Harju-Madise naine

Harju-Madise naise rahvarõivakomplekti osad olid särk, seelik, vöö, põll, peakate, kampsun, liistik, pikk-kuub, jalanõud, sukad ja ehted.

Särk

Põhja-Eestile iseloomulike käiste kandmine kadus Harju-Madisel 19. sajandi esimesel poolel ning varem käiste all kantud varrukateta särk asendus pikkade varrukatega särgiga. Seda kanti nii argipäeval kui piduliku rõivastusega. 

Särk oli ülaosas linane, allosas takune. Särgil oli umbes kahe sõrme laiune krae, pikkade varrukate otsas olid värvlid. Õlaõmblused puudusid, õlgadele olid peale õmmeldud õlalapid, mis kaunistati tikandiga. Pidulikumatel särkidel oli pilutikand krae ääres ning varrukavärvlitel.

Seelik

Seelikud olid 19. sajandi keskel pikitriibulised, linase lõime ja villase koega. 19. saj lõpus kooti ka täisvillaseid ruudulisi seelikuid. Seelikud olid ülaosas volditud, voldid pressiti sisse soojade leibade all. Allääres seeliku seespool oli valgest linasest riidest toot, mis pidi seeliku alläärt seestpoolt kaitsma määrdumise eest. 19. sajandi lõpus hakati seelikutoodi jaoks riiet värvima.

Igapäevased tööseelikud kooti sageli takusest materjalist ning neid volti ei pressitud. Allservas oli seelikutel vanasti ilustuseks villasest riidest veer, mis värviline ja korten (1/4 küünart) lai oli.

Muuseumites ei ole säilinud Harju-Madise seelikuid. H. Kurriku raamatus „Eesti rahvarõivad“ (1938) on avaldatud Harju-Madise seeliku värvitriibustik (tahvel XI, 9). Kahjuks on originaalseelik hävinud II Maailmasõja ajal.

Kirivöö

Vana traditsiooni kohaselt mähiti vöö tihedate kordadena ümber keha – igapäevaselt särgi peale, piduliku rõivaga seelikuvärvli peale. Arvati, et kõvasti ümber keha mässitud vöö annab kehale tuge ning hoiab ära haigusi, eriti venitamist. Vööotsad peideti vöökordade vahele. Vöö laiuseks oli 2-3 sõrme.

Peakatted

19. sajandi esimesel poolel hakkasid Lääne-Harjumaa abielunaised kandma pottmütse. Hiljem, sajandi teisel poolel hakkasid pottmütse kandma ka neiud. Erinevalt abielunaiste mütsidest, mille katteriie olid valdavalt siidist, kasutati neiumütside puhul sitskangast. Samuti puudusid neiumütsidel naistemütsidele iseloomulikud kuklasse kinnitatud lindid ning äärepits.

Välja minnes pandi mütsile peale rätik. Pidulikel puhkudel oli see siidist või õhukesest villasest kangast. Räti serv kinnitati nõeltega mütsi külge ja otsad sõlmiti lõua alla.

Põll

Põll oli naisel alati ees. Pidulikud põlled olid kas kirjust sitsist või õhukesest valgest puuvillriidest. On kootud ka pikitriibulist põlleriiet valgel linasel põhjal värviliste villaste triipudega. Argipäevadel oli põll enamasti valge. Valgeid põllesid kaunistati nii volangide kui poepitsiga. Põllepaelad viidi eest taha, ristati need selja taga ning toodi tagasi ette ja siis seoti kinni.

Põllekandmise mood säilis Harju-Madise kihelkonnas ka 20.sajandi alguses. Harju-Madiselt pärit põllesid muuseumites paraku säilinud ei ole.

Kampsun

Kampsunid õmmeldi keha ümber liibuvaid, õlgadel puhvi kogutud varrukatega, rühmseesilised. 19. sajandi keskpaiku olid need valdavalt tumesinisest villasest riidest, avara rinnalõikega. 19. sajandi kolmandal veerandil aga hakati õmblema ruudulisest riidest väikese kaelaava ja kurguni haagitavate hõlmadega kampsuneid. Neid kanti enamasti juba samast riidest seelikuga, kusjuures niisuguse komplekti nimetus oli üleüldseriided. Niisamuti nimetati ka kokkuõmmeldud piha ja seelikuga nn kaapokleitegi.

Õlgadel kantav rätik oli 19. sajandil kindel riietuse osa. Rätte olnud nii kodukootud sinise valgeruudulisi või päris valgeid linaseid, kui ka ostetud ruudulisi (nn rootsiruudulisi) ja trükimustrilisi sitse. Harju-Madiselt on pärit ka väga omapärase räti kirjeldus: “Ühevärviline villane ruudukujuline riidetükk lõigati diagonaalselt pooleks ja õmmeldi kolmnurksena kokku. Nii sai kitsast kangast sobiva suurusega rätik. Saadud kolmnurga haarad ääristati villaste narmastega. Sellised rätid võeti ümber külma ja sajuse ilmaga.”

Ülerõivad

Ülerõivasteks olid Harju-Madise naistel, nagu Põhja-Eestis üldiselt, seljal kahe vööst algava voldikimbuga, nn händadega pikk-kuued. Sajandi kolmandal veerandil tulid moodi voldidtud alaosaga kaapotkuued.

19. sajandi kolmandal veerandil hakati kandma liibuva piha külge õmmeldud volditud alaosaga potisiniseid kaapotkuubi. Erinevalt händadega kuuest, mis olid lahtise rinnaesisega ning mille hõlmad kinnitati vöö kohal paari haagiga, olid kaapotid vööst kurguni kinni haagitud. Need kuued ulatusid kandadeni. Kaapotite varrukad olid ülevalt laiad, õla juurest tugevalt kroogitud, randme juurest aga kitsalt ümber.

Kaapotkuub tehti kolmest riidelaiast, ilma õmbluseta seljal nagu vanadki kuued. Naistel olid need kuued volditud. Varrukad olid volditud küünarnukist saadik ja varrukaotsad (käisesuu) teravad. Nendele kuubedele tehti ka erinevaid kaunistusi – õmmeldi kahele poole hõlmadele värviliste klaaspärlite read. Krae äärde, varrukasuhu ning hõlmade äärde tehti erinevad tikandid. Kaapotkuue vooder ulatus vesti või kampsuni alla äärde. Kaapotkuued olid kasutuses 19. sajandi II poolel, kuid nendega samal ajal püsisid ka eespool kirjeldatud lihtsamad pikk-kuued.

Lõikelt sarnanesid riidest ülerõivastega ka lambanahast kasukad.

Sukad

Naiste sukad olid Harju-Madisel potisinised või lambamustad, vahel ka valged. Külma ilmaga kanti jalas enamasti kaks paari villaseid sukki. Sukad kinnitati põlve alt kalasabaliste säärepaeltega.

Jalatsid

Tööjalanõudeks olid karvasest või parknahast pastlad, 19.sajandi lõpupoole ka kingad. Pidulike rõivastega kanti kingi, vaesemad kandsid ka pastlaid.

Kindad

Kindaid kanti nii praktilistel põhjustel kui ka piduliku kirikurõivastuse osana.

Taskud ja kotid

Vajalik komponent naiserõivastuses oli lahttasku. See seoti vööle kahe seeliku vahele (alusseeliku või särgi peale ja pealisseeliku alla) ning seati kohale nii, et tasku jäi küljel kohakuti seeliku kinniseauguga, kust vajaduse korral võis käe tasku pista.

Ehted

Igapäevaselt kanti ümber kaela klaas- või kivihelmestest helmekeed - kurguhelmeid. Kurguhelmeid kanti ühe- ja kaherealistena, aga väiksemate helmeste puhul võis ridu ka rohkem olla. Kurguhelmed olid pigem amulett kui ehe ja paistsid kaelusest vaid osaliselt välja. Klaashelmed võisid olla ümmargused, tahulised, torukujulised (piiprellid) või soonitud (kruvilised). 19. sajandi teisel poolel hakati kurguhelmestena kandma ka õhukesest klaasist kuuseehteid meenutavaid sädelevaid helmeid, mida nimetati siidpärliteks.

Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela ja sellega läks naine ka hauda. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad. Hiljem täiendati keed tähtpäevade kingitustena. Tavaliselt olid kurguhelmeste kee otsad kukla tagant paela või riideribaga kinni seotud. Ka siis, kui kurguhelmed on tehtud umbsena ringina, seati need kahe- või neljakordselt ümber kaela, tõmmati otstest nöör või riideriba läbi ja seoti kukla taga kokku, mitte ei pandud üle pea kaela.

Särgi kaelus kinnitati hõbedast või vasest vitssõle , teinekord aga väikse, tavaliselt õiemotiivilise preesiga, mis oli 2-4,5 cm läbimõõduga.

Pidulikul puhul seati keset rinda kaelaräti peale hästi nähtavale silmadega prees või kuhiksõlg. Kuhiksõled olid 6-10 cm läbimõõduga. Silmadega preesid olid neljast või kuuest punasest või läbipaistvast klaastahukast silmaga. Preesi külge võis olla lisailustuseks kinnitatud hõberubla.

Kaela, rinnaräti peale seati piduülikonnaga klaashelmed kaelarahadega. Kaelarahad olid nii kodaratega rahad kui kannaga rahad, mida oli kee küljes tavaliselt üks või kolm. Rahadega kee on piduliku ehtekomplekti põhielement just kaapotkleidi juures, sest sõlgesid ja preese oli kleidi külge raskem kinnitada ja praktilist funktsiooni neil enam polnud.

Sõrmused olid sel perioodil enamasti abielusõrmustena kasutatud vitssõrmus ja harisõrmus, mida kandsid nii mehed kui naised.

Koostajad

  • Maret Lehis, pärandtehnoloog (2020)
  • Meeli Lõiv, rahvarõivaste uurija (2015)
  • Jana Reidla (ehted, 2015)

Allikad

  • Astel, Eevi  2006 Taskud vööle, kotid kätte rahvariideid kandes.
  • Manninen, Ilmari 2009 Eesti rahvariiete ajalugu
  • Kaarma, Melanie; Voolmaa, Aino 1981. Eesti rahvarõivad.
  • Piiri, Reet 2006. Rahvarõivaid Eesti Rahva Muuseumist.
  • Kurrik, Helmi 1938. Eesti rahvarõivad.
  • Piiri, Reet 2000. Kuidas Harjumaal 19. sajandil riides käidi? – Rmt.: Rahvast, luulest ja meretuulest. Harjumaa uurimusi 5. Harjumaa Muuseum, lk. 70-87.
  • Voolmaa, Aino 1988. Lääne-Harjumaa rahvarõivastest. –  Harju kärajad 2.-3. juulil Saue, lk. 14-28.