltanu

ERMi korrespondentide arhiivis leidub üksikuid teateid väikeste põhjaeestilike lilltanude kandmise kohta Põltsamaa kihelkonnas. I. Manninen märgib samuti, et Pilistverest, Põltsamaalt ja Kolga-Jaanist on saadud üksikuid näiteid lilltanudest. Näidete haruldus tunnistab, et see kirjaviis ei ole seal üldiseks saanud, kirjutab ta.

Püsttanu

Tüüpiliseks Põltsamaa naise peakatteks 18. sajandil ja 19. sajandi I poolel ning keskpaiku oli valgest linasest labasest riidest pika sopiga tanu – püsttanu. See moodustati püstsuunas kahekorra murtud ristkülikukujulisest riidetükist, mille murrukoht jäi ette, servi ühendav õmblus pealaele. Esiäärde õmmeldi 3,5-4,5 cm laiune niplispits või võrkpits. Mõnikord vooderdati pits punase siidpaelaga. Pähe köideti selline tanu  kuklapalistusest läbi poetatud kurrupaelaga. Kuklapalistuse keskkohta kinnitati lehvi seotuna värviline siidpael, mille otsad jäeti 35-45 cm pikkuselt rippuma. Selliste tanude kandmisest loobuti alles 1880. aastatel.

I. Manninen räägib pika sopiga Põltsamaa tanust, nimetades seda torutanuks. Ilmselt pidas ta siiski silmas Põhja-Viljandimaal kantud pika sopiga tanu, mida poolitas kitsas lihtne valge tikandiriba. Ta lisab, et Põltsamaal tärgeldati ainult tanu teine pool, nii et tanu torumoodi peas seinud.

ERMis asuvate Põltsamaa tanude laiuseks on kõigil kahekrdselt kokkumurtuna 22 cm ja kõrgus varieerub 26-36 cm vahel. Harilikud lihttanud olid madalamad, pidulikud ja noorikute peenest lõuendist lipptanud olid kõrgemad. Tanude toestamiseks õmmeldi esiääre pahupoolele 15-20 cm laiune jämeda linase riide riba, vooder.

Pearätik

Välja minnes kandsid nii naised kui neiud 19. sajandi II poolel traditsioonilise tanu või pärja peal harilikku nelinurkset linast, siidist või õhemast puuvillasest riidest pearätikut, mille otsad seoti lõua alla. Töö juures kanti sits- või musliinrätti.

Talvemüts

Talvel kandsid abielunaised ja kihlatud pruudid punasest kalevist neljasiilulisi  talvemütse, väikeste mahakäidavaste karusnahast kõrvakeste ja äärega. Mütsi voder pandi lambanahkne ja äär tõhu-, kopra-, nugise- või rebasenahast. Talvemüts pandi külmal ajal tanu peale

Põll

18. sajandil peeti eriti pidulikuks rohelist ostuvillasest kangast kamlotist põlle, mille alast kaunistasid kard- ja punasest paelast pealeõmmeldud ornamendid. Need põlled jõudsid Eesti talunaiste pidulikku rõivastusse ilmselt Euroopa moe mõjul. Rohelisi põlli kandsid Põltsamaa naised ühevärviliste villaste seelikutega. Põlle valmistamisel võib eeskujuks võtta Kihnu põlled.

Vanemate linaste põllede kohta on kirjalikes allikates andmed napid. H. Linnus märgib üldistavalt, et Sakala-ala põhjapoolseid põlli ilustati piluga, pilunarmastega, tikandiga ja niplispitsiga. Mõningane teave kodukootud linasest riidest põlledest pärineb ERMi Põltsamaa korrespondentidelt. ERMis leidub ka kaks linast põimpilukaunistusega originaalpõlle.

Nii võib öelda, et vanemad pidulikud põlled valmistati valgest peenest labasekoelisest linasest riidest, allääres oli pilupalistus ja alasel põimpilukaunistus. Põllede ülaservad kinnitati värvli külge tihedasti volti. Põllepaelad pandi nii pikad, et neid sai tuua selja tagant läbi ning sõlmida ees. Põllepaelte otsi ei jäetud kunagi seljale rippuma. Põlled tehti tavaliselt 10 cm seelikust lühemad. Laius oli aga väga erinev. Rahvalauludes võrreldi laia põlle aida uksega.

Põltsamaa põllede pikkust ja laiust kirjeldab ka rahvalaul J. Hurda kogumikus "Vana Kannel" II : Põltsamaal on põlled pikad, küll on pikäd, küll on laiad, küll on otsani kirevad.

I. Manninen räägib ühest ERMi kogudes leiduvast Põltsamaa põllest ERM A 47:119, mille allääre laius olevat 132 cm ja ülemise osa laius ainult 43 cm. Kahjuks on nimetatud põll tänaseks muuseumikogust kustutatud.

Põltsamaal, nagu Pilistveres ja Kolga-Jaaniski, kandsid jõukamad abielunaised juba 18. sajandist alates peorõivastega mitmesugusest värvilisest ostetud materjalist - poevillasest, puuvillasest või siidist - põllesid.

Õlarätid

Kampsuni ja pikk-kuue all kandsid Põltsamaa naised 19. sajandil kaelarätti (rinnarätt, õlarätt), mis jäi vaid rinnal nähtavale. Rätid olid kas linased, puuvillased või siidist ja neid kanti kolmnurkselt kokkumurtult, kusjuures suurem nurk jäi selja taha.

Naiste kaelarätt pandi kaela nii, et see kattis kogu lahtise rinnaesise ja otsad pisteti vöö vahele. Särgikrae käänati rätikule peale.

Kampsun

19. sajandi algupoole hakati Põltsamaal kandma villasest riidest liibuva piha ja voltidesse seatud riideribaga ehk seesidega kampsuneid, mida on nimetatud ka raud kampson.

Lõikelt olid kampsunid pikkade ja õlal puhvi seatud varrukatega, selja kaarõmblustega, avarama kaelusega ning ühtlaselt volti seatud riideribaga allääres. Varasematel kampsunitel oli seesiriba laiem, hilisematel kitsam ning tihedalt voltis (kaharseesid). Kampsuni hõlmad kinnitati eest haakidega.

Põltsamaa kihelkonnas kanti nii pidev- kui rühmseesidega kampsuneid. Pidulikud kampsunid tehti eelkõige villasest riidest, kas potisinisest kodukootud kangast või tumesinisest ja mustast vabrikukalevist. Villaste kõrval kanti eriti suvel linaseid ja puuvillaseid kampsuneid.

Liistik

Liistikute kandmise kohta Põltsamaal on mõned teated. Liistikud õmmeldi enamasti tumesinisest villasest riidest. Lõikelt sarnanesid liistikud kampsunitega, olles ainult ilma varrukateta.

Üldiselt ollakse aga arvamusel, et Põhja-Viljandimaal küll mõnel pool liistikuid kanti, kuid eriti iseloomulikud need sealsele rõivastusele polnud.

Ülerõivad

Rüü

Rüü ehk rüüdi kandmise kohta Põltsamaal on teateid ERMi korrespondentidelt. Rüü oli linasest või takusest riidest suvine kergem ülerõivas, mis lõikelt sarnanes pikk-kuuega. Eelkõige oli see suvine töörõivas, kuid varasemast ajast on teateid ka rüü kirikuriidena kandmise kohta. Sajuste ilmade korral tõmmati see teiste rõivaste peale vihma ja lume kaitseks. Talvel aga kasutati rüüd veel kasuka peal või pikk-kuue ja kasuka vahel, et kuub niiskena kasukat ära ei määriks.

1926. aastal Põltsamaal kirja pandud teate järgi oli rüü vana, tarvituselt ammugi ära jäänud riie.

Pikk-kuub

Põhiliseks ülerõivaks 19. sajandi keskpaigani ja ühtlasi kõige pidulikumaks rõivaks Põltsamaa naistel oli lambapruunist või mustast toimsest täisvillasest riidest nn händadega kuub.

Seda tüüpi kuued olid küljeõmblustega taljesse võetud, neil olid õlal õmblused ja nad ulatusid poolde säärde. Küljeõmblused kaardusid seljale ja küljeõmbluste kohalt vööst alanud voldikimbud ehk hännad jäid taha. Voltide, vollide, arv oli tavaliselt 3 kummaski hännas. Händade voldid pressiti tihedateks kimpudeks kokku.

Hõlmad kinnitati eest tavalisest kolme paari vaskhaakidega. Külgeõmmeldud hõlmasiile händadega kuubedel ei olnud. Naiste kuubedel puudusid enamasti taskukotid, hõlma ja küljesiilu vahele taskuavasse pisteti külmaga käed ja sealt kaudu pääses ligi vööl rippuvale lahttaskule.

Varrukad olid pikk-kuuel suust kitsenevad. Mõnel kuuel oli värvilisest poekangast pikendus käelabal, mida Põltsamaal kutsuti upslaed. Upslaed olnud uhkematel kuubedel. G. F. Schlateri litol Põltsamaa Eva näemegi varrukasuudes sinisest kalevist kanti, mis kolmnurkse lakana on tagasipööratud.

Kaunistuste kohta kirjutab I. Manninen, et nööre pole olnud, ilustiseks olnud riidepaelad ja H. Reiman-Neggo, et nii tarvitati vanasse Põltsamaasse kuulunud praegustes kihelkondades Hupeli ajal kuue kaelaaugu ümber ja varrukasuudel siniseid paelu. A. W. Hupel kirjutab, et kuued on Põltsamaa pool ilma nöörideta, sinise kaleviga.

R. Piiri andmetel kaunistati Põltsamaa naiste händadega kuubi ka punaste kaarusnööridega. Need kulgesid sirgelt ümber kaeluse rinna eest kuni vöökohani ning mööda seljaõmbluste kaari, moodustades voldikimpude kohal käpamotiivi.

Üldiseks kombeks oli Põltsamaal, nagu mujalgi, kanda pikk-kuube rinna eest lahti ja seda isegi talvel pakasega. Naistekuub oligi eest tihti rohkem lahti kui meestel, sest naistele oli tähtis, et rahad ja reesid ja muud rinnailustised eest paistma jäid. Händadega naistekuued hoidsid tihti altpoolt vööd samuti rohkem lahti, nii et triibuline seelik või ilus värviline põll välja paistaks.

Kasukas

Naiste kasukad õmmeldi valgeks pargitud lambanahkadest. Kasuka õmblemiseks kulus olenevalt inimese mõõtmetest tavaliselt 5-8 nahka, naistel üks nahk vähem kui meestel. Töövahendiks oli kolmnurkne nõel ja vahatatud linane niit. Kasukas tehti tavaliselt pealiskuue pikkune või veidi lühem - poolest säärest.  Kasuka ääre alt jäi naistel seeliku äär natuke paistma, rinnaesine oli sarnaselt pikk-kuuele eest avatud ja kinnis asus samuti vöökohal.

Piirkondades, kus kasutati händadega kuubi, kanti ka händadega kasukaid. J. Hurda Põltsamaa korrespondentide teated räägivad naistekasukate kaunistamisest punaste liignahkade ehk parknahast ribadega. Rihmad pandi mööda seljatüki ahendust kuni voltideni ja lõppesid seal võrelitega. Ka I. Mannineni andmeil olevat Põltsamaal erilist tähelepanu pööratud hõlmade rihmadele - viimastest kasvas sagedasti vöö kohal kõrvale ilus võrel.

Päris 19. sajandi lõpus hakkasid nii mehed kui naised kandma pihtkasukaid, naistekasukal tehti alumine osa lihtsalt kaharam.

Õlakatted

Villane ühevärviline õlakate

Nagu teisteski Põhja-Viljandimaa kihelkondades, oli 18. sajandil ja 19. sajandi esimesel poolel Põltsamaal abielunaise pidulikuks õlakatteks tumepruun piklikust villasest riidelaiast sõba. Jooniste ja kirjelduste järgi sarnanesid need 19. sajandi keskpaiku Rõngus kantud sõbadega.

Olles abielunaise traditsioonilise piduülikonna osa ning tihedalt kommete ja traditsioonidega seotud, olid sõbad rikkalikult kaunistatud. J. Hurda korrespondent K. Moks Põltsamaalt nimetab villastest õlakatetest musta, rohkelt kaunistatud otstega sõba.

J. Brotze akvarellil Eesti rõivad Põltsamaa ümbrusest 1777 näeme Põltsamaa naisterahvat, kelle kõhul kokkupandud kätel on kokkumurtud tekk e. sõba. Sõba ääred on tihedalt suurte tuttidega kaunistatud ja nurga peal on kolmest silmusest koosnev kiri.

Põltsamaal mäletati, et sõba oli mustast riidest, villane, nagu pool suurrätti, kilbilise ja murrelise kirjaga. Sõba otsad olid mitmevärvilise lõngaga ilustatud ja narmastega kaunistatud. Sõba tarvitasid ainult naised kirikus käimisel /.../ Sõba kanti diagonaalis kokkupööratud kolmnurgana. Kui ta vanemaks sai, tarvitati voodis teki asemel magamiseks. Vanus pulmakombeis mängis sõba oma osa. Kui pruut peigmehe koju toodi, sidus ämm talle sõba ümber pea, nii et silmad said ka kaetud, riputas talle teri pea peale ja nimetas teda tibuks ja kanaks. Pruut pidi nüüd mõnda tööd tegema.

Pärast kasutuselt ära jäämist püsis sõba veel mõnda aega kasutuses pruudirõiva osana.

Villane ruuduline õlakate

Vanapärase sõba kõrval olid 19. sajandi keskpaiku ja teisel poolel vanatüübilistest õlakatetest kasutusel veel talvised villased palakad. Talvepalakad olid sinise-valge ruudustikuga, murdtoimsest villasest kangast ja palistatud otstega. Vajaduse korral kaeti nendega ka pea. Ruudulisi tekke nimetati Põltsamaal rahvasuus samuti sõbaks.

Palakaid kanti õlgadel kiriku minnes, nii nagu nüüdisaja suurrätte. Talvepalakad olid villased, valge ja sinise ruudulised.

Sellist pidulikkust nagu ühevärvilistel sõbadel ruudulistel ei olnud. Äärtesse olid neil kinnitatud 2 cm pikkused narmatutid.

Linane õlakate

Suvise õlakattena kanti 19. sajandi keskel ja II poolel Põltsamaa kihelkonnas linaseid nurktoimsest ehk kilpsilmsest jämedast linasest riidest kahelaidseid palakaid, mille äärtes olid lühikesed harvad narmad. I. Manninen kirjutab: Palak, valgest linasest toimsest riidest, kahelaidne, mõõdud 140x140 cm. Ilustisteks väikesed tutikesed ümberringi äärte küljes.

Palakaid nimetati Põltsamaa kandis ka pallapooleks ja seda R. Stokeby järele just Lustivere pool kandis: Ann Mäll kõneleb. Pallapool oli kahelaidne, linane ehk takune riie, mis naised suvel kirikuskäimisel kandsid. Pallapoolel oli nurkades linasest riidest topid. Pallapool oli kudumisel ilustatud nagu sõbagi, kilbilise ja murrelise mustriga.

Suurrätik

19. sajandi keskpaigaks omandasid suure populaarsuse kodus ise kootud või  kududa lastud ruudukujulised narmasääristusega villased rätid - suurrätid, suurrätikud. 19. sajandi II poole jooksul tõrjusid suurrätikud vanad traditsioonilised õlakatted talunaiste rõivastusest lõplikult välja. 

Säärekatted

Roositud sukad

Põltsamaalt on teateid roosisukkade kandmise kohta. Roosimine tähendas, et valgetele villastele sukkadele kooti madalpistet jäljendades punased-potisinised või punased-rohelised kirjad, mis katsid labajalga ning sukasääre mõlemat poolt poole sääre kõrguseni. ERMis säilinud Põltsamaa sukkadel on kõigil punase ja potisinisega roositud kirjad ja taga sukavikkel ehk sukajutt.

Koekirjalised sukad

Villaseid sukki hakati üldisemalt kandma 18. sajandi keskpaiku. 19. sajandi pidurõivastega kandsid Põltsamaa naised valgeid villaseid sukki, mis olid kas päris lihtsas koes või koekirjalised - ažuurse vikliga külgedel. Villaseid sukki olevat vikeldatud poolest saadik seetõttu, et just niipalju jäänud seeliku alt nähtavale.

Suvesukki kooti helevalgeks pleegitatud linasest lõngast ja neil katsid viklid kogu sääre. 19. sajandi lõpupoole hakati sukki kuduma ka valgest puuvillasest niidist.

Säärepaelad

Naised kinnitasid oma sukad põlve alt sukapaelaga. Labases või toimses põimingus tehtud säärepaelte valmistamisel kasutati tavaliselt mitut eri värvi lõngu. Lõngu vastavalt rühmitades ja põimides moodustus iseloomulik kalasabakiri.

Naiste sukapaeltele tehti sageli ühte otsa aas, et hõlbustada jala ümber sidumist; teise otsa koondati lõngad ühte või mitmesse palmikusse. Vahel jäeti otstesse lahtised narmad.

Jalatsid

Viisud

Igapäevaseks tööjalanõuks olid Põltsamaa naistel 19. sajandil pärna- või pajukoorest viisud. Varasemal ajal käidud viiskudega isegi kirikus. Viiskude juures hinnati seda, et nad lasid läbi õhku ja vett. Enne jalgapanemist pidi neid leotama, et nad kandmisel kõvad ei oleks.

Pastlad

Kingade kõrval peeti küllaltki pidulikuks ka kollasest parknahast pastlaid.

R. Stokeby kirjutas: Kehvemad leppisid kollaste parknahka pastaldega. Viimased olid ka ennevanasti kirikuskäimise jalanõud. Neidki ei pandud juba kodus jalga, vaid kui kirik juba paistma hakkas, võeti pastlad kimbust ja kusagil kivi või kännu pääl pandi jalga.

Ka Johanna Jürgen Adavere valla Puiatu külast meenutas oma tädi juttu sellest, et kirikusse läksid neiud suvel palja jalu, pastlad ja koduvillased sukad näpu otsas. Kiriku lähedal pandi jalad kinni.

Kingad

Pidujalanõudeks olid Põltsamaa naistel mustad madalakontsalised kingad. On teada, et Põhja-Viljandimaal kanti juba 17. ja 18. sajandil osaliselt kingi. Musti madalakontsalisi kingi võib näha 1850ndatest aastatest pärineval G. F. Schlateri litol Põltsamaa Eva.  

R. Stokeby on 1927. aasta välitöödel Kursi ja Põltsamaa kihelkonnas pannud kirja järgmist: Pidude ja jootude puhul kanti kingi. Need olid tehtud kollasest, hiljem juba mustast pargitud nahast, pea praeguse kinga moodi, tallad tikutatud, madal konts ja päält ilma paelteta. Jalapeale ulatus kinga päälsel pikk keel, mille abil king jalga tõmmati. Selliseid kingi kandsid  mehed kui ka naised. Siiski mitte igaüks /.../ Et kingad palju maksid, peeti kaua. Mõnel naisel isegi 10-15 aastat. Muidugi tarvitati neid ka õige harva.

Ka kingi hoiti, pikad jalgsi käigud kulutasid neid. Isegi kui pühapäeviti kirikusse mindi, olid jalanõud tihtilugu kompsuga või üle õla visatult kaasas. Kiriku juures pühiti jalad linase riidetükiga puhtaks, pandi sukad ja jalatsid jalga. Aga paljajalu käia oli kergem, eriti kui jalavarjuks olid koduparki nahast kingad või saapad. Need valmistati vana harjumuse järgi mõlemale jalale ühesugused.

Kindad

Kirikindad

Põltsamaa naised kandsid varasemalt kahelõngalisi kirikindaid, peokindaid, mis olid eriti iseloomulikud Viljandimaa põhjapoolsetele kihelkondadele. Vanemad kindad kooti tavaliselt lambamusta-valge ja sinise-valge kirjalised. Hiljem tehti kindad musta, valge või halli põhjalõngaga ja värviliste kirjalõngadega. Mustrilisi labakindaid hakati kandma juba keskajal, varasemate nahk- ja nõelkinnaste asemel. Kindakirjad kandsid Põltsamaal samasuguseid nimetusi nagu vöökirjadki: tammelehekiri, põdrasarvekiri, maasikalehekiri, ristikiri, lumerätsakakiri, kärbsekiri jne.

19. sajandi algusest hakati Põhja-Viljandimaal järjest rohkem kuduma kirjatud sõrmkindaid. 19. sajandi lõpu poole tulid mõnel pool kasutusele heegeldatud sõrmikud.

Koekirjalised sõrmkindad

Nooremad Põltsamaa naised kandsid valgeid villaseid koekirjalisi kindaid - vikkelsõrmikuid. Rikkalikud mustrid katsid nii kindaselja kui ka sõrmed. Peopesa kooti ilma kirjata, et kulumist aeglustada.

Viklitega sõrmkindad olid rohkem käigukinnasteks, neid kasutati peamiselt kevadeti ja sügiseti, sest talvel olnud need külmad. Käigukindad kooti üldse peenemast lõngast ja neil esinesid sageli värvilised koekirjalised või põikilapilised loodused.

Randmekindad

Lühemate kindapärade korral ja siis, kui särgi varrukaid väga pikki ei tehtud, jäid randmed tihti katmata. Külma vältimiseks hakati käetulpe ehk randmesoojendajaid kandma. Need kooti enamasti soonikkoes ja triibulised. Randmesoojendajate kandmise mood kadus 19. sajandi lõpu poole, kui hakati pikemate ja labast kitsamate randmeosadega kindaid kuduma.

Ehted

Põltsamaa naiste rohke ehtekandmine torkas juba 18. sajandi lõpul silma Hupelile, kes märkis, et eesti naised armastavad oma pead ja rinda rohkesti litrite ja hõbedaste helinatega (Klapperwerk) ehtida; nimelt igasuguste sõlgede, preeside, krellide, lehtede, paatritega jne., nii et mõned kannavad rohkem kui 40 rubla eest hõbedat omal kaelas ja rinnal, mis eriti Põltsamaal ja Viljandimaal läheb väga kaugele.

K. Kirme kirjutab oma raamatus Eesti Hõbe: Võib oletada, et Põltsamaal valmistati üsna ohtralt talurahvaehteid, sest ümberkaudu (eriti Põltsamaa ja Pilistvere kihelkonnas) kanti ohtralt ehteid, eriti suuri silmadeta preese.

Kaelaehted

Naised kandsid varajasest noorusest peale ühe või kahe reana tihedasti kaela ümbritsevad helmeid - kurguhelmeid. Tavaliselt olid need valged ja sinised, kuid oli ka teisevärvilisi. Erinevalt pikkadest helmekeedest, mida kanti rinna peal, jäeti lühikesed kaelusest vaid väheke välja paistma.

Pidulikul puhul lisati neile pikem, rinnale ulatuv helmekee või hõbekett, sageli ühe või kolme kannaga rahaga.  Kaelarahasid võidi kanda ka koos hõbehelmeste ehk krõllidega. Taalrid kaelarahadena muutusid alates 18. sajandist haruldasemaks ja nende asemel hakati järjest rohkem kandma vene hõberublasid. Kaela riputatud müntide puhul pidi kujutis mündil jääma väljapoole. Münt ulatus sõle peale.

Kaelarahasid ümbritseti sageli võruga, mis tõstis raha väärtust ja ilu. Selliseid rahasid nimetati kodaratega rahadeks, sest võru ja raha vahele jäi hõbeplekist väljalõigatud kodaraid meenutav ažuurne äär. Võru külge joodeti sang.

Rinnaehted

Igapäevaselt, sageli ka pidulikul puhul kasutati naiste särgikaeluse kinnitamiseks väikesi vitssõlgi või lihtsaid hõbepreese.  Põltsamaal on kasutatud särgi kaelusekinnitusena ka südamekujulist sõlge.

Piduliku ülikonnaga kinnitati rinnale aga kindlasti suur madal hõbedast kuhiksõlg või suur prees, 6-10 cm läbimõõduga. Sõlgede suurus oli Lõuna-Eestis rikkuse ja uhkuse mõõduks. Öeldi, et mida suurem sõlg, seda rikkam inimene. Kuhiksõlge kanti alati silmapaistval kohal. Ka siis, kui pikk-kuub seljas, pidi see välja paistma.

Põhja-Viljandimaale olid iseloomulikud suured lamedad preesid, mis valmistati tavaliselt uushõbedast ehk alpakast - vase, tsingi ja nikli sulamist - ja mida meistrid ei signeerinud. Eriti Põltsamaal, Pilistveres, Kolga-Jaanis levisid suhteliselt paksust uushõbedast preesid, mille läbimõõt ületas kohati 10 cm piiri.

Sõrmused

Sõrmused olid meestel ja naistel sarnased. Abielusõrmustena kasutati enamasti hõbedast ühtlase võruga vitssõrmust, plaadiga sõrmust ja harisõrmust.

Koostajad

Allikad